Читать книгу Päikeseõde - Lucinda Riley - Страница 5

„Ma ei mäleta, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin.”

„Hästi. Kas sa tahad sellel pikemalt peatuda?”

Põrnitsesin Theresat, kes istus inglise stiilis tiibadega nahktugitoolis. Ta meenutas mulle vaid pooleldi ärkvel olevat Unihiirt Alice’i Imede-maa teepeolt või mõnd tema rotist sõpra. Väikeste ümmarguste prilliklaaside tagant paistvad silmad pilkusid pidevalt ja huuled olid kogu aeg kokku surutud. Aga jalad põlvi katva tviidseeliku all olid ilusad ja juuksed lopsakad. Olin kindel, et kui ta vaid tahaks, võiks ta olla päris kena, aga teadsin, et teda huvitab ainult see, kuidas intelligentne välja näha.

„Elektra? Su mõtted on jälle mujal.”

„Jajah, anna andeks, ma olin kilomeetrite kaugusel.”

„Kas sa mõtlesid sellest, mis tunded sind isa surmast kuuldes valdasid?”

Et ma ei suutnud täpselt kirjeldada, millele ma tegelikult mõtlesin, noogutasin tõsiselt. „Just, seda ma tegin.”

„Aga täpsemalt?”

„Ma tõesti ei suuda meenutada. Mul on kahju.”

„Jääb mulje, justkui oleks tema surm tekitanud sinus viha, Elektra. Miks sa vihane olid?”

„Ma ei ole … ei olnud vihane. Ma ei mäleta, ausalt.”

„Sa ei mäleta, kuidas sa end tol hetkel tundsid?”

„Ei.”

„Olgu.”

Nägin, et ta kritseldas oma märkmikku midagi, mis oli tõenäoliselt järeldus „keeldub tegelemast isa surmaga”. Sedasama oli mulle öelnud ka minu eelmine psühhoterapeut, ehkki ainult sellega ma tegelesingi. Olin aastate jooksul taibanud, et neile meeldib leida põhjus, miks ma alati kõik nässu keeran, haarata sellest kinni nagu hiir juustutükist ning seejärel mu kallal näkitseda, kuni ma nendega nõustun ja ajan jama, et neid rõõmsaks teha.

„Aga mida sa tunned siis, kui mõtled Mitchile?”

Fraasid, mis endise kallima kirjeldamiseks pähe tulid, võinuksid sundida Theresat mobiili haarama ja võmme hoiatama, et vabadusse on pääsenud hullumeelne naine, kes tahab maailma ühe kuulsaima rokitähe munad õhku lasta. Vaikisin ja naeratasin armsalt.

„Minuga on kõik korras. Ma olen oma eluga edasi läinud.”

„Kui sa eelmisel korral minu juures käisid, olid sa tema peale väga tige, Elektra.”

„Nojah, aga praegu on kõik hästi. Ausalt.”

„See on tõesti hea uudis. Ja kuidas on lood joomisega? Kas see on veidi rohkem kontrolli all?”

„Jah,” valetasin veel kord. „Tead, ma pean nüüd ühele koosolekule lippama.”

„Aga me oleme seansiga alles poole peal, Elektra.”

„Ma tean, mul on väga piinlik, aga mis parata, selline see elu kord juba on.” Tõusin ja hakkasin ukse poole minema.

„Võib-olla õnnestub mul sulle nädala lõpu poole uus aeg leida? Kui välja lähed, räägi sellest Marciaga.”

„Aitäh, ma teen seda.” Uks mu selja taga oli peaaegu sulgunud. Kõndisin vastuvõtusekretärist Marciast mööda ja suundusin lifti poole. See tuli peaaegu kohe, ning kui ma allapoole vuhisesin, sulgesin silmad – ma vihkan suletud ruume – ja surusin kuuma lauba vastu jahedat marmorpinda.

Jessas, mõtlesin, mis minuga ometi lahti on? Ma olen omadega nii puntras, et ei suuda isegi oma psühhoterapeudile tõtt rääkida!

