Читать книгу Päikeseõde - Lucinda Riley - Страница 11

Selle aja peale, kui ma trepist tagasi alla läksin, oli viin mu maha rahustanud ja koka tuju tõstnud. Kui ma koos Ma ja Allyga laua ääres Claudia kuulsat hilist hommikusööki nautisin, tegin nagu palutud ja rääkisin neile üksikasjalikult glamuursetest pidudest, kus ma olin käinud, ja kuulsustest, keda olin kohanud, pakkudes neile seejuures ka veidi süütut siseringi klatši.

„Ja kuidas on lood sinu ja Mitchiga? Ma lugesin lehest, et te läksite lahku. Kas see vastab tõele?”

Seda ma olingi oodanud; Ally oli otse asja kallale asumise ülempreestrinna.

„Jah, juba mitu kuud tagasi.”

„Mis juhtus?”

„Ah, tead küll,” kehitasin kanget kuuma kohvi juues õlgu ja soovisin, et see oleks maitsestatud Ameerika viskiga. „Tema elas Los Angeleses, mina New Yorgis, me mõlemad reisisime palju ringi …”

„Tähendab, tema siis ikkagi polnud see ainus ja õige?” uuris Ally edasi.

Järsku kajas köögis kriiskav heli ja ma vaatasin ringi, et selle allikat leida.

„See on beebimonitor. Bear ärkas,” ohkas Ally.

„Ma lähen tema juurde,” pakkus Ma, aga Ally oli juba jalul ja surus Ma hellalt tagasi istuma.

„Sa oled askeldanud alates kella viiest hommikul, kallis Ma, nii et nüüd on minu kord.”

Ma polnud oma õepoega veel näinudki, aga jeerum, kuidas ta mulle juba meeldis. Ta oli päästnud mind Suure Inkvisiitori Ally küüsist.

„Kuidas sulle sinu uus korter siis ka meeldib?” tahtis Ma teemat muutes teada. Kui taktitundel oleks füüsiline kuju, siis näeks see välja nagu minu kasuema.

„Pole viga,” vastasin, „aga rendileping on ainult üheks aastaks, nii et tõenäoliselt hakkan peagi uut elupaika otsima.”

„Arvata võib, et eriti sageli sa seal ei viibi, sest oled alailma reisil.”

„Tõsi, aga vähemalt on mul olemas koht, kus oma garderoobi hoida. Ohoo, vaata, kes siin on!”

Ally lähenes lauale, süles beebi, kellel olid küsiva pilguga hiigelsuured pruunid silmad. Tumepunased juuksed hakkasid pealael juba tugevalt lokki tõmbuma.

„Tema on Bear,” tutvustas Ally, silmis säramas uhke emme pilk. Ja miks ta polekski pidanud olema uhke? Kõik, kes on piisavalt vaprad, et sünnitada, on minu silmis kangelannad.

„Issand Jumal! Ma võiksin ta … nahka pista! Kui vana ta praegu on?” küsisin Allylt, kui ta istet võttis ja poega süles kiigutama hakkas.

„Seitse nädalat.”

„Uskumatu, ta on hiigelsuur!”

„Sellepärast, et tal on nii hea isu,” naeratas Ally pluusi lahti nööpides ja titte õigesse asendisse sättides. Bear hakkas lärmakalt imema ja ma võpatasin.

„Kas sul valus pole, kui ta sööb?”

„Esialgu oli, aga sellega harjusime kähku ära, on ju nii, kullake?” ütles ta, vaadates Beari samamoodi nagu mina ilmselt kunagi Mitchi. Ühesõnaga: armastusega.

„Teate, tüdrukud, me jätame teid nüüd kahekesi ja hiljem näeme,” sõnas Claudia, kui laud oli koristatud ja ta Ma kannul köögist välja läks.

„Mul on nii kahju selle pärast, mis Beari isaga juhtus, Ally.”

„Tänan, Elektra.”

„Kas ta … kas tema isa …”

„Tema nimi oli Theo.”

„Kas Theo teadis Bearist?”

„Ei, ka mina sain teada alles paar nädalat pärast tema surma. Tookord oli mul tunne, justkui oleks kogu maailm kokku varisenud, aga praegu …” Ally naeratas mulle ja ta selgetest sinistest silmadest peegeldus siiras rahulolu. „Ma ei kujuta end ilma temata enam ette.”

„Kas sa kaalusid …?”

„Aborti? Jah, see mõte tuli mulle tõesti korraks pähe. Sest ma olin purjetajana karjääri tipus, Beari isa oli surnud ning tollal puudus mul ka oma kodu. Aga ma poleks iial suutnud seda läbi teha. Ma tunnen, et Bear on taeva kingitus. Mõnikord teda koidutunnil toites tajun selgelt enda läheduses Theod.”

