Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 5

Mäletan täpselt, kus ma olin ja mida tegin, kui ma oma isa suremas nägin. Ma seisin umbes samas paigas, kus praegu, nõjatusin meie maja ümbritseva puidust rõdu äärele ja silmitsesin viinamarjakorjajaid, kes selle aasta rikkaliku saagi all lookas sirgete viinapuuridade vahel töötades edasi liikusid. Tahtsin just trepist alla nende juurde minna, kui märkasin silmanurgast, et mäekõrgune mees ehk minu isa äkitselt vaateväljast kadus. Esialgu arvasin, et ta on peitu pugenud ja viinamarjakobara noppimiseks põlvili laskunud – ta jälestas igasugust raiskamist, mille põhjuseks ta ise pidas šotlastest vanemate presbüterlikku meelelaadi –, aga siis nägin, kuidas kõrvalridades töötanud saagikorjajad tema juurde sööstsid. Verandalt oli sinnani vähemalt sada meetrit, ja kui ma joostes tema juurde jõudsin, oli keegi ta särgi eest lahti rebinud ning püüdis südamemassaaži ja suust suhu hingamist tehes teda elustada, keegi teine oli aga juba hädaabinumbrile helistanud. Kiirabi saabus kahekümne minuti pärast.

Juba siis, kui ta kanderaamile tõsteti, märkasin ta vahajat jumet ja sain aru, et ei kuule enam kunagi tema madalat jõulist häält, milles oli nii palju väärikust, aga mis võis sellegipoolest üheainsa sekundiga karuseks itsituseks muutuda. Pisarad mööda põski alla voolamas, suudlesin hellalt ta päikesest parkunud punetavat põske, ütlesin talle, et armastan teda, ja jätsin temaga hüvasti. Juhtunule tagasi mõeldes tundub kogu see kohutav kogemus irreaalsena – võimatu oli leppida mõttega, et kehast, mis alles äsja oli olnud täis elu, sai järsku tühi elutu kest.

Kui isa oli kuude kaupa tundnud rinnus valu, aga teeselnud, et tegu on seedeprobleemidega, oli viimaks õnnestunud teda veenda, et ta arsti juurde läheks. Talle oli öeldud, et kolesteroolitase on kõrge, ja soovitatud tervislikult toituda. Olime mõlemad emaga meeleheitel, sest isa sõi seda, mis maitses, ja jõi igal õhtul toidu kõrvale pudeli enda tehtud punast veini. Seetõttu poleks pidanud see olema nii suur šokk, kui kõige hullem kätte jõudis. Ehk olime uskunud, et ta on hävimatu, sest tema värvikas isiksus ja joviaalsus tugevdasid seda illusiooni veelgi, aga nagu ema oli kord süngelt täheldanud, oleme me kõik vaid lihast ja luust olendid. Vähemalt elas isa oma päevade lõpuni just sellist elu, nagu ta soovis. Pealegi oli ta olnud juba seitsmekümne kolmene, ehkki selle tõsiasjaga oli minul tema füüsilist jõudu ja elutahet arvestades raske leppida.

Seetõttu tundsin end petetuna. Lõppude lõpuks olin ju alles kahekümne kahene, ning ehkki olin alati teadnud, et tulin oma vanemate ellu hilja, taipasin alles pärast isa surma, kui oluline see asjaolu tegelikult on. Isa kaotamisest möödunud mõne kuu jooksul on niisugune ebaõiglus mind vihale ajanud: miks ma ei tulnud nende ellu varem? Minu suur vend Jack, kes oli kolmkümmend kaks, sai isa seltskonda nautida tervelt kümme aastat kauem kui mina.

Ema näis tajuvat minu viha, ehkki ma polnud kordagi seda otsesõnu välja öelnud. Ning seejärel hakkasid mind vaevama süümepiinad, sest tema ei teinud ju midagi valesti. Ma armastasin teda üle kõige – me olime alati olnud väga lähedased –, ja ma nägin, et ka tema leinab. Me olime igati püüdnud teineteist lohutada ja kuidagiviisi olime sellest koos üle saanud.

Ka Jack käitus imeliselt, sest kulutas suurema osa oma ajast kohutavale bürokraatiale, mille surm endaga paratamatult kaasa toob. Samuti tuli tal nüüd üksipäini tegeleda veinimõisaga ehk äriga, mille ema ja isa olid nullist üles ehitanud, aga vähemalt selle juhtimise oli isa jõudnud talle selgeks õpetada.