Sul on nii häbi, et sa ei suuda kellelegi rääkida tõtt … ja kui sa seda teeksid, kuidas võikski ta sind mõista? vaidlesin iseendale vastu. Tõenäoliselt elab ta oma advokaadist abikaasaga elegantses pruunist liivakivist ridaelamus, tal on kaks last ja külmikut kaunistavad armsad magnetid, mis demonstreerivad nende head kunstimaitset. Ah jaa, lisasin limusiini tagaistmele ronides endamisi, kindlasti ripub nende diivani taga ka oksele ajav tohutu suurendusega foto, millel emme ja issi poseerivad koos lastega, kõigil seljas toon toonis teksapluusid.

„Kuhu me sõidame, ma’am?” küsis juht auto sisetelefoni teel.

„Koju,” haugatasin, haarasin minikülmikust veepudeli ja lõin külmkapiukse kähku kinni, et ei tekiks kiusatust alkoholivarusid uurida. Mul oli põrgulik peavalu, mida poleks leevendanud ka suur hulk valuvaigisteid, ning kell oli alles veidi üle viie pärastlõunal. Aga nii palju ma mäletasin, et eelmisel õhtul oli minu juures olnud vinge pidu. Mu uus disainerist sõber Maurice oli linnas käimas ja põikas paariks joogiks minu juurest läbi, kaasas mõned New Yorgi semud, kes omakorda sõpru juurde kutsusid … Ma ei mäletanud, kuidas ma voodisse sain, aga hommikul ärgates olin üllatunud, et leidsin enda kõrvalt võõra mehe. Vähemalt oli see võõras ilus, ja kui olime teineteist uuesti füüsiliselt tundma õppinud, küsisin ta nime. Veel mõne kuu eest oli Fernando töötanud Philadelphia Walmartis kullerauto juhina, aga siis oli ühe rõivafirma moenõustaja teda märganud ja tal New Yorgi modelliagentuuris töötavale sõbrale helistada palunud. Fernando mainis, et oleks lähitulevikus punasel vaibal minu saatjana väga õnnelik – aga elu oli õpetanud, et üksainus foto minust Mister Walmarti käevangus paiskaks ta karjääri tippu, ning seetõttu olin temast esimesel võimalusel vabanenud.

Huvitav, mis oleks saanud siis, kui sa oleksid proua Unihiirele tõtt rääkinud, Elektra. Mis siis, kui sa oleksid talle tunnistanud, et olid eelmisel õhtul alkoholist ja kokast nii läbi imbunud, et oleksid võinud magada kasvõi jõuluvanaga ega oleks midagi mäletanud? Et põhjus, miks sa pole isa peale ikka veel mõtlema hakanud, pole tema surm, vaid teadmine, kui piinlik tal sinu pärast oleks … kui piinlik tal sinu pärast oli?

Kui Pa Salt oli veel elus, teadsin kindlalt vähemalt seda, et ta ei näe, mida ma teen, aga nüüd, surnuna, oli ta miskipärast muutunud kõikjal olevaks; eile õhtul võis ta vabalt olla minu magamistoas või praegu isegi siin, limusiinis …

Murdusin ja sirutasin käe miniviina järele, kallasin selle kurgust alla ja püüdsin unustada pettumusilmet Pa näol, kui ma teda enne surma viimast korda nägin. Ta tuli New Yorki mulle külla ja ütles. et peab mulle midagi rääkima. Vältisin teda viimase õhtuni ja nõustusin siis vastu tahtmist temaga õhtustama. Otse Central Parki vastas asuvasse restorani Asiate jõudes olin juba tankinud viina ja teisi tujutõstjaid. Istusin õhtusöögi lõpuni tuimalt tema vastas ja läksin end vabandades tualetti paari kokalaksu tegema iga kord, kui ta proovis mulle vastumeelsel teemal vestlust alustada.

