Читать книгу Vihmavarblane - Линда Гуднайт - Страница 6

Oli pime ja tormine öö, kuid just niisugune Hayden Wintersile meeldiski. Need sünged ja tujukad ööd, mil lõi välku ja müristas ning tuul armutult piitsutas, panid tema kujutlusvõime tööle. Mees, kes on otsustanud sooritada mõrva...

Torm oli kesköö paiku ligi hiilinud ja tema esialgse magamisplaani kihva keeranud. Sellistel öödel ei suutnud ta iialgi uinuda. Ega tahtnudki, iseäranis majas, mis oli täis mälestusi ja saladusi.

Ta uskus, et igaühel on saladus, ja lõunaosariigid lausa kubisesid neist. Just sellepärast ta oligi siia tulnud.

Haydenil oli samuti saladus, psühholoogiline uss, mis uuristas tema hinges valusat musta auku. Mitte et ta oleks seda eales välja näidanud. Välise maailma silmis oli Hayden Winters võitja, edukas mees, kes tõrjus probleeme võluva naeratusega. Teda kutsuti parimatele pidudele, mida ta haruharva külastas, ja ta andis kitsilt kauaoodatud intervjuusid. Mees, kel oli imeline elu.

Ent neil pimedatel tujukatel ja süngetel õhtutel lõid deemonid tema viljaka mõistuse ümber tantsu. Ta kahtles oma vaimses tervises ja oli kindel, et suudab üksnes jumala tahtel ja tänu tugevale iseloomule deemoneid vaos hoida. Enamiku ajast.

Nii ta siis tappiski inimesi. Tosinate viisi. Raamatud täis laipu rahuldasid lugejaskonna haiget vajadust ja poputasid tema prisket pangaarvet.

Hayden tõusis elegantses numbritoas – Mooruspuutoas –, mida valgustas üksnes sülearvuti kuma, ja kõndis akna juurde, et vaadata ja kuulata, kuidas vihm Virsikuaia võõrastemaja peksis ning hõbedasmustjate küünistega kriipis, et sisse pääseda.

Vaade oli tundmatuseni muutunud võrreldes päevase ajaga, mil ta siia saabus. Halliseguse kasukaga austraalia lambakoer oli tukkunud pikal suursugusel kodusõjaeelsel verandal. Selle peale oli Haydenil tekkinud kujutluspilt endast korvmööblil lösutamas, jalad verandapiirdele tõstetud, rüüpamas Julia Presley kuulsat virsikuteed ja laskmas kujutlusvõimel rännata.

Sammastega kahekorruseline valge häärber oli päikese käes säranud, kontrastiks tumedate äärtega aknaluugid. Kõikjal vohasid lilled ja tihedad ronitaimed embasid tammepuid nagu suured rohelised käsivarred. Hayden oli sõitnud mööda looklevat suurte magnooliate alleed kodusõjaeelsesse minevikku, eemale tänapäevase maailma sekeldustest ja hullumeelsest elutempost.

Virsikuaia võõrastemaja oli lihtne nimi oivalisele majale, mis oli kahtlemata restaureeritud veelgi uhkemaks, kui oli kunagi olnud. Haydeni assistent, kes tundis teda enamikust inimestest paremini, ehkki mitte liiga hästi, oli puhkusel olles võõrastemaja avastanud ja teinud talle ettepaneku kirjutada järgmine menuromaan just selles paigas. Linnakärast ja järjekordsest nurjunud armuloost kurnatud Hayden oli ideest lennult kinni haaranud. Endine kallim oleks pidanud teda uskuma. Hayden oli algusest peale rõhutanud, et temas ei ole abikaasa- ega isasoont. Mispärast, selle oli ta jätnud enda teada – ja pigem naise kui enda kaitsmiseks. Too seda muidugi ei teadnud ja sai haiget.

Hayden vihkas inimeste haavamist. Välja arvatud oma raamatute lehekülgedel. Ja viimasel korral oli ta veelgi sügavamale endasse tõmbunud. Temasugune mees poleks tohtinud inimesi vajada.

