Читать книгу Kaassõltlase päevik - Liina Viies Zethelius - Страница 9

14.03.2020

Liitusin eile Sirli Sillasoo juhitava Eduka Elu Inkubaatoriga. Tunne on suurepärane! See JAH tuli 5 sekundi jooksul ja tundus nii õige! Alles pärast hakkasin mõtlema, et isver millesse ma nüüd ennast seganud olen? See on aastane programm, kus naised teevad tööd iseenda ja oma unistustega. Sealne tiim aitab mul üle saada nii sisemistest kui välimistest takistustest ja nad annavad nõu, kuidas nendega tööd teha. Ma soovin seda kaassõltuvust sealse grupi abiga tundma õppida ja leida vastused sellele, kust see on alguse saanud ja kas sellest on võimalik vabaneda.

Aga nüüd lähen ma ajas tagasi oma erinevate elusündmuste juurde. Novembris 2019 jäi mu äi nii haigeks, et mu mees viis oma isa kiirabiga haiglasse. Tal diagnoositi ajuinsult ja ta ei saanud ise neelata ega ühte kehapoolt liigutada. Ta ei paranenud sellest, vaid andis justkui alla. 12. detsembril, päev enne minu ja mu mehe kihlumise aastapäeva, ta suri, oma keskmise tütre juuresolekul. See tütar oli talle kõige lähedasem. Mu äi oli passiivagressiivne mees. Mul oli temaga vähemalt kolm suurt tüli ja peale viimast ma ütlesin talle, et mina tema juurde enam oma jalga ei tõsta. Tegelikkuses tõstsin sinna oma jalad vaid veel ühel korral enne tema surma. Pidin ühe kupongi ämma juurest ära tooma ja tema oli just sel ajal köögis ratastoolis. Teda toideti sondiga sel hetkel ja temast kiirgas välja viha ja tigedust. Minu mees, kes on alati pedant olnud, hakkas kodus veel rohkem küürima ja eemaldus minust veelgi. Ma soovisin kogu hingest, et ta mulle tähelepanu osutaks, tuleks istuks diivanile ja oleks lihtsalt minu kõrval. Mu vajadus oli kuuluda temaga nö ühte paati. Oleks ma teadnud tol ajal, mis temaga toimus, poleks ma seda soovinud. Vastupidi, oleks soovinud sellest auke täis paadist eemale ujuda, nii kaugele kui vähegi võimalik. Kuna ma siis veel midagi ei teadnud, siis soovisin, et ta lubaks mul olla tema läheduses ja et ta avaks end mulle. Sel hetkel väljendasin ma oma soovi turvaliselt, aga ta valis minu eemaloleku, nagu tavaliselt.

Kuidas mina sellistele olukordadele reageerisin oma mõtetes? Ma eemaldusin samuti, emotsionaalselt. Mõtlesin välja tegevusi, millega oma aega sisustada, et tema peale mitte mõelda. Helistasin tavaliselt mõnele heale sõbrannale, vaatasin head filmi või lihtsalt nutsin. Endast oli nii kahju. Miks ma ei suutnud sellest katkisest suhtest välja astuda? Miks ometi? Ise veel olen terapeut. Miks ma ometi tunnen seda frustratsiooni, viha, valu? Miks ma mõtlen 24/7 mehe peale, kes isegi ei näe mind? Ma teadsin, et kõik need tegevused on asendustegevused ja et mul on vaja oma probleemidele otsa vaadata. Kaassõltlane elabki ju teise inimese elu ja arvab, et sellest teisest sõltub tema elu. Ja nii ma mõtlesingi. See oli minu reaalsus.