Kui magustoit lauda toodi, pani Pa käed rinnale risti ja jäi mind rahulikult silmitsema. „Ma olen sinu pärast tõsiselt mures, Elektra. Tundub, et su mõtted on pidevalt mujal.”

„Mis parata, sa ei saa aru, kui suure surve all ma olen,” nähvasin vastuseks. „Kui raske on olla mina!” Oma suureks häbiks on mul vaid ähmased mälestused sellest, mis hiljem juhtus või mida ta seepeale ütles, küll aga on mul selgelt meeles, et tõusin püsti ja marssisin tema juurest minema. Nii et nüüd ei saa ma iial teada, mida ta tahtis mulle öelda …

„Miks see peaks sulle korda minema, Elektra?” küsisin endalt suud pühkides ja pistsin tühja pudeli taskusse – mu juht oli uus ja kõige vähem vajasin ma ajaleheartiklit teemal, kuidas ma minibaari tühjaks jõin. „Ta pole isegi su pärisisa.”

Pealegi ei saanud ma selles suhtes enam midagi ette võtta. Pa oli läinud – nagu ka kõik teised, keda ma oma elus olen armastanud – ja mul tuli selle teadmisega edasi elada. Ma ei vajanud teda, ma ei vajanud kedagi …

„Oleme kohal, ma’am,” ütles autojuht sisetelefoni teel.

„Aitäh! Ma hüppan siin välja,” lisasin ning seda ma limusiini ust enda järel kinni lüües ka tegin. Ma ei tahtnud kusagil silma torgata; teistel kuulsustel võis õnnestuda end maskeerida ja isegi mõnda kohalikku toidukohta sisse põigata, ilma et neid ära oleks tuntud, aga et minul on pikkust üle meeter kaheksakümne, oleks mul päris raske jääda rahvahulgas märkamatuks isegi juhul, kui ma poleks kuulus.

„Tervitus, Elektra!”

„Tommy!” laususin pingutatud naeratusega varikatuse alt oma kortermaja sissepääsu poole sammudes, „kuidas sul täna läheb?”

„Teid nähes aina paremini, ma’am. Kas teil oli hea päev?”

„Jajah, tänan küsimast, suurepärane,” noogutasin ja vaatasin alla – sõna otseses mõttes alla – oma suurimale fännile otsa. „Homme näeme, Tommy!”

„Kindlasti, Elektra. Täna välja ei lähegi?”

„Ei, püsin vaikselt kodus. Head aega!” ütlesin lehvitades ja astusin uksest sisse.

Vähemalt tema armastab mind, kinnitasin endale uksehoidja käest posti võttes ja lifti poole suundudes. Kui portjee koos minuga üles sõitis, sest see oli tema töö (korraks tuli mulle mõte pakkuda talle kandmiseks isegi oma võtmeid, sest midagi muud mul käes polnud), mõtlesin Tommyle. Ta seisis pea iga päev hoone ees vahipostil ja oli seda teinud mitu viimast kuud. Esialgu oli ta mulle hirmu nahka ajanud ja ma olin uksehoidjalt palunud temast lahti saada. Tommy jäi oma seisukohale kindlaks – sõna otseses mõttes – ning teatas, et tal on täielik õigus viibida kõnniteel, kus ta kedagi ei sega, ning et ta tahab mind ainult kaitsta. Uksehoidja soovitas mul kutsuda võmmid, et nad mehe mu jälitamise pärast vahistaksid, aga ühel hommikul küsisin Tommylt tema täisnime ja jälitasin teda internetis hoopis ise. Sain Facebookist teada, et tegu on sõjaveteraniga, keda autasustati Afganistanis üles näidatud vapruse eest medalitega, ning et tema abikaasa ja tütar elavad Queensis. Nüüd ei mõjunud Tommy enam ähvardavalt, vaid tekitas turvatunde. Pealegi käitus ta alati lugupidavalt ja viisakalt, mistõttu olin käskinud uksehoidjal ta rahule jätta.

