Читать книгу Vihmavarblane - Линда Гуднайт - Страница 7

Hayden ei teadnud, mis oli sundinud teda säärast asja ütlema, ehkki see kena naine oli juba niigi närvis ja oli päästnud tema öö ülimaitsva kohviga. See oli lihtsalt Haydeni stampvastus, kui keegi tema ameti vastu huvi tundis. Meedia paistis seda armastavat. Ent Carrie mitte eriti.

Naine piiksatas jälle. Armsalt. Hiirelikult. Tema espressokarva silmad läksid hiigelsuureks. Haydenile turgatas pähe mõte, et nende malbete silmadega võiks betooni sulatada.

Ta pani tassi käest ja astus naisele lähemale. „Piltlikult öeldes.“

Carrie taganes sammu võrra, käed tugevasti rinnal vaheliti. „Kuidas palun?“

„Ma olen kirjanik. Kirjutan põnevikke.“

„Aa.“ Suured hirvesilmad pilkusid. „Te olete kirjanik. Te ei tapagi päriselt inimesi.“

„Ainult raamatulehtedel.“

Carrie pani käe südamele ja hingas järsult välja. „Jumal tänatud. Viivuks mõtlesin juba, et... tormine öö, välk, müristamine, mõrv.“ Ta ajas selja sirgu ja laiutas käsi.

„See on mul halb harjumus.“

„Inimeste tapmine?“

„See ka.“ Mees muigas. Naine oli armsake.

„Oodake üks hetk.“ Carrie tõstis sõrme. „Mis te ütlesite oma nime olevat?“

„Hayden Winters.“

„Oeh, nüüd tunnen end lollina.“ Käed puusas, vangutas Carrie enesepõlglikult pead. „Hayden Winters. Romaanikirjanik. Meil on raamatukogus kõik teie teosed olemas – ja pean tunnistama, et need on väga populaarsed. Minu aju ei suutnud lihtsalt aduda, et üks menukite autor võiks Honey Ridge’i sattuda.“

Hayden pani vaimu valmis ja ootas, millal naine hakkab õhkama ja lipitsema, millele järgneb tüütu küsimuste tiraad selle kohta, kuidas teoseid avaldada ja miks ta oli just põnevike kasuks otsustanud. Hayden polnudki seda teinud. Põnevikud valisid hoopis tema välja.

Miks ta ei saanud ühegi naisega juttu ajada, ilma et see piinlikuks oleks kiskunud?

„Nüüd, kui tean, et te mind ei tapa,“ jätkas Carrie, „avaldan teile ühe saladuse. Ma tean, kus Julia küpsiseid hoiab.“ Ta pani tassi kõlksuga köögikapile, tõusis kikivarvule ja avas pea kohal oleva kapi. „Kas tahate Oreosid või pekani-liivaküpsiseid?“

Naise selg mõjus Haydenile intrigeerivalt ja viis ta segadusse. Kõik selle naise juures viis teda segadusse. Too polnudki Hayden Wintersist vaimustatud ja Hayden ei suutnud otsustada, kas see häirib teda või hoopis meeldib talle.

Ta lasi silmadel rännata ja naist üksikasjalikult, kirjaniku kombel uurida. Ja ometi tärkas temas iseäralikult mehine tunne, kui ta jälgis Carrie Rileyt kõrgele küpsiste järele sirutamas. Ta võinuks naisele abi pakkuda, kuid eelistas lihtsalt vaadata.

Naine polnud pikk – pigem keskmist kasvu ja lopsaka kehaehitusega, puusadel oli lopsakust ehk liigagi palju, kuid see mõjus... trööstivalt. Naise lühikesed juuksed olid röstitud pekanipähklite karva, pealt sassis ja külgedelt kõrva taha lükatud. Külgtukk langes otsaesisele. Ta nägi unesegasena hea välja, seljas klassikaline ja peaaegu läbipaistev roosa pidžaama.

Ja tal olid väga ilusad jalalabad.

Hayden kahtlustas, et magab ja näeb und, sest tal ei olnud jalafetišit. Ta ei pannud iialgi naiste jalalabasid tähele, kui need polnud just kõrge kontsaga kingades ja ülipikkade säärte küljes. Ent Carrie paljad jalad olid täiusliku kujuga, naiselikud ja siledad ning varbaküüned pärlmutterroosaks võõbatud. Vasaku pahkluu ümber oli õrn hõbekett, mis mõjus Haydenile eriti intrigeerivalt.

