Читать книгу Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse - Leila Eerits - Страница 8

„Halloo!“

„Halloo! Salong Red&Black. Kuidas saame kasulikud olla?“

„Tere hommikust! Kas olete avatud?“

„Tere ka teile. Jah, oleme avatud.“

„Soovin panna teie juurde massaažiaja. Millal saate pakkuda esimest vaba aega?“

„Näiteks kell üksteist. Kas olete massaaži juba välja valinud?“

„Ei, veel mitte.“

„Hästi, pole hullu. Kui saabute, aitame valikuga.“

„Teeme siis nii. Kell üksteist oli aeg?“

„Just, härra. Ootame teid kell üksteist!“

Algas uus, tavaline tööpäev ning mitte miski ei viidanud, et see on salongile hukatuslik.

Jõudsin tööle nagu alati, umbes kell üksteist. Kontrollisin salongi valmisolekut klientide vastuvõtuks, tööruumide puhtust ja korda. Kuna kliente oli vähe, siis eraldi administraatorit meil polnud. Tihti oli päevi, kus ei käinud ühtegi klienti. Administraatori kohustusi täitis samal päeval graafiku järgi tööl olev massöör. Neiu oli igati korrektselt riietatud, tal oli kerge päevane meik, hoolikas maniküür ja naeratus näol. Ta oli valmis tööpäeva alustama ja vastama nii kõnedele, kirjadele kui ka juhuslikult uksest piiluvatele uudishimulikele turistidele.

Erootikat pakkuv salong pole tavapärane salong, kuhu julgeks sisse astuda kinnine ja vaoshoitud, pelglik inimene. See maailm on julgetele, otsustusvõimelistele, enesekindlatele, vabama ja avatuma mõttelaadiga inimestele. Meie klient oli peamiselt 30- kuni 80aastane härrasmees või daam. Tõsine, ennast ja teisi austav inimene, kes teenib piisavalt, et lubada aeg-ajalt endale või oma abikaasale – või siis mõlemale korraga – argipäeva hallusesse väikest vaheldust. Salongi sisenedes võttis teda vastu kaunis tütarlaps, kes rääkis eesti, vene, inglise ja itaalia keelt. Isegi kui klient ei teadnud, millest alustada, ei lasknud tütarlaps tal end tunda üleliigse, kohmetu või mitteoodatuna.

Aeg oli kliendi privileeg, mida ta meie juures piiramatult kulutada võis. Klient oli meie sõber ja sugulane, kelle käekäigu vastu alati huvi tundsime. Meil polnud kunagi kiire. Jõime temaga tassikese head kohvi või teed ja tutvustasime maja, samal ajal rääkides meie pakutavatest teenustest. See oligi üks meie eeliseid: meil oli kliendi jaoks alati aega. Isegi kui ta kohe ei tihanud või ei saanud massaaži minna, tõid soe vastuvõtt ja sõbralikud näod ta varem või hiljem meie juurde tagasi. Klient tundis end siin alati oodatuna. Meie tüdrukud olid keskmisest parema hariduse ja intelligentsiga inimesed, kes oskasid kaasa rääkida erinevatel teemadel. Nad olid palju reisinud, laia silmaringi ja avatud mõttemaailmaga toredad inimesed. See seltskond oli läbinud mitu kontrolli, pidanud vastu raskustele ja ajaproovile. Karastatud hinged, kes alati valmis läbi minema nii tulest kui ka veest.

Siiski polnud meie salong alati erootikat pakkunud. 2008. aasta juunis avasime ametlikult oma uksed ilusalongina. Pakkusime erinevaid iluteenuseid. Kõike, alates juuksuri-kosmeetiku teenustest kuni kunstniku-jumestaja omadeni välja. Töötajate hulk oli suur, vahetuses oli korraga kuni 12 inimest. Me soovisime pakkuda kõike ühest kohast ja kõigile midagi. Võisime teenindada korraga tervet peret: ema, isa, lapsi. Meil oli hästi toimiv kliendikaardi-boonussüsteem.