Ta võis siin töötada, puhata ja järgmise põneviku jaoks väikelinna saladustega tutvuda. Siin oli ohtralt huvitavaid paiku, kus mõrva sooritada.

Teisel pool teed säras üksainuke tuluke nagu majakas tormi ajal. Tuli paistis mahajäetud lagunevast viljaveskist, mis oli kunagi kuulunud farmi koosseisu. Hayden teadis seda tänu oma pöörasele uudishimule ja sellepärast, et tema töö tugines teadmistele. Mahajäetud majad olid ideaalsed kohad mõrvamiseks ja puhtalt pääsemiseks. Siin Lõuna-Tennessee küngaste ja orgude vahel ootas teda paras annus inspiratsiooni.

Järsku lõhestas ööd sinine välgusähvatus justkui raevunud Zeusi pistoda välgatus. Imeilus.

Hayden ringutas, sirutas kaela ja kaalus piksemöllu kätte jalutama minekut.

Nii suure äikesetormi ajal on ta suurema osa ööst ärkvel. Ta adus oma veres veel sündimata loo pulbitsemist, see oli nagu pajatäis keevat energiat ja loovust.

Kohvijoomine suurtes kogustes oli kohustuslik. Ta ei olnud eriline Red Bulli mees. See tundus talle liialt sõltuvust tekitav ja sõltuvusi pelgas ta veelgi rohkem kui oma ainukese kasuliku ressursi, viljaka mõistuse minetamist. Ta teadis, et sõltuvustel on arvukaid eri vorme.

Ta jättis sülearvuti kursori vilkuma, väljus luksuslikust Mooruspuutoast ja kõndis veripunase vaibaga kaetud hämarast trepist alla, käsi siledal puidust käsipuul. Ta vältis ettevaatlikult kolmandat, kriuksuvat trepiastet, mida oli juba varem märganud. Ükski endast lugu pidav mõrva- ja kaoseromaanide autor ei jäta kriuksuvat trepiastet märkamata.

Pikne valgustas keerdtreppi ja kõu kõmises nagu tuhat timpanit. Maja seisis kindlalt ja vaikselt, justkui oleks näinud nii palju, et ei vaevunud enam tormi pärast kõikuma. Siin oli lugusid õhus. Hayden lausa tunnetas neid.

Šoti-iiri verd Hayden kuulis äikeses esivanemate tantsu, nägi vaimusilmas tormihalli mere lainetel hulpivaid kaluripaate ja kaldal seisvat naist, käsi laubal, vaatamas, samal ajal kui pimeda uduloori varjus hiilis valvas roimar, kes sobivat hetke varitses.

Ta salvestas selle kujutluspildi tuleviku tarbeks. Järgmine raamat pidi kõnelema lõunaosariigi väikelinna külalislahkete naeratuste ja maitsva tee süngetest allhoovustest, mitte Iirimaa tormisest rannikust.

Alumisele trepimademele jõudnud, kõndis ta läbi eeskoja ruumi, mida perenaine nimetas eesmiseks salongiks. Minevikuhõngulises toas oli marmorist kamin ja Victoria-aegne sisustus. Sealt edasi liikus ta märksa uuemaaegsesse kööki. Ta kobas käsikaudu lambilüliti järele, kartes äratada õdedest omanikke, kes elasid esimesel korrusel, ent soov kohvi saada oli suurem kui hirm.

Hayden heitis kiire pilgu pruunile graniittööpinnale, kuid ei leidnud kohvimasinat. Ta kirus endamisi, et oli unustanud küsida numbritoa kohvitegemisvarustuse kohta, mida seal mõistagi polnud. Siin, suures vase- ja koorekarva köögis võis kohvimasin olla kuhu iganes peidetud. Ta ei suutnudki selle asukohta tuvastada, kuid leidis teekarbi, mis pani ta uratama.

