Читать книгу Vihmavarblane - Линда Гуднайт - Страница 8

„Räägitakse, et mõningaid elusid ühendab aeg,

läbi ajastute kajav iidne kutse.“

– Pärsia prints

1867

Kuumus põletas tema kopse ja kõrvetas ihu. Leegid limpsasid ja noolisid. Särk sulas seljale. Ta köhatas kaks korda ja põskedel voolasid tulised pisarad.

Amelia! Grace! Kus te olete? Nimed klammerdusid mehe kurku, mida põletasid näljased tulekeeled.

„Härra! Ärgake üles! Te näete halba und.“

Thaddeus Eriksson avas ehmatusega silmad. Teda silmitses ülevalt kellegi lai tume nägu, tõmmu ja läikiv nagu mantlinööp. Kahtlemata ei kuulunud nägu tema naisele ega tütrele. Thad ajas end sirgu ja taipas, et viibib Tennessee reisirongis. Tema alt kostis rööbaste metalset raginat. Akende tagant kerkis suitsupilv. Ta oli rongis teel Tennessee lõunaossa, mitte Ohios põlevas majas.

Ta tõmbas väriseva käega üle näo. „See oli uni.“

Ta polnud mitu nädalat seda und näinud. Arvatavasti oli mootorisuits unenäo uuesti esile kutsunud.

„Jah, härra. Kindlasti. On teil kõik hästi?“

Thaddeus märkas Abrami obsidiaanikarva silmades lahkust. Abram oli endine ori, trimmis ja tugev nagu põllutööline, mitte just eakas, kuid siiski piisavalt vana, et viibida üksi lõunasse suunduva rongi peal, ehkki kui otsustada kaasreisijate upsakate pilkude ja nurina järgi, siis oli vagunis küllaldaselt neid, kes tema sealviibimist pahaks panid. Nüüd, kui sõda oli läbi, olid kõik orjad vabaduses ja maale oli saabunud midagi rahulaadset. Kuid üksik mustanahaline mees riskis rongiga sõites ikkagi paljuga.

Juba sellest hetkest peale, kui Abram oli rongi astunud, jälgis Thaddeus pingsalt toimuvat, kuni väsimus ja rongi rütmiline liikumine ta unele suigutasid. Ta polnud kavatsenud uinuda. Endine Uniooni sõdur ja vabanenud ori polnud lõunasse suunduval rongil eriti teretulnud, mistõttu ta ei saanud lasta valvsusel uinuda. Ta üritas kõnelda vaikselt, et keegi ei märkaks tema Ohio aktsenti, kuid Abramil polnud võimalik oma päritolu varjata.

Väed võisid ju alistuda, kuid riik polnud veel kaugeltki ühtne.

Praegugi jõllitas üks sigariga priske mees neid vaenulikult.

Erkpunase polstriga iste vetrus, kui Thaddeus sõbraliku vabastatud orja poole pöördus. Abram istus tema selja taga, kuid nad olid pika sõidu ajal viisakalt vestelnud. Rohkem ei paistnud olevat kedagi, kes soovinuks meeldivalt aega veeta.

„Tänan, et mind äratasid.“

Ta oli maganud viiel järjestikusel ööl teel rongidega Ohiost Tennesseesse Honey Ridge’i. Rongivagunid olid lärmakad, räpased ja aeg-ajalt tuli ette ootamatuid seisakuid, kuid see oli luksus võrreldes sellega, kui pikki vahemaid ta oli sõja ajal jalgsi läbinud ja missugustes paikades ööbinud.

Sarnaselt kõigi teiste lõunaosariikidega polnud raudteesüsteem veel täielikult taastunud ja põhjaosariikide erafirmade valgumine lõunasse oli endiste konföderaatide suled turri ajanud.

„Halvad unenäod võivad tulevikku ennustada. Minu ema rääkis alati nii.“ Abrami karmid parkunud kämblad pigistasid istme seljatuge ja ta kummardus lähemale, et vaikselt rääkida. „Te hõikasite kedagi Amelia-nimelist.“

Vahel kajastasid halvad unenäod hoopis minevikku. Thadi kõhukoobas läks valusalt krampi. „Oma abikaasat. Ta suri.“

Isegi pärast aasta möödumist mõjusid need sõnad talle kohutavalt.

