Читать книгу Kurja loomus - Luca D’Andrea - Страница 3

3

Aprilli keskel õnnestus mul leida meile mõlemile tööots Battery Parkis kontserdilava püstitamisel. Tegu polnud mingi suvalise bändi kontserdiga, vaid kõigi aegade kõige vastuolulisema, saatanlikuma ja vihatuma grupiga. Mu daamid ja härrad: Kiss.

Töötasime tublide sipelgatena ja pärast, kui teised koju läksid, peitsime meie end jäätmehunniku taha. Hääletult nagu snaiprid. Kui esimesed mustad sedaanid kohale sõitsid, vajutas Mike Rec nuppu. Olime seitsmendas taevas. See oli meie suur võimalus. Loomulikult toimus kõik väga kiiresti.

Gene Simmons väljus ookeanilaeva pikkusest limusiinist, ringutas ja käskis lakeidel oma jumaldatud neljajalgne rihma otsast lahti päästa. Kohe, kui valge ja jube saatana näoga puudel vabaks sai, hakkas ta meie suunas klähvima, nagu üks neid põrgukoeri, kellest laulis Robert Johnson („And the day keeps on reminding me, there’s a hellhound on my trail. / Hellhound on my trail, hellhound on my trail.”). Kahe hüppega oli koeranäss minu kallal. Noolis mu kõrisõlme, igavene tõbras selline. See karvakera tahtis mu ära tappa.

Karjatasin.

Siis krahmasid umbes kaksteist tuhat jõhkardit, kes oleksid paremini sobinud kõrilõikajate Kuulsuste Halli, meist kinni, jagasid meile jalahoope, peksid meid keppidega ja lohistasid meid väljapääsu poole, et meid – nagu nad möirgasid – ookeanikaladele söödaks heita. Nad ei teinud seda. Nad jätsid meid läbipekstute, löödute ja väsinutena pingile, mille ümber vedeles prahti, et võiksime oma Wile E. Coyote’i olukorra üle järele mõelda. Olles võimetud kaotusega leppima, jäime paigale ja kuulasime kontserdi kustuvat kaja. Aga pärast korduslugusid, kui saatsime pilguga lahkuvat rahvamassi, olles valmis oma hiireurgu tagasi pöörduma ning Põrguinglite sarnaste habemetega tursked sellid hakkasid samal ajal bändi kaste ja kõlareid Peterbilti veokitele peale laadima, ilmus Valhallast Rokijumal ja juhatas mulle teed.

„Mike,” sosistasin. „Oleme siiani kõike valesti teinud. Kui tahame vändata dokumentaalfilmi rokist, tõelisest rokist, siis peame telekaamera lava taha pöörama. Lava taha, partner. Just need tüübid seal on tõeline rokk. Pealegi,” lisasin muiates, „pole neil patenti.”

Need tüübid.

Transamehed. Kes teevad kogu musta töö. Tõstavad kastid kaheksa auto peale, sõidavad nendega riigi ühest otsast teise, laevad need tühjaks, püstitavad lava, valmistavad varustuse ette ja jäävad käed rinnal etenduse lõppu ootama, et siis jälle nagu luuletuses: „Läbida miile enne uinumist.”

Oo jaa.

Lubage mul öelda, et Mike oli fantastiline. Meelituste, mündikõlina ja tasuta reklaami lubadustega veenis ta ühte igavuses vaevlevat turneemänedžeri andma meile loa teha mõned võtted. Transamehed, kes polnud sellise tähelepanuga põrmugi harjunud, võtsid meid oma kaitsva tiiva alla. Aga mitte ainult: just habemikud olid need, kes veensid mänedžere ja advokaate lubama meil ennast kogu turnee vältel filmida (ennast, mitte bändi – see oligi trumpäss, millega me nad lõplikult nõusse saime).

Nii sündis „Higistama sündinud: Road Crew, rock’n’rolli varjupool”.

