Читать книгу Vihmavarblane - Линда Гуднайт - Страница 5

„Olen väsinud, boss... väsinud üksinda teel olemisest nagu

varblane vihmasajus.“

– „Roheline miil“

Tennessee, Honey Ridge, tänapäev

Brody vihkas reedeid. Ta teadis, mis juhtub, kui ta koju läheb. Seega ta ei läinudki sinna. Ta passis raamatukogus kuni selle sulgemiseni ja lonkis siis oma tavapärasesse kohta Magnoolia oja äärde, soovides, et tal oleks raha hamburgeri ostmiseks. Jalutuskäik oli korralik, mõni kilomeeter linnast välja, mööda õdede Griffinite virsikuaiast ja ligi sajameetrise läbimõõduga umbrohupuhmast, kuid üheteistkümneaastasena oli ta selleks valmis. Ta oleks võinud terve tee joosta ja ikkagi mitte hingeldada.

Kui ümbrus mattus öhe ja tintmusta taevasse kogunesid pilved, kaalus ta veel kord kojuminekut. Ta oli näljane, ent söök ei motiveerinud teda piisavalt. Ta ei kartnud pimedust ega ihuüksi maal viibimist. Kodu oli märksa hirmuäratavam paik.

Ta lesis jahedal maapinnal, käed kukla all, ja kuulas rahulikke ööhääli – ritsikate saagimist, mis muutus aeg-ajalt nii valjuks, et tal tekkis tunne, justkui olnuks ritsikad tema sees, ning kaldalt vettehüppeid sooritavate härgkonnade plärtsatusi.

Eemal kärgatas pikne. See oli arvatavasti kaugel mägede kohal. Ta ei muretsenud sellepärast. Tal polnud väikese vihmasabina vastu midagi. Vajaduse korral võis ta joosta võõrastemajast mööda maha jäetud viljaveskisse, ehkki seal oli kõhedavõitu.

Veskis tõenäoliselt kummitas. Vähemalt nii väitis Brody sõber Spence. Viimati, kui Spence käis veski sisemust uurimas, oli ta midagi kuulnud ja nii koledasti ehmunud, et Brody eelistas sinnaminekut vältida.

Kas vanamees oli nüüdseks ära kustunud? Või ootas ta, käsi rusikas, et valada eluviha välja kasutu poja peale, kelle oli sünnitanud veelgi kasutum naine, kes oli nad nii ammu maha jätnud, et poiss oli ema unustanud? Enam-vähem. Mingil põhjusel oli ema lahkumine Brody süü ja isa ei lasknud tal seda unustada, ehkki poiss ei andnud talle selleks vähimatki põhjust. Brody ei teadnud oma kadunud emast praktiliselt midagi. Ta mõistis isa viha, kuid mõtted emast tekitasid temas üksildustunnet ja süümepiinu, mida ta õieti ei mõistnud. Ta pidi olema midagi väga halba teinud, et ema otsustas niiviisi lahkuda.

Kusagil niiskes pimeduses sumises moskiito. Brody kuulatas, kuni tüütu putukas maandus ja vakatas, et ta seejärel laiaks litsuda. Mõni putukahammustus oli ikkagi parem kui kojuminek.

Talle ei meeldinud kedagi tappa, isegi mitte putukaid, kuid vanamehel oli kombeks öelda: „Selles maailmas tuleb süüa, et sind ära ei söödaks. Pista koer nahka, enne kui ta sind nahka pistab.“

Miski selles kõlas Brodyle kahtlaselt, aga mida tema ka teadis. Vanamees ütles ju alati nii. Brody-sugune paha laps ei teadnud tuhkagi.

Ta ohkas kuu poole ja sulges silmad.

Parem oli tukastada ja veel veidi oodata. Vanamees oli nagu tige pull, kel silmad verd täis valgunud. Ja palgapäeval oli ta oma kasutu poja peale enamasti püha viha täis.