Читать книгу Kurja loomus - Luca D’Andrea - Страница 5

Werner Mair elas meist linnulennult mõne kilomeetri kaugusel paigas, kus oli väga vähe mugavusi ja mida kohalik rahvas kutsus Welshbodeniks.

Ta oli tõsine mees, kes naeratas harva (võlutrikk, mis õnnestus vaid Claral), tema valged juuksed olid meelekohtadel hõredamad, tema hallikassiniste silmade pilk oli läbitungiv, nina terav ja näol sügavad kortsud nagu armid.

Werner oli vaatamata oma peaaegu kaheksakümnele eluaastale väga heas füüsilises vormis; kui kohale jõudsin, lõhkus ta särgiväel puid, kuigi õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli.

Mind nähes toetas mees kirve saepakule ja lehvitas. Seiskasin mootori ja ronisin autost välja. Õhk oli karge, puhas. Tõmbasin kopsud seda täis.

„Teed veel küttepuid, Werner?”

Ta ulatas mulle käe. „Puid pole kunagi küllalt. Pealegi hoiab külm inimese noorena. Kohvi soovid?”

Läksime sisse.

Võtsin jope ja mütsi ära ning istusin kamina ette. Lisaks suitsulõhnale hõljus õhus meeldiv vaigu aroom.

Werner pani kohvikannu tulele (ta valmistas itaalia kohvi, aga mägilase moel: paks must tõrv, mis röövis sinult nädalateks une) ja istus. Ta võttis sahtlist tuhatoosi ja pilgutas mulle silma.

Werner ütles, et jättis suitsetamise maha sel päeval, mil Herta tõi ilmale Annelise. Aga pärast oma naise surma, võib-olla igavusest, võibolla (nagu ma kahtlustasin) igatsusest, oli ta jälle tõmbama hakanud. Salaja, sest Annelise oleks oma isa elusalt nülginud, kui oleks ta näppude vahel sigaretti näinud. Kuigi tundsin end süüdi, kuna innustasin teda oma sealoleku (ja diskreetsusega), oli praegu, mil Werner pöidlaküünt kasutades tikust tuld tõmbas, tema tubakasõltuvus mulle kasulik. Teate isegi, selleks, et meeste vahel jutt jookseks, pole suitsust midagi paremat.

Ma ei kiirustanud. Lobisesime tühjast-tähjast. Ilmast, Clarast, Annelisest, New Yorgist. Tõmbasime suitsu. Jõime kohvi ja klaasi Welshbodeni vett, et mõru maik suust kustutada.

Lõpuks haarasin härjal sarvist.

„Nägin helikopterit,” tegin algust. „See oli punane.”

Werneri pilk puuris minust läbi. „Nüüd tahad sa teada, kuidas see ekraanil välja võiks näha, on mul õigus?”

Õigus.

See helikopter poleks ekraanil mitte ainult säranud. See oleks ekraani oma säraga kildudeks löönud.

Werner raputas suitsult tuhka põrandale. „On sulle kunagi tulnud mõni selline idee, mis muudab kogu su elu?”

Mõtlesin Mike’ile.

Mõtlesin Annelisele. Ja Clarale.

„Vastasel juhul poleks ma praegu siin,” kostsin vastuseks.

„Minuga juhtus see nooremas eas. See idee ei tulnud niisama, see sündis leinast. Pole hea, kui ideid sünnitab lein, Jeremiah. Aga vahel läheb ka nii, midagi pole teha. Ideed lihtsalt tulevad meie juurde ja kõik. Mõned ununevad, aga mõned juurduvad. Nagu taimed. Nagu taimed, hakkavad needki kasvama. Neil on oma elu,” Werner vaikis ja silmitses hõõguvat koni, enne kui selle kaminasse viskas. „Kui palju sul aega on, Jeremiah?”

„Nii palju kui vaja,” vastasin.

„Nix. Vale vastus. Sul on just nii palju aega, kui sinu naine ja tütar sulle annavad. Mehe esimene mõte peab olema pere. Alati.”

„Jah …” vastasin ja vist isegi punastasin.

„Aga kui sa seda lugu kuulda tahad, siis see ei võta just kaua aega. Näed seda fotot?”

Werner osutas ühele raamitud ülesvõttele, mis rippus seinal krutsifiksi all. Ta läks foto juurde ja silitas seda sõrmedega. Nagu paljudel mägilastel, puudusid ka temal osad sõrmelülid: parema käe väikese ja keskmise sõrme esimesed lülid.

