Читать книгу Kaassõltlase päevik - Liina Viies Zethelius - Страница 11

19.03.2020

Mis mind takistab olemast see pühendunud naine? Mida on selleks üldse vaja? Ikka erinevaid ressursse. Üks nendest on uni. Ei saa anda välja midagi, kui ise oled väsinud. Siis on vaja teise inimese toetust ja mõistmist. Kui naine pühendub kodule, lastele ja mehele, siis on minu jaoks mõeldamatu, et ta peaks veel täiskohaga tööl käima. Peres peavad rollid olema ära jaotatud nii, et need sobivad mõlemale osapoolele. Näiteks nii, et mees saab töö juures tööle keskenduda ja koju tulles leiab aega naisele. Naistel võiks ideaalis olla koduabilised, kes aitavad kodutöödes ja laste kasvatamisel. Et kui mees tuleb koju, siis ootab teda heas tujus naine ja lapsed, kes on saanud piisavalt tähelepanu päeval. Minu enda argipäev nägi kolmanda lapsega kodus olles hoopis teistmoodi välja. Raseduse ajal toimus midagi, millest mul oli endal keeruline aru saada. Raseduse alguses olin ma õnnelik, olles kaunis ja sale. Mu riiete suurus vahetult enne rasedust oli 32. Olin kaotanud kaalu suurest kurvastusest, et ei saanud oma esiklapsega koos olla. Igatsus tema järele oli nii suur, et ma ei pannud söömise vajadust tähelegi. Enne kolmanda lapse saamisega nõustumist esitasin endale küsimuse, et kas ma tahan kolmandat last või tütart? Mina tahtsin kolmandat last. Raseduse 7-ndal nädalal hakkasid mul imelikud kõhuvalud. Arst väitis, et kõik on korras, aga mina kahtlesin tema sõnades. Need valud olid kummalised ja väga teistmoodi. Nädal hiljem puhkusereisil Hispaanias, kutsuti mulle kiirabi. Ma oksendasin ja mul oli kõhuvalu. See juhtus mu mehe sünnipäeval. Plaanisime õhtul restorani tähistama minna ja enne seda soovis mu mees veidi puhata. Sel hetkel, kui kiirabi tuli, magas ta ikka veel. Kui arst hakkas süsti tegema, siis kargas mees püsti ja küsis ehmunult, et mida ta teeb? Mina ei teadnud, mida mulle süstiti, lihtsalt usaldasin neid. Kuna valud ära ei kadunud ja oksendamine kestis, viidi mind haiglasse. Mees tuli kaasa. Ultrahelis selgus, et mul on 4 cm pikkune hematoom, mis neid hädasid põhjustas. Veetsin öö haiglas ja järgmise päeva lõuna paiku lasti mind sealt välja. Pidin kahe päeva pärast kordusvisiidile minema. Helistasin oma heale tuttavale meediumile, kes teadis minu rasedusest. Ta ütles kohe alguses, et beebiga on kõik korras, aga emakas mitte. Ta palus mul kell 22 voodisse minna, et siis mind energeetiliselt tervendada. Minu jaoks polnud seal midagi imelikku, sest see tundus mulle väga usutav ja loogiline. Kaks päeva hiljem selgus haiglas, et hematoom on millegipärast vähenenud ca 1,3 cm suuruseks. Mina lihtsalt muhelesin, sest mu tuttav ütles, et see on ikka veel alles, aga palju väiksem. Sealt edasi elasin ma mingisuguse seletamatu hirmu all, et äkki ma ei kanna rasedust lõpuni välja. 23-ndal nädalal hakkasin mõtlema, et kui laps sünnib nüüd, siis on mul lootust, et ta jääb elama. Kogu raseduse aja tundsin ennast hingeliselt üksinda. Mu vanim poeg, kes tol ajal oli 13, elas Eestis isa juures ja ma igatsesin teda meeletult. Mina, kes ma olin piitspeenike enne rasedust, võtsin kaalus juurde lausa 35 kg ja ma nägin välja nagu mammut. Tundsin end inetu ja paksuna. Arvan, et meie suhtesse lõigi just rasedusaegne enesetunne suure mõra sisse.

