Читать книгу Päikeseõde - Lucinda Riley - Страница 6

Järgmisel päeval võtetelt koju jõudnud, läksin kuuma duši alla ja seejärel viinaklaasiga voodisse. Olin üdini kurnatud – kõik, kes arvavad, et modellid lihtsalt hõljuvad ilusates rõivastes ringi ja saavad selle eest terve varanduse, proovigu kasvõi üksainus päev olla minu nahas. Start kell neli varahommikul, kuus eri soengut, riietust ja meiki kesklinna jääkülmas laohoones polnud kerge katsumus. Ma ei kurtnud kunagi avalikult – ma ei töötanud ju Hiina orjatehases ja mulle maksti tohutuid summasid –, aga igaühel on oma reaalsus ja aeg-ajalt on kõigil õigus omaette nuriseda isegi juhul, kui tegu pole globaalse katastroofiga, on mul õigus?

Esimest korda sellel päeval soojust nautides vajusin patjadele ja kontrollisin häälsõnumeid. Susie erasekretär Rebekah oli jätnud mulle neli sõnumit, milles teatas, et oli meilinud mulle paari sobivana tunduva erasekretäri lühitutvustuse, mis mul tuleks esimesel võimalusel läbi vaadata. Uurisin neid parasjagu sülearvutis, kui mu mobiil helises ja ma nägin, et helistaja on taas Rebekah.

„Ma juba vaatan neid läbi,” teatasin enne, kui ta jõudis midagi öelda.

„Super, aitäh, Elektra. Tegelikult helistan ma sellepärast, et on üks tüdruk, kes sulle ideaalselt sobiks, aga talle pakuti ka üht teist töökohta ja ta peab homme andma vastuse. Kas kõlbaks, kui ta õhtupoolikul sinu juurest läbi astuks ja te veidi vestleksite?”

„Ma just jõudsin tagasi „Edevuse laada” võtetelt, Rebekah, ning …”

„Ma arvan, et sa peaksid teda ikkagi nägema, Elektra. Tal on imehead soovituskirjad. Varem töötas ta Bardini erasekretärina ja sa ju tead, kui raske iseloomuga see mees on. Ma tahan nimelt öelda,” jätkas Rebekah kiirustades, „et ta on harjunud töötama suure surve all avalikkuse tähelepanu keskmes olevate moeklientide heaks. Kas ma tohin ta sinu juurde saata?”

„Olgu,” ohkasin, soovimata jätta muljet, et olen raske iseloomuga, nagu ta minust ilmselt arvas.

„Väga hea, ma ütlen talle edasi. Ma tean, et ta satub vaimustusse – ta on üks su suurimaid fänne.”

„Selge. Hea küll. Palu tal kell kuus läbi astuda.”

Täpselt kell kuus hakkas sisetelefon piiksuma, andes märku, et külaline on kohal.

„Saatke ta üles,” sõnasin väsinult. Ma ei oodanud seda kohtumist – sestsaadik, kui Susie oli teinud ettepaneku minu elu organiseerimiseks keegi appi võtta, olin näinud tervet rida innukaid noori naisi, kes olid entusiastlikena saabunud, aga vaid mõni nädal hiljem lahkunud.

„Kas ma olen raske iseloomuga?” küsisin oma peegelpildilt, tehes kindlaks, ega mul midagi hammaste vahele pole jäänud. „Võib-olla tõesti. Aga selles pole ju midagi uut või on?” lisasin viinaklaasi tühjendades ja juukseid siludes. Minu stilist Stefano oli alles hiljuti mu juuksed tugevalt vastu peanahka tõmmanud, et nende külge pikendused kinnitada. Iga kord, kui uus juuksepikendus sisse põimiti, hakkas kogu mu pea valutama.