Portjee astus liftist välja ja lasi mu mööda. Seejärel tegime väikese tantsu, sest mina pidin astuma sammu tagasi, et tema saaks minna ees, juhatada mind mu katusekorterisse ja avada oma üldvõtmega mulle ukse.

„Olge lahke, preili D’Aplièse. Kena päeva jätku!”

Ta noogutas ja ma nägin, et tema silmis polnud kübetki soojust. Teadsin hoone personali soovi, et haihtuksin läbi olematu korstna suitsujoana minema. Enamik siinseid asukaid olid elanud siin sellest ajast peale, kui nad olid alles looted ema kõhus, neil ammustel aegadel, mil minu nahavärviga naine oleks nende teenijatüdrukuna töötades olnud „privilegeeritud”. Nad kõik olid väärikad korteriomanikud, mina aga nagu talupoeg: üüriline, ehkki rikas, kel lubati selles korteris rendilepingu alusel elada, sest selle varasemaks omanikuks oli vanadaam, kelle poeg pärast tema surma paiga ära renoveeris ning hingehinna eest maha müüa püüdis. Finantskriisiks nimetatud nähtuse tõttu tal see ilmselt ei õnnestunud. Selle asemel oli ta hoopis sunnitud müüma rendiõiguse parimale pakkujale – mulle. Hind oli hullumeelne, aga seda oli ka korter, pungil täis kaasaegset kunsti ja kõikvõimalikke elektroonilisi vidinaid, mida on võimalik ette kujutada (enamikku neist ei osanud ma kasutada), ning vaade terrassilt Central Parkile oli vapustav.

Kui ma vajasin midagi, mis mulle mu edu meelde tuletaks, siis see korter seda igatahes tegi. Aga kõige rohkem tuletab see mulle siiski meelde minu üksildust, mõtlesin, vajudes diivanile, mis oleks võinud pakkuda mugavat magamisaset vähemalt kahele täispikkuses mehele. Diivani suurus tekitas isegi minus tunde, et olen väiksem ja hapram … ja siin üleval, päris hoone tipus, muust maailmast täiesti eraldatud.

Kusagil korteris helises mu mobiil, mängides laulu, mis Mitchist maailmakuulsa superstaari tegi; olin proovinud helinat muuta, aga see ei õnnestunud. Kui CeCe on düslektiline sõnadega, siis mina olen kindla peale düslektiline elektroonikaga, mõtlesin magamistuppa mobiili järele minnes. Nägin kergendatult, et teenijatüdruk on hiigelsuures voodis linad ära vahetanud ja kõik on jälle ideaalses korras nagu hotellitoas. Mulle meeldis uus teenijanna, kelle mu erasekretär mulle leidis; ka teenijatüdruk oli kirjutanud alla vaikimiskohustusele nagu kõik tema eelkäijad ning see ei lubanud tal mu halbadest kommetest meediale lobiseda. Aga sellegipoolest tekitas minus hirmujudinaid mõte, mida tüdruk – ta nimi oli vist Lisbet? – minust arvas, kui ta hommikul mu korterisse astus.

Istusin voodiservale ja kuulasin läbi häälsõnumid. Viis neist olid minu modelliagendilt, kes palus mul seoses järgmisel päeval toimuvate „Edevuse laada” võtetega esimesel võimalusel tagasi helistada, ning viimane sõnum oli minu uuelt erasekretärilt Amylt. Ta oli minu juures töötanud vaid kolm kuud, aga meeldis mulle.

„Tere, Elektra, Amy siin. Ma … ühesõnaga ma tahtsin lihtsalt öelda, et meie koostöö on olnud väga tore, aga ma ei usu, et see võiks pikema aja jooksul toimida. Ma andsin täna sinu esindajale oma lahkumisavalduse ja soovin sulle tulevikuks edu, ning …”

„KURAT!” karjusin sõnumit kustutades ja virutasin mobiili toa teise serva. „Mida paganat ma talle tegin?!” küsisin laelt, mõistmata, miks ma endast nii välja läksin, et mingi täielik tühisus, kes mind põlvili palus, et ma talle võimaluse annaksin, mu kolm kuud hiljem hülgab.