Tegime kõvasti tööd, uskuge mind. Kuus nädalat meeletust, peavalu, väsimust ja higi, mille jooksul lõhkusime ära kaks telekaamerat, saime korduvalt toidumürgituse, mina väänasin välja oma pahkluu (ronisin haagiselamu katusele, mis osutus rabedaks nagu teeküpsis – vannun, et olin kaine) ja me õppisime ütlema fuck you kaheteistkümnel erineval moel.

Filmi montaaž kestis terve suve, mille veetsime neljakümnekraadises ilma õhukonditsioneerita ruumis pooleldi sulanud monitori ees ja 2003. aasta (maagiline aasta, kui selliseid üldse on) septembri alguseks polnud me mitte ainult lõpetanud oma dokumentaalfilmi, vaid olime sellega ka rahul. Näitasime filmi ühele Smithi nimelisele produtsendile, kes vastumeelselt oli meile lubanud viis – ainult viis – minutit. Kas usute? Piisas kolmest.

„See on factual,” teatas Mister Smith, Võrgu kõrgeim imperaator. „Kaksteist osa. Iga osa kakskümmend viis minutit. Tahan seda novembri alguseks kätte saada. Saate hakkama?”

Naeratused ja käepigistused. Lõpuks sõidutas üks haisev buss meid koju tagasi. Oimetute ja veidi jahmunutena kontrollisime Vikipeediast järele, mis imeasi oli factual. Vastus: seebiooperi ja tõsielufilmi kombinatsioon. Teiste sõnadega, meil oli vähem kui kaks kuud, et kõik algusest peale uuesti kokku monteerida ja oma factual valmis teha. Võimatu?

Nalja teete või?

Sama aasta esimesel detsembril läks „Road Crew” eetrisse. See oli triumf, film sai kõrge reitingu

Ootamatult rääkisid kõik meist. Professor Calhoun palus pildistada hetke, mil ta andis meile üle midagi, mis sarnanes Dalí haiglase vaimusünnitisega, aga tegelikult oli preemia teenekamatele õpilastele. Rõhutan: teenekamatele. „Road Crew’st” räägiti blogikeskkonnas, „Road Crew’st” räägiti ajakirjanduses. MTV tegi erisaate, mida juhtis Ozzy Osbourne, kes Mike’i suureks meelehärmiks ei söönudki ühtegi nahkhiirt ära.

Ometi polnud mitte kõik lust ja lillepidu.

Maddy Grady New Yorkerist raius meid oma nüri kirvega tükkideks. Veel mitu kuud hiljem vaevasin ta viie tuhande sõnalise artikli pärast oma pead. GQ väitel olime naistepõlgurid. Life’i sõnul misantroobid. Vogue’i arvates X-põlvkonna kättemaksu kehastus. See solvas meid hingepõhjani.

Meid pommitasid eetrinohikud, kes hakkasid meie loomingut nii põhjalikult lahkama, et ületasid oma sõnarohkuse ja tähenärimise poolest mitmekordselt isegi „Encyclopaedia Britannicat”.

Internetis, selles virtuaalse demokraatia hällis, mis mind iiveldama ajas, läksid lahti pooleldi naeruväärsed ja pooleldi ärevakstegevad jutud. Hästi informeeritud isikute sõnul tarvitasime me Mike’iga heroiini, speedball’i, kokaiini, amfetamiini. Transamehed olevat meile järjekorras demonstreerinud kõiki sada ühte Soodoma pattu. Võtete ajal olevat üks meist ära surnud („Mike, siin on kirjas, et sa oled surnud.” „Siin on kirjas, et „üks meist kahest” on surnud, miks just mina?” „Kas sa oma nägu oled vaadanud, partner?”).

Aga mu lemmik oli järgmine: keegi Pami nimeline groupie olevat meist rasedaks jäänud (olete täheldanud, et groupie’d on millegipärast alati Pamid?) ja me olevat aidanud tal lapsest lahti saada põrguriituse abil, mida Jimmy Page meile olevat õpetanud.

