Читать книгу Kaassõltlase päevik - Liina Viies Zethelius - Страница 10

18.03.2020

Mind on lausa tigedaks teinud see, kuidas mulle on korrutatud paljudel koolitustel, et armasta iseennast. Aga mida see üldse tähendab? Mõtlesin selle enda jaoks lahti ühel Imago suhteteraapia koolitusel. Näen seda kui ühte suurt puslet, millel on kõik tükid olemas. Iga tükk sümboliseerib ühte minu külge. Näiteks rõõmsat, kurba, vihast, hoolivat jne Liinat. Selle pusle kokkupanemisel on mõned väljakutsed. Esimene on see, et kuidas neid osasid endas üles leida. Selleks on meil vaja teisi inimesi, kes peegeldavad meile meie erinevaid külgi. Toon siia ühe näite, kus üks mu hea tuttav “abistas” mul leida osa, mida mina nimetan „mittepiisav olemine“. Olin just lõpetanud Holistika Instituudi Tallinnas peale nelja aastat pendeldamist kahe riigi - Eesti ja Rootsi vahel. Olin täis ootusi ja lootusi alustada tööd erialal, mis mind väga kõnetas ja millesse ma nii tugevalt uskusin. Sain ühe tuttavaga sadamas kokku enne laeva peale minekut. Rääkisin elevil sellest kõigest ja tema reageeris sellele minu jaoks täiesti ootamatult. ”Sa oled nii rumal ja naiivne, sa ei tea päris elust mitte midagi. Elad seal heaoluriigis, kus sul on kandikul kõik ette kantud. Ja pealegi, sinusugusest naiivitarist ei saa head terapeuti!” Need sõnad tegid väga haiget. Mu rõõm ja entusiasm olid täiesti maha tõmmatud. Jalutasin laeva ja sealt edasi oma kajutisse, et selle mehe sõnade üle järele mõelda. Esitasin endale sama küsimuse, mida ma pea alati teen, kui keegi mulle midagi ütleb: ”Kui palju selles on minu tõde?” Kas ma olen naiivitar? Jah, mõne koha pealt kindlasti, sest ma usun inimeste headusesse. Kas ma ei tea päris elust midagi? Sellega polnud ma nõus. Ma teadsin nii mõndagi. Lapsena tundsin haiglates olles meeletut isoleerituse tunnet, mis võrdus mingitel hetkedel põrgupiinadega. Ma ei saanud sealt ära põgeneda, vaid mul tuli selle tundega hakkama saada. Sain ka kuidagi. Olen kogenud teisigi ebamugavaid olukordi, näinud omajagu vägivalda, hakkama saanud pimeda aja ja sünnitusjärgse depressiooniga, reetmisega. Mul oli kogemuste pagas, mis tegi minust hea terapeudi. Seal kajutis mõtiskledes jõudsin iseendaga kokkuleppele, et mul on vaja rohkem iseendasse uskuda. Tänasin mõttes seda meest ja soovisin talle vaid head. Lõin oma selja uuesti rõõmsalt sirgu, sest olin jälle midagi uut enda kohta avastanud, millega tööd teha ja mida endasse integreerida.

Väljakutse on see, kuidas need ülesleitud osad endasse integreerida. Kuidas võtta omaks mingisugused küljed endas, mis meile inimesena üldse ei meeldi? Teraapiakabinetis näen tihti seda, et häbist rääkimine on inimestele väga ebamugav. Mulle oli ka väga ebamugav seda teha. Tänaseks on see suhtumine minus muutunud.

Siin meenub mulle see, et kui ma oma praeguse mehega kokku kolisin, siis talle meeldis öelda, et kõik peavad olema rõõmsad. Mulle, kes iga klassifoto peal nägi tõsine välja, tundus see väga veider ja ka vale. Minu jaoks on inimesed, kellel kogu aeg suu kõrvuni, üsna hirmuäratavad. Nad justkui varjaks midagi ja ma ei usalda neid eriti. Aga tänu ühele sõbrannale sain ma aru, miks sellised inimesed nii käituvad. Tal on ka kogu aeg selline naeratus näol, mis ei tule südamest. Isegi siis, kui me räägime rasketest asjadest. Palusin tal siis sama asja ilma naeratuseta öelda. Viiendal korral õnnestus tal see sisseõpitud naeratus kõrvale panna ja rääkida ilma selleta. Sel hetkel nägin ma esimest korda tema pisaraid. Sain aru, et tema, kellel oli keeruline lapsepõlv ja kelle nõrkuse väljanäitamist turvaliselt vastu ei võetud, õppis seda varjama selle naeratuse maski taha. Ma tänasin teda südamest selle õppetunni eest.