„Sellest on küll väga kahju, härra Thaddeus. Tunnen teile kaotuse pärast kaasa. Kas teil lapsi on?“

„Grace. Ka tema suri.“ Thad oli olnud ainuke ellujääja tulekahjus, mis oli röövinud talt kodu ja pere, ja ta teadis, et peab olema jumalale tänulik selle eest, et teda on säästetud. Kuid pärast aastapikkust üksiolemist, pitsitavat leina ja kahetsust leidis ta end sageli soovimas, et oleks koos teistega hinge heitnud. „Kuidas on lood sinuga, Abram? Kas sul on naine ja lapsed?“

„Ei, härra. Mul oli kallim, aga peremees müüs ta sõja algul kuhugi mujale. Minu ema ja vennad samuti. Isa hukkus lahingus.“

Abrami sõnad tuletasid Thadile meelde, et teisedki olid kaotanud sama palju või rohkemgi pikas ja valulikus osariikidevahelises sõjas, võitluses, mis oli tema meelest siiski õigustatud.

„Kahju kuulda.“

„Jah, härra. Aga ma otsin nad üles.“

„Kas sa sellepärast sõidadki lõunasse?“

„Mhmh. Chattanoogasse. Pärast härra Maldeni surma polnud proua Maldenil enam raha, et meile palka maksta. Sõda võttis kõik.“ Abram naeris vaikselt. „Isegi meilt, töölistelt, olgu jumal õnnistatud. Aga ta vaatas härra Maldeni raamatust järele ja ütles meile kõigile, kuhu meie pered müüdi.“

„Väga lahke temast.“ Thad oli unenäost toibunud ja tema süda tuksus jälle ühtlaselt. Ta oli Abramile tänulik, et too aitas lobisemisega mõtteid mujale juhtida. „Arvad, et su pere on ikka veel seal?“

„Jah, härra. Ma loodan seda. Minu ema ja vend Jesse.“

Pärast vabanemist olid endised orjad üle riigi laiali paisatud ja asusid üksteist otsima ning harjuma uue eluga, mida vähesed neist mõistsid. Abrami pere asukoht polnud sugugi kindel. Ent Thaddeusel polnud südant mehe lootust kustutada.

„Chattanooga tundub olevat sobiv koht, kust otsinguid alustada.“

„Enam pole vaja kaugele sõita.“

Thad õngitses taskust kella, mida oli kandnud juba sõjaeelsest ajast saadik. Ammune jõulukink Amelialt oli tema kõige hinnalisem varandus. Kui läikiv hõbe sillerdas päikesevalguses, meenus Thadile abikaasa naeratus ja rõõm selle üle, et oli saanud mehele nii peene kella kinkida. See mälestus tegi ühtaegu haiget ja mõjus trööstivalt.

„Varsti peaks tulema minu peatus ja mõne aja pärast jõuab rong Chattanoogasse.“

Vaevalt oli ta seda öelnud, kui rong hakkas kiirust vähendama ja peatselt kostiski pidurikrigin. Lõikav vile pani Thadi trummikiled pilli lööma.

„See ongi teie peatus?“

„Just nii.“ Rongil oli veevõtupeatus ning reisijatel võimalus rongile ja sealt maha astuda. Läheduses polnud suurt midagi peale üksikute laudvooderdisega majade. „Loodetavasti leiad oma pere, Abram. Kui peaksid kunagi Honey Ridge’i sattuma, siis astu läbi ja ütle tere.“

Thaddeus haaras koti, tõusis ja ulatas Abramile käe. Endine ori paistis olevat veidi segaduses, ent võttis pakutud käe siiski naeratades vastu. „Õnn kaasa, härra Thaddeus!“

Rongist väljuva Thadi näo ümber hõljus auruveduri suits, mille tugev lõhn muutis ta ärevaks. Ta teadis, et see tuleb rongist, kuid mälestus tulekahjust, mis oli röövinud talt kõik, painas teda märksa rohkem kui aastatepikkune halastamatu sõdimine.

Ta takseeris tillukest linna ja pööras siis pilgu itta sinise vine poole, mis olid Suured Suitsumäed, ning uudistas künklikku maastikku, mis laius kõikvõimalikes rohelistes toonides igasse ilmakaarde. Tennessee loodus oli imekaunis, kuid maapiirkondi risustas lagunenud Konföderatsiooni sümbolina liigagi palju põlenud farme ja rüüstatud külasid.