Päev enne minu äia matust käis mu mees närviliselt korteris ringi ja oli silmnähtavalt millegi peale ärritunud. Ma istusin diivanil ja tundsin, kuidas hakkan sisemiselt järjest rohkem keema. Et jälle ta viriseb, jälle on tal midagi viga. „Aga ok, Liina, ta isa matused on homme ja tal on õigus tunda segadust ja hirmu.“ Mul oli alati tema ebameeldivale käitumisele vabandusi varnast võtta. Järsku hakkas ta meie ühise pojaga õiendama ja ma palusin tal see kohe ära lõpetada. Mitte laps pole tema ärrituse põhjustaja, vaid tema enda lahendamata asjad! Meie tüli lõppes sellega, et ta teatas mulle kahte asja. Esiteks ei ole ma tema isa matustele teretulnud, sest mul polevat seal midagi teha. Teiseks, ta kahetseb, et ta minuga üldse kohtus ja et ta ei saa aru, mis ta minus üldse leidis. Ai, see tegi meeletult haiget. Mu pisarad lihtsalt voolasid, sest kõrvalejäetuse tunne oli väga suur. Mind justkui tõugati sellest perekonnast välja. Kõrvalejäetuse, isoleerituse ja mittepiisav olemise tunne aktiveerusid järjekordselt. Sel ööl magasin ma diivanil. Mida ma ometi teen? Kas ma lähen matustele, vaatamata sellele, et mu mees ei soovi seda? Kui ma lähen, siis mil viisil? Mõtlesin välja, et lähen vaikselt vahetult enne algust kirikusse ja istun kõige tagumisse pinki. Või äkki on parem, kui ma jätan sinna üldse minemata? Mida ometi teha? Uinusin vist kell kaks öösel. Järgmisel hommikul võtsin auto ja sõitsin majja. Meil on imearmas maja metsa sees ja mere ääres, vaid 8 km kaugusel korterist, meie teisest kodust. Plaanisin korterisse tagasi tulla pärast seda, kui laps ja mees on juba kirikus. Ma olin ikka veel suures segaduses, et kas minna või mitte. Tulingi tagasi ajaks, kui arvasin, et nad on juba kirikus. Aga ei, nad olid alles kodus. Läksin otse magamistuppa, et oma mehega rääkimist vältida. Tal olid sinised pidulikud sõjaväeriided seljas ja ta nägi väga kena välja. Nii tema isa kui ka tema on olnud sõjaväelased. Ja seepärast ta valis just need riided, et oma isale austust avaldada. Ta astus magamistuppa nii, nagu eilset poleks olnud ja küsis, millal ma ennast riidesse panen. Ütlesin, et jään koju ja et ta pangu uks enda järelt kinni. Siis helistasin oma keskmisele pojale. Ütlesin, et jään koju. Mul oli tunne, nagu räägiksin terapeudiga. Ta ütles, et tunneb mind väga hästi ja et ma peaks ikkagi sinna minema, sest mind teades ja tundes ma pärast lihtsalt kahetsen. Et pangu ma oma mehe valusad sõnad mõneks hetkeks kõrvale. Mina vastu, et sa ju ise ka otsustasid mitte minna. Selle peale vastas ta rahulikult, et tema tegi selle otsuse juba ammu rahulikus seisundis. Selle kõne ajal ma võitlesin oma mõtetega - mis eeskuju ma oma pojale annan, kui koju jään? Samas kuidas ma seal kirikus hakkama saan? Ma pole ju sinna oodatud. Tegin kiire otsuse, et saagu mis saab, ma lähen sinna. Mu äi hoidis traditsioonidest kinni ja ma lähen avaldan talle oma kohalolekuga austust. Lippasin toast välja ja hõikasin oma noorimale pojale, et tulen mõne aja pärast järele. Mu mees läks üksi ees ära. Mina läksin lillepoodi, et osta äiale valged roosid. Ma teadsin, et mees oli mulle ka punased roosid ära ostnud, aga ma tahtsin vältida olukorda, et ta saaks mulle öelda, et näe, tuled tühjade kätega ja et tema peab kõik asjad minu eest ära tegema. Ma valisin valged roosid, sest need kõnetasid mind kõige enam. See värv sümboliseerib millegi uue ja puhta algust.

