Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 8

Ally leidis oma aadressiraamatust CeCe Austraalia mobiili numbri ja võttis eesruumis telefonitoru, et õele helistada.

„Vasta juba, vasta …” sosistas ta endamisi, kui telefon viis või kuus korda kutsus. Ta teadis, et CeCele on sõnumit mõttetu jätta, sest ta kuulas neid haruharva.

„Pagan võtaks!” pomises ta, kui sisse lülitus CeCe kõnepost. Toru hargile pannud, tahtis ta juba minna ülakorrusele Beari toitma, kui telefon helisema hakkas.

„Allô?”

„Halloo, kas Ma kuuleb?”

„CeCe! See olen mina, Ally. Suur tänu, et sa tagasi helistad.”

„Pole tänu väärt, ma nägin, et kõne tuli Atlantise numbrilt. Kas kõik on korras?”

„Jah, siin on kõik hästi. Eile lendas kohale ka Maia ja nii tore on teda näha. Mis kell sinu lend Londonisse jõuab, CeCe?”

„Me stardime Alice Springsist ülehomme ja võtame suuna Sydneyle. Ma vist mainisin juba, et jääme kõigepealt paariks päevaks Londonisse, et tegeleda minu korteri müügiga ja kohtuda Stariga. Nagu ikka, vaevab mind lennuhirm.”

„Ma tean, aga kuula, CeCe, Georg teatas meile uudise – ära muretse, see pole halb, aga ülipõnev – või vähemalt võib seda olla.”

„Mis uudis see siis on?”

„Tal on infot meie … meie kadunud õe kohta. Georgi teada võib ta elada Uus-Meremaal.”

„Sa pead silmas meie kuulsat seitsmendat õde? Ossa!” ahmis CeCe õhku. „Vaat see on alles uudis! Kuidas Georg ta leidis?”

„Raske öelda. Sa ju tead, kui kinnine ta on. Nii et …”

„Sa vist tahad küsida, kas ma saaksin korraks Uus-Meremaale põigata ja ta üles otsida?” küsis CeCe.

„Täistabamus, Sherlock!” ütles Ally naeratades telefonitorusse. „Ma tean, et see venitaks su teekonna veidi pikemaks, aga päris kindlasti oled sina talle praegu kõige lähemal. Oleks tore, kui ka tema tuleks koos meie kõigiga Pa mälestuseks pärga merre laskma.”

„Muidugi oleks, jajaa, aga meil pole selle isiku kohta veel midagi teada. Kas tema juba teab meist?”

„Ei oska öelda. Georgi sõnul on tal olemas ainult selle naise nimi ja aadress. Ah jaa! Ning üks pilt sõrmusest, mis tõestab, et see on tema.”

„Ütle siis aadress. Uus-Meremaa on ju suur riik.”

„Seda mul veel pole, aga ma võin lasta Georgil sinuga edasi rääkida. Georg?” Ally kutsus telefoni juurde mehe, kes oli just köögist välja astunud ja teel välisukse poole. „CeCe on toru otsas. Ta tahab teada, mis piirkonnas Uus-Meremaal Mary elab.”

„Mary? See on tema nimi?” küsis CeCe.

„Ilmselt küll. Ma annan nüüd toru Georgile.”

Ally jäi kuulama aadressi, mille Georg ette luges.

„Aitäh, CeCe!” tänas Georg. „Kõik kulud katab usaldusfond. Minu sekretär Giselle broneerib lennupiletid. Te võite nüüd õega edasi rääkida, mul on aeg lahkuda.” Toru Allyle ulatades lisas Georg: „Teil on minu kontori number olemas; kui midagi vajate, võtke ühendust Giselle’iga. Aga nüüd adieu!”

„Olgu. Hei, CeCe!” ütles Ally Georgile korraks lehvitades, misjärel mees uksest välja astus. „Kas sa tead, kus kandis see paik UusMeremaal asub?”

„Oota veidi. Ma küsin Chrissielt.”

Ally kuulis summutatud vestlust ja väikese arutelu järel tuli CeCe telefoni juurde tagasi.

„Chrissie ütles, et kusagil Lõunasaarel. Tema meelest peaksime saama lennata Sydneyst Queenstowni, sest sealt oleks lihtsam kohale jõuda kui Aucklandist. Me uurime seda võimalust.”

„Super! Su vaim on siis valmis?” küsis Ally.

„Sa ju tunned mind, ma olen alati tahtnud reisida ja seigelda, isegi kui mängus on lennukid. Ma pole kordagi Uus-Meremaal käinud, nii et oleks tore sellele pilk peale heita.”

„Fantastiline! Aitäh sulle, CeCe! Meili kõik andmed mulle, ma helistan Georgi sekretärile ja räägin temaga piletite broneerimisest. Ma saadan sulle faksiga sõrmuse pildi ka.”

„Teeme nii. Kas Star juba teab?”

„Ei, ning Elektra ja Tiggy samuti mitte. Ma saadan neile kohe meili.”

„Tegelikult kutsus Star mind Londonis enda juurde, et meie kokkutulekut arutada, nii et ma võin ta ise kõigega kurssi viia. Kas pole põnev?”

„Muidugi, kui see ikka on tema. Nägemiseni, CeCe! Hoiame ühendust,” ütles Ally.

„Head aega, räägime varsti!”