„„Ma olen lapsest saati unistanud töötamisest moemaailmas. Palun, preili D’Aplièse, ma olen valmis tegema teie heaks kõike, ööd ja päevad, teie elu saab minu omaks ja ma vannun, et ei vea teid iial alt.”” Imiteerisin oma agendile helistades Amy vinguvat Brooklyni aktsenti. On vaid kolm asja, milleta ma ei suuda elada: viin, kokaiin ja erasekretär.

„Tere, Susie, ma kuulsin äsja, et Amy lahkub töölt.”

„Jah, pole just kõige parem uudis. Ta sai hästi hakkama.” Susie Briti aktsent kõlas otsustavalt ja asjalikult.

„Jep, ka mulle tundus nii. Kas sa tead, miks ta ära läheb?”

Liini teises otsas valitses korraks vaikus, enne kui ta vastas. „Ei. Aga ma palun Rebekah’l selle asjaga tegeleda ja kindlasti on nädala lõpuks meil sinu uus erasekretär olemas. Kas sa said mu sõnumid kätte?”

„Sain küll.”

„Ära siis homme hiljaks jää. Nad tahavad alustada võtteid juba päikesetõusul. Auto korjab su peale kell neli hommikul, sobib?”

„Muidugi.”

„Ma kuulsin, et eile õhtul peeti sinu juures pöörast pidu.”

„Oojaa, meil oli väga lõbus.”

„Aga täna õhtul jääb pidu ära, Elektra. Sa pead end homseks korralikult välja puhkama. Sellest tuleb kaanepilt.”

„Ära muretse, ma lähen kell üheksa voodisse nagu tubli tüdruk kunagi.”

„Olgu. Vabanda mind, teisel liinil ootab Lagerfeld. Rebekah võtab sinuga ühendust ja pakub välja sobivad erasekretäri kandidaadid. Tšau!”

„Tšau!” ütlesin teda jäljendades mobiili, kui kõne lõppes. Susie oli üks vähestest inimestest sellel planeedil, kes söandas meie kõne esimesena lõpetada. Ta oli New Yorgis kõige mõjuvõimsam modelliagent ja esindas selle valdkonna tippe. Mind oli ta märganud siis, kui olin alles kuusteist. Tollal töötasin Pariisis ettekandjana, sest mind oli visatud välja kolmandast koolist sama suure hulga aastate jooksul. Olin öelnud Pa’le, et tal pole mõtet mulle uut kooli otsida, sest asi lõpeb niikuinii sellega, et varsti visatakse mind sealtki välja. Minu üllatuseks ei vaielnud ta vastu.

Mäletan, kui jahmunud ma olin, et ta polnudki mu järjekordse läbikukkumise pärast eriti pahane. Ainult veidi pettunud, mis mu enesekindlust tublisti kahandas.

„Ma tahaksin natuke ringi reisida,” pakkusin välja. „Elukogemustest õppida.”

„Ma olen nõus, et suuremat osa sellest, mida meil on tarvis elus edu saavutamiseks, ei pea ilmtingimata omandama akadeemilise õppeprotsessi käigus,” nentis ta, „aga et sul on väga terav mõistus, oli mul siiski lootus, et sa saad vähemalt mingisuguse hariduse. Sa oled veel liiga noor, et üksi hakkama saada. Maailm on ettearvamatu, Elektra.”

„Ma suudan enda eest hoolitseda, Pa,” olin kindel.

„Kahtlemata suudad, aga kuidas sa kavatsed oma reiside eest maksta?”

„Mis seal ikka, eks ma siis lähen tööle,” vastasin õlgu kehitades. „Mul on mõte sõita kõigepealt Pariisi.”

„Suurepärane valik,” noogutas Pa. „See on imeline linn.”