Kirikusse jõudes soovisin kõiki vältida, isegi mehe armsaid õdesid, sest ma ei tahtnud nutma hakata. See oli nende isa matus, mitte minu isa. Ma ei lubanud endale kurbust välja näidata, sest arvasin, et mul pole selleks õigust. Samas ma leinasin oma äia. Mul oli nii kurb meel selle üle, et mu äi ei osanud teistmoodi elada. Ta oli tark ja haritud, teadis hästi paljudest asjadest väga palju. Eriti huvitas teda oma sugupuu uurimine. Aga enamus ajast, mil meie kokku saime, oli ta tige ja halvas tujus. Mu mees on oma isa koopia. Mulle käis üle jõu oma mehe viha taluda, seega ütlesin äia vihale „ei“. Soovisin, et ta oleks elus ja et asjad muutuksid paremuse poole. Aga see oli võimatu, tema eluküünal on kustunud. Tema valikud ja tegemised jätsid oma jälje tema perekonnale.

Mehe noorim õde talutas mind kirikus esimesse ritta, sinna, kus mu mees ja ämm istusid. Isver, ma ei teadnud, kuidas ma hakkama saan. Poeg istus oma vanaema ja isa vahel. Mu mees oli minuga hästi reserveeritud ja jääkülm. Talvel, kui ma jääaugus ujumas käin, on vesi ka soojem, kui selle mehe läheduses istudes. Aga matuste ajal ju stseene ei tehta, seega istusin maha, surusin oma tunded alla ja katsusin hakkama saada.

Seal istudes meenus mulle mu oma isa matus kümmekond aastat tagasi. Ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest olin meeletult kurb. Aga ma mäletan seda, et mu oma mees ütles mulle sel päeval, et ma olen draamakuninganna, kes tahab kõikide tähelepanu saada. Need sõnad mõjusid jääkülma duššina ja ma panin sel hetkel oma kurbuse lukku. Otsustasin, et olen siin selleks, et toetada hoopis oma õde ja vendi. See oli väga suur viga, ärge tehke järele. Lein tuleb läbi elada ja mitte kellelgi pole õigust öelda, kuidas on õige või vale seda teha.

Kui tseremoonia algas, siis Caroline hakkas kirikus laulma. Ta hääles oli nii palju valu ja kurbust. Nägin, et mu mehel jooksid pisarad ja vahetasin pojaga kohad, et vaatamata kõigele teda toetada. Muidugi lükkas ta mu käe kõrvale, aga ma lihtsalt hoidsin ta kätt nii kõvasti ja nii kaua, et ta andis alla. Olen tema pisaraid näinud meie 17,5 kooselu aasta jooksul vaid kahel korral. Esimene kord oli vahetult pärast meie ühise poja sündi. Ta oli nii õnnelik nähes oma imearmsat poega! Kui päris aus olla, siis sel hetkel tundsin ma elus esimest korda täielikult kellegi teise kohalolu, just selle sünnituse juures. See oli nii teistmoodi tunne. Sul on valus, sa näed hirmus välja, aga sulle sosistatakse ilusaid sõnu ja sinu jaoks ollakse kogu aeg olemas. Sind julgustatakse siis, kui sa tahad alla anda ja su jõud on raugemas. Mu kõrvus olid vaid tema toetavad sõnad ja ma tundsin ennast hoitult ja turvaliselt. See oli fantastiline. Oma kaks esimest poega sünnitasin ma kahjuks üksi.

Teisel korral nägin oma mehe pisaraid sel hetkel, kui ta oma äsja lahkunud isa kõrval oli. Pisaraid oli vähe, aga need olid ehtsad. Ja nüüd siis kolmandat korda tema isa matustel, kus ta ei hoidnud neid õnneks tagasi. Mul oli seda valus vaadata, samas ka ilus, sest ta sai nendel hetkedel kontakti oma haavatavusega. Ma olin teda aastaid harjunud nägema vihasena ja frustreerituna. Meie ühine poeg polnud seda varem näinud ja ta pani oma väikse käe armsalt meie käte peale. Sosistasin lapsele vaikselt, et see on hea, et issi oma haavatavust näitab ja see on leinas olles normaalne. Pärast matust olin ma emotsionaalselt täiesti läbi, toetades seal kõiki, kes toetust vajasid. Ma näen väga selgelt selliseid olukordi, kus teine vajab tuge, sest tean, mida tähendab elu ilma emotsionaalse toetuseta, mehelt, keda sa armastad. Olin nende kõigi jaoks olemas ja see aitas mul endal selle päevaga toime tulla.