„Sa pead silmas tema vaimu?”

„Jah, just seda ma tajun.”

„Ma poleks eluilmas osanud arvata, et sa sellist jampsi usud,” laususin kulmu kortsutades.

„Mina samuti mitte, aga ööl enne Beari sündi juhtus midagi hämmastavat.”

„Mis nimelt?”

„Ma lendasin üle Hispaania, otsides Tiggyt, kellel oli äsja diagnoositud südamehaigus, aga kes oli haiglast põgenenud, et oma pärisvanemaid otsida. Ning tema ütles mulle midagi, Elektra, midagi niisugust, mida sai teada ainult Theo.”

Nägin, kuidas Ally kahvatu käsi nihkus kaelakeele.

„Mis see siis oli?”

„Theo ostis mulle selle.” Ally hoidis sõrmede vahel tillukest türkiisist silma, mis rippus keti otsas. „See kett oli mõne nädala eest katki läinud ja Tiggy ütles, et Theo tahab teada, miks mul seda kaelas pole. Veel ütles ta, et Theole meeldib nimi Bear, ja tead mis, Elektra? Theole meeldis see väga!”

Ally silmisse valgusid pisarad.

„Igatahes kui ma varem olin skeptik, siis nüüd olen vististi selliseid asju uskuma hakanud. Ja ma lihtsalt tean, et Theo valvab meie üle.” Ta kehitas õlgu ja naeratas ebalevalt.

„Ma tõesti soovin, et ka mina suudaksin midagi niisugust uskuda. Aga häda on selles, et ma ei usu eriti midagi. Kas sa tead, mis seisus Tiggy süda praegu on?”

„Ma arvan, et tunduvalt paremas. Ta on tagasi Šoti mägismaal ja end seal väga õnnelikuna sisse seadnud koos arstiga, kes haiguse ajal tema eest hoolitses. See mees on juhtumisi ka selle mõisa omanik, kus Tiggy töötab.”

„Järelikult on varsti oodata pulmakellade helinat?”

„Selles ma kahtlen: Charlie on juriidiliselt ikka veel abielus, ja nagu ma Tiggylt kuulsin, on mehel hetkel pooleli üpris inetu lahutusprotsess.”

„Ja kuidas elavad teised õed?”

„Maia elab endiselt Brasiilias oma armastatud mehe Floriano ja tema tütre juures, Star on Inglismaal Kentis ja abistab seal oma kallimal – keda miskipärast kutsutakse Mouse’iks – tema maja renoveerida, CeCe aga elab praegu Austraalias metsikul sisemaal koos oma vanaisa ja sõber Chrissiega. Ma olen näinud fotosid tema maalidest ja need on vapustavalt head. Ta on nii andekas.”

„Nii et kõik meie õed on leidnud uue elu?” küsisin.

„Tundub nii.”

„Ja nad kõik leidsid selle oma minevikku otsides?”

„Jah, seda küll. Mina muide samuti. Ma ju meilisin sulle uudise, et mul on kaksikvend, mäletad?”

„Hm …”

„Oh, Elektra, meilisin jah. Ja minu bioloogiline isa on geniaalne muusik, aga ka padujoodik, kes sai kinga.” Märkasin isast rääkiva Ally näol hella naeratust, kui ta beebi osavalt ühe rinna juurest teise juurde tõstis.

„Sedasi,” jätkas ta, „kas sina oled midagi Pa’lt saadud kirjaga ette võtnud?”

„Ma pole isegi ümbrikut avanud, ja ausalt öeldes ei suuda ma meenutada, kuhu ma selle panin. Väga võimalik, et see on kaotsi läinud.”

„Oh, Elektra!” Ally heitis mulle oma kõige leebema etteheitva pilgu. „Sa ei räägi ometi tõsiselt?”

„Kuule, kusagil peab see ju olema, ma pole lihtsalt vaevunud seda üles otsima.”

„Sa siis tõesti ei taha teada, kust sa pärit oled?”

„Ei, ma lihtsalt arvan, et sellel ei oleks mõtet. Mis tähtsust sellel on? Ma olen see, kes ma olen praegu.”

„Muide, mind see igatahes aitas. Ja isegi kui sa ei taha teada saada, mida see kiri sisaldab, siis sõnad, mis Pa kirja pani, olid tema viimane kingitus meile kõigile.”

„Issand halasta!” Nüüd sai mu mõõt täis. „Sa kohtled Pa’d, justkui ta oleks olnud mingisugune neetud Jumal, ja seda teevad ka kõik meie ülejäänud õed! Ta oli lihtsalt üks mees, kes meid lapsendas – ja tegi seda mingil veidral põhjusel, mida keegi meist tegelikult ei tea!”

„Palun ära karju, Elektra, see ehmatab last, aga anna andeks, kui ma …”

„Ma lähen välja jalutama.”