Naine pööras pead ja kiikas üle õla tema poole. „Kumba?“

Haydeni pilk peatus naise silmades. „Valige ise.“

Carrie ulatas talle pekaniküpsised ja seejärel küünitas naeratades Oreode järele. „Kes ütles, et me ei tohi mõlemat võtta?“

Plastpakend krabises, kui ta selle avas ja mehele esimest küpsist pakkus. Hayden jättis huvitava pahkluuketi sinnapaika ja võttis Oreo küpsise.

„Julia eelistab ise küpsetada. Need on tema varud hädaolukordadeks.“

„Kas meil on hädaolukord?“

„Nii suure tormiga? Muidugi.“ Naine krõmpsutas suhkrust liivaküpsist, nii et puru pudises.

Hayden vehkis Oreoga ja pidi möönma, et ootamatu hilisõhtune kohtumine on väga mõnusaks ja meeldivaks kujunenud. Sel naisel polnud aimugi, et ta oli päästnud mehe emaga vestlemise järgsest melanhooliahoost.

Hayden tahtis juba kirjanikule omase uudishimuga Carriele isiklikke küsimusi esitama hakata, kuid kuulis õuest mingisugust häält.

Ta keeras pea viltu. „Kas kuulsite midagi?“

Naise espressokarva silmad läksid veelgi suuremaks. „Ei, aga teie?“

„Kolinat. Verandal. Nagu oleks tool ümber kukkunud.“

Väljas müristas ja vihm pahises vastu majaseina valjusti nagu Niagara juga. „Kas säärase tormiga on üldse midagi muud kuulda?“

Mees kehitas õlgu. „Ilmselt mitte.“

„See on teie mõrvarlik kirjaniku fantaasia.“

Selles naine ei eksinud, kuid Hayden kõndis akna juurde ja kiikas välja.

„Pime nagu maa-alune söekaevandus.“ Ta tahtis juba kohvijoomist ja küpsisesöömist jätkata, kui märkas mingisugust hämarat kogu.

„Mis see...“ Ta läks pingule ja tõmbas silmad vidukile. „Kustutage tuli ära.“

„Mis on? Mida te näete?“

„Kustutage tuli ära, siis näen paremini.“

„Te ajate mulle hirmu nahka.“

„See on arvatavasti mõni vaene loomake, kes üritab tormi eest varju leida.“

„Mägilõvi. Või karu.“

Hayden muigas. „Teil on elav kujutlusvõime.“

„Ja seda ütleb Hayden Winters.“ Carrie kustutas tule. „Ärge tehke midagi lapsikut ega ehmatage mind. Hakkan karjuma ja ajan kogu maja üles.“

Ent Haydeni tähelepanu oli koondunud tumedale kogule verandaseina najal. „Verandal on keegi.“

„Ei saa olla.“ Carrie pani tule põlema. „Sellise ilmaga ei ole väljas kedagi.“

„Vähemalt ei tohiks olla.“ Hayden läks verandaukse juurde, pani õues tule põlema ja avas ukse.

Vihm ja tuul piitsutasid piirdeäärseid lilli ja pritsisid ust. Hayden tundis selja taga Carrie soojust ja seda, kuidas naine värises.

Nad ahmisid koos õhku.

„Oh sa raks!“ sosistas naine.

Hayden astus tormi trotsides uksest välja. Tuul paiskas talle vihmapiisku näkku ja külm näpistas käsivarsi.

Seina najal kössitas läbiligunenud ja värisev poiss, juuksed vettinud ja nahk kahvatu.

„Mida sa siin teed?“ tahtis Hayden teada.

Poisi hambad plagisesid. „Ma... ma eksisin ära.“

„Sellisel ööl?“

Poiss noogutas õnnetult, ent pööras pilgu mujale – ta kas valetas või oli liiga külmunud, et silmsidet hoida. Ükski laps ei viibinud mõjuva põhjuseta üksi tormi käes.

Hayden kahmas poisil käsivarrest ja ütles: „Tule sisse.“

Poiss kuuletus meelsasti ja jäi tilkuvana lävel seisma. Ta värises nagu märg chihuahua.

Hayden tõmbas ukse kinni, et jäine märg õhk tuppa ei pääseks.

„Meil on rätikuid vaja.“ Carrie tõttas kuhugi.

Samal ajal takseeris Hayden vaikides poisikese välimust. Poiss oli sale, peaaegu kiitsakas, südamekujulise näo ja pruunikate tedretähtedega. Ta oli nagu Huckleberry Finn, kes vaatas igale poole mujale, kuid mitte Haydenile silma. Poisis oli midagi hirmuäratavalt tuttavlikku, mis pani Haydeni leebuma.