Kuni ta juurdles selle üle, mis mõte on sidruni-taimeteel, hakkas puusa vastas mobiiltelefon vibreerima. Ta krimpsutas ootamatu müra peale nägu, ehkki kui juba äike majarahvast üles ei ajanud, siis polnud tõenäoline, et ka telefonihelin seda teeks. Ent viisakusest ja kuna ta oli alles uus külaline, vaigistas ta helina. Ta oli kavatsenud mobiiltelefoni kohvri põhja visata ja mitmeks päevaks unustada, kuid oli selle harjumusest tagataskusse torganud.

„Kahjuks,“ torises ta. „See oli minust rumal.“

Ta teadis, kes helistab. Oli üksainuke inimene, kes talle öösiti helistas. Tegemist oli sama naisega, kes oli hoiatanud, et ärgu ta iialgi liiga sügavalt magagu.

„Tere, Dora Lee.“

Hayden kuulis naise värisevat hingamist ja valmistus draamat või vandumist kuulama. Emb-kumb pidi paratamatult järgnema.

Kui naine ei vastanud, hakkas Hayden muretsema ja esitas küsimuse, mida silmapilk kahetses: „Kas kõik on hästi?“

„Ei ole, aga sul on niikuinii ükspuha. Ma olen haige. Sa tead, et olen haige, kuid ei aita mind. Kust ma peaksin rohtu saama?“

Hayden sulges silmad ja naaldus kõvale köögikapile. Ta nägi vaimusilmas naist segamini haagiselamus pesemata nõude ja kiirtoiduanumate keskel, mis olid täis poolikuid kuivanud eineid. Juuksed sassis, pilk hullunud ja käed meeleheitest värisemas. „Mida sa eelmise rahaga tegid?“

„Arvad, et sellest piisas? Arvad, et sellest jätkub üüri maksmiseks, söögi ostmiseks ja elektri eest tasumiseks?“

Hayden ohkas raskelt. „Kas elekter lülitati jälle välja?“

„Vahepeal küll. Ma pidin ravimeid ostma. Mis kasu on põlevast lambist, kui keha valutab nii kohutavalt, et ma ei suuda silmigi avada?“

„Dora Lee, ma ei saada sulle rohkem ravimite jaoks raha.“ Jumal ise teadis, et Hayden oli naise sõltuvusele liiga pikalt kaasa aidanud, ise naiivselt lootes, et teine muutub. Veel praegugi kippus lootus aeg-ajalt ellu ärkama. „Sa tapad enda. Sõidan Kentuckysse, viime su kliinikusse...“

Ta kuulis karjet, mis oli valjem kui piksekärgatus. „Jää vait! Jää vait, kas kuuled? Igavene tänamatu kõnts! Oleksin pidanud su uputama, kui mul selleks võimalus oli. Mis kasu mul sinust on? Hoia oma räpane raha endale!“

Telefon jäi tummaks.

Viimaste kuude koorem vajus Haydenile peale. Ta seisis keset köögipõrandat ja loov energia immitses temast koos elujõuga välja.

Ta ei oleks tohtinud Dora Leele oma mobiilinumbrit anda, kuid väike meeleheitel poisike tema sees igatses ikka veel oma kibestunud, luupainajaliku sõltuvuse küüsis vaevleva ema olukorda parandada. Juba siis, kui Hayden oli alles väike, enne kui pime ja surmav söekaevandus oli tema leebe isa tapnud, neelas Dora Lee ebaseaduslikult saadud tablette kujuteldavate peavalude vastu ja vihkas oma ainukest last. Ja Haydenil polnud aimugi, mispärast.

Praegu polnud emal aimugi, et seesama vihatud poeg on edukas romaanikirjanik Hayden Winters. Seda saladust ei kavatsenud Hayden emaga iialgi jagada. Ega võinudki. Võimalikud tagajärjed olnuks liiga suured ja häirivad.