Tõusin laua tagant, marssisin eesukse juurde ja tõmbasin selle lahti. Ukse oma selja taga kinni löönud, kõndisin üle muru maabumissilla poole, soovides nagu iga kord pärast paaritunnist Atlantises viibimist, et ma poleks siia üleüldse tulnud.

„Mis värk minu õdede ja Pa’ga ometi on? Jessuke, ta pole isegi meie bioloogiline isa!”

Kaeblesin kaiserval istet võttes omaette edasi, jalad rippumas üle ääre, ja püüdsin sügavalt hingata. See ei aidanud. Võib-olla aitaks veel üks kokalaks. Tõusin ja sammusin oma jalajälgi mööda tagasi maja juurde ning hiilisin kikivarvul sisse ja trepist üles, et keegi mind ei kuuleks. Oma toas lukustasin ukse ja võtsin välja pakikese, mida vajasin.

Mõni minut hiljem tundsin end palju rahulikumana. Heitsin voodisse ja kujutlesin ükshaaval oma õdesid. Mingil põhjusel ilmusid nad minu vaimusilma ette Disney printsessidena, mis oli päris naljakas. Sellisel kujul ei ajanud nad mind üldse vihale ja ma tõepoolest armastasin neid kõiki, CeCe välja arvatud (tema muutus järsku „Lumivalgekese” loost pärit nõiaks). Otsustasin itsitades, et see on julm, isegi CeCe suhtes. Sageli öeldakse, et me ei saa valida sugulasi, ainult sõpru, aga Pa oli meid välja valinud ja nüüd oleme igaveseks üksteisega seotud. Ehk ei saanud ma CeCega just sellepärast läbi, et tema ei leppinud minu vastiku iseloomuga nagu teised. Pealegi jaksas ta karjuda sama kõvasti nagu mina. Teised olid kodurahu säilitamise nimel valmis kõigeks, aga tema ei hoolinud sellest. Ühesõnaga, ta on natuke minu moodi …

Minu neli vanemat õde polnud vist eales tulnud mõttele, et nad kõik – Ally ja Maia, Star ja CeCe – on üksteise jaoks alati olemas, ning üle jäime mina ja Tiggy. Just Tiggyga oli mind lapsepõlves punti pandud – meie vanusevahe oli vaid paar kuud –, ja ehkki oma südames ma armastasin teda, olime äärmiselt erinevad. Olukorda ei teinud kergemaks seegi, et kõik mu vanemad õed andsid mulle igati mõista, et eelistavad noorematest õdedest oma mängukaaslasena Tiggyt, mitte mind. Tiggy ei kisanud ega karjunud ning tal polnud pidevalt jonnihooge. Ta lihtsalt istus kellegi süles, imes pöialt ja oli ideaalne laps. Kui me suuremaks saime, püüdsin temaga hästi läbi saada, sest olin üksildane, aga kogu see tema spirituaalne jamps ajas mul hinge täis.

Kui kokaiini mõju lahtus, polnud mu õed enam Disney printsessid ja muutusid taas iseendaks. Aga mis tähtsust sellel oli? Praegu, mil Pa oli läinud, polnud me miskit muud kui kamp noori naisi, kes olid üksteisest kardinaalselt erinevad ja lapsena küll kokku paisatud, aga nüüd igaüks leidnud oma tee. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja püüdsin toimida nii, nagu kõik psühhoterapeudid olid soovitanud, ehk analüüsida, mis mind nii vihaseks oli ajanud. Ning sellel korral ma vist isegi teadsin põhjust: Ally oli öelnud, et kõik mu õed on õnnelikud – leidnud uue elu koos inimesega, kes neid armastab. Isegi CeCel, keda ma olin alati pidanud sama vähe armastusväärseks kui iseennast, oli kuidagiviisi õnnestunud üle saada oma kummalisest kinnisideega sarnanevast kiindumusest Stari ja edasi liikuda. Veelgi enam, ta oli avastanud oma kire kunsti vastu, ja maalida oli ta alati armastanud.

Nii et siin ma siis nüüd olin, üleliigne nagu alati. Pärast Pa surma polnud minul õnnestunud midagi peale selle, et olin leidnud uue ja usaldusväärsema narkodiileri. Ehkki mina olen õdedest kahtlemata kõige paremini rahaliselt kindlustatud – minu raamatupidaja sõnul võiksin töötamise päevapealt lõpetada ja mul ei tekiks eales vajadust raha pärast muretseda –, siis mis mõte sellel kõigel on, kui mul pole õrna aimugi, mida ma veel teha sooviksin?

Mu uksele koputati.

„Elektra? Kas sa oled seal?”

See oli Ally. „Jah, tule sisse.”

Ta astus tuppa, Bear käsivarrel.

