Читать книгу Vihmavarblane - Линда Гуднайт - Страница 9

„Püsi kirjutamisest joobnuna,

et tegelikkus ei saaks sind hävitada.“

– Ray Bradbury

Tänapäev

Hayden ärkas võpatusega ja sattus 19. sajandi kaminat nähes segadusse. Kus ta oli?

Ta tõusis istuli, süda rongirataste rütmis tagumas. Kui välja arvata unerežiimile lülitunud sülearvuti sinine kuma, siis valitses toas kottpimedus.

Unenägu oli tundunud ääretult reaalne. Isegi nüüd, mil Hayden oli ärkvel, pitsitas Thaddeuse kurbus tema rinda tugevasti. Oli tunne, nagu oleks ta ise naise ja lapse kaotanud. Ta oli tundnud suitsuhaisu, vaadanud tõtt endise orjaga ja istunud õhtusöögilauas koos Portlandide perega.

„Veider,“ pomises ta. Ta oli ennegi tööd unes näinud, kuid mitte midagi niisugust. Need tegelased olid olnud tõetruult tuttavlikud, justkui oleks ta neid tundnud. Justkui olnuks ta üks nende seast.

Ta hingas värisedes välja ja puudutas arvuti klaviatuuri, et ümbrusele rohkem valgust heita. Tilluke digitaalne kell kuvarinurgas andis märku, et ta on maganud mõne tunni. Varsti on koidik käes.

Ta hakkas tasapisi toibuma, tundis ära sõjaeelse võõrastemaja ja taipas, miks on salongis, mitte õdusas ülemise korruse magamistoas – Mooruspuutoas. Ent uni jäi talle ikkagi meelde ja tugevad emotsioonid ei tahtnud vaibuda.

Tema kujutluses moondus arvutikell hõbedaseks taskukellaks, mis helkis Tennessee päikese käes.

Ta hõõrus kahe käega nägu ja adus ebamugavustundega, et unenäomees Thaddeus oli teinud sedasama.

Thaddeus, Abram, Josie. Kolm põnevat tegelaskuju, kel polnud vähimatki pistmist raamatuga, mida ta kirjutama oli asunud.

Ja ometi ei andnud üksikasjalikud kujutluspildid järele, vaid kõditasid tema loomenälga.

Enne kui ärkvelolek jõudis ämblikuvõrgutaoliselt häguse unenäo minema pühkida, haaras Hayden arvuti ja hakkas kirjutama.

Selleks ajaks kui ta oli mälu tühjaks valanud, immitses kardinate vahelt kollakasvalgeid septembrikuiseid päiksekiiri, köögist tuli hõrgutavaid lõhnu, mis virgutasid meeli ja panid süljenäärmed tööle. Kui Julia oligi koidikul tõustes veidraks pidanud, et Hayden salongis passis, siis polnud ta selle kohta midagi öelnud. Veidi aega hiljem tõi naine talle värske tassitäie kohvi. Hayden nimetas teda seepeale jumalannaks.