Читать книгу Päikeseõde - Lucinda Riley - Страница 7

Kõik Mariami soovituskirjad mitte üksnes ei vastanud tõele, vaid neis sisalduvast kiidulaulust jäi isegi väheks, seega astusime järgmisel neljapäeval kahekesi New Jerseys Teterboro lennuväljal eralennukisse ja võtsime suuna Pariisi poole. Ainus muudatus, mille ta reisimiseks oma vormirõivastusse oli teinud, seisnes selles, et seeliku asemel kandis ta nüüd beeže viigipükse. Vaatasin, kuidas ta salongis istet võttis ning seejärel sülearvuti ranitsast välja tõmbas.

„Kas sa oled ka varem eralennukiga lennanud?” küsisin temalt.

„Oojaa, Bardin midagi muud ei kasutanudki. Aga nüüd, preili D’Aplièse …”

„Palun ütle mulle Elektra.”

„Elektra,” parandas ta end. „Ma pean sinult küsima, kas sa eelistad lennu ajal puhata või minuga mõningaid asju läbi arutada?”

Lähtudes tõsiasjast, et Zed oli olnud sellel hommikul kella neljani minu mängukaaslane, valisin esimese variandi ja kohe, kui olime õhku tõusnud, vajutasin nuppu, mis mu istme voodiks muutis, panin unemaski pähe ja jäin magama.

Ärkasin kolm tundi hiljem, tundes end palju värskemana – lennukites magamisega on mul palju kogemusi –, ja piilusin silmanurgast, mida mu uus erasekretär teeb. Et istmekohal teda polnud, oletasin, et ta on tualetis. Maski peast tõmmanud, tõusin istukile, ning nägin üllatusega kitsas vahekäigus Mariami tagumikku, mis oli minu poole suunatud. Võib-olla teeb ta joogaharjutusi, mõtlesin, sest ta oli neljakäpakil, pea põranda kohal kummargil, ja võtnud sisse asendi, mis sarnanes jooga lapsepoosiga. Siis aga kuulsin, kuidas ta omaette pomiseb, ning kui ta käed ja pea veidi kõrgemale tõstis, taipasin, et ta palvetab. Tundes piinlikkust, et ma teda nii privaatse tegevuse juures vaatlen, pöörasin pilgu kõrvale ja läksin WC-sse. Kui ma sealt tagasi jõudsin, oli Mariam oma istmel ja toksis midagi sülearvutisse.

„Magasid hästi?” naeratas ta mulle.

„Jep, ja nüüd olen ma näljane.”

„Ma palusin hoolitseda selle eest, et pardal oleks sushi’t – Susie ütles, et reisi ajal on just see sinu lemmiktoit.”

„Aitäh! Nii see on.”

Minu kõrvale oli juba ilmunud stjuardess. „Kuidas ma saan teid aidata, preili D’Aplièse?”

Andsin talle tellimuse – värsked puuviljad, sushi ja pool pudelit šampanjat – ning pöördusin siis Mariami poole. „Tahad samuti süüa?”

„Aitäh, aga ma juba sõin.”

„Kas sul on lennuhirm?”

Ta kortsutas mulle otsa vaadates kulmu. „Ei, sugugi mitte. Miks sa küsid?”

„Sest üles ärgates nägin sind palvetamas.”

„Ah jaa,” naeris ta, „ma ei teinud seda sellepärast, et olen närvis, vaid kuna New Yorgis on keskpäev ning sellel ajal olen ma harjunud palvetama.”

„Selge, ohoo, ma ei tulnud selle peale, et sa pead seda tegema.”

„Palun ära muretse, Elektra, neid hetki, mil sa mind palvetamas näed, on vähe – tavaliselt leian ma endale mõne varjatud nurgakese, aga siin …” Ta näitas käega kitsukesele salongile. „Ma ei suutnud seda tualetis teha.”

„Sa pead siis iga päev palvetama?”

„Oojaa, tegelikult isegi viis korda päevas.”

„Noo, kas see pole sinu elustiili juures takistuseks?”

„Selle peale pole ma kordagi tulnud, sest olen harjunud seda tegema lapsest saati iga päev. Ning pärast seda tunnen end alati paremini. Selline ma lihtsalt olen.”

