Читать книгу Kaassõltlase päevik - Liina Viies Zethelius - Страница 7

12.03.2020

Täna alustan ma põnevat teekonda koos oma päevikuga. Siia panen kirja oma tunded ja mõtted seoses kaassõltuvusega, millega ma olen elanud nii kaua, kui ennast mäletan. Mulle on hästi tuttav tunda meeletut valu, isoleeritust, ignoreerimisi, häbi, viha, kurbust, allasurutust ja veel teisigi sarnaseid tundeid.

Seda teekonda alustan ma aga elevusega ja sära silmades.

Tõusin täna varakult ja läksin mere äärde, et ujuda, nagu igal teisel hommikul. Ilm oli jahe, puhus külm tuul ja lumi oli ikka veel maas. Vaatasin mere poole, enne, kui end bikiinide väele võtsin. Ma olin hetk tagasi lõpetanud telefonikõne oma hea sõbrannaga, kus jagasin seda raskust, mis minu ja mu mehe vahel praegu on. See kõne suurendas minu sees olevat rõhutuse tunnet veelgi ja pärast kõne olin veel rohkem ärritunud kui enne, nii iseenda kui mehe peale.

Jälgisin merel kolme luike, kellest kaks olid valged ja üks pruun ja küsisin endalt mõttes taas küsimuse, et miks just ometi minul peab selline elu olema? Kuidas ma siit oma eluga edasi lähen, KUIDAS ometi? Ja siis toimus järsku midagi, mida ma olin nii kaua oodanud. Kuskilt tuli pähe selline mõte, et pööra see praegune olukord teise suunda. Tundsin sellist tunnet, et keegi justkui pööras mu näo vasakule ja ma teadsin, mida ma tegema pean.

Ma tahan kirjutada raamatut! Iseendast, päev päeva kaupa, nagu päeviku, praegusest hetkest alates. Raamatu kaassõltuvusest, kus ma ise olen peategelane. Seal mõtestan ma läbi oma erinevate elusündmuste lahti kõik oma emotsioonid, vajadused, taipamised, selle, kas ja mil viisil ma saan ennast selles kõiges ise aidata. Ja eelkõige sellest, kas ja mil määral ma ikkagi väljendan oma lähedastele oma vajadusi.

Kõik tundus järsku nii kerge, nii selge, nii suurepärane. Kuidas seda tunnet küll sõnadesse panna? Kuidas kirjeldada seda, kui kogu su sees ja õlgadel olev raskus ja valu lihtsalt kaovad? Kuidas kirjeldada, et järsku sai mulle selgeks see, et ma asun nüüd oma teed kõndima? Teed, mida ma tulin siia ilma elama. Ma nägin nii selgelt, et ma olin tallanud kogu oma eelneva elu kellegi teise rada, sest mul puudus teadmine, kus ja milline on minu rada. Palju lihtsam oli kaasa hängida oma lähedaste rajal, et mitte üksindust tunda. Arvan, et alateadlikult valisin ma kahe halva variandi vahel parema variandi. Esimene variant oli ekselda kusagil kõrvalteel üksinda ja teine variant oli teiste teel käia ja neid ja nende unistusi toetada. Mäletan, et ostsin aastaid tagasi raamatu ”Leia oma tee”. Lugesin selle läbi ja ei saanud selle raamatu tähendusest päris hästi aru. Selle tähendus hakkab mulle kohale jõudma alles nüüd. Oma tee on miskit, kus sa suunad oma pilgu iseenda sisse ja vaatad, millised on sinu vajadused ja unistused. Mida sa tahad siin ilmas luua, kuhu tahad välja jõuda, mida saavutada soovid jne. Samal ajal tunned sa huvi ka oma lähedaste ja nende tegemiste vastu, aga hoopis teisel viisil.

Ma olin ju pea alati eelkõige teistelt, oma mehelt küsinud, et kuidas tal läheb, nii tööl kui mujal. Et millest ta mõtleb, millist toetust minult vajab. Aga hetkel on kõik teistmoodi. Ma soovin kõndida paralleelselt oma mehega, tal on oma tee ja minul oma tee ja me võtame ainuisikuliselt vastutuse oma hea käekäigu üle. Me mõlemad vastutame selle eest, milliseid valikuid me teeme, teineteist süüdistamata. Kõndides oma teel on süda täidetud armastuse ja rõõmuga. Kogu mõtteenergia saab suunatud sinna, kuidas iga päev teha parimaid otsuseid, kedagi teist oma ebaõnnestumistes süüdistamata.