Isa oli võtnud Jacki juba põngerjana kaasa, kui hoolitses aastaringselt oma väärtuslike viinapuude eest: ilmast sõltuvalt küpsesid neil veebruari ja aprilli vahel viinamarjad, mis korjati saagiks ja muutusid lõpptulemusena imemaitsvaks – ning viimasel ajal ka auhindu võitvaks – Pinot Noiri veiniks, laos virna laotud pudelid aga olid valmis eksportimiseks üle kogu Uus-Meremaa ja Austraalia. Isa oli Jackile üksikasjalikult tutvustanud protsessi kõiki osi, ja selle aja peale, kui Jack oli kaksteist, võinuks ta tõenäoliselt ise personali juhtida, sest isa antud teadmised olid ülipõhjalikud.

Jack oli kuueteistkümneaastaseks saades ametlikult teatanud, et tahab olla isale abiks ja saada ühel heal päeval ise veinimõisa juhiks, mis tegi isale tohutu suurt rõõmu. Jack oli läinud ülikooli ärijuhtimist õppima ja hakanud seejärel viinamarjaistanduses täisajaga tööle.

„See on maailma parim tunne, kui saad jätta järeltulijale korraliku pärandi,” oli isa paari aasta eest Jackiga klaase kokku lüües toosti öelnud, sest Jack oli äsja veetnud kuus kuud Austraalias, ühes Adelaide Hillsi viinamarjaistanduses, ja isa oli teatanud, et nüüd on poeg valmis veinimõisa juhtima.

„Ehk peaksid ka sina kampa lööma, Mary-Kate. Selle terviseks, et McDougalid sellel maal veel sadu aastaid viinamarju kasvataksid!”

Samal ajal kui Jack isa unistused omaks võttis, olid minuga lood vastupidi. Võib-olla tulenes see tõsiasjast, et Jack oli hõrkude veinide valmistamisest siiras vaimustuses; ühtlasi oli tal nina, mis tundis juba miili kauguselt ära alaväärtuslikud viinamarjad, ja ta oli oivaline ärimees. Teisest küljest olin ma küll kasvanud lapsest nooreks naiseks, kes saatis pilguga isa ja Jacki, kui nad viinapuude vahel kontrollkäiku tegid ja töötasid ruumis, mida nad ise kutsusid hellitavalt laboriks (tegelikult polnud see midagi enamat kui suur plekk-katusega kuur), aga minu huvi olid pälvinud hoopis teised asjad. Nüüd nägin ma veinimõisast minust ja minu tulevikust eraldi seisvat üksust. Mis ei takistanud mind kooli- ja ülikoolivaheaegadel töötamast meie pisikeses poes või pakkumast oma abi, kui seda vajati, aga veinivalmistamine polnud minu kirg. Aga olgugi et isa näole ilmus pettumus, kui teatasin talle, et tahan õppida muusikat, oli ta nii heasoovlik, et sai minust aru.

„Hea valik!” ütles ta mind kallistades. „Muusika on lai mõiste, Mary-Kate. Missugust osa sellest sa näed oma tulevase karjäärina?”

Ütlesin arglikult, et tahaksin ühel heal päeval lauljaks saada ja endale ise laule kirjutada.

„Paganama uhke unistus ning mina soovin vaid, et see täituks, ja luban, et sinu ema ja mina oleme sulle sellel teel toeks, eks?”

„Minu meelest on sinu valik imeline, Mary-Kate, seda ma tõepoolest arvan,” ütles ema. „Neil, kes oskavad end laulu kaudu väljendada, on maagiline võime.”

Ja ma läksingi õppima muusikat, otsustades valida Wellingtoni Ülikooli, mis pakub maailmatasemel akadeemilist kraadi, ja armastasin seal oldud ajast viimast kui üht minutit. Kõlab uskumatuna, aga ma sain endale nüüdisaegse stuudio, kus oma laule lindistada, ja mind ümbritsesid tudengid, kellega ma jagasin ühist kirge. Ma moodustasin duo Fletchiga, imetoreda sõbraga, kes mängis rütmikitarri ja kelle lauluhääl minu omaga hästi harmoneerus. Mina süntesaatori taga, õnnestus meil vahel saada mõni keika Wellingtonis, samuti esinesime eelmisel aastal lõpukontserdil, mis oli ühtlasi ka esimene kord, kui mu perekond mind laval laulmas ja mängimas nägi.

„Ma olen sinu üle nii uhke, MK,” oli isa öelnud ja mu kaissu haaranud. See oli üks parimaid hetki minu elus.

