Читать книгу Kurja loomus - Luca D’Andrea - Страница 7

Pontivesi peakorter oli tavaline kahekorruseline hoone roheluse keskel. Moodne, mugavustega, ülipuhas ja korralik.

Moses Ploner, mees, kes oli Wernerilt Dolomiitide Mäepäästeteenistuse juhi ameti üle võtnud, näitas meile ruume ja tutvustas meid ülejäänud meeskonnale. Need olid mehed, kes olid päästnud mitme nulliga lõppeva arvu elusid.

Ma ei hakka varjama, et olime pabinas.

Meie piinad lõppesid kell kümme hommikul, kui ragisevast raadiosaatjast kostis lõpuks monotoonne hääl.

„Papa Charlie Dolomiitide Mäepäästeteenistusele.”

Papa Charlie oli komandopunkt.

„Dolomiitide Mäepäästeteenistus kuuleb, Papa Charlie,” vastas Moses mikrofoni poole kummardudes.

„Üks turist Seceda idanõlval. Margheri mägionni lähedal. Side lõpp.”

„Selge, Papa Charlie, side lõpp.”

Võttepäevade lähenedes oli mu peas hakanud ilmet võtma film, kus tursked Ameerika mereväelaste sarnased tüübid tormavad edasi-tagasi nagu pallid mänguautomaadis, häiresignaal undab täisvõimsusel, punased tuled vilguvad ja kostab labaseid märkusi sarjast: „Hei, ega te plikad ole, liigutage oma tagumikku!”.

Tegelikkuses polnud mingit märulit.

Varsti mõistsin, miks. Mäed on viimane paik maailmas, kus tehakse veel vahet autoriteedil ja autoritaarsusel.

Aga tol kuuendal aprillil polnud mul aega sellele mõelda. Moses Ploner pöördus (närvesöövalt aeglaselt) Mike’i poole.

„Tuled kaasa?”

Mike tõusis pikkamööda toolilt. Nagu aegluubis, vinnas ta Sony õlale. Seejärel, heitnud minu poole hirmunud pilgu, ronis ta EC135 pardale, mille turbiinide müra tõusis kohe ühe oktaavi võrra. Läksin angaari ukse juurde, aga õhkutõusva helikopteri tiivikutest paiskus tuul mulle näkku, tõugates mu tagasi ning juba hetke pärast oli EC135 punane siluett mu silmist kadunud.

Umbes poole tunni pärast tulid nad tagasi. Tavaline Dolomiitide Mäepäästeteenistuse väljasõit. Helikopter oli sündmuskohale jõudnud, arst haava (väljaväänatud liigese) üle vaadanud, kannatanu oli kopteri pardale vinnatud ja Bolzano haiglasse toimetatud, pärast seda oli EC135 taas õhku tõusnud ja tagasiteel Mike oma esimesed õhuristsed kätte saanud.

„Mängisime Luftwaffet ja Mike …” itsitas pardaarst Christoph ja osutas okset täis kilekoti poole, samal ajal kui mu partner, näost valge nagu surilina, tualeti poole tormas.

Tere tulemast Dolomiitide Mäepäästeteenistusse.