Читать книгу Kurja loomus - Luca D’Andrea - Страница 4

Annelise näidatud fotod Siebenhochist ei andnud sellest tuhande neljasaja meetri kõrgusel asuvast mägikülast tõetruud pilti. Tõsi, pelargooniumidega kaunistatud aknad olid needsamad, samuti kitsad tänavad, mis hoidsid sooja. Lumised mäed ja mets ümberringi? Nagu postkaardil. Kuid tegelikkuses oli see … teistsugune.

Imeline paik.

Mulle meeldis väike kirik surnuaiaga, mis ei pannud mõtlema mitte surmale, vaid igavesele elule, millest palvetes räägitakse. Mulle meeldisid kõrged viilkatused, hoolitsetud lillepeenrad, aukudeta tänavad, meeldis kohati mõistetamatu dialekt, milles mu emakeel (aga ka mu lapsepõlve keel) väändus rohmakaks ja labaselt kõlavaks dialokt’iks.

Mulle meeldis ka unelev toidupood Despar ühel hoolikalt puhtaks niidetud platsil, omavahel põimuvate provintsi- ja riigiteede võrgustik, nagu ka osaliselt pöökide, sõnajalgade ja kuuskede varjus kulgevad muularajad.

Mulle meeldis Annelise näoilme iga kord, kui ta mulle midagi uut näitas. Ta naeratas nagu laps, kes mu ettekujutuses oli kunagi siinsetes metsades jooksnud, lumesõda mänginud, mööda neid tänavaid kõndinud ja kes suureks saades oli ookeani ületanud, et minu käte vahele maanduda.

Mis veel?

Mulle meeldis suitsupekk, eriti see vinnutatud pekk, mida mu äi meile tõi, ilma et oleks kunagi reetnud hõrgutise päritolu – kindlasti ei hankinud ta seda „turistide poodidest”, nagu ta neid nimetas – ja canederli, mida siin valmistati vähemalt neljakümnel erineval moel. Ma kugistasin moosikooke, struudleid ja veel igasuguseid maiustusi. Võtsin kaalus juurde neli häbitut kilo, tundmata end grammigi süüdi.

Elasime Annelise isale Wernerile kuuluvas majas. See asus Siebenhochi läänepoolses servas (kui seitsmesaja hingega külakesel üldse saab servi olla), kohas, kus mägi riivas taevast. Ülemisel korrusel oli kaks magamistuba, väike kabinet ja vannituba. Alumisel köök, panipaik ja ruum, mida Annelise kutsus elutoaks, kuigi „elutuba” on selle kirjeldamiseks liiga piiratud termin. See oli hiigelsuur, selle keskel seisis laud ning kogu pöögist ja seedripuust mööbel oli Werneri enda kätega valmistatud. Valgus langes tuppa läbi kahe suure akna, kust avanes vaade muruplatsile ning juba esimesel päeval sättisin nende ette tugitooli, et lasta avarusel – mägedel ja rohelusel (mis meie sinna jõudes oli kaetud paksu lumevaibaga) – endasse tungida.

Just selles tugitoolis istusin ma 25. veebruaril, kui nägin Siebenhochi kohal taevas helikopterit. See oli ilusat tulipunast värvi. Mõtlesin sellele kogu öö. 26. veebruariks oli helikopterist saanud idee.

Kinnisidee.

27. oktoobril mõistsin, et pean sellest kellelegi rääkima.

Kellelegi, kes teab. Kes mind mõistab.

28. oktoobril ma tegingi seda.