„Mul on väga kahju, kui ma ütlesin midagi, mis su endast välja viis, Elektra,” lausus ta ebalevalt lävel seistes.

„Ah, ära selle pärast muretse. Asi pole sinus, vaid minus.”

„On, kuidas on, aga ma palun vabandust. Nii tore on sind jälle näha ja mul on väga hea meel, et sa siia tulid. Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma istun? Ta kaalub terve tonni.”

„Muidugi,” ütlesin ohates. Viimane asi, mida ma praegu vajasin, oli koos mind ristküsitleva Allyga oma tuppa lõksu jääda.

„Ma lihtsalt tahtsin sulle millestki rääkida, Elektra. Ühest asjast, mida Tiggy palus mul uurida.”

„Või nii, ja mis see on?”

„Selgus, et eelmisel kuul siin olles leidis ta keldri, kuhu viib salajane lift.”

„Ee … selge. Ja siis?”

„Tema sõnul kasutatakse seda veinide hoidmiseks, aga ta märkas ühe riiuli taha peidetud ust. Võib-olla peaksime välja selgitama, kuhu selle kaudu pääseb.”

„Olgu. Miks me lihtsalt Ma käest ei küsi?”

„Me võime seda muidugi teha, aga Tiggyle jäi mulje, et ta ei tahtnud sellel teemal rääkida.”

„Jessas, Ally! See on meie maja ja Ma töötab meie heaks! Kas me siis ei tohi küsida temalt kõike, mida tahame, ja teha siin seda, mida soovime?”

„Jah, muidugi tohime, aga …” – Ally tõmbas hinge –” ehk peaksime lugupidamisest tema vastu delikaatselt käituma. Ma on siin elanud kaua aega – ta on hoidnud koos Claudiaga maja korras ja hoolitsenud meie eest, ning ma ei taha, et tal tekiks tunne, justkui tahaksime talle kanna peale astuda, sest nüüd on kõik … teisiti.”

„Järelikult teed sa ettepaneku sõita keset ööd vargsi selle liftiga alla ja uurida välja, kuhu see uks viib?” Kergitasin kulmu. „Aga ma ikkagi ei taipa, miks me peame mingeid kuradima salaagente mängima, kui saaksime tema käest lihtsalt küsida.”

„Kuule, Elektra, ära ole nii peps! Salalift ja kelder on päriselt olemas, ja Pa’l oli nende olemasoluks kindel põhjus. Vahet pole, mida sa temast mõtled või mida sa tema vastu tunned, aga tegelikult oli ta praktilise loomuga. Muide, ma olen Beari pärast öösiti niikuinii üleval, nii et mina lähen seda asja uurima. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas sa sooviksid kaasa tulla. Tiggy ütles, et peidetud ukse ees oleva riiuli liigutamiseks läheb tarvis kahte inimest. Veel mainis ta, kus on võti. Ehk saaksid paar minutit Beari hoida, kuni ma tualetis ära käin?” Ally tõusis ja lükkas Beari mulle sülle. Et ta maha ei veereks, pidin temast mõlema käega kinni haarama. Kättemaksuks tõi ta kuuldavale kõva röhitsuse.

„Super!” lausus Ally uksel seistes. „Seda olen ma püüdnud juba tund aega tema seest kätte saada!”

Uks tema taga sulgus ning Bear ja mina jäime üksi.

Vaatasin talle ülevalt alla otsa ja tema alt üles mulle otsa.

„Tere!” ütlesin, paludes Jumalat, et ta mind täis ei pissiks ega midagi muud kahtlast ette ei võtaks. Esimest korda elus oli mul süles beebi.

Ta kinkis mulle luksatuse ja põrnitses mind edasi.

„Millele sa küll mõtled, mehike? Äkki imestad, miks mina, sinu tädi, olen hoopis teist värvi kui sinu emme? Sa pole oma vanaisaga kunagi kohtunud, aga ta oli sul ikka väga veider,” jätkasin, sest tundus, et talle meeldib mu juttu kuulata. „Selles mõttes, et ta oli täiesti vapustav kuju, ausalt, hästi tark ja puha, aga mulle tundub, et tal oli meie kõigi ees palju saladusi. Mida sina arvad?”

Äkitselt tundsin, kuidas ta pisike keha mu käte vahel lõtvus ja selle aja peale, kui Ally tagasi jõudis, oli Bear silmad kinni pannud ja magas sügavalt.

„Ohoo, sul on see asi päris käpas,” naeratas Ally. „Mina pean teda tavaliselt tundide kaupa kiigutama, enne kui ta alla annab.”

„Tal oli vist lihtsalt igav,” kehitasin õlgu, kui Ally ta hella liigutusega minult ära võttis.

„Ma viin ta võrevoodisse, et ise ka veidi puhata, kuni see võimalik on,” sosistas ta. „Hiljem näeme!”