Читать книгу Päikeseõde - Lucinda Riley - Страница 8

Võtteid aga ma vahelduseks sellel korral nautisin. Kevad Pariisis – vähemalt siis, kui päike paistis – oli metsikult ilus, ja kui üldse oli olemas paik, kuhu ma tundsin end kuuluvat, siis oli see just siin. Me olime botaanikaaias Jardin des Plantes, mis oli üleni uppunud kirsiõitesse, iiristesse ja pojengidesse, ning kõik näis uue ja värskena. Abi oli sellestki, et fotograaf mulle meeldis. Me lõpetasime tükk maad enne planeeritud aega ja andsime sama päeva pärastlõunal minu hotellitoas vastastikusele tõmbele vaba voli.

„Miks sa New Yorgis elad?” küsis Maxime minult prantsuse keeles, kui me voodis habrastest portselantassidest teed jõime ning seejärel kandikult kokalaksu nautisime. „Sul on eurooplase hing.”

„Tead, ma ei oskagi vastata,” ohkasin. „Seal on lihtsalt Susie, minu moeagent, ja mul on mõistlik püsida tema lähedal.”

„Sa tahad vist öelda, et tema on sinu kui modelli maman?” narris ta mind. „Nüüd oled sa juba suur tüdruk, Elektra, ja võid ise otsuseid teha. Jää siia elama, siis saame seda sagedamini teha,” lausus ta voodist välja ronides ja vannituppa duši alla kadudes.

Vaatasin läbi akna üle Place Vendôme’i, mis oli pungil täis vaatamisväärsustega tutvuvaid või elegantseid poode kammivaid inimesi, ning mõtlesin Maxime’i sõnade üle järele. Tal oli õigus, ma oleksin võinud elada ükskõik kus; sellel polnud erilist tähtsust, sest niikuinii veetsin suure osa oma elust reisides.

„Kus on minu kodu?” sosistasin, tundes järsku, kuidas mõte New Yorki oma hingetusse, vastu kajavasse korterisse tagasipöördumisest mind masendab. Äkkmõtte ajel sirutasin käe mobiili poole ja helistasin Mariamile.

„Kas mul on homme tarvis New Yorgis midagi teha?”

„Sul on kell seitse õhtusöök Thomas Allebachiga, sinu parfüümilepingu turundusjuhiga,” vastas Mariam viivitamatult.

„Selge.” Thomas ja mina olime pärast seda, kui Mitch mu maha jättis, paari viimase kuu jooksul mitu korda mõnusalt koos lõõgastunud, aga ma polnud temasse armunud. „Ja pühapäeval?”

„Pole midagi plaanis.”

„Super. Tühista õhtusöök – ütle Thomasele, et võtted venisid pikemaks või midagi taolist –, muuda tagasilennu aeg pühapäeva õhtuks ja pikenda veel paari öö võrra minu hotellibroneeringut. Ma tahan veidi kauemaks Pariisi jääda.”

„Väga hea. See linn on imeline. Kohe, kui kõik on korras, kinnitan kõik muudatused.”

„Suur tänu, Mariam!”

„Pole probleemi.”

„Ma jään kauemaks siia,” ütlesin Maxime’ile, kui ta duši alt tagasi tuli.

„Kahju, sest ma olen nädalalõpul linnast ära. Kui ma oleksin teadnud …”

„Oh!” Püüdsin pettumust mitte välja näidata. „Aga kindlasti olen varsti jälle tagasi.”

„Anna mulle teada, millal, eks?” lausus ta end riidesse pannes. „Kui saaksin, tühistaksin oma plaanid, aga ma lähen sõbra pulma. Anna andeks, Elektra.”

„Ma jään siia selle linna, mitte sinu pärast,” ütlesin end naeratama sundides.

„Ja see linn armastab sind, nagu ka mina.” Ta surus mu laubale suudluse. „Soovin sulle hästi toredat nädalalõppu ja hoia ühendust.”

„Muidugi.”