2004. aasta märtsikuus kirjutasime Mister Smithi nõudel alla „Road Crew” teise hooaja lepingule. Kogu maailm kuulus meile. Aga siis, veidi enne võtete algust, juhtus midagi, mis üllatas kõiki, eelkõige mind ennast.

Ma armusin.

4

Nii imelik kui see ka pole, juhtus kõik tänu „Kutsuge mind Jerryks” Calhounile. Ta organiseeris „Road Crew” esimese seeria erakorralise linastuse, millele pidi järgnema debatt õpilastega. Sõna „debatt” haises nagu lõks, aga Mike (kes võib-olla lootis sel moel oma endise õpetaja ja kogu ülejäänud maailmaga arveid klaarida) käis peale, et me nõustuksime ja ma lihtsalt andsin talle järele, nagu alati, kui Mike endale midagi pähe võttis.

Isik, kes mu südame vallutas, istus kolmandas reas, pooleldi ühe saja viiekümne kilose Mark Chapmani silmadega tüübi varjus (blogikeskkonna fänn, kujutasin ette), kurikuulsas Calhouni aulas number 13, mida mõned New Yorgi filmiakadeemia tudengid kutsusid „Kaklusklubiks”.

Filmi lõppedes oli rasvamagu esimene, kes soovis sõna võtta. Tema kolmekümne viie minuti pikkuse kõne sisu võib kokku võtta sõnadega: „Sitt siin, sitt seal, sitt iga nurga peal!” Seejärel kuivatas ta enesega rahulolevalt vahunire suunurgast, istus ja ristas käed rinnale, väljakutsuv ilme pitsat meenutaval näol.

Olin juba valmis talle näkku paiskama terve pika (ülipika) rodu ebakorrektseid arvamusi ülbete rasvamagude kohta, kui äkki juhtus midagi ilmvõimatut.

Blond tütarlaps palus sõna ja Calhoun andis selle talle kergendatult. Tütarlaps tõusis (ta oli imekaunis) ja lausus tugeva saksa aktsendiga: „Tahaksin teilt küsida. Mis on täpne sõna „Neid” kohta?”

Purskasin naerma ja tänasin mõttes oma kallist Mutti’t ja kangust, millega ta mulle oma emakeelt oli õpetanud. Äkitselt omandasid kõik need pikad tunnid, mille jooksul ma olin oma keelt vastu hambaid laksutanud, täishäälikuid moodustanud ja r-e põristanud, nagu oleks mul suus ventilaator, hoopis teise tähenduse.

„Mein liebes Fräulein,” ütlesin alustuseks, nautides sisimas kiimaste tudengite (nende seas ka rasvamao) pärani aetud silmi, mis meenutasid mulle šampanjakorkide paukumist uusaastaööl. „Sie sollten nicht fragen, wie wir „Neid” sagen, sondern wie wir „Idiot” sagen.”

Kallis neiu, te ei pea küsima, kuidas me ütleme „kadedus”, vaid kuidas me ütleme „idioot”.

Tütarlapse nimi oli Annelise.

Ta oli üheksateistkümne aastane ja oli viibinud Ühendriikides õppepraktikal veidi üle kuu. Annelise polnud ei sakslanna ega austerlanna, šveitslanna ka mitte. Ta oli pärit ühest tillukesest Põhja-Itaalia provintsist, kus suurem osa elanikkonnast räägib saksa keelt. Alto Adige/Südtirol on selle veidra paiga nimi.