Ta oli juba ammu nime muutnud ja endale uue mineviku välja mõelnud, et olla keegi muu kui Apalatšide halvima piirkonna räpaseim väike poiss. Sarmikas ja enesekindel Hayden Winters oli täpselt samasugune väljamõeldis nagu tema kirjutatud romaanid. Dora Leel olnuks sellest niikuinii ükspuha. Teda huvitas ainult poja saadetud raha.

Ema ükskõikse teadmatuse eest võis Hayden tänada jumalat, kes oli ta kaevanduste ja Dora Lee Briggsi küüsist päästnud. Kui ajakirjanikud saaksid tema emast haisu ninna, siis võiks Hayden pingsalt kätte võideldud privaatsusega hüvasti jätta.

Tal oli hea meel, et Dora Lee ei osanud lugeda, ehkki tema tähelepanu pälvida soovinud poisikesena oli ta teinud emale ettepaneku teda õpetada. Selle pakkumise eest oli ema teda raamatuga tümitanud, kuni köide lagunes ja lehed rebenesid, väites raevunult, et ei ole nii loll, kui poeg arvab.

Hayden külastas ema vähemalt paar korda aastas – see tulenes mingisugusest psühholoogilisest vajadusest, mis nõudis toitmist. Iga kord jättis ta endast maha veel ühe killukese, koos lahkumiskingitusega, mille ema lisaks igakuisele rahale samuti OxyContini või muude tablettide vastu vahetas, mis ta tegelikkusest mõneks ajaks eemale kannaksid.

Dora Lee Briggs oli Haydeni räpane saladus. Üks neist.

Lahtine hingehaav tuikamas, torkas Hayden veega tassi mikrolaineahju. Ta pidi leppima sidruni-taimeteega.

Carrie Riley tippis kikivarvul paljajalu trepist alla ja värises õhukese pidžaama väel. Torm muutis ta ärevaks. Väga ärevaks. Ta ei suutnud magada. Ega isegi mitte uinuda, kui raevukas tuul puid piitsutas ja äike teda nahast välja kargama pani. Tema korrapärasele mõistusele oli ebaselge, kuidas keegi säärase ilmaga magada saab.

Ta ei teadnud, kuhu läheb, kui hilist tundi arvesse võtta, aga et peresalongis oli võõrastemaja alumise korruse ainuke televiisor, kust ilmateadet jälgida, siis suundus ta sinnapoole. Äkki tuleb tornaado? Kas keegi selles majas ei mõelnud niisugustele asjadele?

Carrie vihkas torme. Ta jälestas neid täielikult. Ema sõnul oli ta juba väikese lapsena kisendanud lohutamatult nagu mardus iga kord, kui pikne kärgatas. Enam ta ei kisendanud, kuid värises ja vabises tänini ning unistas, et keegi ta kaissu võtaks.

Ta sihtis peenikese taskulambiga põrandat, haaras trepikäsipuust ja hakkas alla minema. Kolmas aste kriuksatas. Ta jäi seisma, krimpsutas nägu ja liikus edasi. Ta oli täielik hädapätakas. Arg hiireke.

Ööbimisega külaskäik tundus täiskasvanud naisele tobedana, kuid eelmise päeva valguses, enne tormi, oli talle paistnud, et õdede ja sõpradega veedetud aeg on ideaalne puhkus. Tema ja ta kaks õde, võõrastemajaomanikest õdede Valery Griffini ja Julia Presley eluaegsed sõbrad, olid otsustanud mõnusa nädalavahetuse veeta, et sõprussidemeid värskendada ja lõbutseda. Julia andis endast parima, et vanu sõpru tagasi võita ja eluga edasi minna pärast seda, kui tema poeg kuus aastat tagasi hirmsa inimröövi ohvriks langes. Carriel oli hea meel sõbratari toibumisest osa saada.

Nad olid mõnusasti aega veetnud, lobisenud, Moscatot juues liigagi palju itsitanud, varbaküüsi lakkinud ja arutanud Julia kihlust Eli Donovaniga Knoxville’i Donovanide klannist, innustades teda sealsamas Virsikuaia võõrastemajas suurt ja uhket pulmapidu korraldama.