Kui ta läinud oli, tegin veel ühe doosi, et tuju tõsta, ning hakkasin siis nuputama, mida ma Pariisis teha tahan. Aga nagu teistegi suurlinnade puhul, tuntaks mind ära kohe, kui ma Ritzi peauksest välja astun, ning siis annab keegi paari minuti jooksul sellest ajakirjanikele teada ja mind hakkaks jälitama soovimatu kaaskond.

Mu käsi hõljus mobiili kohal õhus, et valida Mariami number ja paluda tal tagasi pöörduda plaani A juurde, kui telefon justkui võluväel helisema hakkas.

„Elektra? Mariam siin. Tahtsin lihtsalt teada anda, et tagasilend New Yorki on muudetud pühapäeva õhtuks ja sinu hotellibroneeringut on pikendatud.”

„Aitäh!”

„Kas sa soovid, et ma panen restorani kohad kinni?”

„Ei, ma …” Miskipärast valgusid mu silmisse pisarad.

„Kas kõik on korras, Elektra?”

„Jajaa, kõik on hästi.”

„Kas sa … oled praegu väga hõivatud?”

„Ei, üldse mitte.”

„Sellisel juhul tohin ehk korraks sinu juurest läbi tulla? Mul on paar lepingut, mis Susie täna mulle meilis ja millele sa peaksid alla kirjutama.”

„Loomulikult, tule aga.”

Mõni minut hiljem jõudis Mariam kohale, tuues endaga kaasa armsa lõhnapuhangu, mis jäi toas ringi heljuma. Kirjutasin lepingutele alla ja jäin seejärel tusaselt läbi akna Pariisile lähenevat õhtuhämarust silmitsema.

„Mis plaanid sul siis täna õhtuks on?” küsis ta minult.

„Mul pole plaane. Aga sinul?”

„Mitte midagi peale vanni, voodi ja hea raamatu,” vastas ta.

„Tegelikult tahaksin ma välja minna – astuda sisse kohvikusse, kus ma kunagi ettekandjana töötasin, ning nautida normaalset toitu nagu normaalne inimene – aga ma ei soovi, et mind ära tuntakse.”

„Ma mõistan.” Paar sekundit mind tähelepanelikult uurinud, tõusis ta püsti. „Mul on üks mõte. Oota siin.”

Ta kadus toast, aga oli mõne minuti pärast, sall käes, tagasi.

„Kas ma tohin proovida, kuidas see sulle sobib? Et näha, milline sa sellega välja näed.”

„Sa mõtled selle panna ümber õlgade?”

„Ei, Elektra, ümber pea nagu minul. Tavaliselt hoitakse kaugemale naistest, kes kannavad hidžaabi, mis on osaliselt ka põhjus, miks paljud meie usku naised selle kasuks otsustavad. Kas teeme proovi?”

„Olgu. Ehk ongi see ainus rõivaese, mida ma pole kunagi proovinud,” lisasin naeru pugistades.

Istusin voodi ühte otsa ja lasin Mariamil juuksekatte osavalt ümber pea põimida, otsad üle õlgade sättida ja seejärel nööpnõeltega paika kinnitada.

„Valmis, vaata ennast.” Ta osutas peeglile.

Seda ma ka tegin ega suutnud muudatust uskuda. Isegi mina ei tundnud end ära.

„See on hea, väga hea, aga ülejäänud osaga minust on vist raske midagi ette võtta?”

„Kas sul on kaasas tumedavärvilisi sukkpükse või retuuse?”

„Ainult mustad dressipüksid, mis mul reisil jalas olid.”

„Need ajavad asja ära. Pane need jalga, kuni ma ülejäänud asju otsin.”

Tegin, nagu öeldud, ning peagi oli Mariam tagasi, käsivarrel mingi rõivaese. Ta raputas selle lahti ja ma nägin, et tegu on odava lillemustrilise kittelkleidiga, millel on pikad varrukad.

„Ma võtsin selle kaasa juhuks, kui peaksime minema mõnda peenemasse kohta. Ma hoian seda erilisteks puhkudeks, aga sa võid seda minult laenata.”

„Ma kahtlen, kas see mulle selga mahub.”