Salongi ülesehitamine polnud kerge. Müüsime maha oma uue auto ja võtsime pangalaenu, et soetada vajalik mööbel. Samuti oli tükk tegemist kaadrivalikuga. Kuid need, kes jäid, said mingis mõttes pereliikmeks.

Sattusime oma salongi avamisega ajajärku, kus pea iga kuu avati või suleti ilusalonge. Samuti oli see aeg, kus turgu oli vallutamas kurikuulus kupongi-vautšeri süsteem, mis lõi jalad alt igasuguselt hinnapoliitikalt. On mõistetav, et inimene otsib alati soodsama hinnaga teenust, kuid kupongisüsteem oli alla igasugust arvestust. Kuulsin tuttavatelt salongiomanikelt, kuidas nad mitte ainult ei tulnud omadega välja, vaid pidid peale maksma. Jah, seda süsteemi võib võtta ka kui tasuta ja kõige kiiremini töötavat reklaami. Aga kui sellest karussellist õigel hetkel välja ei hüppa, siis hiljem on hoog liiga võimas, et suuremate vigastusteta maha saada. Üldiselt lõpetati pankrotiga.

Ka meie alustasime kupongisüsteemiga, et anda endi olemasolust kliendile võimalikult ruttu teada. Sellel hetkel oligi see õige samm. Saime tuntuks suhteliselt kiiresti. Kõige suuremaks reklaamiks oli nüüdseks kadunud internetilehel müüdud peaaegu 900 kolmeeurost juukselõikust meestele. Alustasime tööd noorte, äsja kooli lõpetanud, kogemusteta ja oma klientuurita meistritega. Riskisime kõvasti. Noortele alustavatele juuksuritele ei taheta eriti tööd pakkuda. Kuid on ju arusaadav, et vanad tegijad ei vaheta oma töökohta nii kergelt. Seda enam veel uue tundmatu salongi kasuks.

Vaatamata kõigele ei suutnud me teenida piisavalt, et vastu panna üüri ja muude teenuste hinnatõusule. Samuti maadlesime odavate kupongide pärast tekkinud konkurentsiga ja pea iga kuu avatavate ilusalongidega, mis olid klientide meelitamiseks valmis pea olematuid hindu pakkuma. Mingil hetkel seisime dilemma ees, kas salong sulgeda või teha midagi kardinaalset. Kuna tööd, aega ja raha olime panustanud kõigele liiga palju, siis uksi kinni panna oli kahju. Nii me alustasimegi 2012. aastal erootilise massaaži pakkumisega. Ideid ammutasime Tallinnas sellel ajal juba aastaid eksisteerinud salongidelt. Me polnud kaugeltki mitte esimesed ega viimased.Miks just selline teenus? Sest rahaline kahjum, milleni olime juba jõudnud, oli nii suur, et välja oleks aidanud vaid väga tasuv teenus. Teenus, mille omahind oleks piisavalt väike, et päästa firma pankrotist.

Salong on ametlik koht, kus klient ei luba endale midagi liigset. Konservatiivsust lisas administraatorilaud ning vastuvõtja ametlik vestlus ja häälekõla. Samuti korrektne riietus. Kõik salongis tehtav ja pakutav oli kontrolli all. Töötajad käisid regulaarselt arstlikus kontrollis ja neil oli olemas tervisetõend. Kasutusel olid ühekordsed käterätikud, mis kohe peale kasutust läksid pesusse. Dušid-vannid desinfitseeriti peale igat klienti. Kasutati naturaalseid, allergikutele mõeldud kehaõlisid ja kreeme. Töötajatel oli lepingu järgi keelatud intiimteenuste või muude kahtlase väärtusega teenuste müük.