„Sa tahad vist öelda, et selline on sinu religioon?”

„Ei, selline olen mina. Sinu sushi saabus. See näeb maitsev välja.”

„Miks sa ei taha mulle seltskonda pakkuda? Mulle ei meeldi üksi juua,” nentisin, kui stjuardess šampanja pokaali kallas.

„Kas te soovite veel midagi, ma’am?” küsis ta Mariamilt, kes oli end minu vastas olevale istmele libistanud.

„Palun tooge mulle vett.”

„Terviseks!” ütlesin toosti. „Et meie töösuhe oleks edukas!”

„Jah. Ma olen kindel, et kõik laabub.”

„Anna andeks, et ma ei tunne sinu kombeid.”

„Pole põhjust vabandust paluda,” rahustas mind Mariam. „Mina sinu asemel poleks samuti midagi teadnud.”

„Kas sinu peres kehtisid ranged reeglid?”

„Ei, tõtt-öelda mitte. Vähemalt teistega võrreldes polnud mu kasvatus karm. Ma sündisin New Yorgis, nagu ka minu õed-vennad, nii et me oleme ameeriklased. Nagu mu isa armastab öelda: see rahvas pakkus minu vanematele turvalist varjupaika, kui nad seda vajasid, ning me pidime austama nende kombeid, aga pidama lugu ka meie rahva omadest.”

„Kus su vanemad sündisid?” küsisin.

„Iraanis … või õigemini Pärsias, nagu me seda kodumaal oleme harjunud kutsuma. Kas sa ei arva, et see nimi on palju ilusam?”

„Jah, arvan küll. Tähendab, sinu vanemad pidid oma kodumaalt vastu tahtmist lahkuma?”

„Jah. Nad mõlemad tulid Ameerikasse pärast seda, kui šahh oli kukutatud.”

„Šahh?”

„Ta oli Iraani kuningas ja ideaalide poolest väga läänemeelne. Meie riigi ekstremistidele see ei meeldinud ning seetõttu pidid kõik tema sugulased põgenema, et oma elu päästa.”

„Aga kui tema oli kuningas, kas siis sina oled justkui kuningliku perekonna liige?”

„Nojah,” Mariam naeratas, „tehniliselt võttes küll, aga see pole nagu Euroopa kuningaperekond – meid, tema sugulasi, on sadu … nõod, teise, kolmanda või neljanda astme sugulased abielu kaudu. Läänes võiks öelda minu sugulaste kohta, et nad on kõrget päritolu.”

„Jessas! Minu juures töötab printsess!”

„Võib-olla tõesti, kui asjad oleksid olnud teisiti. Kui ma oleksin õige mehega abiellunud, oleksin ma vabalt võinud selleks saada.”

Ma ei tahtnud öelda, et olin teinud nalja, aga kui ma Mariamile otsa vaatasin, tundus kõik loogiline. Tema vaoshoitud käitumine, enesekindlus, laitmatud kombed … ehk tekkisid need omadused ainult tänu aastasadadepikkusele aristokraatlikule kasvatusele.

„Aga sina, Elektra? Kust sinu vanemad pärit on?”

„Mul pole aimugi,” vastasin šampanjapokaali tühjendades. „Mind lapsendati, kui ma olin alles imik.”

„Ja sa pole kunagi tahtnud oma minevikku uurida?”

„Ei. Mis mõtet on vaadata tagasi, kui minevikku ei saa muuta? Minu pilk on alati suunatud tulevikku.”

„Sellisel juhul oleks sul targem minu isaga mitte kohtuda.” Mariami silmis tantsisid lõbusad sädemed. „Ta jutustab alailma lugusid ajast, kui ta koos minu vanavanematega Iraanis elas. Ja jutte meie esiisadest, kes elasid sadu aastaid tagasi. Need lood on väga ilusad, ja kui ma laps olin, meeldis mulle neid kuulata.”

„Ah soo, aga mina pidin leppima „Grimmi muinasjuttudega” ning nendes lugudes oli alati mõni hirmuäratav nõid või troll, kes mulle kohutaval kombel hirmu nahka ajas.”