„Ma ei usu, et meie ülemine osa nii erinev on. Ja ehkki mina kannan seda nagu kleiti, peaks see sulle sobima särkpluusina. Proovi selga!” nõudis ta.

Seda ma tegin ja veendusin, et Mariamil oli õigus. Kleit oli mulle ülevalt täpselt paras ja ulatus poolde reide.

„Näed siis! Mitte keegi ei tunne sind nüüd ära. Sa oled mosleminaine.”

„Aga mida teha jalgadega? Mul on kaasas ainult Louboutini tikk-kontsaga ja Chaneli lahtise kannaga kingad.”

„Pane tennised, mis sul lennukis jalas olid,” tegi ta ettepaneku minu kohvri poole suundudes. „Kas ma tohin?”

„Lase käia,” laususin oma uue mina peegelpilti silmitsedes. Pearäti ja pluusiks muudetud lihtsa puuvillase kleidiga oleks tarvis läinud tõelist kotkapilku, et mind ära tunda.

„Sedasi!” ütles Mariam, kui tenniseid jalga tõmbasin. „Ümberkehastumine on lõppenud. Üksainus asi veel … kas ma tohin piiluda sinu meigikotti?”

„Muidugi.”

„Nii, me peame laineri abil su silmi jumestama. Palun tule lähemale.”

Tegin, nagu öeldud, ning mu mõtted rändasid aega, mil me õdedega meie iga-aastase suvereisi ajal Pa jahil olime ja ükskõik millises randumispaigas õhtusöögile läksime. Et tookord peeti mind meikimiseks liiga nooreks, istusin tavaliselt voodiserval ja vaatasin, kuidas Maia aitab Allyl end jumestada.

„Su nahk on nii kaunis,” ohkas Mariam. „See lausa särab. Aga nüüd olen ma veendunud, et täna õhtul sind ei tülitata.”

„Arvad?”

„Ma tean seda, aga katseta oma maskeeringut allkorrusel, kui me vastuvõtuletist mööda jalutame. Kas hakkame minema?”

„Nojah, miks mitte?” Tahtsin haarata oma Louis Vuittoni koti, aga Mariam peatas mu.

„Pane kõik, mida vajad, minu kotti,” ütles ta mulle oma odavat kunstnahast pruuni õlakotti pakkudes. „Valmis?”

„Valmis.”

Ehkki lifti astus koos meiega kolm inimest, ei pilgutanud keegi mind nähes silmagi. Me kõndisime läbi fuajee ja administraator heitis meile küll korraks pilgu, aga keskendus siis taas arvutile.

„Vau, Christophe on tundnud mind aastaid,” sosistasin, kui me välja astusime ja Mariam uksehoidja meie juurde kutsus.

„Me vajame taksot, et sõita Montmartre’ile,” ütles ta väga korralikus prantsuse keeles.

„D’accord, mademoiselle⁷, aga praegu on järjekord, võib minna kuni kümme minutit.”

„Hästi, me ootame.”

„Ma pole juba aastaid taksojärjekorras seisnud,” pomisesin.

„Tere tulemast pärismaailma, Elektra,” naeratas Mariam. „Näed, ongi kohal!”

Kakskümmend minutit hiljem võtsime istet laua ääres samas kohvikus, kus ma kunagi töötasin. Laua asukoht polnud eriti hea – me olime tihedalt kahe laua vahele surutud ja ma kuulsin viimast kui üht sõna meie naabrite vestlusest. Mu pilk püsis George’il, kes mulle kümme aastat tagasi ettekandjana tööd andis ja kes ka nüüd baarileti taga seisis, aga ta ei pööranud kordagi pead minu poole.

„No nii, mis tunne on taas nähtamatu olla?” küsis Mariam, kui olin tellinud pool karahvini majaveini.

„Ei oskagi öelda. Päris veider.”

„Aga vabastav?”

„Nojah, selles mõttes, et mulle küll meeldis tänaval märkamatuks jääda, aga igal asjal on oma head ja halvad küljed, kas pole?”

„Kindlasti on, aga ma kujutan ette, et sulle vaadati järele juba enne seda, kui sa kuulsaks said.”