Mustvalge foto kujutas viite noormeest. Kõige vasakpoolsem, seljakott õlal ja lehviv juuksetutt laubal, oli Werner.

„Tegime selle pildi 1950. aastal. Ma ei mäleta, mis kuus. Aga neid noormehi mäletan ma küll. Nagu ka naeru. See on midagi, mis vananedes kõige vähem tuhmub. Aastapäevad ja sünnipäevad ununevad. Näod ununevad. Õnneks ka valu ja kannatused. Kuid naer ajast, mil sa pole veel täismees, aga ka enam laps … see jääb alatiseks hinge.”

Mõistsin, mida Werner öelda tahtis, kuigi olin temast palju kevadeid noorem. Aga ma ei uskunud, et ta mälu oli hakanud tuhmuma. Werner kuulus nende mägilaste hulka, keda on tules karastatud. Vaatamata hallile peale ja kortsulisele näole ei suutnud ma teda vanaks pidada.

„Tollal oli elu Siebenhochis raske. Hommikul läksime alla orgu kooli, pealelõunast kuni hilisööni rügasime põldudel, karjamaadel, metsas või tallides. Mul vedas, sest minu isa, Annelise vanaisa, oli kaevanduse varingust eluga pääsenud, samas kui paljud mu sõbrad olid orvud, kusjuures tol ajal oli Lõuna-Tiroolis ilma isata kasvamine kõike muud kui kerge.”

„Kujutan ette.”

„Kujutad ette, seda küll,” vastas Werner fotolt pilku pööramata. „Aga ma kahtlen, kas sa ka mõistad. Oled sa kunagi nälga tundnud?”

Ükskord röövis mingi narkomaan mu ära ja ähvardas mind süstlaga ning ühte mu head sõpra pussitati Madison Square Gardenis, kui ta kontserdilt koju läks, aga ei, nälga polnud ma kunagi tundnud.

Mistõttu jäin vastuse võlgu.

„Olime noored, rumalad ja järelikult õnnelikud, mõistad, mida ma silmas pean? Jumaldasime mägironimist.” Werneri näole ilmus hetkeks kurb ja samas põlglik ilme, mis kohe kadus. „Tollal peeti alpinismi veidrike ja romantikute meelelahutuseks. Mitte tõsiseks spordialaks nagu praegu. Tead, mõnes mõttes olime isegi pioneerid. Aja jooksul arenes alpinismist turism ja tänapäeval on see kogu Alto Adige maakonna peamine sissetulekuallikas.”

See oli tõsi. Ümbruskonnas oli palju hotelle, restorane ja köisraudteid, mis hõlbustasid mäkketõusu. Talvel kogunesid turistid suusakeskustesse, suvel käisid metsades matkamas. Seda ei saanud neile ette heita: kavatsesin ka ise niipea, kui ilm pöördub ja lumi sulab, endale korralikud matkasaapad osta ning tuues ettekäändeks, et Clara vajab värsket õhku, järele proovida, kas üks Brooklyni poiss suudab ka kohalike mägilastega sammu pidada.

„Ilma turismita,” jätkas Werner, „oleks Alto Adige lihtsalt üks vaene ja vananevate talupoegadega provints ning Siebenhochi poleks üldse olemas, selles pole kahtlust.”

„See oleks kurb.”

„Väga, väga kurb. Aga seda ei juhtunud …” Werner pilgutas silmi. „Igatahes … Tolleaegsetele inimestele, eriti siinsele rahvale, tähendas mägedesse minek tööle minemist. Loomade karjamaale viimist, küttepuude tegemist. Põllutöid. Seda tähendasid mäed. Aga meie jaoks tähendasid mäed lõbu. Me ei mõelnud ohtudele. Oh ei. Võistlesime omavahel, kes oli kiireim kõige järsemast kaljuseinast üles ronima, mõõtsime stopperiga aega, ilmastikust hoolimata. Aga meie varustus?”

Werner laksas omale peoga vastu reit. „Kanepiköied. Kas sa tead, mis tunne on kukkuda kanepiköie otsas?”

„Pole aimugi.”

„Kanep ei veni. Moodsate, nailonist või mõnest muust materjalist köitega on kukkumine isegi lõbus. Tänapäeva köied venivad ja vähendavad kukkumisel keharaskusest tingitud vastulööki. Kanepiköis on hoopis midagi muud. See võib su terveks eluks sandiks teha. Või midagi veel hullemat. Pealegi … Kaljunaelad, kirkad ja kogu meie varustus oli kohaliku sepa poolt käsitsi valmistatud. Raud on habras, väga habras ja see maksab palju raha. Aga meie ajal polnud kino, polnud autosid. Meid oli õpetatud igat senti kokku hoidma. Olime ülimalt õnnelikud, kui saime oma säästusid mägironimisele kulutada.” Werner köhatas hääle puhtaks. „Tundsime end surematutena.”