Armatsesime esimest korda turneele eelneval ööl, taustaks mängimas Springsteeni „Nebraska” ja see lepitas mind vähemalt osaliselt Bossiga. Järgmine hommik oli karm. Mõtlesin, et ma ei näe teda enam kunagi. Aga see polnud nii. Minu kallis Annelise, kes oli sündinud Alpides, kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel Suurest Õunast, vahetas oma õppepraktika üliõpilasviisa vastu. Ma tean, et see tundub võimatu, aga uskuge mind. Ta armastas mind ja mina armastasin teda. 2007. aastal, kui me Mike’iga valmistusime filmima „Road Crew” kolmandat (ja viimast, nagu olime endale lubanud) hooaega, tegin Annelisele Hell’s Kitchenis abieluettepaneku. Ta võttis selle vastu nii suure rõõmuga, et ma puhkesin ebamehelikult nutma.

Mida ma veel oleksin võinud tahta?

Vastus: aastat 2008.

Sest aastal 2008, kui meie fuck-tual’i kolmas hooaeg eetrisse oli läinud ja me Mike’iga surmväsinutena töös pausi tegime, sündis ühel kenal maikuu päeval ühes New Jersey osariigi haiglas, mida ümbritses rohelus, minu tütar Clara. See tähendas haisvaid mähkmehunnikuid, beebitoitu, mis kaunistas meie riideid ja koduseinu, aga eelkõige pikki tunde, mil jälgisime Clarat, kes õppis maailma tundma. Samuti ei saa unustada Mike’i külaskäike oma tüdruksõprade seltsis (tavaliselt kestsid tema suhted kahest nädalast kuni nelja nädalani, maksimaalselt poolteist kuud, aga tookord oli tegu Juulikuu Missiga), mille jooksul ta üritas iga hinna eest õpetada minu tütart lausuma oma nime ja seda kõike enne, kui Clara oli võimeline ütlema „issi”.

2009. aasta suvel tutvusin Annelise vanematega, Werner ja Herta Mairiga. Me ei teadnud siis, et „väsimus”, millega Herta vabandas oma peapööritusi ja kahvatut jumet, oli viimases staadiumis vähk. Annelise ema suri mõned kuud hiljem, sama aasta lõpul. Annelise ei soovinud, et ma temaga koos matustele läheksin.

2010 ja 2011 olid nii imelised kui ka pettumust valmistavad aastad. Imelised: Clara, kes igale poole ronib, Clara, kes kolmes keeles küsib: „Mis see on?” (kolmandat, itaalia keelt, õpetas Annelise ka mulle ja ma sain hästi hakkama tänu motiveerivale õpetajale, kes oli minu meelest väga seksikas), Clara, kes kasvab. Pettumust valmistavad? Loomulikult. Sest peale seda, kui olime esitanud Mister Smithile vähemalt sada tuhat erinevat projekti (mis ta kõik tagasi lükkas), alustasime 2011. aasta lõpul „Road Crew” neljanda hooaja võtteid. Kuigi olime endile vandunud, et see ei näe kunagi ilmavalgust.

Kõik läks allamäge, maagia oli kadunud ja me teadsime seda. „Road Crew” neljas hooaeg oli pikk ja kurvameelne nutulaul ühe ajastu lõpule. Kuid publik jumaldab kurbust, nagu arvukad copywriter’ite põlvkonnad teavad. Vaatajanumbrid olid kõrgemad kui eelmisel kolmel hooajal. Isegi New Yorker ülistas meid, kirjutades „loost, mis räägib kildudeks purunenud unistustest”.

Taas kord olime Mike’iga surmväsinud ja ükskõiksed. Masendunud. Meie hinnangul kogu karjääri halvimat tööd ülistasid nüüd isegi need, kes varem olid meid kohelnud nii, nagu oleksime pidalitõbised. Sellepärast võtsingi 2012. aasta detsembris Annelise ettepaneku vastu. Pidime veetma mõned kuud tema sünnipaigas, mida tähistas tilluke täpp maakaardil nimega Siebenhoch, Alto Adige/Südtirol, Itaalia. Kõigest ja kõigist kaugel.

Hiilgav mõte.