Jah, massaažil võis olla ka happy end, kuid see pole kunagi olnud eesmärk omaette. Inimeste tundlikkuse aste on erinev. Mõnele aitab ka tavalisest klassikalisest massaažist, et saada rahuldus, kuna kehal on tohutult palju punkte, mida töödeldes tekib erektsioon. Kas keegi pole mõelnud, miks enamik mehi heidab tavalise klassikalise massaaži tegemiseks kõhuli ja keeldub massaažist eestpoolt? Sest massaaži käigus tekkinud erektsioon on tahtmatu ja tekitab ebamugavust nii massöörile kui ka masseeritavale endale. Massaaž on intiimne kokkupuude massööri ja kliendi vahel. Nii see peaks ka jääma.

Erootiline massaaž on täpselt seesama tavaline massaaž, kuid seda tehakse intiimsemas õhkkonnas, küünlavalguses ja kauni muusika saatel, mis soodustab seda, et aju lülitab end igapäevategemistest ja -probleemidest välja. Massaaži käigus käiakse läbi ka erogeensed tsoonid, meestel peenis ja naistel vagiina. Kuid seda tehakse siis, kui klient ise soovi avaldab. Lingam ja yoni on samuti kehaosad, mis vajavad massaaži, et lõdvestuda ja terveneda. Kuid mis vahet seal on, kas seda tehakse spetsiaalses tantrasalongis või massaažisalongis? Tähtis on tulemus ja kliendi rahulolu. Mõni ütleb, et see on tühipaljas seks. Sellisel juhul ei tea see ütleja nendest asjadest mitte midagi. Endast lugu pidav massöör ei astu kliendiga kunagi seksuaalvahekorda. Sellise soovi esitaja saatsime alati mujale.

Kõik need reeglid olid kirjas töö sisekorraeeskirjades. Kui midagi reeglitevastast oleks toimunud, oleks asi ammu suure kella küljes. Olime siiski Tallinnas, maailma mastaabis suhteliselt väikeses linnas.

Paralleelselt salongi haldamisega töötasin ka kinnisvaramaaklerina ning tol päeval läksin keskpäeval järjekordsele kliendile objekti näitama. Tagasiteel salongi jäin ristmikul rohelise tule süttimist ootama. Kui astusin tee ületamiseks sebrale, võttis keegi mul vasakust küünarnukist kinni ja käskis nõudlikul häälel kaasa minna ja mitte vastu hakata. Olin pahviks löödud. Kas tõesti olin teele astunud punase tule ajal ja nüüd sellepärast vahistatud? Midagi muud ei tulnud pähegi. Mind viidi bensiinitankla juures seisvasse tumedasse autosse, pandi tagumisele istmele istuma ja kästi oodata. Mõne aja pärast topiti mulle nina alla tutvumiseks paberid, kus seisis, et mind arreteeritakse kahtlustatuna prostitutsiooni ja kupeldamise eest. Mõtlesin, et see on mingi nali. See ei saanud ju ometi tõsi olla! Aga nii see oli.

Peale süüdistuse ette lugemist viidi mind kahe operatiivtöötaja vahel massaažisalongi, kus juba kuulati meie töötajaid üle ja konfiskeeriti asju. Kõndisin ringi nagu unes. Ma ei tajunud enese ümber toimuvat. Olin vait ja astusin-istusin sinna, kuhu kästi. Peale salongi sulgemist pandi mind politseiautosse ja toimetati Kolde puiestee arestimajja. Minult võeti ära kõik, mis võimalik. Seejärel viidi isikutuvastamisele ja esimesele ülekuulamisele, mis esialgu piirnes vaid faktiliste asjaolude ettelugemisega. Peale ülekuulamist suleti mind kongi.

Kell kaheksa õhtul saabus operatiivtöötaja Reimo. Ta teatas, et hommikul lähen ülekuulamisele, ja küsis, kas tahan advokaati. Kerge muigega soovitas ta seda teha. Lasin siis helistada ainsale mulle teadaolevale advokaadile, kuid selgus, et temal puuduvad kriminaalasjade õigused. Mul oli valida, kas lasen otsida uue või võtan advokaadi riigilt. Ma loobusin advokaadist üldse.