Nüüd magasid kõik teised nagu fossiilid, samal ajal kui Carrie värises tormi kartuses ja vaevles kerge peavalu käes. Vein lihtsalt mõjus niiviisi vanale lihtsale ja igavale Carriele, kes jõi harva midagi kangemat kui ühekordne kogus espressot. Ta ei talunud isegi topeltespressot. Hädapätakas.

Jõudnud alumisele trepimademele, märkas ta köögis valgust. Uudishimulik ja seltsi otsiv Carrie tõttas värisevi põlvi üle jaheda puitpõranda, ent pidurdas järsult lävel, kui märkas meest. Sest köögis viibiv isik oli kahtlemata meessoost. Sale, sihvakas ja mehelik.

Oli näha, et mees pole veel voodisse jõudnud. Tal olid jalas kallihinnalised teksad, mille Carrie üksnes tagataskul oleva sildi järgi ära tundis, käes mobiiltelefon ja seljas pikkade käistega tumesinine pullover, käised üles kääritud. Mees oli ukse poole seljaga ja solgutas portselantassis teepakikest üles-alla. Tema laiad õlad ja käsivarred olid lihaselised, käed pikad ja jõulised, justkui olnuks tegemist kellegagi, kes töötab välitingimustes. Kuid mitte neis teksades. Ega sellise soenguga.

See oli jõuka mehe soeng. Carrie teadis seda tänu asjaolule, et tema õde Nikki oli Honey Ridge’i kõige moeteadlikum naine. Boutique’i omanik Nikki tundis moodi, soenguid ja kõike hinnalist erinevalt Carriest, kes ei teinud vahet isegi Guccil ja kartulikotil, sest tal oli ükspuha. Mehe sirged pruunid juuksed olid laubalt kõrvale lükatud ja moodustasid vaba seksika sasipea, mida oli kindlasti väga kallis hooldada.

Carrie ei suutnud otsustada, kas kõnetada köögisolijat või oodata, millal too teda märkab. Tema puhul võis see juhtuda alles viiekümne aasta pärast. Mehed ei pannud Carrie Rileyt tähele. Kui nad just ei tahtnud raamatut laenata.

Väljas kõlas erakordselt vali piksekärgatus, vähemalt Carrie meelest, mis raputas tervet maad. Maja värises. Järgnes veel välgusähvatusi ja pimestav valgusplahvatus pani õhu ragisema.

Carrie võpatas, tõstis rusikad ja piiksatas.

Lusikas kukkus kolinal köögikapile. Mees tardus ja pööras aeglaselt pead. Ta oli pagana nägus. Romantilise välimusega nagu luuletajad, kelle loomingut Carrie lakkamatult luges, süda tulvil igatsust, et seesugune armastus temagi koju tee leiaks. Aga praegu oli ta üks mõmisev ja kogelev sasipundar ning seda mitte üksnes tormi pärast.

„Vabandust, ma ei tahtnud teid ehmatada.“ Carrie põimis käed rinnale vaheliti.

Mehe kaunid täidlased huuled kõverdusid ülespoole. Tema udu-, suitsu- ja saladuste karva silmad jäid tähelepanelikult vaatama. „Te piiksusite.“

Nagu hiir. Nõme. Nõme.

„Torm ajab mulle hirmu nahka. Tahtsin ilmateadet vaadata.“

„Väljas sajab.“

Carrie pööritas silmi ja pidi äärepealt naeratama, kuid värises ikka veel. „Aga mis saab juhul, kui peaks tornaado tulema?“

Mees raputas pead. „Seda ei juhtu.“

Sundimatu viis, kuidas mees tornaadomõtet eitas, mõjus ka Carriele rahustavalt. Võib-olla oli tegemist meteoroloogiga.