Ühel päeval, kui tulin töölt ja olin järjekordselt kurb, läksin ja istusin rõdule. Mees tuli sinna, nägi mind nutmas ja teatas, et tema enam ei tule sellega toime. Ta võttis oma tossud ja läks lihtsalt õue. Oi, kui valus see mulle oli! Hing karjus valust. Mul ei tulnud ühtegi sõna suust ja pisarad voolasid. Sel hetkel purunes meie vahel miski ja ma teadsin, et mul tuleb üksi toime tulla. Tema peale ma loota enam ei saanud. Vaatamata sellele, et ma mõistusega sain aru, et mu mees ei tule toime minu kurbusega, tegi see kõik haiget. Sel hetkel ei teadnud ma midagi sellest, et ta nägi oma ema hästi palju lapsena nutmas. Ta tundis nendel hetkedel lapsena abituse tunnet ja samamoodi tunneb ta nüüd koos minuga. Keegi polnud talle õpetanud, kuidas nendes olukordades käituda. Tema kolm õde ja ema rääkisid enamuse ajast vaid tunnetest ja see oli tema jaoks liig. Ja kui ta üritas nendest vestlustest osa võtta, siis teda isegi ei märgatud ega võetud nö kampa. Nendel hetkedel valdas teda nähtamatuse ja kõrvale jäetuse tunne.

Seal rõdul olles ja üksi jäetuna tundsin ma meeletut igatsust oma vanima poja järele. Ma polnud suutnud leppida sellega, et ta elab oma isa juures Eestis ja on minust nii kaugel. Kui ma koos oma keskmise pojaga siia Rootsi kolisin, siis ma keerasin emotsionaalselt nii oma tulevasele mehele kui ka lapsele selja. Ma tahtsin vaid ühte, et ka minu vanim poeg elaks siin koos meiega. See, mis toimus rõdul olles, et inimene, keda ma armastan, jalutab lihtsalt minema, oli mulle tuttav. Minust eemaldumine ja minu tunnete ignoreerimine siis, kui ma ei käitunud nii nagu lähedased minult soovisid, oli mulle tuttav. Aga et mul polnud mingit kontakti oma kõige vanema pojaga, oli uus olukord harjumatu ja valus. Siinkohal ei taha ma laskuda pisidetailidesse, et miks mu laps elab Eestis ja mitte siin. Talle tehti lihtsalt vanavanemate poolt ajuloputust ja nii ta siis, olles lojaalne oma isale, tegi otsuse nende juurde jääda.

Mäletan ühte korda, kui mu mees võttis mul õlgadest kinni, vaatas silma sisse ja ütles: ”Liina, kus sa enamuse ajast viibid? Saa ometi aru, et mina ja su teine poeg vajavad sind ka!” Tema sõnad ei kõnetanud mind sel korral. Minu peas oli vaid see mõte, et teie kaks saate hakkama ilma minuta, aga mu kõige vanem poeg ei saa. Ta isegi ei teadnud, et ma ootan uut last. Päev enne sünnitust kirjutasin talle arvutis kirja, kus ma põhjendasin oma mitterääkimise põhjust. Oma väikevennast saigi ta teada e-kirja teel päev peale sünnitust.

Mida lähemale mu sünnitus jõudis, seda enam ma end koleda ja kasutuna tundsin. Ütlesin mehele, et ma ei taha teda sünnituse juurde. Et tahan üksi sünnitada. See oli tegelikult puhas jonn ja alateadlik kättemaks talle, et ta minust ei hoolinud. Aga kuidas ta oleks pidanud olema? Kannatama ära kõik mu tujud, pisarate voolu ja mitte üksnes ära kannatama, vaid ka minu jaoks kohal olema ja minust aru saama? Vaatamata sellele, et ma iseendast aru ei saanud, ootasin ma, et tema teeks seda minu eest. Mõned aastad hiljem, Imago paariteraapias õppisin ma seda, et paaridel, kes on koos, on ka ühesuurune pagas. Ühel tavaliselt nähtav ja teisel nähtamatu. Et me ei saa ega tohi teise pagasis toimetada, vaid me võime aidata teineteisel oma pagasit tundma õppida.

Tol ajal polnud mul oma pagasi olemasolust ega ammugi mitte suurusest õrna aimugi. Ma olin naiivne nagu paljud teisedki, et tuleks vaid prints valgel hobusel ja päästaks mind kogu maailma valust. ”Tänu” oma teisele abikaasale, Holistika Instituudis õppimisele ja Imago paariteraapia õppele õppisin ma oma pagasi sisu märkama ja sellega tööd tegema.