Tagasi enesearmastuse juurde. Alles siis, kui oleme leidnud need iseenda erinevad osad, neid tundma õppinud ja integreerinud, saame me rääkida enesearmastusest. Kui ma selle seal kursusel enda jaoks lahti mõtestasin, sai mulle see teema palju selgemaks. Ma polnud ennast täielikult armastanud. Minus on siiani osi, mida ma pole täielikult suutnud mõista. Näiteks piisav olemine. Ikka ja jälle leian ma midagi, milles ma pole piisav. See väljendub mitmes plaanis - naisena, emana, sõbrannana, töökaaslasena jne.

Milles siis väljendub minu mittepiisavus naisena? Alustan sellest, mida ma hindan teiste naiste juures. Üks suur eeskuju on mu armas sõbranna, kes on täielikult pühendunud nii naise rollis kui ema rollis. Väärtused, mida ma hindan tema juures, on pühendumine, võime luua MEIE tunnet kooselus oma abikaasaga, oma probleemidele koheselt otsavaatamine ja nendele koheselt lahenduste otsimine. Teda vaadates tunnen ma õnnetunnet, sest mul on, kuhu poole püüelda. Mind rõõmustab, et need naised on päriselt ka olemas, mitte ainult muinasjuttudes.

Mis mind ennast takistab selline naine olemast? Esimene mõte on kohe see ,et mina ju soovin, aga mu mees ei tule sellega kaasa. Et talle ei lähe see koos pühendumise mõte korda. Ma pole tema käest isegi taibanud küsida nende kõikide aastate jooksul seda, et mida see teineteisele pühendumine talle üldse tähendab? Arvan, et ta vastaks, et läbi praktiliste asjade. Et ta pühendub oma kooselule sellega, kui ta käib tööl, maksab makse, parandab asju ja korraldab praktilisi asju. Aga miks see mind ei rahulda? Sest seal pole ruumi emotsionaalsele lähedusele. Minu jaoks on olnud ülioluline see, et ta oleks emotsionaalselt minu jaoks kohal. Mitte ükski tema praktiline tegevus ei korva seda puudujääki. Ma olen seda talle selgelt väljendanud, aga temale see kohale ei jõua.

Kasvasin üles kodus, kus mu ema rääkis minuga põhiliselt vaid kahes keeles - ta kas ignoreeris mind või tõstis mu peale häält. Selle esimese talumine oli mulle keeruline. Õppisin seda vaikimise õhkkonda lõhkuma sellega, et ma hakkasin talle närvidele käima. Hakkasin tegema asju, mis talle ei meeldinud. See lõppes sellega, et ta sai mu peale vihaseks ja mina rahunesin ise sel hetkel maha. Ma teadvustasin seda käitumismustrit alles mõned aastad tagasi. Märkasin, et mu mehel on samad omadused nagu mu emal. Ta ignoreerib mind ja mu vajadusi nii, et ta eemaldub minust ilma, et ta midagi ütleb. Nendel hetkedel kerkib minus üles ärevus ja ma lähen talle järele. Käitusin temaga mulle tuttaval viisil - teda provotseerides. Oi, kuidas ma seda teha oskan! Olen selgeks õppinud pea kõik tema sees olevad nupukesed ja muudkui vajutan neid. Teen seda nii kaua, kuni ta minu peale vihastab. Ja sel hetkel rahunen mina maha. Siis ma veel ei teadnud, et miks ma nii reageerin. Peaksin justkui veel rohkem ärevaks minema, aga ei, tema tõstab häält, on väga vihane ja mina lihtsalt kuulan teda rahulikult. Nendel hetkedel, kui mu ema kunagi ja nüüd siis mees, häält tõstab, on nad minuga kontaktis. Mul pole vaja välja mõelda, et mis toimub, mida ma jälle valesti tegin, miks ta minust eemaldub. Lapsena oli selline käitumine arvatavasti ellujäämiseks hädavajalik, aga mitte täiskasvanuna. Siis ma ei osanud oma tundeid piisavalt selgelt väljendada, mul oli lihtsalt kohutavalt paha olla. Aga nüüd peaksin mina, kes ma olen pea seitse aastat psühholoogiat õppinud, seda kõike teadma, aga võta näpust, see oskus puudub mul ikka veel.