Minu jaoks oli tavaline, et alateadlikult süüdistasin oma meest oma ebaõnnes, heites talle ette seda, et just tema pärast istusin ma nii kaua kodus. Talle voolas tööpakkumisi sisse uksest ja aknast, aga minul oli kõik vastupidi. Mina olin see, kes jäi laste eest hoolitsema ajal, kui tema mööda ilma ringi reisis. Mulle ei öeldud isegi aitäh mitte. Olin vihane ja kade, jah, kade, et tema elas elu, kus ta sai vabalt reisida, töötada, igasugu toredaid inimesi kohata ja tal puudus kohustus end kellegagi jagada. Kõlab totrana, aga see on tõsi. Nägin aastaid kõrvalt, et ta on töönarkomaan ja mul on olnud väga valus tajuda, et mina olen tema vajaduste nimekirjas tulnud lõpuridades. Töö oli see, mis jättis mind ilma tema tähelepanust.

See on olnud mu valusa lapsepõlvekogemuse jätk. Lapsena tundsin, et mu emale on tema töö kõige tähtsam ja mina olen lihtsalt koormaks, kes takistab tal südamerahus tööl olla ja vabalt elada. Mäletan, kuidas ema teatas ühel jõuluõhtul, et ta oleks parema meelega tööl kui koos meiega. Need sõnad tegid mulle väga palju haiget. Soovisin jõulude ajal vaid seda, et pere oleks koos. Korjasin sellest endale uskumuse, et inimese väärtus seisneb selles, kui palju ta teeb tööd.

Kuna mina ei käi täiskohaga tööl, siis minu väärtus on olematu. Samas ei ole ma teinud aktiivselt midagi selleks, et endale täiskohaga tööd ka leida. Ma kasvatasin lapsi ja õppisin kahes koolis ja kahes riigis korraga.

Tegelikkuses kartsin ma läbi kukkuda ja ebaõnnestuda. Lihtsam oli olla oma mugavustsoonis ja teha asju, millega ma hakkama sain - laste kasvatamisega ja õppimisega. Ja teiseks ei tahtnud ma oma ema sarnaseks saada, kellele läheb korda vaid töö. Valisin ka eriala, mis on nii-öelda normaalsest elukutsest veidi kaugel - holistilise regressiooni teraapia.

Tulen tagasi oma hirmu juurde ebaõnnestumise ees, mis on minus aastaid olnud nii peenelt varjatud. Sain sellest teadlikuks siis, kui mu keskmine poeg eelmisest kooselust mulle ühel päeval üleolevalt ütles, et ma olen lihtsalt oma mehe peale kade. Et tal on palju tööd ja mul mitte. Oi kuidas ma sain sisemiselt tigedaks! Et mis mõttes mina ja kade? Ikka ei ole küll! Leidsin mõned argumendid, et mul on hea ja lahe elu, et mul on enda jaoks piisavalt aega ja et mulle meeldib lastega kodus olla. Arvasin, et kuna mu mees seda ei hinnanud, siis arvatavasti seepärast, et mina ise ei hinnanud ennast selles rollis.

Üks tõdedest oli kindlasti see, et ma ei väärtustanud iseennast emana. Ma imetlesin teisi emasid, kes olid väga pühendunud, aga endas ma neid omadusi ei märganud ega osanud hinnata.

See eneseväärtustamine on olnud valulik teema. Ma ei ole osanud hinnata oma teadmisi ja oskusi ei emana, naisena, sõbrannana, kolleegina ega terapeudina. Kogu aeg oleks justkui miskit puudu. Teistes inimestes on nii lihtne näha nende potentsiaali, aga iseendas mitte. Ma võin ju mõistusega mõelda, et mul on ka kõike seda, mida ma teistes näen, aga see justkui ei kõneta mind.