Kõlas koputus ja ma läksin ust avama, teadmata, mis mind teisel pool ootab. Päris kindlasti ei osanud ma oodata pisikest prinki keha, mida kattis lihtne pruun kostüüm, mille seelik ulatus vanamoodsalt õige veidi allapoole põlvi. Mu pilk rändas ta jalgadele, mille otsas olid parkimata nahast lihtsad pruunid kingad – Ma oleks nende kohta öelnud, et need on mõistlikud. Kõige üllatavam tema juures oli aga asjaolu, et ta kandis pearätti, mis oli tugevalt üle otsmiku ja seejärel ümber kaela seotud. Märkasin, et tal on harukordselt ilus nägu: tilluke nina, kõrged põsesarnad, täidlased roosad huuled ja selge piimakohvi värvi jume.

„Tervist!” Ta naeratas mulle ja armsad tumepruunid silmad lõid särama. „Minu nimi on Mariam Kazemi ja mul on suur rõõm teiega kohtuda, preili D’Aplièse.”

Mulle meeldis ta hääletoon – kui see oleks olnud müügiks, oleksin ma selle ära ostnud, sest ta hääl oli madal ja vaheldusrikas ning nirises ta kurgust õrnalt välja nagu mesi.

„Tere, Mariam, tule sisse!”

„Tänan.”

Kui mina läksin diivani poole pikkade sammudega, siis Mariam Kazemi varus aega. Ta seisatas, et silmitseda kallihinnalisi lärakaid ja väänlevaid jooni lõuendil, ning tema ilme reetis, et talle meeldivad need sama vähe kui mulle.

„Pildid ei kuulu mulle, korteriomanik valis need välja,” tundsin miskipärast vajadust selgitada. „Kas ma võin sulle midagi pakkuda? Vett, kohvi, teed või midagi kangemat?”

„Oh ei, ma ei joo. Selles mõttes, et joon küll, aga mitte alkoholi. Kui see teile tüli ei tee, siis paluksin vett.”

„Muidugi mitte,” laususin suunda muutes ja läksin kööki. Õngitsesin parasjagu külmikust Eviani pudelit, kui ta mu kõrvale ilmus.

„Ma kujutasin ette, et selliste asjadega tegelevad teie teenijad.”

„Mul on küll teenijatüdruk, aga siin olles see vaeseke lihtsalt haletseb ennast. Ole hea!” Ulatasin talle veepudeli, misjärel ta astus akna alla ja jäi välja vaatama.

„Te elate päris kõrgel.”

„Seda küll,” kinnitasin, mõistes, et olen täiesti rabatud naisest, kellest kiirgas rahu nagu parfüümi ja kellele ei paistnud vähimatki muljet avaldavat minuga kohtumine ega uhke korter, kus ma elan. Tavaliselt olid võimalikud kandidaadid suurest erutusest ja lubadustest lausa hullumas.

„Ehk võtame istet?” tegin ettepaneku.

„Jah, tänan teid.”

„Sedasi,” laususin, kui olime end elutuppa paika seadnud, „ma kuulsin, et sa töötasid Bardini juures?”

„Jah, tõsi.”

„Miks sa ära tulid?”

„Mulle pakuti ametikohta, mis võib mulle paremini sobida.”

„Mitte sellepärast, et see mees on raske iseloomuga?”

„Oh ei,” itsitas Mariam. „Ta polnud põrmugi raske iseloomuga, lihtsalt kolis hiljuti alatiseks tagasi Pariisi, aga mina elan ikka veel siin. Me oleme parimad sõbrad.”

„Väga hea. Tegelikult on see imetore. Ja miks sa tahaksid minu juures töötada?”

„Sellepärast, et ma olen alati teie tööd imetlenud.”

Vau, mõtlesin. Ma ei kuule just sageli, et keegi minu ametit tööks nimetab.

„Tänan.”

„Minu meelest on selleks tarvis tõelist annet, et luua isiksus, mis suudab reklaamitavat toodet täiendada.”