„Aga te polnud seda?”

„Mitte keegi pole. Mõned kuud pärast selle foto tegemist juhtus õnnetus. Ronisime neljakesi üles. Croda dei Toni, oled seal käinud? Belluno dialektis tähendab see „müristaja krooni”, sest kui sajab ja välku lööb, ajab sealne vaatemäng ihukarvad püsti. Kaunis koht. Kuigi see ei muuda surma vähem kibedaks. Surm on surm, miski muu ei loe.”

Seda võis Werneri näost lugeda. Ta mõtles oma kadunud naisele Hertale, kelle aju oli purenud vähikoletis. Ma austasin tema vaikimist, kuni ta oli jälle valmis edasi rääkima.

„Kolm meist said surma. Mina pääsesin eluga ainult sellepärast, et mul vedas. Josef suri mu käte vahel ja mina röökisin ja röökisin ja hüüdsin appi. Aga isegi kui keegi oleks mind kuulnud, kas sa tead, mitu kilomeetrit oli lähima haiglani sellest kohast, kus köis katkes? Kakskümmend. Teda oli võimatu päästa. Võimatu. Ootasin, kuni surm saabus, lugesin hingepalve ja läksin koju tagasi. Mulle tuli üks mõte. Õigemini tärkas see idee iseenesest. Peale matuseid kogunesime väikese seltskonnaga, et surnute mälestuseks juua. Nagu oled tähele pannud, on joomine siinkandis tavaline. Tol õhtul kaanisime end täis. Laulsime, naersime, nutsime, vandusime. Koidu saabudes rääkisin oma ideest teistele. Kuigi otseselt polnud seda keegi öelnud – aga teatud asju polegi vaja oma kõrvaga kuulda – olime kogu ülejäänud maailma silmis hullud, kes narrisid saatust. Mitte keegi poleks saanud ega tahtnudki meile appi tulla, kui me mägedel hätta oleksime jäänud.”

„Võisite pääsemiseks vaid iseendile loota.”

„Täpselt, Jeremiah. Sellepärast me Dolomiitide Mäepäästeteenistuse asutasimegi. Meil polnud raha, poliitikute toetust ka mitte, pidime kogu varustuse oma taskust kinni maksma, kuid mu idee toimis.” Werner kinkis mulle ühe neist naeratustest, mida vaid Clara tema huulile suutis võluda. „Üks meist, Stefan, ostis esmaabi õpiku. Ta luges selle läbi ja õpetas meile peamisi elustamisvõtteid. Suust-suhu hingamist, südamemassaaži. Õppisime, kuidas lahast paigutada või ajupõrutust tuvastada. Selliseid asju. Aga sellest ei piisanud. Tollal hakkasid siin käima esimesed puhkajad, nagu me neid tollal kutsusime, ja nende seas oli palju kogemusteta ning kehva varustusega rahvast; päästeoperatsioonide arv kasvas. Teostasime neid jalgsi, oma esimese veoauto ostsime alles kuuekümne viiendal aastal, aga selle logiseva käruga saime ikkagi vaid teatud punktini. Edasi tuli endistviisi jalgsi minna. Kannatanuid seljas kandes. Sageli ka surnuid seljas kandes.”

Püüdsin seda olukorda ette kujutada. Mulle tulid judinad peale. Kahjuks pean tunnistama, et mitte ainult õudusest, sest nagu Werneril omal ajal, oli ka minul oma idee.

„Jõudsime kohale, leidsime laiba, lugesime hingepalve, siis lasi rühma vanem pudeli konjakit või grappa’t ringi käima, lonks näkku ja noorima mehe ülesandeks jäi laiba kandmine. Läksime tagasi baasi. Mis polnud ei midagi muud, kui Siebenhochi baar, ainus koht, kus oli telefon.”

„Uskumatu,” pomisesin.

„Ühesõnaga. Tõeline turism jõudis Siebenhochi alles üheksakümnendate algul, kui Manfred Kagolile tuli idee asutada Külastuskeskus, aga juba kaheksakümnendatel aastatel oli teiste orgude elanikel olnud turistide nõudmiste rahuldamisega kõvasti tegemist. Turistid toovad raha sisse. Aga kui raha mängu tuleb, siis nagu isegi tead, ilmuvad välja poliitikud ja kui sul vähegi taipu on, võid nad oma pilli järgi tantsima panna.”

