Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 7

„Ally! Maia! Georg on kohal!” hõikas Ma keskpäeval peatrepi jalamilt. Ülakorruselt kostis vastuseks summutatud „Tuleme!”.

„Kas sa mäletad päeva, mil Pa Salt ostis sulle jõuludeks vana pronksist megafoni?”

Georg naeratas, kui Ma kannul kööki ja sealt edasi päikeselisele terrassile astus. Mees näis tunduvalt rahulikumana kui eelmisel õhtul, terashallid juuksed kenasti üle pea kammitud ja seljas laitmatu kitsatriibuline ülikond, maitsekaks lisandiks väike rinnataskurätt.

„Mäletan,” ütles Ma, andes Georgile käega märku, et ta päikesevarju alla istuks. „Muidugi polnud sellest vähimatki kasu, sest kõigil tüdrukutel oli muusika põhja keeratud või mängisid nad mingit pilli või vaidlesid üksteisega. Ärklikorrus oli justkui Paabeli torn. Ja mina jumaldasin sellest iga viimast kui üht hetke. Muide, mul on Claudia valmistatud leedriõiemorssi ja pudel sinu lemmikut, jahedat Provence’i roosat veini. Kumba sa eelistad?”

„Et täna on nii kaunis päev ja minul esimene klaas suvist roosat veini veel joomata, siis valin selle. Aitäh, Marina! Kas ma tohin serveerida veini meile mõlemale?”

„Oh ei, mina ei tohiks. Ma pean pärastlõunal veel tööd tegema ja …”

„Jäta nüüd, sa oled ju prantslanna! Klaasike roosat veini ei tee sulle kurja. Tõtt-öelda ma lausa nõuan, et sa seda jooksid,” lausus Georg just siis, kui Maia ja Ally terrassile nende seltsi tulid. „Tere, tüdrukud!” Georg tõusis. „Kas ma tohin teile mõlemale pokaali roosat veini pakkuda?”

„Suur tänu, Georg, minule võib küll väikese klaasitäie kallata,” vastas Ally istet võttes. „Võib-olla magab siis Bear täna öösel paremini,” itsitas ta.

„Aitäh, mina ei soovi,” ütles Maia. „Teate, ma olin peaaegu unustanud, milline ilu valitseb Atlantises. Brasiilias on kõike … üleliia: lärmakad inimesed, eredavärviline loodus ja kohutav palavus. Sellega võrreldes on siin kõik nii leebe ja õrn.”

„Loomulikult on meie juures hästi rahulik,” ütles Ma. „Meid on õnnistatud võimalusega elada kogu selle ilu sees, mida loodus meile pakub.”

„Ma tundsin talvisest lumest nii suurt puudust,” pomises Maia.

„Sa peaksid tulema talveks Norrasse, see ravib su terveks,” naeratas Ally. „Või lakkamatu vihma kätte, mis on veelgi hullem. Seda saab Bergen kaugelt rohkem kui lund. Aga öelge nüüd, Georg, kas teil on tekkinud uusi mõtteid selle kohta, mida te meile eile õhtul rääkisite?”

„Ei ole, tahaksin ainult arutada, kuidas jätkata. Keegi meist peab minema minu käes olevale aadressile ja tegema kindlaks, kas see naine on teie kadunud õde.”

„Kui me sinna lähme, kuidas me siis aru saame, kas ta on meie õde või pole seda?” küsis Maia. „Kas on olemas mõni asi, mille abil teda identifitseerida?”

„Mulle anti üks joonistus, millel kujutatakse … üht konkreetset ehet, mis kunagi tõenäoliselt kuulus talle. See on väga ebaharilik. Kui tal see ehe on olemas, siis teame vähimagi kahtluseta, et ta on teie õde. Ma võtsin selle joonistuse kaasa.” Georg pistis käe õhukesse nahkportfelli ja tõmbas välja paberilehe. Ta pani lehe lauale, et kõik seda näeksid.

Ally uuris pilti lähemalt, Maia vaatas üle tema õla.

„See on joonistatud mälu järgi,” selgitas Georg. „Kalliskivid ehte sees on smaragdid. Keskne kivi on teemant.”

„Väga kaunis,” lausus Ally. „Vaata, Maia, see kujutab tähte, millel on …” – ta tegi pausi, et loetleda – „seitse nurka.”

„Georg, kas te teate, kes selle ehte valmistas?” sekkus Maia. „Kujundus on väga eriline.”

„Kahjuks mitte,” vastas Georg.

„Kas pildi joonistas Pa?” tahtis Maia teada.

„Tema jah.”

„Tähe seitse nurka nagu seitse õde …” pomises Ally.

„Georg, te ütlesite eile õhtul, et tema nimi on Mary,” ütles Maia.

„Jah.”

„Kas Pa Salt leidis ta, tahtis lapsendada, aga siis juhtus midagi ja Pa kaotas ta?”

„Mina tean vaid seda, et vahetult enne seda, kui Pa … meie hulgast lahkus, sai ta uut informatsiooni, mida ta palus mul uurida. Pärast seda, kui ma avastasin paiga, kus ta sündis, kulus minul ja minu abilistel peaaegu aasta, et jõuda sinna, kus ta minu teada peaks praegu elama. Aastate jooksul olen ma sageli pööranud valele rajale, mis on viinud ummikusse. Aga sellel korral oli teie isa kindlalt veendunud, et tema allikas on usaldusväärne.”