Ta lausus kannatlikul toonil: „Mina olen Hayden. Kes sina oled?“

„Brody.“ Poiss äigas vettinud käega üle märgade silmade. Tema vihmast tumenenud ripsmed moodustasid kahvatute põskedega kontrasti.

„Sa eksisid ära?“

Poiss põrnitses põrandat, kuhu kogunes aina suurem veelomp. „Ee... jah.“

Haydenil oli raske uskuda, et poiss oli eksinud. Ta oli kindel, et laps varjab midagi. Küsimus oli ainult selles, mispärast.

„Mida sa sellise ilmaga väljas tegid?“ Köögist kostis piiksumist. Hayden keskendus endiselt lapsele.

„Läksin metsa ööbima.“ Brody hääl oli vaikne ja ebakindel. „Ma ei teadnud, et torm tuleb.“

Metsa ööbima. Nojah, kõlas loogiliselt. Maapoisid tegelevad sääraste asjadega. Haydengi oli palju kordi metsas ööbinud.

„Üksi?“

„Jah.“

Carrie naasis kahe lumivalge rätikuga ja sättis ühe neist poisi õlgadele. „Tegin need mikrolaineahjus soojaks.“

See seletas piiksumist.

„Kaval.“ Hayden kostitas naist tänuliku pilguga.

„Tänan.“ Brody värises ja kössitas koheva rätiku all, samal ajal kui Carrie teise rätikuga tema nägu ja juukseid kuivatas. Lahkelt. Õrnalt. See tegevus pani Haydeni rindkere paisuma. Ta ei mäletanud, et keegi oleks teda kunagi kuivatanud.

„Mis su kodune telefoninumber on, Brody? Helistan su vanematele.“

„Ee, nad, ee...“ Poiss niheles. „Neid ei ole kodus.“

„Ei ole?“ Umbusk sibas mööda Haydeni peanahka nagu karvane ämblik.

Brody vaatas meest kahvatusiniste silmadega ja pööras siis pilgu mujale. Ent Hayden aimas kohe tõtt. Laps ei tahtnudki koju minna. Ta eelistas külmal ja märjal tormiööl üksi olla.

Hayden adus sisimas jäist ja tuttavlikku eelaimust.

Temagi oli tosinaid kordi metsas ööbinud, et ei peaks koju minema.

Carrie kadus jälle kööki, kust hakkas helisid kostma. Akna taga sähvis äike, juba veidi nõrgemalt kui varem.

„Kas käid tihti üksi hulkumas?“

„Mulle meeldib metsas.“ Brody hääl oli peaaegu kuuldamatu.

Kui poiss tundis metsa nii hästi, et julges seal ööbida, siis polnud ta arvatavasti sugugi eksinud.

„Kui vana sa oled, Brody?“

„Üksteist.“

„Kas elad siin lähedal?“ Ühepoolne vestlus meenutas aina rohkem ülekuulamist, mis see ju tegelikult oligi.

„Linnas.“

Teel võõrastemajja oli Hayden teinud vahepeatuse maalilises Honey Ridge’i linnakeses, mis oli sealt mõne kilomeetri kaugusel. „Päris kaugel.“

„Minu jaoks mitte.“ Brody sinistes silmades vilksatas muie. „Välja arvatud siis, kui väljas on torm.“

„Sul on vist õigus.“

Carrie naasis aurava valge tassi ja kotitäie Oreo küpsistega. „Ole lahke, Brody. Tass kuuma kakaod peaks su üles soojendama.“

Värisevad käed võtsid maiustused vastu. „Aitäh.“

Poiss kugistas küpsise kahe suutäiega alla. Näljane, mõtles Hayden, kui teinegi küpsis niisama kiiresti kadus. Temagi mugis oma Oreot, kuni poiss sõi ja jõi.

„Võid süüa nii palju küpsiseid, kui tahad.“ Carrie lükkas paki Brodyle lähemale.

„Ma peaksin... minema.“ Ent poiss ei teinud ainsatki katset niiskeks muutunud rätikutest vabaneda ega ukse poole liikuda.

Carrie ulatas talle veel ühe küpsise. „Joo kakao ära ja mõtleme midagi välja.“

Poisil polnud kuhugi minna. Hayden oli sellest juba aru saanud, isegi kui Carrie polnud. Talle oli üks mõte pähe turgatanud ja ta hakkas seda edasi arendama.