Kui sünnitamise hetk kätte jõudis, siis oli mu mees kodus. Tema jaoks oli lausa elulise tähtsusega viibida oma esiklapse sünni juures. Sel ööl oli taevas megasuur täiskuu ja me otsustasime varahommikul koos haiglasse sõita. Ta oli kogu sünniprotsessi juures suurepärane. Tundsin täielikku toetust - ta kuulas mind, ta nägi mind ja ta oli kohal minu jaoks. Vaatamata valudele tundsin ma ennast turvaliselt ja kaitstuna. Isver, kui õnnelikud me olime meie ühise lapse sündides! See imekena beebi oli nii ilus, armas ja targa näoga. Mehe silmades voolasid pisarad. Minu hirmud, et lapsega võib midagi halvasti olla, said ümber lükatud. Öö otsustasime haiglas veeta, sest laps tõmbas sünnituse käigus endale lootevedelikku kurku. Mees ja keskmine poeg magasid õndsat und sel ajal, kui mina oma kallihinnalist aaret valvasin. Tundus, et need kaks tegelast, kes magasid magusalt, olid ise selle sünnitusvalu läbi teinud. 48 tundi hiljem oli lapsega kõik korras, aga minu keha valutas hirmsasti ja ma olin magamata.

Hakkasin märkama seda, et mu mees veedab hästi palju aega minu keskmise pojaga, aga beebi jättis minu hoolde. Mina arvasin, et nüüd, kui talle sündis tema esimene bioloogiline laps, tahab ta temaga koos aega veeta, aga ma arvasin valesti. Ma ei mõistnud tema käitumist. Öösel oli tema see, kes magas kõrvatroppidega ja mina tegelesin beebiga. See kurnatuse tunne ei meeldinud mulle ja ma olin sisemiselt solvunud ja pahane. Mind ja beebit justkui ignoreeriti ja jäeti tema elust välja. Ma ei osanud tol ajal oma unevajadusi turvaliselt väljendada. Tegin seda viisil, mis tõukas teda minust veel rohkem eemale. Mees ei käinud kodus käed rüpes ringi, otse vastupidi. Vabadel päevadel ta muudkui tegeles praktiliste asjadega - käis poes, tegi kodu lapse jaoks turvaliseks, tegeles palju keskmise pojaga. Nad ehitasid sel ajal koos puuautot ja neil oli suurepärane klapp, nagu enne minu kolmanda lapse sündi. Paljud ütlesid, et ta on suurepärane kasuisa minu pojale. Aga mina olin hoopis solvunud. Ma vajasin oma mehe tähelepanu. Soovisin, et ta minu ja beebiga ka koos aega veedaks. Kui inimene on magamata, siis ta näeb tonti seal, kus seda pole. Tema veetis oma arust piisavalt aega oma pojaga. Minu silmis oli seda aga liiga vähe ja tülid said meie argipäevaks. Lapse sünnist kuni tema 1-aastaseks saamiseni viibis ta seitsmes erinevas riigis. Mugav viis ju frustreeritud naise ja beebi vajaduste eest ära põgeneda. Mulle serveeriti seda nii, et see kõik on pere heaoluks. Mõnes mõttes oli see isegi hea, sest nagunii olin ma enamuse ajast üksi.

Mõned kuud pärast sünnitust mu enesetunne halvenes. Nutsin palju ja tundsin, et mind pole mitte kellelegi vaja. Vanim poeg ei tahtnud minust midagi kuulda, beebi oli alles liiga väike ja keskmisel pojal oli bioloogiline isa ja mu mees. Ja mu mehele polnud mind kindlasti vaja. Arstid diagnoosisid mul sünnitusjärgse depressiooni. Ainus viis sel eluperioodil maha rahuneda oli kuuma dušši all käia. Mul jooksis kraanist tulikuum vesi, aga ma külmetasin seal. Tol ajal 8-aastane laps nägi selle mustri läbi. Ta tajus hetke, kui mul kurbusehoog peale tuli ja palus mul siis pesema minna. Ütles, et tegeleb ise väikevennaga.