Väsinud, ent lootusrikas Thad suundus esmatarbekaupu pakkuva poe poole, et informatsiooni hankida. Kui tal veab, siis juhatab keegi ta lihtsaimat teed mööda Honey Ridge’i. Ja kui tal väga veab, siis liigub sinnapoole ehk koguni mõni tõld.

Tema saabaste sammud kajasid palaval pärastlõunal, kui ta üle läve tillukesse kauplusesse astus. Hämar ruum lõhnas kohvi, naha ja searasva järele. Kitsa ruumi seinu ääristasid riiulid, mis olid tihedalt kõiksugust kaupa täis laotud – see oli paljutõotav märk. Kolm meest lobisesid süljekausi ümber ja valgete juustega kaupmees pakkis erksa mustriga sitsikangast jõupaberisse.

Thaddeus lähenes kaupmehele. „Olen teel Honey Ridge’i. Kas juhataksite mulle parima tee kätte?“

Osavad sõrmed katkestasid pakkepaela sidumise. „Võimalik.“

Thaddeus jäi ootama, ent kaupmees ei lausunud rohkem sõnagi.

Üks tubakamälujatest, suure ninaga lühike jässakas mees, astus ligi. „Kust sa pärit oled, poiss?“

See polnud esimene kord, kui ta oli pidanud sellele küsimusele vastama, ehkki sugugi mitte kõik lõunaosariiklased polnud jänkist endise sõduri vastu vaenulikud. Tal oli Tennessees ka poolehoidjaid, nagu näiteks õhetavate põskedega naine, kes oli müünud talle pätsi leiba ja andnud kauba peale tasuta kuivatatud õunu. Thaddeus aimas, et see mees ei ole üks neist.

Ta ohkas. „Ohiost.“

Mees sülitas tubaka suure kaarega välja ja see maandus napilt Thadi saabastest mööda. Thad saatis solvangut pilguga.

„Jänki.“ Mees nähvas seda nii, nagu olnuks öeldud sõnal jälk maitse. Ta vahetas pilke sõpradega, kes põrnitsesid Thadi vägagi vaenulikult. Punaste traksidega mees kallutas end taha, et saaks paremini jõllitada, ja Thad märkas midagi, mis tal oli varem nägemata jäänud. Ühel meestest polnud jalga. Kahtlemata oli tegemist sõduriga. Mässajaga. Arvatavasti olid kõik kolm mässajad.

„Ma ei tulnud siia pahandusi otsima,“ selgitas Thaddeus. „Soovin ainult teejuhiseid.“

„Siit sa neid ei leia.“ Mees libistas käed trakside alt läbi. „Mine parem tagasi sinna, kust tulid.“

Õhkõrn lootus poest süüa osta või koguni mõne taluniku vankris küüti saada kustus sealsamas pimedas esmatarbekaupluses.

Kaupmees keskendus pingsalt kaubale, mis oli nüüdseks korralikult pakitud ja seotud.

Thaddeus noogutas ja astus poest välja. Sadakond meetrit eemal veeres rong edasi Chattanooga poole ja hall vedurisuits kõditas sinist taevast.

Õhk oli kleepuv ja paks. Ööd olid muutunud jahedamaks, kuid olid sama niisked. Will oli saatnud talle enda joonistatud maakaardi. Endine sõjaväekapten Will Gadsden, kes oli tegutsenud kõikjal Tennessees, oli väga täpne. Teekond Virsikuaia farmi oli pikk, iseäranis toidupooliseta, kuid mehele, kes oli kolm aastat näljasena jalaväes marssinud, oli see tühiasi.

Thad heitis koti õlale ja hakkas astuma.

„Ei saa. Ma ei luba.“

Josie Portland viskas salvräti käest ja põrnitses Will Gadsdenit üle pika tammepuidust laua, mille taga oli söönud neli põlvkonda Portlande. Just nimelt Portlande, mitte Gadsdeneid. Endine Uniooni kapten oli abiellunud Josie varalahkunud venna lesega ning nüüd paistis ennasttäis jänki arvavat, et Virsikuaia farm ja veski kuuluvad hoopis talle.

„Josie, ma palun sind,“ manitses Charlotte leebelt. „Ära paanitse.“

„Mina paanitsen? Kas peaksin istuma, käed rüpes, ja laskma vaenlasel aina rohkem oma kodu vallutada? Kas me ei ole piisavalt kaotanud?“

Willi lõug tõmbus krampi. „Sõda on läbi, Josie. Me ei ole vaenlased.“

„Räägi seda Tomile!“ Tool kriipis põrandat, kus oli kunagi vereloigus ja viletsuses lebanud tosinate viisi haavatuid. Josie kargas püsti. Ta läks marru, nii et põsed hakkasid tulitama. Ta võitles kibedate pisaratega, sest Tomi mainimine mõjus talle alati niiviisi.