„Vististi küll, aga ma ei saanudki tegelikult aru, kas mind vahiti sõbralikult või pigem seetõttu, et näen välja nagu must kaelkirjak!”

„Minu arust vaadati sind sellepärast, et sa oled väga ilus, Elektra. Mis aga minusse puutub, siis ennekõike pärast 11. septembri terrorirünnakut põrnitsetakse mind kõikjal, kuhu ma lähen, kuidagi kahtlustavalt. Kõiki moslemeid peetakse ju terroristideks.” Ta naeratas nukralt ja rüüpas lonksu vett.

„Kindlasti on sul sellepärast raske.”

„On tõesti. Mistahes poliitilise või religioosse režiimi puhul tahavad tavalised inimesed tänavalt vaid rahus elada. Kahjuks mõistetakse minu üle sageli mu riietumisstiili pärast kohut veel enne, kui ma jõuan suu lahti teha.”

„Kas sa käid kunagi ka peakatteta väljas?”

„Ei, ehkki mu isa ütles, et tööd otsides peaksin hidžaabi ära võtma. Ta arvas, et see võib mu võimalusi vähendada.”

„Ehk peaksid sa seda tõepoolest proovima, muutuma paariks tunniks kellekski teiseks, nii nagu mina täna õhtul. See võib mõjuda ka sulle vabastavalt.”

„Võib, aga mulle meeldib olla selline, nagu ma praegu olen. Kas tellime?”

Mariam tegi seda prantsuse keeles.

„Sul on nii palju varjatud andeid,” narrisin teda. „Kus sa nii hästi prantsuse keelt rääkima õppisid?”

„Koolis, ning Bardini juures töötades õppisin juurde – kõrgmoemaailmas on see minu meelest hädavajalik. Tegelikult on mul vist keelte peale annet. Ma märkasin, et prantsuse keelt rääkides kõlab sinu jutt hoopis teistmoodi kui inglise keeles, sa oleksid peaaegu nagu hoopis teine inimene.”

„Mida sa sellega öelda tahad?” läksin turri.

„Sugugi mitte halvas mõttes,” jätkas ta kiiresti. „Inglise keeles väljendud sa kuidagi vabamalt – võib-olla sellepärast, et sinu aktsent on ameerikalik. Aga prantsuse keelt rääkides mõjud sa miskipärast … tõsisemalt.”

„Kui mu õed sind kuuleksid, puhkeksid nad suure häälega naerma,” laususin laialt naeratades.

Kui lauale olid toodud moules marinières⁸ ja krõbe sai, mida ainult prantslased oskavad küpsetada, julgustasin Mariami rääkima tema perekonnast. Tundus, et ta lausa jumaldab oma vendi ja õdesid ning mind tegi kadedaks armastus, mida kiirgas tema silmadest.

„Mul on raske uskuda, et järgmisel aastal läheb mu väike õde mehele. Mu vanemad kutsuvad mind juba vanatüdrukuks,” naeratas ta, kui me mõlemad magustoiduks toodud tarte Tatin’i⁹ nautisime. Olin juba iseendaga kokku leppinud, et jooksen lisakalorid järgmisel hommikul hotelli jõusaalis maha.

„Kas sa kujutad ette, et võiksid kunagi samuti abielus olla?” küsisin temalt.

„Ma ei tea. Praegu pole ma igatahes pereeluks veel valmis. Aga võibolla pole ma seda ainsat ja õiget lihtsalt leidnud. Kui sa mu küsimust pahaks ei pane, siis kuidas on lood sinuga? Kas sa oled kedagi armastanud?”

Miskipärast polnud mul selle küsimuse vastu midagi. Täna õhtul olime lihtsalt kaks noort naist, kes on tulnud õhtust sööma ja lobisema.

„Jah, aga ma ei usu, et tahaksin seda uuesti kogeda.”

„Teie suhe lõppes halvasti?”

„Nii see oli,” tõmbasin hinge. „Ta murdis mu südame. Ma olin omadega täitsa läbi, aga vahel on elus ka sitad ajad, on ju?”