Ma keeldusin rahustite söömisest ja unerohtudest, sest tahtsin end elusana tunda. Vaatamata oma halvale enesetundele hoolitsesin iga päev enda eest. Meikisin ennast ja käisin ilusti riides. Käisin lapsega iga päev mitu korda väljas jalutamas ja nädalas korra saime emade grupiga kokku. Kuulsin tihti, et teiste emade mehed on fantastilised, aitavad kogu aeg kodus, mitte nii nagu minu mees. See ajas mind vihale, tundsin meeletut ebaõigluse ja mahajäetuse tunnet. Et miks mina oma mehe toetusest ilma jään. Täna saan aru, et ta ei suutnud täita minu kõige suuremat vajadust sel ajal - olla mulle emotsionaalselt toeks. Soovisin, et ta kinnitaks mulle, et vaatamata sellele, mida ma lapse beebieas ja ka raseduse ajal kogesin ja tundsin, olen ma normaalne. Aga ta ei mõistnud ei mind ega mu vajadusi. Ma ise ei mõistnud ennast.

Rasedusjärgne depressioon võib nii erinevalt avalduda. Kui ma seda esimest korda teise lapse sündides kogesin, oli see nii teistmoodi. Mu sünnitus kestis tookord vaid 8 tundi, aga väljutusperiood oli nii vaevaline. See laps ei tahtnud välja tulla ja ma olin sunnitud sünnituslaualt veidikeseks maha tulema. Pärast ta sündi, kui nad ta mu kõhu peale panid, oli mu peas vaid üksainus mõte: ”Võtke ta minu pealt ära, ma ei taha teda enda lähedale!” Ma ei tundnud ta vastu mitte midagi, kui ta mu kõhu pealt ära võeti. Seda kirjutades voolavad pisarad, see teeb siiani haiget, et kuidas ma võisin nii moodi tunda oma imeilusa lapse vastu. Aga ma tundsin. Ta tõsteti minu kõrvale lauale ja ma vaatasin teda. Ma ei suutnud mõista, et miks ma ta vastu mitte midagi ei tunne? Viibisime haiglas viis päeva, söötsin teda, vahetasin mähkmeid, aga ma ei tundnud jätkuvalt tema vastu mitte midagi. Haiglast koju jõudes nutsin ma enamuse ajast. Masendust suurendas veel see, kui mu tollane mees ütles haiglast saabumise õhtul, et teeme nüüd nii, et vanem laps jääb tema ja beebi minu hoida. Mu peas tekkis sel hetkel lühis. Ma tundsin suurt armastust vanema poja vastu ja nüüd äkki pean ma hoolitsema kellegi eest, kelle vastu ma ikka veel midagi ei tunne. Nutsin, nutsin meeletult palju. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub, ma ei tahtnud ühtegi inimest näha. Kui mu pere katsikule tuli, läksin ma kööki nutma ja palusin mehel, et ta nad minema saadaks. Mitte keegi ei saanud aru, mina kaasaarvatud, mis minuga toimus. Mu keskmine poeg oli nagu väike ingel, ta nuttis vaid siis, kui tal oli kõht tühi või oli vaja mähkmeid vahetada. Ta justkui soovis öelda, et emme, ma ei tee sulle oma kohalolekuga tüli. Uskuge või mitte, selle olukorra peale mõtlemine toob mulle siiani pisarad silma. Kuidas ma võisin oma imearmsa poja vastu niimoodi tunda?

Kui ta 3-nädalaseks sai, jäi ta haigeks. Kiirabi tuli koju ja teatas, et tal on kahepoolne kopsupõletik. Sel hetkel ma vaatasin teda justkui esimest korda. Tundsin äkki meeletut armastust tema vastu ja olin õnnelik, et mul on kaks imearmsat poega. Sellest hetkest muutus kõik. Mu nutuhood kadusid ja ma nautisin beebiga koosolemist. Arst jättis meid koju ravile ja lubas meid iga päev kodus vaatamas käia. Laps paranes õnneks kiiresti. Mina elasin aastaid süütundega, et kuidas ma võisin selline ema olla ja oma beebi vastu mitte midagi tunda. Aga ka selle raseduse ajal olin ma hingeliselt üksi. Mu tollane mees polnud nii elevil selle lapse sündimise pärast. Tean, et tal olid omad hirmud, et äkki see laps saab sama nahahaiguse, mis temal beebina oli. Õnneks on see laps täna 21-aastane ja täiesti terve ja armas noormees. Ma otsustasin talle tema sünniloost rääkida, sest see tundus tol hetkel õige. Ma olin haige, aga sel ajal ei rääkinud keegi Eestis sellest kõva häälega. Ma polnud varem kuulnud väljendit „sünnitusjärgne depressioon“. Oleks ma sellest teadnud, poleks ma ennast võib-olla sel hetkel nii üksikuna ja kohutava emana tundnud.