„Ka meie lugudes on sellised tegelased olemas, aga neid kutsutakse džinnideks. Nad teevad inimestega jubedaid asju.” Mariam rüüpas mind üle klaasiääre silmitsedes vett. „Isa ütles ikka, et meie ajalugu pakub meile vaipa, mille peal me saame seista ja mille pealt me võime lendu tõusta. Võib-olla soovid ka sina ühel heal päeval teada saada, missugune on sinu ajalugu. Kas sa oleksid nüüd valmis kuulama, kui ma sulle meie Pariisi päevakava selgitan?”

Tund aega hiljem läks Mariam tagasi oma istmele, et kirja panna märkmed, mis ta meie jutuajamise jooksul oli teinud. Lasin oma istme allapoole ja jäin vaatama taevast, mis hakkas pimenema, kuulutades Euroopa öö saabumist. Kusagil selle pimeduse all asus minu perekonna kodu – või vähemalt meie, kõikjalt maailmast Pa poolt kokku kogutud ja üksteisest väga erinevate laste kodu.

Ma pole kunagi hoolinud asjaolust, et me pole veresugulased, aga Mariami jutt oma juurtest – ja vaatepilt, mis andis märku tema soovist hoida sajanditevanust kultuuri au sees isegi Pariisi suunduva eralennuki pardal – tegid mu peaaegu kadedaks.

Mõtlesin Pa kirjale, mis vedeles kusagil minu New Yorgi korteris … Ma isegi ei teadnud, kus see asub. Et ma seda ei avanud, oli see suure tõenäosusega juba kadunud ning ilmselt ei saa ma nüüd enam kunagi võimalust oma mineviku kohta midagi välja uurida. Võib-olla oskab Hoff – nagu ma Pa advokaati salamahti kutsusin – sellele valgust heita … Ning nüüd meenus mulle, et taevasfääri mudelil olid mingisugused numbrid, mille abil Ally lubas meie sünnipaiga kindlaks määrata. Äkitselt näis Pa kirja leidmine maailma kõige tähtsama asjana, peaaegu nii tähtsana, et oleksin äärepealt palunud piloodil lennuk ümber keerata vaid selleks, et saaksin oma sahtlid seda otsides pahupidi pöörata. Kui ma tookord New Yorki tagasi jõudsin, olles osalenud mingisugusel mälestusteenistuse taolisel üritusel, mis korraldati sellepärast, et Pa oli miskipärast otsustanud lasta end enne meie Atlantisesse jõudmist juba merre matta, olin nii vihane, et ei tahtnudki midagi teada.

Miks sa vihane olid, Elektra?

Mu kõrvus helisesid psühhoterapeudi sõnad. Tõtt-öelda ei teadnud ma sellele küsimusele vastust. Mul oli tunne, et olin olnud tige sellest ajast peale, kui õppisin kõndima ja rääkima, ning tõenäoliselt isegi enne seda. Kõigile mu õdedele meeldis jutustada mulle lugusid sellest, kui valjusti ma titena majas kisasin, ning asjad ei läinud paremaks ka siis, kui ma suureks kasvasin. Päris kindlasti ei saanud ma selles süüdistada kasvatust, mis oli ideaalilähedane, ehkki veider, kui arvestada asjaolu, et me kõik olime lapsendatud ja perepildid nägid meie erineva etnilise päritolu tõttu välja sama kummituslikud nagu Gapi reklaam. Kui ma mõnikord selle kohta küsimusi esitasin, vastas Pa alati, et valis just meid oma tütardeks välja, sest me oleme erilised, ning minu õdesid näis see vastus rahustavat, aga mitte mind. Ma tahtsin teada, miks. Nüüd, mil ta surnud oli, ei pruukinud mul enam iial tulla võimalust tõde välja selgitada.

„Tunni aja pärast maandume, preili D’Aplièse,” lausus stjuardess uuesti mu klaasi täites. „Kas ma saan teile veel midagi tuua?”

„Tänan, ei.” Sulgesin silmad ja lootsin, et minu kontakt Pariisis pidas sõna ja toimetas vajaliku kraami hotelli, sest ma vajasin hädasti uut doosi. Kui ma olin puhas, hakkas mu aju tööle, ning ma hakkasin mõtlema Pa’le, oma õdedele, oma elule … ja seda tehes ei tundnud ma end hästi. Vähemalt mitte praegu.