Paljud inimesed tarduvad, kui nende peale hakatakse häält tõstma, aga mina rahunen maha. See käib vaid nende inimeste kohta, kes on mulle väga lähedased ja kes mind ignoreerivad. Ei, mulle ei meeldi muidu, kui keegi tuleb ja lihtsalt oma pahameele minu peale välja valab. Ma ise olen veel ühte iseloomujoont enda juures tähele pannud. Nimelt provotseerin ma neid, kes on topeltmoraaliga. Ma justkui skännin inimesi ülehelikiirusel ja ma tunnetan konflikti tõe rääkimise ja valetamise vahel. Selle asemel, et enda sees oleva konfliktiga tegeleda, viskan ma veel rohkem õli tulle selle inimese jaoks. Teen seda vist selleks, et saada kinnitust, et ma tunnen õigesti. Soovin, et ma hakkan nüüd teistmoodi tegutsema. Olles aru saanud, et teine inimene valetab, peatun ma hetkeks ja vaatan seda inimest hoopis lapseliku uudishimuga. Et aru saada, mis takistab teda tõtt rääkimast ja aktsepteerida teda sellisena nagu ta on. Leidsin selle tegevuse juures veel ühe kihi. Mu alateadlik hirm on jääda naeruväärseks, kui keegi mulle valetab. Miks ometi? Kogen tihti, et mu mees mulle valetab. Tal on samasugune oskus nagu mu isal oli, serveerida infot nii, et see peaks mulle kuidagi kasulik olema. Täiesti naeruväärne. Ma näen oma meest läbi, kui tal tekib soov minna välismaale tööle. Ta tuleb koju ja hakkab mulle seda uudist niimoodi serveerima, et mina saan ju sellest kasu, näiteks saan tema boonuspunkte kasutada, et Eestisse reisida. Või et selle lisarahaga saame koos perega midagi vahvat teha. Mõtlesin aastaid, et miks ta ometi ei suuda tulla ja lihtsalt öelda, et ta tahab sinna iseenda pärast minna? Täna tean vastust. Ta pidi lapsena alati välja nuputama, kuidas see tegevus, mida ta teha soovis, oleks tema isale kasulik ja laseks tal seda teha. Ta omandas lapsena mustri, et alati peab keegi teine saama tema tegemistest kasu. Alguses ma ei mõistnud seda. Olen inimene, kes läheb ja küsib otse, kui midagi tahab. See tema käitumine oli mulle midagi uut ja samas on see kurb. Toon veel mõned näited, kuidas ta tegutseb, kui tahab midagi lõbusat teha. Näiteks valmistab ta perele maitsva õhtusöögi enne kodust väljumist. Või kui ta laenab kellegi käest tööriistu, mis on veidi katkised, siis ta teeb need korda ja puhtaks enne tagastamist. Või kui ta näiteks laenab autot kellegi käest, siis tangib lisakütust ja küürib selle enne tagasiandmist hästi korralikult puhtaks. Saan aru, miks ta nii harva kellegi käest abi palub, sest abipalumine võrdub lisatööga. Ta peab ju alati midagi tagasi andma.

Kuna ma märkan oma mehe kommet valetada, siis on mul endal ka sellega mingi suhe. Millistes olukordades olen ma ise ebaaus? Kas ma julgen väljendada oma tõelisi soove? Toon siia ühe näite. Iga kord, kui ma enda peale peaks raha kulutama, siis ma ütlen tavaliselt EI endale. Mu sisekõne näeb välja selline, et mul pole seda tegelikult vaja. Olen oma mehe sellega nii ära tüüdanud. Lähme poodi, leian laheda asja, aga ma ei osta seda ära. Istume autosse ja teel koju räägin ma, et nägin midagi ilusat, aga see oli kallis. Siin tahan mainida, et mul on raha nende asjade ostmiseks. Ma ketran oma peas, et kas ma peaks ikka ostma või mitte ja peale jääb enamustel kordadel see, et ei peaks. Aga kui mu mees või lapsed tahavad midagi ilusat ja kallist, siis ma ostan neile selle, ilma, et ma tunneks, et oi, see oli kallis. Tean, et selle taga on jälle uskumus, et minu jaoks pole siin ilmas midagi.