„Kindlasti on sinu jaoks kusagil keegi teine, Elektra, ma tean, et on.”

„Sa räägid nagu mu õde Tiggy. Ta on hästi vaimne ja armastab öelda just sedasorti asju.”

„Muide, tal võib õigus olla, ja minul samuti. Ma usun kogu südamest, et igaühe jaoks on kuskil keegi.”

„Küsimus on vaid selles, kas me ta kunagi üles leiame. Nagu sa tead, on maailm suur ja lai.”

„Tõsi,” nõustus Mariam ning surus seejärel maha haigutuse. „Palun vabandust, aga ma ei maganud eelmisel ööl hästi. Mul on ajavahega alati raske toime tulla.”

„Ma palun arve.” Andsin kelnerile käeviipega märku, et ta meie laua juurde tuleks. Ta ei teinud minust väljagi.

„Kas ebaviisakusel pole tõesti piire?” sõnasin tigedalt, kui ta viis minutit hiljem meid ikka veel ignoreeris.

„Ta on praegu hõivatud, Elektra, kui ta aega saab, tuleb ta ka meie juurde. Nagu sa tead, on kannatlikkus voorus.”

„Ja minul pole seda omadust kunagi olnud,” pomisesin ja püüdsin vihahoogu kontrolli all hoida.

„Mis siis ikka,” lausus ta, kui me pärast kelneri otsust meid oma kohalolekuga austada lõpuks restoranist lahkusime, „täna õhtul sain teada, et sulle ei meeldi, kui sind ignoreeritakse.”

„Täpselt nii. Peres, kus kasvab kuus tüdrukut, peab kõige kõvemini karjuma, et sind kuulda võetaks. Ja seda ma ka tegin,” kihistasin naerda.

„Proovime nüüd leida takso, mis meid hotelli tagasi viiks …”

Kuulasin teda vaid poole kõrvaga, sest kogu mu tähelepanu oli haaranud mees, kes väljas üksi ühe laua ääres istus ja konjakit jõi.

„Issand Jumal …” sosistasin.

„Mis juhtus?”

„Asi on selles mehes. Ma tunnen teda. Ta töötab meie pere heaks.” Läksin tema laua juurde ja sõna otseses mõttes kõrgusin juba tema kohal, kui ta pea tõstis ja mulle otsa vaatas.

„Christian?”

Ta jäi mind üksisilmi vaatama ja tema näolt peegeldus segadus. „Pardon, mademoiselle,¹⁰ kas ma tunnen teid?” küsis ta prantsuse keeles.

Kummardusin lähemale ja sosistasin talle kõrva. „Muidugi tunned, sa idioot! See olen mina, Elektra!”

„Mon Dieu!¹¹ Muidugi oled see sina, Elektra! Minu …”

„Kuss! Ma olen maskeeritud!”

„Tuleb tunnistada, et sinu maskeering on lihtsalt oivaline, aga nüüd ma muidugi näen, et see oled sina.”

Tajusin, et Mariam seisab ebalevalt minu selja taga.

„Mariam, see on Christian, kes kuulub … tegelikult vist samuti minu pereliikmete hulka,” naeratasin mehele. „Kas me segame sind, kui võtame istet ja joome midagi? See on haruldane kokkusattumus, et ma sind siin kohtasin.”

„Kui teil midagi selle vastu pole, siis mina läheksin tagasi hotelli,” ütles Mariam. „Vastasel juhul võin siin seistes magama jääda. Oli tore teiega tuttavaks saada, Christian. Bonne soirée¹²,” noogutas ta, keeras end ringi ja kadus rahvarohkel Montmartre’i tänaval jalutava massi hulka.

„Kas ma tohin sinu juurde istuda?” küsisin.

„Loomulikult, palun võta istet. Ma tellin sulle konjakit.”