Hommikul tuldi mulle järele ja viidi uuele ülekuulamisele. Sellel korral juba teise majja. Uurija küsis taas, kas tahan advokaati. Keeldusin, kuna mul polnud nagunii midagi varjata. Rääkisin talle kõigest. Rääkisin sedasama, millest mõni aeg varem Kroonikas ja Õhtulehes – et mul polnud õrna aimugi, et erootiline massaaž on Eestis keelatud tegevus. Nonsenss! Hullumeelsus! Nagu meie salong oleks esimene olnud. Niisugused salongid eksisteerisid Tallinnas juba rohkem kui kümme aastat enne meid. Aga ometi hakati just meie turja kinni.

Hurmav küünlavalgus, kaunis muusika ja massöör – mis on selles kriminaalset? Kas seda saab võrrelda röövimise või kallaletungiga? Kas poleks siiski mõistlikum sellised salongid rahule jätta ja vastupidi just rohelist tuld näidata?

Mitmetunnise kurnava ülekuulamise jooksul hakkas minuni jõudma teadmine, et erootiline massaaž on meil seadusega keelatud avalik teenus. Pooleteise aasta jooksul käidi kahel-kolmel korral ootamatult meie salongis ning anti mõista, et me teeme midagi ebaseaduslikku. Käidi kahe-kolme kaupa, ametitunnistust ei näidatud. Sisse marsiti nagu oma koju. Vangutati pead, viibutati sõrme, kontrolliti töötajate dokumente. Visiidi otsene eesmärk jäi neil kordadel arusaamatuks. Nüüd, tagantjärele saan aru, mis oli nende eesmärk ja mõte. Ja kui ma oleksin sellele varem tähelepanu pööranud, oleksin olnud ilmselt kodus pannkooke küpsetamas ja mitte siin, arestimajas. Mulle selgitati nüüd, et kui ma oleksin oma salongis ise massaaži teinud, müünud seda ja ise kliendiga arveldanud, poleks mind üle kuulatud. Kriminaalseks muutub massaaž siis, kui seda vahendatakse. Uurija selgitas, kuidas ja mismoodi tohime massaaži edasi pakkuda: kõik erootikale viitavad nimetused tuleb ära muuta ja samuti on massööril keelatud olla paljaste rindadega. Kindlasti pidime vältima ka kõiki keha erogeenseid tsoone.

Lõpuks – peale ülekuulamist ja 24 tundi arestimajas viibimist – lasti mind välja.

Astusin õue. Päike paistis nii soojalt ja eredalt, et peale pikka kambris viibimist oli silmadel valus. Linnamüra mattis mind endasse. Seisin politseimaja trepil segaste tunnetega. Kogusin end paar minutit ja suundusin bussipeatusesse. Minu käekott ja rahakott koos dokumentide ja sõidukaardiga oli ära võetud. Mõtlesin, kuidas ma ilma kaardi ja rahata koju sõidan. Lähen jalgsi või? No ei! Minu buss tuligi. Astusin bussi. Mul oli tunne, et kõik jõllitasid mind, nagu oleksid teadnud, kust tulen. Nägu oli magamata öö ja laiali valgunud kosmeetika tõttu muidugi kriimuline. Kahju, et päikeseprillid salongi riiulile jäid. Oleksin praegu tahtnud end nende taha peita. Koju jõudsin siiski sekeldusteta.

Mark oli kodus. Hea, et poja oli lasteaias. Helistasin Markile, kui maja juurde jõudsin, sest koduvõtmed võeti mult ju ära. Mark tuli vastu, talutas mind trepist üles, võttis mantli seljast, kallistas pikalt ja hellalt ning pani diivanile istuma. Seejärel keetis ruttu kohvi, kuna mu vererõhk oli nii madal, et suutsin vaevu jalul seista.

