Читать книгу Kaassõltlase päevik - Liina Viies Zethelius - Страница 8

13.03.2020

Mäletan selle aasta 1. jaanuari õhtut, kus mu mees teatas mulle, et ta pole minust kui naisest huvitatud ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Mul oli valus, ai kui valus! Rinnus oli selline tunne, nagu keegi jagaks noahoope. Ma tegelikult olin seda kõike ise ka tundnud, praegu sain lihtsalt kinnituse. Ta väitis, et on ise liiga katki. Kõndisin pärast seda tema juurest minema, eemale metsa, kus ma pimedas kõva häälega lihtsalt nutsin. Nutsin, sest endast oli nii kahju. Meeletu abituse tunne, et kuidas oma eluga edasi minna. Lubasin sellel õhtul läbi pisarate, et alates praegusest hetkest ütlen ma JAH kõigele, mis minu jaoks tundub mulle õige. Mulle lihtsalt aitas kõigest sellest! Aga kuidas see välja hakkab nägema, sellest polnud mul õrna aimugi. Selline üksi nutmine oli mulle sagedaseks tegevuseks saanud. Tahan sellest harjumusest lahti saada. Soovin taastada respekti iseenda vastu. 16-aastase tüdrukuna olin võimeline ütlema seda, mida soovisin. Nüüd on see tüdruk aastaid kusagil uinuvas olekus minu sees. Ta tuleb nüüd vaikselt üles äratada.