„Siin ma nüüd aasta hiljem olen, akadeemiline kraad tuulde heidetud ja ümberringi endiselt viinapuud,” pomisesin. „Ausalt, MK, kas sa tõesti arvasid, et Sony tuleb sinu juurde ja anub sind, et sa nendega plaadilepingu sõlmiksid?”

Ülikooli lõpetamisest möödunud aasta jooksul olin edasisele karjäärile mõeldes aina suuremasse masendusse langenud ning isa surm oli minu loomingulisusele tohutu suure hoobi andnud. Mul oli tunne, justkui oleksin kaotanud ühekorraga kaks elu armastust, eriti veel seetõttu, et üks oli teisega lahutamatult seotud. Just isa armastus naislauljate-laulukirjutajate vastu oli sütitanud minus muusikakire. Ma olin kasvanud Joni Mitchelli, Joan Baezi ja Alanis Morissette’i laule kuulates.

Alles Wellingtonis elades olin hakanud mõistma, kui turvaline ja idülliline oli olnud minu lapsepõlv, sest sain selle mööda saata siin, jumalikus Eedeni aias, mida Gibbstoni org endast kujutab. Kõikjal meie ümber kõrguvad mäed pakkusid hubast füüsilist barjääri, viljakas muld aga kasvatas justkui võluväel suurel hulgal mahlaseid puuvilju.

Mulle meenus, kuidas teismeline Jack meelitas mu sööma metsikuid tikreid, mis kasvasid meie maja taga okkaliste põldmurakate vahel, ning kuidas ta naeris, kui ma hapu marja välja sülitasin. Tollal olin uidanud vabana ringi, sest mu vanemad ei tundnud minu pärast muret: nad teadsid, et meid ümbritseva imekauni looduse keskel on mul täiesti turvaline ka siis, kui ma mängin jahedates selge veega ojades või ajan karedal rohul taga küülikuid. Samal ajal kui mu ema ja isa tegid viinamarjaistanduses tööd ja tegelesid seal kõigega alates viinapuude istutamisest ja nende näljaste metsloomade ja -lindude eest kaitsmisest ning lõpetades saagi korjamise ja viinamarjade pressimisega, elasin mina omas maailmas.

Eredat hommikupäikest varjutas äkitselt pilv, mis andis orule tumedama, hallikasrohelise värvi. See oli hoiatus, et talv läheneb, ja ma kaalusin sugugi mitte esimest korda, kas ma ikka olin teinud õige otsuse selleks ajaks siia jääda. Paar kuud tagasi oli ema esimest korda maininud oma kavatsust võtta ette tema enda sõnul „suur ringreis” mööda maailma, et külastada sõpru, keda ta polnud aastaid näinud. Ta oli minult küsinud, kas ma tahan kaasa tulla. Tookord lootsin ikka veel, et demolint, mille ma koos Fletchiga olin teinud ja mis vahetult enne isa surma üle kogu maailma plaadifirmadesse oli läinud, äratab huvi. Ometi kuhjusid minu magamistoa riiulile vastused, milles teatati, et meie muusika pole just see, mida produtsent „hetkel otsib”.

„Kullake, mul pole tarvis sulle meelde tuletada, et muusikabisnis on üks karmimaid valdkondi, kuhu sisse murda,” oli ema öelnud.

„Sellepärast ma tahaksingi seal sees püsida,” olin vastanud. „Fletch ja mina töötame praegu uue materjali kallal. Ma ei saa niisama lihtsalt laevalt lahkuda.”

„Muidugi mitte. Sinul on vähemalt olemas veinimõis, mis su hädast välja aitab, kui asjad peaksid viltu minema,” oli ta lisanud.

Teadsin, et ta tahab mulle head ja ma peaksin olema talle tänulik, et saan poes töötades ja arvete koostamisel abiks olles raha teenida. Aga praegu oma Eedeni aeda silmitsedes tõin kuuldavale hästi sügava ohke, sest mõte, et peaksin veetma kogu oma ülejäänud elu siin, polnud hea hoolimata sellest, et kõik oli kaunis ja turvaline. Pärast seda, kui olin ülikooli läinud, eriti aga veel pärast isa surma, oli siin kõik muutunud. Mul oli tunne, justkui oleks isa lahkumise järel lakanud tuksumast ka selle paiga süda. Olukorda ei parandanud seegi, et Jack – kes oli isale enne tema surma lubanud, et veedab suve Prantsusmaal ühes Rhône’i jõe oru viinamarjaistanduses – oli koos emaga otsustanud, et siiski läheb sellele reisile.