„Mul on ülemisel korrusel viisakas tuba, mida ma täna öösel ei kasuta,“ pakkus ta. „Kas sa ei tahaks hommikuni seal magada?“

Brody raputas pead. „Ma ei saa seda teha.“

„Miks mitte? Ma maksin voodi eest, kuid ei maga seal. Siis võib ju keegi teine seda teha.“

„Aga...“

„Ta töötab öösiti, Brody.“ Carrie heitis Haydenile tänuliku pilgu. „Ära muretse. Julia ei pahanda.“

Haydenil polnud aimugi, kas võõrastemaja perenaine pahandab või mitte, kuid tal oli ükspuha. Laps oli külmunud, näljane ja liiga väsinud, et pahandust teha. Ta pidi jääma. Kui Julia tahab talle lisaarve esitada, siis lasku käia.

„Lähen oma sülearvutiga eesmisesse salongi kohvimasina lähedale. Voodi on sinu päralt.“

Poiss paistis kergendust tundvat ja lootusrikas olevat. „Olete kindel? Ma ei taha tüli teha.“

„Joo kakao ära ja viime su üles.“

Brody rüüpas suure sõõmu, jõi tassi tühjaks ja ulatas selle Carriele. „Aitäh. Väga maitsev kakao.“

Carrie puudutas poisi märgi juukseid. Hayden pani tähele, et see naine on puudutaja. „Pole tänu väärt.“

„Valmis?“

Poiss noogutas ja Hayden juhatas ta trepist üles, sosistades: „Ole kolmanda astmega ettevaatlik. See kriuksub.“

Brody noogutas tõsiselt, järgis Haydeni samme ja põrand ei kriuksunudki.

Säravas ja kaunis Mooruspuutoas jäi Brody kohmetult ja vaikselt seisma, kuni Hayden kaevas välja nööriga reguleeritavad dressipüksid ja T-särgi. Õhk oli tulvil niiskust ning märg poiss lõhnas jõe ja metsade järele.

„Need on sulle suured, kuid vähemalt kuivad.“ Hayden osutas vannitoa poole. „Vaheta seal riided. Soovi korral võid kuuma duši all käia.“

„Olen väga väsinud.“

„Kindlasti oled. Vaheta riided ära, kuni ma tööasjad kokku korjan.“

Haydenil kulus sülearvuti, laadija ja märkmiku haaramiseks vähem kui üks minut. Igaks juhuks võttis ta kapist lisateki ja torkas rahakoti taskusse. Vahel tegid lapsed meeleheitest rumalusi.

Suurtesse riietesse uppuv Brody ilmus nähtavale. Hallid dressipüksid olid pahkluude kohale üles keeratud ja särk rippus puusadest allpool. Poiss oli juukseid rätikuga hõõrunud ja need turritasid püsti nagu okassea okkad. Märgi riideid hoidis ta käes. „Kuhu ma need panen?“

„Anna minu kätte. Majas on kuivati olemas.“ Carrie teadis kindlasti paremini ja Hayden lootis, et naine ei ole veel magama läinud. Too tundus olevat majaperenaise sõber ja tundis võõrastemaja hästi.

Hayden võttis alumisele korrusele viimiseks teksad ja särgi, tõmbas mooruspuumarjade pildiga päevateki voodilt ja viipas poisile. Laps ronis voodisse ja tema külmad jalad riivasid Haydeni kätt. Poisile tekki peale tõmmates tabas Haydenit veider tundmus, ähmane mälestus isast, kelle nahapooridest oli õhkunud kaevanduse lõhna ja tahma, kui ta tekki Haydenile kurguni tõmbas.

Brody kahvatud sõrmed pigistasid tekiäärt. Tema silmalaud muutusid raskeks ja ta ohkas haledalt, ühtaegu kergendatult ja väsinult.

Hayden eemaldus, et toast lahkuda.

„Härra?“

„Jah?“

„Aitäh.“ Brody huuled vaevu liikusid ja silmad vajusid kinni.

Täis tahtmatut haletsust, ootas Hayden alla minuti, kuni tilluke rindkere hakkas rütmiliselt kerkima ja vajuma. Ta pomises vaikselt: „Head ööd, Brody.“ Nii paljukest, kui ööd veel jäänud oli.

Ta vajutas lambilülitit ja tuba mattus pimedusse, mida valgustasid üksnes hääbuvad välgusähvatused. Nii palju siis tormi ajal kirjutamisest. Parim osa tormist oli möödas.

Hayden jättis taas kolmanda trepiastme vahele ja naasis kööki, kus Carrie oli ametis öiste tegemiste jälgede koristamisega.