Vaatasin Christianit, kes andis välilaudu teenindavale noorele ettekandjale märku. Noore neiuna olin olnud temasse ülepea armunud – lõppude lõpuks oli ta ju ainus alla kolmekümnene kutt, kellega ma Atlantises kokku puutusin. Nüüd, kümme aastat hiljem, ei paistnud ta olevat üldse muutunud ning ma tabasin end mõttelt, et tegelikult pole mul õrna aimugi, kui vana ta on. Või milline ta tegelikult on, taipasin süütundega.

„Räägi siis,” alustasin, „mida sa siin teed.”

„Ma … lihtsalt käisin ühel vanal sõbral külas.”

„Selge,” noogutasin, aga mu sisetunne kinnitas, et ta valetab. „Muide, kui ma esimest korda Pariisi tulin, oli just Ma see, kes mulle siit ainult paari maja kaugusele elupaiga leidis. Tookord töötasin ma sellessamas kohvikus. Nüüd näib sellest ajast olevat möödas terve igavik.”

„Ongi, Elektra, peaaegu kümme aastat. Näe, sinu konjak ongi kohal. Santé!”

„Santé!” tõstsin koos temaga klaasi ja me mõlemad võtsime suure lonksu.

„Ja kas ma tohin küsida, mida sina Montmartre’i tänavatel maskeerituna teed?”

„Mariam – noor naine, keda sa äsja kohtasid – on minu erasekretär ja ma kurtsin talle, et ei saa kusagile minna, ilma et mind ära tuntaks. Nii ta siis panigi mulle selga need rõivad ja me tulime koos õhtustama.”

„Ja kas sulle meeldib olla keegi teine?”

„Ausalt öeldes pole ma selles päris kindel. Ühesõnaga, muidugi on sellel omad eelised – kui ma poleks maskeeritud, ei saaks sina ja mina istuda siin ja segamatult lobiseda, aga sama palju ärritab mind asjaolu, et mind ignoreeritakse.”

„Jah, kindlasti ärritab. Niisiis …” Christian võttis veel ühe lonksu konjakit, „kuidas sul läheb?”

„Pole viga,” kehitasin õlgu. „Kuidas Ma elab? Ja Claudia?”

„Nendega on kõik korras. Mõlemad on hea tervise juures.”

„Ma olen sageli huviga mõelnud, millega nad nüüd, mil meie oleme kodunt läinud ning ka Pa on lahkunud, võiksid küll oma aega sisustada.”

„Mina selle pärast ei muretseks, Elektra. Tegevust neil jätkub.”

„Ja kuidas on lood sinu endaga?”

„Krundil on pidevalt tarvis midagi teha ja harva möödub mõni kuu, mil sinu õdedest üks või mitu külla ei tule. Praegu on Atlantises Ally koos oma ilusa poja Beariga.”

„Ma on kindlasti seitsmendas taevas.”

„Ma arvan küll.” Christian kinkis mulle napi naeratuse. „Bear on järgmise põlvkonna esimene esindaja. Marina tunneb, et ta on jälle vajalik, ning tore on näha teda õnnelikuna.”

„Ja missugune näeb välja Bear? Minu õepoeg,” lisasin, sellest sõnast ka ise üllatudes.

„Täiuslik, nagu kõik vastsündinud.”

„Kas ta vahel ka nutab või karjub?” tahtsin teada. Christian oli küll keegi, kes tegelikult töötas minu ja mu õdede heaks, aga täna õhtul tema aupaklikkus ärritas mind.

„Oh, eks vahel ikka, aga kas on olemas mõni titt, kes seda ei tee?”

„Kas sa mäletad, milline mina olin siis, kui kodus elasin?”

„Muidugi mäletan.”

„Ma pean silmas aega, mil ma olin beebi.”

„Kui sina, Elektra, beebi olid, siis mina olin vaid üheksane.”

Ahhaa! Järelikult peab Christian olema kolmekümne viie kandis …

„Aga ma mäletan selgelt, et kui ma päris pisike olin, juhtisid sina juba kaatrit.”

„Seda küll, aga su isa oli esialgu kogu aeg minu kõrval ja õpetas kõik selgeks, enne kui mul üksi kiprina tegutseda lasi.”