Töötoas üle suure kirjutuslaua teda silmitsedes tundus mulle, et ta ilme oli ühtaegu unelev ja kurb. Jaa, päris kindlasti kurb.

„Tead mis,” jätkas ta, „ehk leiame kompromissi? Sa tahad koolist ära tulla ning sellest saan ma aru, aga mulle teeb muret, et mu noorim tütar läheb nii õrnas eas maailma avastama. Marinal on Pariisis tuttavaid. Kindlasti saab ta aidata sul turvalist elupaika leida. Veeda suvi seal ning siis saame uuesti kokku ja otsustame, kuhu sa sealt edasi lähed.”

„Olgu, see on päris hea plaan,” nõustusin, ikka veel hämmingus, et ta minu haridustee jätkamise nimel tugevamalt ei võidelnud. Kui ma tõusin, et lahkuda, olin veendunud, et üks kahest: ta ei taha enam minu eest vastutada või annab mulle piisavalt pika köie, et saaksin end sellega üles puua. Aga Ma oli tõepoolest oma tuttavatele helistanud ja peagi leidsin end tillukesest armsast ühetoalisest korterist, kust avanes vaade Montmartre’i katuseharjadele. Korter oli imepisike ja vannituba tuli jagada suure hulga vahetusõpilastega, kes siin oma prantsuse keele oskust lihvisid, aga elupaik oli ikkagi minu oma.

Mäletan iseseisvuse esimest hõrku maitset, kui ma saabumisõhtul oma toakeses seistes taipasin, et mitte keegi ei ütle mulle, mida teha. Et polnud ka kedagi, kes mulle süüa oleks teinud, seadsin sammud samal tänaval paiknevasse kohvikusse, istusin väljas laua äärde, süütasin sigareti ja jäin uurima menüüd. Tellisin Prantsuse sibulasupi ja klaasi veini ning kelner ei pilgutanud selle peale silmagi, et ma suitsetasin või soovisin alkoholi. Kolm klaasi veini joodud, olin juba nii enesekindel, et julgesin minna kohviku juhataja juurde küsima, kas tal oleks ettekandjale tööd pakkuda. Kakskümmend minutit hiljem jalutasin umbes paarisaja meetri kaugusel asuvasse korterisse tagasi, töökoht olemas. Üks uhkemaid hetki minu elus oli siis, kui ma järgmisel hommikul koridoris seisvast tasulisest telefonist Pa’le helistasin. Tema auks tuleb tunnistada, et ta näis olevat sama elevil nagu siis, kui mu õde Maia Sorbonne’i ülikooli sisse sai.

Neli nädalat hiljem serveerisin oma praegusele modelliagendile Susiele ühe croque monsieur’i¹ ja ülejäänu on ajalugu …

Miks ma pidevalt minevikku meenutan? küsisin endalt mobiili ära tuues, et saaksin ka teisi sõnumeid kuulata. Ja miks ma kogu aeg Pa’le mõtlen …?

„Mitch …. Pa …” pomisesin oodates, et kõnepost oma saladused paljastaks. „Nad on läinud, Elektra, nagu seda täna tegi ka Amy, ja sul ei jää üle muud kui lihtsalt edasi liikuda.”

„Kullakallis Elektra! Kuidas sul läheb? Ma olen New Yorgis tagasi … Mida sa täna õhtul teed? Ehk sooviksid juua koos minuga Cristali šampanjat ja süüa Hiina nuudlirooga dans ton lit avec moi²? Ma igatsen sind. Helista mulle esimesel võimalusel tagasi.”

Kehvast tujust hoolimata kerkis mu suule naeratus. Zed Eszu oli minu elus mõistatus. Ta oli kohutavalt rikas, heade sidemetega ja – ehkki mitte eriti pikk ning üldse mitte minu tüüpi – voodis vapustavalt hea; me olime juba kolm aastat regulaarselt trehvanud. Meie kohtumised lõppesid, kui mu suhe Mitchiga tõsiseks muutus, aga paar nädalat tagasi olin Zedi õigused ennistanud ja polnud vähimatki kahtlust, et tal õnnestus minu ego jälle vajalikule kõrgusele upitada.