Ta avas oma lihtsa pruuni koti, mis sarnanes pigem kooliranitsa kui kunstnikutootega, ja ulatas mulle oma elulookirjelduse.

„Ma arvasin, et võib-olla polnud teil enne minu kohalejõudmist aega seda läbi vaadata.”

„Ei olnud tõesti,” nõustusin ja libistasin pilgu üle ta eluloo pidepunktide, mis olid tavatult napid ja asjakohased. „Sa pole siis kolledžis käinud?”

„Ei, minu vanematel puudus selleks raha. Või õigemini …” – tema pisike õrn käsi jõudis näo juurde ja üks sõrm hõõrus nina – „tõenäoliselt oli, aga meie peres on kuus last ja see poleks olnud ülejäänute suhtes õiglane, kui mina oleksin saanud minna ja teised mitte.”

„Ka mina olen üks kuuest! Ja ka mina ei käinud kolledžis ega ülikoolis.”

„Tore, siis on meil vähemalt midagi ühist.”

„Mina olen kõige noorem.”

„Ja mina kõige vanem,” naeratas Mariam.

„Sa oled siis kakskümmend kuus?”

„Jah.”

„Järelikult oleme ühevanused,” ütlesin, tundes mingil kummalisel põhjusel heameelt, et olin selle ebatavalise inimolendiga ühiseid jooni leidnud. „Ja mida sa pärast kooli lõpetamist tegid?”

„Päeval töötasin lillepoes ja õhtul käisin ärikoolis. Kui tarvis, võin omandatud kvalifikatsiooni kohta tunnistuse koopia tuua. Ma oskan kasutada arvutit, koostada Exceli tabeleid ja minu masinakirjaoskus on … ühesõnaga, ma pole päris kindel, kui kiiresti ma tegelikult trükin, aga üsna kiiresti.”

„See ei kuulu minu peamiste nõudmiste hulka ning Exceli tabelid samuti mitte. Rahaasjadega tegeleb raamatupidaja.”

„Oh, aga neist oskustest võib ka organisatoorses rollis palju kasu olla. Ma saaksin üheainsa silmapilguga kogu kuu teie jaoks detailselt ära planeerida.”

„Kui sa seda teeksid, laseksin jalga,” tegin nalja. „Mina elan üks päev korraga. Ainult nii saan ma hakkama.”

„Ma saan teist väga hästi aru, preili D’Aplièse, aga minu ülesanne on organiseerida veidi rohkem. Bardini juures kasutasin ma Excelit isegi tema rõivaste keemilise puhastuse jaoks, me panime üheskoos paika, mida ta üritustel kannab, ning kirja läks isegi see, mis värvi on tema sokid – need olid sageli meelega valitud eri paaridest.” Mariam itsitas vaikselt ja ajas ka minu naerma.

„Sa siis väidad, et ta on tore inimene?”

„Jah, suurepärane.”

Vahet polnud, kas see ka tõele vastas, aga selles tüdrukus oli väärikust. Minu erasekretäri kandidaadid olid liiga sageli oma eelmist tööandjat mustanud. Võib-olla arvasid nad, et see on lahe, kui nad põhjalikult selgitavad, miks nad ära tulid, aga mulle tegi muret tõsiasi, et tulevikus võivad nad samamoodi rääkida minust.

„Enne kui te küsida jõuate, tahan kinnitada, et olen äärmiselt diskreetne.” Mariam oli ilmselt lugenud mu mõtteid. „Ma olen avastanud, et lood, mis meie töös kuulsuste kohta ringlevad, ei vasta sageli tõele. Huvitav, et …”

„Mis on huvitav?”

„Pole oluline.”

„Palun räägi.”

„Ühesõnaga, minu meelest on see päris põnev, et suurem osa meie planeedi elanikest igatseb kuulsust, aga minu kogemused on näidanud, et see toob vaid õnnetust. Arvatakse, et kuulsus annab õiguse teha kõike, mis pähe tuleb, aga tegelikult kaotatakse kõige hinnalisem aare, mis meil, inimestel, on, nimelt vabadus. Ma pean silmas ka teie vabadust,” lisas ta.