Carrie astus paar sammu köögis edasi. Ta ei tundnud seda meest, kuid võis alati karjuda, kui too peaks midagi üritama, ehkki tormi ajal ei kuuleks teda ükski selle maja asukas.

Trööstiv mõte.

„Kas soovite...“ Mees tõstis Julia õrna valge tassi, kergitas virilalt kulmu, rüüpas ja krimpsutas nägu. „... sidruni-taimeteed?“

Sellistel hetkedel soovis Carrie, et oleks niisama seltskondlik kui Nikki, sama kaunis kui Bailey või kas või pisut pöörane ja meeste seltsis vabalt käituv nagu Valery. Aga ta ei olnud midagi seesugust. Ta oli tavaline Carrie, raamatukoguhoidja, kes soovis, et oskaks midagi vaimukat ja tabavat öelda.

„Kui teile ei maitse sidruni-taimetee, siis võtke midagi muud.“ Väga tabav ja vaimukas. Polnud ime, et ta oli kolmekümnendates eluaastates ja endiselt vallaline.

„Ma tahtsin kofeiini,“ teatas mees õlakehitusega.

„Sidruni-taimetees seda pole. Tehke parem kohvi.“

„Teeksingi, kui teaksin, kust masinat leida.“

Carrie tõstis sõrme. „Sellega saan ma teid aidata.“

Mees ajas pea selga. „Olgu õnnistatud pühakud ja kohvitootjad!“

Paljad jalad jahedal kivipõrandal põntsumas, suundus Carrie sahvrisse ja tõi sealt Julia hõbedase presskannu. „Me peame ube jahvatama. Julia on paras kohvisnoob.“

„Kas see lärm ei sega teisi?“

Pikne raputas jälle maja. Carrie nookas pimeda ja märja akna poole. „Mis tähtsust sel on?“

„Tõsi. Te olete elupäästja. Mis teie nimi on?“

„Carrie Riley.“ Carrie lasi kätel tegutseda ja vaatas mujale. Asjaolu, et ta oli luuletaja näoga võõrast naiselikul kombel teadlik, pani tema sisemuse naljakalt kihelema. Ta tundis harva kihelust ega flirtinud kunagi. Ta ei osanud sääraseid asju. Kahtleja võinuks tema õdedelt üle küsida. „Ja teie oma?“

„Hayden Winters.“

„Meeldiv tutvuda, Hayden.“ Carrie kergitas kohvipurki. „Kange?“

„Kui vaja, siis olen.“

Carrie puhkes naerma ja oli jahmunud, et see nägus mees tundus temaga pisut flirtivat. Ehkki tema ise kindlasti ei flirtinud. „Siis saate kanget kohvi.“

Nagu ta oligi arvanud, summutas tormimühin jahvatamismüra ja juba vähem kui kümne minuti pärast vajutas ta presskannu kaane alla, et kohv välja valada. Tugev ja kange aroom täitis köögi ning mõjus vihmast rõskes toas meeldivalt soojana.

Hayden Winters tegi viisaka žesti ja pakkus esimest tassi Carriele, mis äratas naises kohe sümpaatiat, seejärel asus enda tassist rüüpama. „Te oskate kanget kohvi valmistada.“

„Olen endine Starbucksi baaridaam, kes armastab kohvi.“

„Minu hingesugulane. Ma elan kohvi najal, iseäranis tööperioodidel, tegelikult peaksin praegugi töötama.“

Carrie ei tahtnud, et mees ära läheks. Mitte sellepärast, et too oli kobe tükk – tõsi, seda ka muidugi –, vaid sellepärast, et ta ei tahtnud tormiga üksi olla ja kedagi teist polnud ärkvel. „Te töötate öösiti?“

„Tormised ööd on mu lemmikud.“

See tähendas Carrie silmis, et mees on kiiksuga. „Mis tööd te teete?“

Võõras takseeris Carriet viivu ning sõnas siis vaikselt ja asjalikult, näol veider segu huumorist ja pahelisusest: „Ma tapan inimesi.“