Читать книгу Kurja loomus - Luca D’Andrea - Страница 8

Järgnevad kaks kuud on talletunud mu mälulindile nagu kiirendusega film. Eelkõige segunevad omavahel haavatute näod.

Helikopter, mis tõuseb nullilähedase nähtavuse juures õhku, vestlus Mike’i ja EC135 piloodi Ismaele vahel (Ismaele oli Mosese vend, ju siis olid Plonerid piibli fännid): „Kas sa ei öelnud, et lendamiseks peab nähtavus olema vähemalt kakssada meetrit?” „Aga see ongi kakssada meetrit. Kui silmad kinni panen, siis isegi kolmsada.”

Õudus paanikahoos paigale tardunud noormehe pilgus. Kivivaringu all jalaluu murdnud karjuse piin. Poolkülmunud turist. Udus eksinud paarike. Lõputu hulk murtud luid, välja väänatud liigeseid, purustatud kõõluseid, verd, higi. Palju pisaraid, mõni üksik tänusõna. Adrenaliinist kurnatud Mike, kes magab neli tundi ööpäevas. Raadiosaatjast kostvad teated, mis panevad vere soontes tarretama. Mike, keda nõelavad kolmteist erinevat tüüpi sääske. Minu ristimine: mind mähitakse vaakumkotti ja jäetakse sinna klaustrofoobiajoovet „nautima”. Mike, kes raputab pead, et öelda ei, parem on intervjuusid mitte teha, see pole niisama nali. Vajadus „hingelise kiirabi” järele, mis painab sind päevad ja ööd.

Ja loomulikult: Reeglid.

Dolomiitide Mäepäästeteenistuse mehed tunnistasid vaid üht prohvetit (Moses Ploner), ühtainsat leegitsevat kaarikut, millega taevariiki tõusta (EC135) ja vähemalt kahtesadat tuhandet reeglit, mida anti edasi suulisel teel. Neid polnud kerge meeles pidada. Reegleid tärkas nagu seeni peale vihma.

Lõunasöögi Reegel oli ehk kõige imelikum (aga teatud mõttes ka kõhedusttekitav). Olgu kell seitse hommikul või neli pärastlõunal, just sel hetkel, kui sa lauda istusid, kõlas häirekell ja kogu meeskond lahkus päästeoperatsioonile. Esimesel korral kinnitasin endale, et see oli lihtsalt juhus. Teisel korral pidasin seda saatuse irooniaks. Peale kümnendat korda hakkasin mõtlema jumalale ja üleüldisele maailma korrapäratusele. Peale kaht kuud kestnud võtteid ei pannud ma seda enam tähelegi.

See lihtsalt oli nii ja kõik, mis mõtet oli oma pead vaevata?

Lõunasöögi Reegel tähendas mulle, kes ma autorina otseselt filmimisel ei osalenud (Mike McMellani surematute sõnadega: „Sinu ülesanne on välja mõelda, kuidas kuradi moodi seda värki jutustada, ülejäänu eest hoolitseb Sony.”), ootamatult positiivseid üllatusi. Häirekell hakkab tööle, meeskond laskub angaari, helikopter tõuseb õhku ja mina söön ära teistest järele jäänud jäätise või magustoidu, istudes tugitoolis raadiosaatja ees. Sulg muudab sind kiiremini paksemaks kui telekaamera.

Nii oli see kuni 15. septembri lõunani.