Kas me olime armunud? Vastus oli kindel ei, vähemalt minu puhul, aga me liikusime New Yorgis samades ringkondades ning parim oli muidugi see, et koos olles rääkisime prantsuse keeles. Nagu Mitchile, ei avaldanud ka Zedile muljet, kes ma olen, mis viimasel ajal oli üsna haruldane ja mõjus rahustavalt.

Silmitsesin ainiti mobiili ja püüdsin selgusele jõuda, kas Zedi ignoreerida ja pidada kinni Susie korraldusest varakult magama minna või mehele helistada ja tema seltskonda nautida. Vastus oli ilmselge, niisiis helistasin Zedile ja kutsusin ta külla. Teda oodates käisin duši all ja tõmbasin selga siidist lemmikkimono, mille üks järjest populaarsemaks muutuv Jaapani moeateljee oli disaininud spetsiaalselt mulle. Seejärel jõin ära umbes viis liitrit vett, et see avaldaks vastumõju alkoholile või mistahes muule kahjulikule kraamile, mida ma tema kohale jõudes võisin tarbida.

Sisetelefon hakkas piiksuma, et Zedi saabumisest teada anda, ja ma palusin uksehoidjal ta kohe üles saata. Minu ukse taha jõudnud Zedil oli käes hiigelsuur kimp valgeid roose, mis olid mu lemmikud, ning pudel Cristali šampanjat, nagu ta oli lubanud.

„Bonsoir, ma belle Elektra!”³ lausus ta veidrate sõnalõppudega prantsuse keeles lilli ja šampanjat lauale pannes ning mind mõlemale põsele suudeldes. „Comment vas-tu?”⁴

„Hästi,” vastasin ahnelt šampanjapudelit silmitsedes. „Teen lahti?”

„Ma arvan, et see on minu töö. Kas ma tohin kõigepealt pintsaku seljast võtta?”

„Muidugi.”

„Aga mul on sulle veel üks asi,” jätkas ta kätt pintsakutaskusse pistes ja mulle sametkarpi ulatades. „Seda nähes mõtlesin kohe sulle.”

„Tänan!” ütlesin diivanile istudes ja häirivalt pikki jalgu enda alla kerides, pilk nagu ootusäreval lapsel puurimas karbikest, mida ma käes hoidsin. Zed tõi mulle tihti kingitusi; tema tohutu suurt varandust arvestades olid need iroonilisel kombel harva uhkeldavad, küll aga alati läbimõeldud ja huvitavad. Kergitasin kaant ja nägin karbis peituvat sõrmust. Kivi oli ovaalse kujuga ja pehme võikollase värvivarjundiga.

„See on merevaik,” sõnas ta vaadates, kuidas kivi meie pea kohal rippuva kroonlühtri valguse kinni püüdis. „Proovi sõrme.”

„Millisesse sõrme ma peaksin selle panema?” narrisin teda pilku tõstes.

„Sinu valik, ma chère⁵, aga kui ma kavatseksin sind naiseks paluda, suudaksin teha parema etteaste. Aga kindlasti sa juba tead, et sinu Kreeka nimekaim on just merevaiguga seotud.”

„Tõesti? Ei, ei tea.” Ma ei pööranud temalt silmi, kui ta šampanjapudeli korgi õhku lennutas. „Kuidas siis?”

„Ühesõnaga, sõna „elektron” pärineb kreeka keelest ja tähendab merevaiku ning legendi järgi jäid päikesekiired selle kivi sisse lõksu. Üks Vana-Kreeka filosoof märkas, et kaht merevaigutükki teineteise vastu nühkides tekib hõõrdejõud, mille tulemusena sünnib energia … Pole olemas nime, mis võiks sulle paremini sobida,” naeratas ta šampanjaklaasi minu ette asetades.