Ma poleks tahtnud olla poliitiku nahas, kes Werner Mairi vastu vandenõud haub.

„Koos sellega tulid investeeringud. Sõlmisime kokkulepped Keskkonnakaitse ja Punase Ristiga. Seitsmekümnendate lõpus kasutasime ühe eriprojekti raames sõjaväekoptereid. Tulemused olid üllatavad. Kui varem jäi õnnetusjuhtumites ellu kolm inimest seitsmest, siis nüüd tõusis see arv kuuele kümnest. Pole paha?”

„Ei ole.”

„Aga me soovisime veelgi enamat. Esiteks,” ütles Werner ja tõstis pöidla, „tahtsime helikopterit, mis oleks kogu aeg meie käsutuses, ilma et peaksime iga kord mõne järjekordse koloneli tujude järgi tantsima.” Pöidlale lisandus nimetissõrm. „Tahtsime seda arvu veelgi tõsta. Me ei tahtnud mitte ühtegi surma. Seega …”

„Te tahtsite pardaarsti.”

„Täpselt. Helikopter vähendab ajakulu, arst stabiliseerib patsiendi seisundi. Esimese helikopteri saime kaheksakümne kolmandal aastal. See oli Alouette, mis tegelikkuses tähendas vaid kahte kokkukeevitatud toru ja muruniiduki mootorit. Viisime peakorteri siit Ortisei lähedale Pontivesi, sest sinna saime ehitada angaari ja helikopteri maandumisväljaku. Pardaarst tuli alles hiljem, pärast seda, kui me juba Hertaga Siebenhochist lahkunud olime.”

„Miks te seda tegite?”

Werner krimpsutas nina. „Küla hakkas välja surema. Turism polnud veel piisavalt arenenud. Külastuskeskus oli alles idee Manfredi peas … Näed, jõuame ikka ja jälle ideede juurde tagasi. Mul oli tütar, keda tuli toita.”

„Oleksid võinud siia jääda ja päästeteenistuses edasi töötada.”

„Mäletad, mida ma sulle ütlesin, enne kui seda kõike jutustama hakkasin?”

„Ma ei …” kogelesin segadusse sattudes.

„Mees peab esikohale seadma vaid ühe asja. Perekonna. Kui Annelise sündis, polnud ma veel vana, aga tead, ma polnud ka enam poisike. Tõsi küll, Herta oli minust kakskümmend aastat noorem ja ta oli harjunud öid mööda saatma teadmisega, et ronin mäetippudel, päästes raskustesse sattunud alpiniste, kuid peale tütre sündi oli kõik teisiti. Olin isa, mõistad?”

Jah, ma mõistsin.

„Üks sõber leidis mulle töö Trento lähistel Clesis ühes trükikojas ja kui Annelise oli mõnekuune, kolisime sinna. Alles siis, kui tüdruk põhikooli lõpetas, otsustasime Siebenhochi tagasi tulla. Õigemini tegime seda Annelise tahtel. Ta armastas seda paika. Kuigi Annelise käis Siebenhochis vaid koolivaheaegu veetmas, oli ta mingil kummalisel kombel selle paigaga seotud. Ülejäänu, nagu sellistel puhkudel öeldakse …”

„On ajalugu.”

Werner silmitses mind pikalt.

Ta mitte lihtsalt ei vaadanud. Werner puuris. Olete te kunagi röövlindu näinud? Werneri pilk oli just selline. Seda kutsutakse karismaks.

„Kui oled kindel, et ikka tahad seda teha, mis sul mõttes mõlgub, siis ma võin paarile inimesele helistada. Pärast on su enda ülesanne nende usaldus võita.”

Idee.

Mul oli kõik peas valmis mõeldud. Montaaž. Voice over. Kõik. Factual nagu oli „Road Crew”, aga filmi tegevus toimuks siin, nende mägede vahel ja selle tegelasteks oleksid Dolomiitide Mäepäästeteenistuse mehed. Teadsin, et Mike sattuks sellest vaimustusse. Mul oli isegi pealkiri olemas. Filmi nimeks saab „Mägede inglid” ja sellest tuleb kassahitt. Ma teadsin seda.

Tundsin seda.

„Aga ma pean sind hoiatama. See pole nii, nagu sa endale ette kujutad, Jeremiah.”