Jäin teda üllatunult vaatama. Mul oli tunne, et hoolimata kõigest, mis mul on, tunneb ta mulle kaasa. Mitte üleolevalt, vaid osavõtlikult ja soojalt.

„Nojah, oma vabaduse olen ma tõepoolest kaotanud. Tegelikult on lugu nii,” tunnistasin võhivõõrale inimesele, „et ma olen kohutavalt paranoiline ja kardan, et mind nähakse tegemas midagi täiesti tavalist ja luuletatakse siis sellest kokku lugu, et ajalehed paremini müüks.”

„Nõnda pole hea elada, preili D’Aplièse.” Mariam raputas tõsisel ilmel pead. „Aga nüüd pean ma kahjuks lahkuma. Ma andsin emale ausõna, et hoian väikevenda, kuni ema ja isa väljas on.”

„Selge. Aga lapsehoidmine … kas see on regulaarne?”

„Oh ei, sugugi mitte, aga just sellepärast peangi täna õhtul õigel ajal kohal olema. Teate, täna on ema sünnipäev, ja meie suguvõsas heidetakse nalja, et viimasel korral viis isa ta välja õhtust sööma siis, kui talle kakskümmend kaheksa aastat tagasi abieluettepaneku tegi! Ma tean, et kui te peaksite mu palkama, vajate te mind kakskümmend neli tundi ööpäevas.”

„Ning sa tead ka seda, et ees ootab palju välisreise?”

„Jah, see pole probleem. Mul pole praegu ka romantilist suhet. Vabandage mind, aga nüüd pean ma minema …” Ta tõusis. „Mul oli rõõm teiega kohtuda, preili D’Aplièse, ja seda isegi juhul, kui me ei hakka koostööd tegema.”

Mu pilk püsis temal, kui ta end ümber pööras ja ukse poole läks. Koledatest rõivastest hoolimata oli temas loomulikku graatsiat ja midagi, mida fotograafid nimetavad „kohalolekuks”. Hoolimata asjaolust, et meie töövestlus oli kestnud vaid viisteist minutit ja ma ei esitanud talle isegi mitte kümnendikku küsimustest, mida oleksin pidanud temalt küsima, tahtsin ma väga, kogu hingest oma ellu Mariam Kazemit ja tema imelist meelerahu.

„Kuule, kui ma pakun sulle seda töökohta kohe praegu, kas sa siis oleksid nõus selle vastu võtma? Asi on nimelt selles,” jätkasin diivanilt püsti hüpates ja tema kannul ukse juurde minnes, „et ma tean ka sinu teisest tööpakkumisest, millele sa pead homme vastuse andma.”

Ta jäi viivuks seisma, keeras end ringi, vaatas mulle otsa ja naeratas. „Aga loomulikult oleksin ma nõus. Minu arust olete te armas inimene, hea südamega.”

„Millal sa saad alustada?”

„Kui soovite, siis järgmisel nädalal.”

„Oleme kokku leppinud!” Sirutasin talle käe ja paarisekundilise kõhkluse järel sirutas ta enda oma vastu.

„Oleme kokku leppinud,” kordas ta. „Aga nüüd pean ma minema.”

„Loomulikult.”

Ta avas ukse ja ma järgnesin talle liftini. „Töötingimused on sulle juba tuttavad, aga ma lasen Rebekah’l ka ametliku tööpakkumise koostada ja selle hommikul sulle saata.”

„Väga hea,” lausus ta, kui liftiuksed avanesid.

„Muide, mis lõhnaõli sa kasutad? See on vapustavalt hea.”

„Ausalt öeldes on see kehaõli ja ma valmistan seda ise. Head aega, preili D’Aplièse!”

Liftiuksed sulgusid ja Mariam Kazemi oligi läinud.