„Kas sa tahad öelda, et ka mina tekitan hõõrdejõu?” tahtsin talle vastu naeratades teada. „Küsimus on selles, kas mina sain oma nime vääriliseks või sai nimi minu vääriliseks. Santé!6”

„Santé!” Lõime klaasid kokku ja ta istus minu kõrvale.

„Hm …”

„Sa vist mõtled endamisi, kas ma sulle veel mõne kingi tõin?”

„Jep.”

„Sellisel juhul vaata karbi voodri alla.”

Seda ma ka tegin, ning tõepoolest, sõrmust ümbritseva õhukese sametitüki all oli väike kilekotike.

„Aitäh, Zed!” ütlesin pakki lahti tõmmates, pistsin sõrme selle sisu sisse nagu laps meepotti ja hõõrusin pulbrit igemetele.

„Päris hea, on ju?” küsis ta, kui ma veidi pulbrit lauale kallasin, pakikesest lühikese kõrre võtsin ja ninatäie sisse tõmbasin.

„Mhmh, väga hea,” nõustusin. „Tahad ka?”

„Sa ju tead, et ei. Räägi siis, kuidas sa vahepeal oled elanud.”

„Oh … pole viga.”

„Su hääl ei kõla veenvalt, Elektra, ja sa näed väsinud välja.”

„Mul on olnud kiired ajad,” laususin, kui olin suure lonksu šampanjat võtnud. „Möödunud nädalal olin Fidži saartel võtetel ja järgmisel nädalal lendan Pariisi.”

„Ehk peaksid hoogu maha võtma. Puhkama.”

„Ütleb mees, kes rääkis, et veedab rohkem öid oma eralennukis kui voodis,” heitsin tema üle nalja.

„Sellisel juhul peaksime ehk mõlemad tempot aeglustama. Kas ma suudan sind üheks nädalaks oma jahile meelitada? Järgmise paari kuu jooksul on see ankrus Santa Luċija saare rannikul ning seejärel lasen sel suveks Vahemerele seilata.”

„Sellest saan ma vaid unistada,” ohkasin. „Mul on juunikuuni graafik täis.”

„Tule siis juunis. Me võime purjetada ümber Kreeka saarte.”

„Võib-olla tõesti,” kehitasin õlgu, aga ei võtnud teda tõsiselt. Ta tegi sageli ühiseid plaane, aga need ei saanud eales teoks, ning kõige olulisem oli ehk see, et seda ma poleks tahtnudki. Zed oli suurepärane ühe öö kaaslane füüsiliseks tegevuseks, aga kui asjad oleksid kaugemale läinud, oleks ta mind oma pedantsuse ja uskumatu ülbusega ärritama hakanud.

Sisetelefon helises taas ja Zed tõusis, et vastata. „Tänan, saatke kohe üles.” Ta kallas meile šampanjat juurde. „Kohe saabub Hiina toit ja ma luban, et see on parim chow mein, mida sa kogu oma elu jooksul oled proovinud,” naeratas ta. „Kuidas siis su õed ka elavad?”

„Ma ei tea. Viimastel nädalatel olen olnud liiga hõivatud, et neile helistada. Igatahes Allyl sündis laps – pisike poiss. Ta pani pojale nimeks Bear, mis on hästi armas. Mõelda vaid, ma peaksin nende kõigiga juunis Atlantises kohtuma; me seilame Pa jahiga Kreeka saartele, et visata pärg paika, kus Ally meelest isa kirst merre lasti. Muide, kas ka mitte sinu papsi ei leitud samast kandist ühelt rannalt?”

„Jah, aga nagu sina, ei taha ka mina isa surmale mõelda, sest see viib mu endast välja,” vastas Zed järsult. „Mina mõtlen ainult tulevikule.”

„Ma tean, aga milline kokkusattumus …”

Kostis kellahelin ja Zed läks ukse juurde.

„Aga nüüd, Elektra,” lausus ta kaht karpi läbi toa kööki viies, „tule aita mul nendega toimetada.”