„Kes tema allikas oli?” küsis Maia.

„Seda ta ei öelnud,” vastas Georg.

„Kui tegu on tõesti meie kadunud õega, siis on küll kohutavalt kahju, et pärast aastatepikkusi otsinguid leiti ta üles vaid aasta aega pärast Pa surma,” ohkas Maia.

„Aga kas poleks tore, kui see tõesti oleks tema,” lausus Ally, „ja me saaksime tuua ta selleks ajaks Atlantisesse, kui läheme Titaani pardal isa matusepaigas pärga merre laskma?”

„Muidugi oleks,” naeratas Maia. „Ehkki sellega on seotud üks suur probleem. Tuginedes teie informatsioonile, Georg, pole Mary just meie naaber. Ning meil on kavas alustada merereisi Kreekasse juba vähem kui kolme nädala pärast.”

„Seda küll, ja kahjuks on mul praegu väga tihe graafik,” sõnas Georg. „Vastasel korral läheksin ise Maryt otsima.”

Justkui Georgi sõnade kinnituseks hakkas tema mobiil helisema. Ta vabandas end ja lahkus lauast.

„Kas ma tohin ühe ettepaneku teha?” katkestas Ma vaikuse.

„Loomulikult, Ma, lase tulla,” ütles Maia.

„Lähtudes eile õhtul Georgilt kuuldud uudisest, et Mary elab praegu Uus-Meremaal, uurisin ma täna hommikul järele, kui kaugele jääb Auckland Sydneyst. Sellepärast, et …”

„CeCe elab Austraalias,” lõpetas Maia tema eest lause. „Ka mulle tuli eile õhtul sama mõte.”

„Lennukiga jõuab Sydneyst Aucklandi kolme tunniga,” jätkas Ma. „Kui CeCe ja tema sõbranna Chrissie lahkuksid planeeritust päev varem, võib olla saaksid nad siis põigata Uus-Meremaale ja järele kontrollida, kas Mary ikka on see, kelleks Georg teda peab.”

„Suurepärane mõte, Ma,” ütles Ally. „Huvitav, kas CeCe oleks nõus seda tegema. Ma tean, et ta vihkab lendamist.”

„Ma olen kindel, et kui me selgitame, milles asi, siis on ta nõus seda tegema,” arvas Ma. „See oleks tõesti eriline sündmus, kui saaksime puuduva õe teie isa mälestuspäevaks meie pere juurde tuua.”

„Küsimus on ainult selles, kas sellel Maryl on Pa Saltist ja meie perest üldse aimu,” arutles Ally. „Viimasel ajal ei juhtu seda just sageli, et meie, õed, saame kõik koos olla,” nentis ta. „Minu arust oleks see ideaalne võimalus, muidugi siis, kui Mary on see, kelleks Georg teda peab. Ja kui ta on üldse nõus meiega kohtuma. Teate, mina arvan, et peaksime kõigepealt võtma ühendust CeCega, ja mida varem, seda parem, sest Austraalias on juba õhtu.”

„Ja kuidas on lugu ülejäänud õdedega?” küsis Maia. „Selles mõttes, et kas me ütleme neile?”

„Hea küsimus,” nentis Ally. „Me peaksime saatma Starile, Tiggyle ja Elektrale meili ning andma teada, mis toimub. Kas sa tahad ise CeCele helistada, Maia, või teen seda mina?”

„Ehk helistad sina, Ally? Ma arvan, et kui kõigile sobib, lähen heidan enne lõunat natukeseks pikali. Süda läigib ikka veel.”

„Vaeseke,” ütles Ma tõustes. „Sa näed tõepoolest veidi kahvatu välja.”

„Ma tulen koos teiega sisse ja võtan CeCele kõne,” lausus Ally. „Loodetavasti pole ta taas oma vanaisa juures sisemaal maalimas. Vanaisa majakese juures pole ilmselgelt levi.”

Köögist ilmus terrassile Claudia. „Ma hakkan lõunasööki valmistama.” Ta pöördus laua juurde tagasi läinud Georgi poole. „Soovite samuti lõunale jääda?”

„Tänan, ei. Ma pean otsekohe ära minema, et mõned kiired asjad korda ajada. Millisele otsusele siis jõuti?” küsis ta Ma’lt.

Kui Ally ja Maia terrassilt lahkusid, märkas Ally, et Georgi laubale olid ilmunud higipiisad, ja ta näis olevat hajevil.

„Me võtame ühendust CeCega, et küsida, kas tema oleks nõus sinna sõitma. Georg, olete ikka veendunud, et see naine on tõesti tema?” küsis Ma.

„Mind veensid inimesed, kes peaksid teda tundma, nii et jah,” vastas mees. „Teate, ma lobiseksin meeleldi veel, aga kahjuks on aeg lahkuda.”

„Ma olen kindel, et tüdrukud saavad sellega hakkama, Georg. Nad on juba täiskasvanud naised ja väga võimekad.” Ma pani käe rahustavalt mehe käsivarrele. „Püüdke lõdvestuda. Te näite nii pinges olevat.”

„Ma püüan, Marina, ma püüan,” nõustus Georg ohates.