Kui mees sisse astus, jättis naine tegevuse katki, kinnine Oreo pakk käes, ja nookas Brody märgade riiete suunas. „Andke need minu kätte.“

Hayden ulatas vettinud riided naisele ja järgnes talle mööda lühikest koridori köögi taha pesuruumi.

„See oli teist kena,“ kiitis Carrie.

„Mis mul muud üle jäi? Kas oleksin pidanud lapse tagasi tormi kätte saatma?“

„Oleksin võinud Julia äratada ja talt vaba toa võtme küsida.“

Hayden kehitas õlgu. „Selleks polnud vajadust. Olen niikuinii ärkvel.“

„Tõsi.“ Carrie viskas riided kuivatisse, lisas pesupehmendajat, sulges klõpsuga ukse ja vajutas nuppu, mis pani masina sumisema. Õhus levis niiske virsikulõhn. „Et saaksite inimesi tappa.“

„Mhmh.“ Alustades teatava läbiligunenud poisikese vanematest, mõtles ta sünge rahuloluga.

Carrie naasis kööki, et kraamimine lõpule viia. Puhtusefriigist Hayden, kes tundis neurootilist vajadust olla puhtam kui lapsepõlves, ühines temaga.

„Ma tunnen seda poissi,“ teatas Carrie kapipealset pühkides. „Ta käib peaaegu iga päev pärast kooli raamatukogus, et meie õppeprogrammis kaasa teha.“

„Miks te midagi ei öelnud?“

Naine kehitas õlgu. „Ta ei tea arvatavasti, kes ma olen. Lapsed ei pane raamatukoguhoidjaid tähele.“

Hayden pani. „Mida te temast teate?“

„Ta passib niisama ja mängib arvutitega, mõnikord loeb, kuid raamatuid laenab harva. Talle meeldivad müsteeriumid ja seiklusjutud.“ Carrie põsel välkus kelmikas lohuke. „Raamatukoguhoidjatele ei jää inimeste lugemiseelistused märkamata. Ta ei räägi palju ega tüüta kedagi, kuid jääb enamasti pikemaks ajaks, justkui poleks tal kuhugi minna. Selliseid käib meil raamatukogus omajagu.“

„Kas tunnete tema vanemaid?“

„Ta elab koos isaga. Ema ei ole. Brody on üks Honey Ridge’i tänavalastest. Ma ei usu mingil juhul, et ta ära eksis.“

Hayden täitis kohvikannu ja pani uue laari tulele. „Mulle jäi samasugune mulje. Ja tema isa pole kuhugi sõitnud.“

„Miks ta pidanuks säärase asja kohta valetama? Kui isa on kodus, siis miks Brody ei lubanud talle helistada?“

Põhjuseid võis olla mitmesuguseid ja paraku oli Hayden neist liigagi paljudega kursis.

Tükk aega pärast seda, kui Carrie oli trepist üles läinud lootuses mõneks tunniks sõba silmale saada, mõtiskles Hayden õhtu sündmuste üle ja põrnitses tühja pilguga arvutilehekülge. Küpsistest ja kangest kohvist virgutust saanud mõistus töötas täiskiirusel, ent mitte soovitud suunas. Ta ei suutnud Carriet, Brodyt ja Dora Leed peast heita.

Hayden ringutas, venitas kaela ja kondas salongis ringi.

Kui tal oli viimaks tühja töö tegemisest villand saanud, haaras ta teki ja diivanipadja ning potsatas kitsale kaardus Victoria ajastu diivanile, mis polnud ilmselgelt magamiseks mõeldud. Iseäranis mitte temasugusele pikakoivalisele mehele.

Pärast viitteist minutit tusatsemist veeretas ta end põrandavaibale ning võttis teki ja padja endaga kaasa. Märksa parem.

Padi lõhnas virsikute ja põrand puidupoleerimisvahendi järele, kuid vaibast kaminani ulatus tume plekk. Puit oli vana, arvatavasti algupäraselt säilinud, kuid Hayden imestas, et seda osa põrandast polnud ära vahetatud.

Ta meenutas eelmise päeva sündmusi, tõrjus peast jutuajamise emaga, mis ähvardas teda veel pikalt ärkvel hoida ja seedehäireid põhjustada, ning keskendus hoopis lummavale vanale majale.

Ta puudutas plekki sõrmedega, see tundus huvitavalt jahe. Ta ohkas väsinult, sulges silmad ning tunnetas kamina ja põrandaga seotud mälestusi, otsides tuuma, millele saaks oma uue romaani ehitada. Tema viimane teadlik mõte oli kaugelt kostvast tasasest ja vibreerivast rongimürinast.