Kui toibusin, hakkasime Markiga juhtunut arutama. Ja ma sain kohe uue šoki, kui kuulsin, kuidas Mark kinni võeti. Mark oli käinud videomängu ostmas ja tahtis tagasiteel salongist läbi tulla, mulle järele. Salongi lähedal ristmikul punase tule taga oodates astus auto juurde ootamatult keegi arvatavasti joobes mees, kes hakkas vastu esiklaasi taguma. Mark avas ukse ja mees ei paistnudki enam purjus. Mark kisti rooli tagant välja, suruti nägupidi kapotile, tal väänati käed selja taha ja pandi raudu. Seda kõike otse ristmikul! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kas nad pidasid teda ohtlikuks mõrvariks või vägivaldseks röövliks? Erootiline massaaž ja käed raudu! Issand jumal, kas see on tõesti ikka Eesti, kus me oleme?! Mida kauem ma Marki kuulasin, seda rohkem kogunes minusse viha, raevu ja vimma nende „seadusemeeste“ vastu.

Jõin kohvi ja nägin, et ka korter oli läbi otsitud. Kõik oli pahupidi: riided, paberid, dokumendid ja isiklikud esemed vedelesid nii kappidel, toolidel kui ka põrandal. Konfiskeeriti kõik arvutid, telekas, vanema poja enda teenitud rahaga ostetud videomäng ja isegi meie abielusõrmused. Planeerisime Markiga abielluda juulis. Minu ema kinkis meile pulmadeks 500 eurot, millega ostsime abielusõrmused. Mark oli seda ka operatiivtöötajatele öelnud, et kuu aja pärast on pulmad ja vähemalt sõrmused võiks ikka alles jätta. Kuid põlastav pilk oli ainus, millega talle vastati. Ma ei suuda sõnadega väljendada oma raevu ja viha, mis mind sellel hetkel tabas. Olin võimeline kedagi lausa maha lööma. Isegi see vähene sularaha, kümme eurot, mis Markil oli poeskäigust alles jäänud, võeti ära. Meie rahakotid ja pangakaardid olid politseis ja meil polnud isegi söögiraha. Alles pärast pikka pealekäimist sain nädal aega hiljem käekoti koos raha ja kaartidega tagasi.

Pidime end siiski kuidagi kokku võtma ja töötama edasi, nii nagu võimalik. Käisin kahe erineva juristi konsultatsioonil, et edaspidi probleeme vältida, ent isegi nemad ei saanud aru, mis vahet on erootilisel ja tantramassaažil. Eestis toimuvad pidevalt tantraõpetused, -koolitused, -laagrid ja kõik täiesti seaduslikult, kuid tegelikult on ka tantra erootiline massaažiliik. Õnneks ei saanud me korraldust salong päris kinni panna, kuid erootilist massaaži vanaviisi enam teha ei tohtinud. Sellise massaaži seanss kestis muidu tund aega. Kõigepealt juhatati klient duši alla. Selle aja jooksul vahetas massöör oma riided seksika negližee vastu. Klient heitis kõhuli ja aeglase muusika saatel algas tavaline klassikaline massaaž, mida ei tehtud tugevalt, liigutused olid pigem silitav-paitavad. Kerge massaaž tehti tervele kehale, kaasa arvatud tuharatele ja varvastele. Peale seda keeras klient selili ning siis algas kerge striptiistants koos massaažiga, mille käigus käidi taas läbi terve keha. Kui mees oli piisavalt tundlikku tüüpi, siis võis ta juba kümne minuti jooksul peale selili keeramist orgasmi saada. Ja seda ainult tänu tüdruku nägemisele, tema liigutustele ja puudutustele. Kui klient soovis, siis tehti talle ka peenisemassaaži. See on tegelikult lingamassaaž, mida praegu pakutakse ka tavalistes salongides meditsiinilisel eesmärgil. Peale seanssi läks klient taas duši alla ja jõi tassi kohvi või teed. Uurija käskis massööridel olla edaspidi seansi ajal riides ja erogeenseid piirkondi vältida. Saadud juhtnöörid jagasime koosolekul töötajatele ja vormistasime kõik erootilised massaažid ümber, muutsime nii nimetusi kui ka massaaži tehnikat. Kuid kõigest sellest oli ikkagi vähe.