„Meie äri tulevik on nüüd Jacki kätes ja ta peab võimalikult palju õppima,” oli ema mulle öelnud. „Meil on Doug, kes hoolitseb kohapeal selle eest, et istanduses kõik toimiks, pealegi on praegu vaikne hooaeg ja Jacki jaoks ideaalne võimalus ära käia.”

Aga sestsaadik, kui ema oli eelmisel päeval oma „suurele ringreisile” läinud, ning ka Jacki polnud kodus, tundsin end kahtlemata väga üksikuna ja oli oht, et mu meeleolu muutub veelgi süngemaks. „Ma tunnen sinust puudust, paps,” pomisesin sisse minnes, et hommikusöögiks midagi põske pista, ehkki polnud näljane. Vaikne maja ei parandanud mingil moel minu tuju: terve lapsepõlve vältel oli see inimestest kihanud – kui seal ei liikunud varustajad või viinamarjakorjajad, siis oli tegu istanduse külalistega, kellega isa oli lobisema jäänud. Peale selle, et ta neile degusteerimiseks oma veinide näidiseid pakkus, kutsus ta nad sageli ka õhtusöögile. Külalislahkus ja sõbralikkus on uusmeremaalastele omased ning ma olin harjunud einestama koos võhivõõrastega meie suure männipuust laua ääres, kust avanes vaade orule. Mul polnud aimugi, kuidas ema suutis vähimagi etteteatamiseta valmistada potitäite kaupa maitsvat toitu, millest jätkus kõigile, aga seda ta tegi, ning kuna isa kostitas kõiki ülevoolava joviaalsusega, oli majas alati palju nalja ja naeru.

Ma tundsin puudust ka Jackist ja rahulikust positiivsest energiast, mida temast pidevalt kiirgas. Talle meeldis mind narrida, aga samas teadsin, et ta on alati minu poolt ja kaitseb mind.

Võtsin külmikust apelsinimahla paki ja kallasin selle klaasi tühjaks, seejärel aga andsin endast parima, et eelmise päeva saiapätsist jagu saada. Saia söödavaks muutmiseks panin viilud röstrisse ja koostasin siis lühikese poenimekirja, mille järgi külmkapi varusid täiendada. Lähim kaubahall paiknes Arrowtownis ja mul oli tarvis peagi sinna sõita. Ehkki ema oli jätnud külmikusse hulgaliselt vormiroogi, ei tundunud suurte plastkarpide sisu sulatamine ainult enda tarbeks mõistlikuna.

Läksin värisedes, nimekiri käes, köögist elutuppa, ja istusin vanale diivanile, mille taga oli hiigelsuur kaminasein, ehitatud hallist vulkaanilisest kivimist, mida selles piirkonnas leidus küllaldaselt. See oligi olnud üks põhjus, mis oli veennud minu vanemaid kolmkümmend aastat tagasi ostma keset pärapõrgut ühetoalise hurtsiku. Hoones polnud kraanivett ega sanitaarruume ning nii emale kui ka isale meeldis meenutada, kuidas nemad ja kaheaastane Jack sellel esimesel suvel maja taga suurte kivide vahel voolavas ojas vannis käisid, kempsuks aga oli lihtsalt maa sisse kaevatud auk. „See oli minu elu kõige õnnelikum suvi,” tavatses ema öelda, „ja talv oli elava tule tõttu veelgi hubasem.”

Elav tuli oli ema kinnismõte ning kohe, kui orgu ilmus esimene härmatis, saatis ta isa, Jacki ja minu lattu tooma küttepuid, mis nende lõhkumisest möödunud kuude jooksul olid kenasti kuivanud. Ladusime need mõlemale poole kaminaseina alkoovidesse, misjärel ema asetas halud tuleasemesse, ning kui ta tikku tõmbas, leidis aset meie pere „esimese tule” rituaal. Sellest hetkest alates põles tuli lõbusasti kõigil talvekuudel iga päev, kuni siniliiliad ja lumikellukesed (mille sibulad ta oli lasknud Euroopast posti teel kohale toimetada) septembri ja novembri vahel ehk meie kevadel puude all õide puhkesid.

Võib-olla peaksin ka praegu tule süütama, mõtlesin, sest ma mäletasin hästi seda sooja külalislahket kuma, mis mind koolist koju jõudes kogu lapsepõlve vältel külmadel päevadel oli tervitanud. Kui isa oli olnud veinimõisa metafooriline süda, siis ema ja tema tuli olid olnud kodu süda.