Teda jälgis neli silmapaari. Õde Patience, kes oli armas ja malbe nagu Neitsi Maarja, tundus olevat segaduses nagu alati, kui oli mingisugune kimbatus. Ja tema vennapoeg Benjamin oli kahtlemata kapten Willi poolt. Nagu alati. Will oli pärast üheteistkümneaastase Beni isa surma poisi vastu väga kena olnud.

Köögilävele ilmus Lizzy tumedanahaline nägu, silmad suured. Charlotte’i endine teenijanna oli üks vähestest orjadest, kes olid paigale jäänud, et ulualuse eest edasi töötada.

Praeguseks olid kõigist pereliikmetest saanud orjataolised inimesed, kes andsid endast parima, et ellu jääda.

„Josie, palun istu ja räägime sellest mõistlikult.“ Charlotte, kes oli tüüne nagu vannivesi, põimis käed lauaäärel vaheliti. Alati rahulik Briti kirikuõpetaja tütar oli Josie meelest liigagi vagane. Mitte ainsatki halba sõna või kaebust, kui tahes kehvaks olukord pärast sõda ka ei läinud. Vahel imestas Josie, kuidas Charlotte on suutnud farmi ja veskit majandada, kuid vennanaine tänas selle eest jumalat, haavatud jänkisid ja endisi orje, kes olid neile appi jäänud.

Tõsi, Josie sai aru, kui suure töö tema venna lesk on ära teinud. Ta polnud rumal. Kui poleks olnud Charlotte’i karmikäelisust ja nutikat kauplemist, siis oleksid nad kaotanud farmi ja veski jänkidest avantüristidele. Ent sellegipoolest unistas Josie, et elu oleks samasugune nagu enne vihatud sõda, enne seda, kui tema isa ja vend Edgar olid surma saanud.

„Miks sa ei võinud kedagi Honey Ridge’ist tööle võtta?“ Josie rindkere paisus luitunud pruuni kleidi all, mida ta vihkas. Ta oli nii vihane, et tema nägu oli muutunud arvatavasti niisama punaseks kui juuksed. „Miks sa pidid jänki palkama?“

„Sest siinkandis ei ole kedagi, kellel oleks Thadi oskused. Ta on pärit veskimehe perest. Ta on ühtaegu nii mölder kui ka meistrimees, mis tähendab seda, et ta oskab seadmeid parandada ja täiustada. Ta võib meile õpetada, kuidas veskitööd ladusamaks ja kasumlikumaks muuta.“ Will napsas samal päeval saadud kirja. Vihatud kirja, mille ta oli pelmeenide ja hautatud puuviljadega kaetud õhtusöögilauas ette lugenud. „Oleme õnnega koos, kuna ta nõustus siia tulema.“

„Ega sinagi ole kehva tööd teinud,“ nähvas Josie, kel oli seda raske öelda. Will oli jänki kohta korralik mees, kuid ta oli siiski jänki. Just temasuguste pärast polnud Josie kallim Tom verisest ja hirmsast sõjast naasnud. Temasuguste pärast nutsid väga paljud naised taga oma kallimaid, kes olid endiselt kadunud või maetud kuhugi kaugele, kus nende hauda ei tähistanud isegi nimesilt. Just tema pärast ei saanud Josie iialgi ema pulmakleiti kanda.

„Olen veskit hädapärast töös hoidnud, Josie. See vajab remonditöid, mis käivad mulle üle jõu, ja isegi kui ei käiks, pole minugi ööpäevad lõputult pikad. Ma vajan Thadi abi ja ta on juba teel siiapoole. Ta on hea inimene, kes on samuti kaotust tundnud, ja ma eeldan, et sa suhtud temasse lugupidamisega.“

Josiet raputas jõuetu raev. Kui teisiti ei saa, siis tulgu Thaddeus Eriksson pealegi, kuid ta kavatses selle mehe külaskäigu lühikeseks ja raskeks muuta.

Ta pigem lämbub, kui hakkab veel ühe neetud jänki suhtes lugupidamist ilmutama.