„Taevas halasta!” Panin käe suule, sest mu vaimusilma ette kerkis üks mälupilt. „Kas sa mäletad, kuidas ma umbes kolmeteistkümnesena koolist Atlantisesse põgenesin? Ning et Pa käskis mul tagasi minna ja vähemalt proovida, sest ma polnud endale võimalust andnud? Mina aga ei tahtnud üldse minna ning hüppasin keset Genfi järve üle paadiserva ja püüdsin kaldale ujuda.”

Christiani soojad pruunid silmad reetsid, et ta mäletab. „Kuidas ma saaksin seda unustada? Sa oleksid peaaegu ära uppunud – sa ei taibanud ju enne hüppamist mantlit seljast võtta ja vajusid vee alla. Ma ei leidnud sind kohe üles …” Ta raputas pead. „Need olid minu elu ühed hirmsamad hetked. Kui ma oleksin su kaotanud …”

„Pa oleks ilmselt hulluks läinud,” nõustusin, püüdes õhkkonda rõõmsamaks muuta, sest Christiani ilme andis alust arvata, et ta puhkeb kohe nutma.

„Ma poleks seda endale kunagi andestanud, Elektra.”

„Aga osaliselt see trikk siiski töötas. Järgmisel paaril päeval ei sundinud Pa mind kooli tagasi minema.”

„Ei sundinud tõesti.”

„Kui kauaks sa Pariisi jääd?”

„Homme sõidan ära. Ja sina?”

„Pühapäeva õhtuni. Täna pärastlõunal vahetasin tagasilennu ümber, aga siis selgus, et mu kohting jääb ära,” kehitasin õlgu.

„Sellisel juhul peaksid tulema koos minuga Atlantisesse oma õepoega vaatama. Mu auto on siin, nii et ma saaksin su sinna sõidutada. Kõik oleksid sind nähes rõõmsad.”

„Arvad?” Raputasin pead. „Mina mitte.”

„Miks sa seda ütled? Marina ja Claudia muudkui räägivad sinust. Neil on ajaleheväljalõigete album, kus nad hoiavad kõiki sinu modellifotosid.”

„Tõesti? Nii armas. Võib-olla mõni teine kord.”

„Kui sa peaksid meelt muutma, siis minu number on sul olemas.”

„Seda küll,” naeratasin. „See on minu mällu söövitatud. Kui asjad koolis päris hulluks läksid, võisin kindel olla, et sina tuled mind varsti päästma.”

„Ma peaksin nüüd minema hakkama. Homme varahommikul ootab ees kodutee.” Christian andis märku, et me soovime arvet.

„Kus sa peatud?” küsisin.

„Samas paigas, kus kunagi elasid sina. See kuulub ühele Marina sõbrale.”

„Tõesti? Seda ma ei teadnud.” Põgus mälupilt Pariisi majaomanikust – igivanast naisest, kelle näkku kirjutatud märgid reetsid lakkamatut absindijoomist ja suitsetamist – heljus korraks mu silme ees.

„Olgu.” Christian tõusis. „Kui sa ümber mõtled, anna teada. Ma lahkun hommikul kell seitse. Aga nüüd otsin sulle takso.”

Christianiga kõrvuti kõndides tegi mulle heameelt asjaolu, et ta oli sama pikk kui mina. Ta oli ka metsikult heas vormis, lihaselise ülakeha piirjooned valge särgi all aimatavad. Kui ta taksole peatumiseks märku andis, tekkis mul mingil naeruväärsel põhjusel taas samasugune tunne, nagu oli olnud iga kord siis, kui ta mu kooli jättis ja ma teda ära sõitmas nähes tema juures autos olla soovisin.

„Kus sina peatud, Elektra?”

„Ritzis,” vastasin takso tagaistmele ronides.

„Igatahes oli tore sind näha. Hoolitse enda eest, eks?”

„Muidugi!” jõudsin läbi akna hõigata enne, kui takso minema kihutas.

Tund aega hiljem voodisse vajudes taipasin järsku, et pole pärast Maxime’i seltsis veedetud pealelõunat kordagi narkotsi teinud, ning see mõte tekitas suurepärase enesetunde.