Andsin endale käsu peatuda, sest tundsin, et olen lapsepõlvemälestustest lohutuse otsimiseks veel liiga noor. Ma vajasin lihtsalt seltskonda, muud ei midagi. Probleem seisnes selles, et paljud minu ülikooliaegsetest sõpradest olid kas välismaal ja nautisid veel viimaseid vabadushetki, et seejärel paikseks jääda ja töö leida, või olid juba tööle asunud.

Ehkki meie majja tuli telefonikaabel, oli internetiühendus orus katkendlik. Meilide saatmine oli õudusunenägu, mistõttu isa oli sageli sunnitud abi otsima pooletunnise autosõidu kauguselt Queenstownist, kus need tema reisiagendist sõbra arvutist teele läksid. Meie org oli tema jaoks alati olnud Brigadoon nagu ühes vanas filmis näidatud küla, mis iga saja aasta järel vaid üheks päevaks ellu ärkab, et välismaailm seda muuta ei saaks. Tõsi, ehk oligi meie org Brigadoon – kahtlemata püsis ka see enam-vähem muutumatuna –, aga päris kindlasti polnud org õige paik lootustandvale lauljale-laulukirjutajale, kes tahtis kuulsaks saada. Minu unistusi täitsid Manhattan, London või Sydney ja sealsed kõrghooned, milles pesitsevad plaaditootjad Fletchi ja minu oma tiiva alla võtavad ning meist staarid teevad …

Lauatelefoni helin tungis mu mõtetesse ja ma tõusin, et enne kutsungite lõppu toru haarata. „Te olete ühenduses veinimõisaga,” kordasin nagu papagoi lauset, mida olin öelnud lapsest saati.

„Tšau, MK, Fletch räägib,” kuulsin oma hellitusnime, mida kasutasid kõik peale minu ema.

„Oh, tervitus!” vastasin, tundes, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. „On sul uudiseid?”

„Eriti mitte, mulle tuli lihtsalt mõte, et võtan ehk sinu küllakutse siiski vastu. Mulle antakse kohvikust paar vaba päeva ja ma pean linnast välja saama.”

Mina aga pean just linna saama …

„Kuule, see oleks suurepärane! Tule, millal soovid. Ma olen kodus.”

„Kas homme sobib? Ma olen ise roolis, nii et teekond võib võtta terve hommikupooliku, sõltub muidugi sellest, kuidas Sissy vastu peab.”

Sissy oli kaubik, milles ma olin koos Fletchiga keikadele sõitnud. See oli kakskümmend aastat vana ja roostetas kõigist paikadest, kust oli vähegi võimalik roostesse minna, paisates õhku suitsu väljalasketorust, mille Fletch oli ajutiselt nööriga kinni sidunud. Lootsin vaid, et Sissy peab vastu ka kolmetunnise reisi Dunedinist, kus Fletch oma perega elas.

„Näen sind siis lõuna paiku?” küsisin.

„Jaa-ah, ma ei jõua ära oodata! Sa ju tead, kui väga mulle sinu juures meeldib. Äkki õnnestub meil isegi paar tundi klaveri taga istuda ja mõni uus lugu valmis treida?”

„Äkki tõesti,” vastasin, teades, et pole hetkel just parimas loomevormis. „Head aega, Fletch, homme näeme!”

Lõpetasin kõne ja olin tagasi diivanile minnes palju paremas meeleolus, sest külla oli oodata Fletchi – oma huumorimeele ja positiivsusega õnnestus tal alati mu tuju tõsta.

Kuulsin väljast hõiget ja seejärel vilet ehk helisid, millega meie viinamarjaistanduse töödejuhataja Doug andis märku, et on oma tööpostil. Tõusin, läksin terrassile ning nägin Dougi ja tervet rühma turskeid Vaikse ookeani saarte elanikke, kes lehtedeta viinapuude vahel jalutasid.

„Hei!” hõikasin alla.

„Hei, MK! Ma teen kogu jõugule väikese ringkäigu, et neile näidata, kust väljatõmbamist alustada,” vastas Doug.

„Tore! Väga hea! Tere, mehed!” hüüdsin tema meeskonnale ja nad lehvitasid üles vaadates vastu.

Meeste kohalolek oli katkestanud vaikuse, ning kui pilve tagant ilmus välja päike, tõstis teiste inimolendite nägemine, millele lisandus mõte, et homme saabub Fletch, tublisti mu tuju.