Читать книгу Kõik on hästi. Tervenda enda keha meditsiini, afirmatsioonide ja intuitsiooni abil - Louise L. Hay - Страница 5

1991. aastal, kui olin lõpetanud kaks aastat kestnud õpingud meditsiinikoolis ning õppinud kolm aastat doktorantuuris, tuli mul uuesti avada haiglauks, et oma õpingud lõpule viia. Varustatud valge kitli, stetoskoobi ja raamatuvirnaga, astusin majja, mis kandis tol ajal nime Bostoni Linnahaigla.

Esimesel päeval tuli minu residentuuri juhendaja minu juurde, andis mulle teada minu esimese patsiendi nime ja vanuse ning ütles lihtsalt: “Vaata ta läbi.” Kogu lugu. Ehmatasin ennast kangeks. Kuidas ma pidin aru saama, mis tal viga on, kui mul ei olnud muud teavet peale tema nime ja vanuse?

Liftis, teel alla esmaabiruumi, nihelesin närviliselt. Ma ei teadnud tööst patsiendiga muud kui detaile, rääkimata sellest, kuidas täpselt käsitseda stetoskoopi, mis mul kaela ümber kõlkus. Seisin liftis, märkmepaberid pihus. Äkitselt, ühe hetke jooksul, nägin vaimusilmas patsienti, kelle seisundit ma hindama pidin. Ta oli mõõdukalt ülekaaluline, laimirohelistes stretšpükstes naine, kes hoidis kätega kõhust kinni (ülaosast, paremalt poolt) ning oigas: “Doktor, doktor! Minu sapipõis valutab!”

“Vau!” käis mul peast läbi. “Juhul, kui sellel patsiendil, keda ma läbi vaatama lähen, on probleem sapipõiega, siis kuidas ma seda diagnoosima peaksin?” Kui lift sujuvalt korruste vahel liikus, lappasin oma taskutes peituvate käsiraamatute lehekülgi ning uurisin kähku järele, mida sapipõieprobleemiga patsiendiga ette võtta. Visandasin märkmikusse klassikalise sapipõiehädade diagnoosimisskeemi: maksa ultraheliuuring, vereproov maksaensüümide kontrollimiseks, patsiendi silmavalgete vaatlus.

Uksed avanesid. Jooksin esmaabiruumi, tõmbasin sirmi eest, ning seal lamas minu üllatuseks laimirohelisi pükse kandev proua, kes oigas: “Doktor, doktor! Minu sapipõis!”

See pidi olema kokkusattumus, eks ole?

Teisel päeval haugatas juhendaja mulle taas patsiendi nime ja vanuse ning käskis vastuvõturuumi minna. Taas kord kerkis kujutlusse patsient, seekord põiepõletikuga. Tegin uuesti läbi samalaadse kiirõppuse teemal, kuidas ravida põiepõletikuga patsienti. Ja ennäe – oligi tegemist põiepõletikuga. Kolmandal päeval kordus kõik uuesti, ning jälle kattusid minu kujutluspildid tegelikkusega. Kolme päeva järel taipasin, et minu ajus on midagi unikaalset: minu vaimusilm näeb ette asju, mida minu koolitatud arstipilk viimaks kinnitab.

Ma nägin, kui kasulik on intuitsioon patsientide diagnoosimisel, ent peagi mõistsin, et intuitsiooni roll on veelgi suurem, kui algul arvasin.