Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 9

„Cee, sa hoiad kaarti tagurpidi käes!” ütles Chrissie kõrvalistmele põgusat pilku heites.

„Ei hoia … oh, võib-olla tõesti,” kortsutas CeCe kulmu. „Mulle tundub, et sõnad näevad mõlemat pidi vaadates ühtemoodi välja, ja mis vinka-vonka käänlevaid teid puudutab … Jessas, millal me viimati mõnd teeviita nägime?”

„Tükk aega tagasi. Vau, kas pole imeline maastik?” sosistas Chrissie rendiautot teeveerel peatades ja jäi silmitsema majesteetlikke tumerohelisi mägesid, mis sünge pilvise taeva all lahti rullusid. Ta sirutas käe, et küte sisse lülitada, sest tuuleklaasile hakkasid pladisema vihmapiisad.

„Jep, ma olen põhjalikult eksinud.” CeCe ulatas kaardi Chrissiele ning vaatas tühjal maanteel enda ette ja taha. „Mul on tunne, justkui oleks sellest möödas terve igavik, kui me Queenstownist lahkusime. Me oleksime pidanud seal viibides varusid täiendama, aga ma arvasin, et tee peal leidub teisigi kohti.”

„Just, kui uskuda veinimõisa jõudmise juhtnööre, mis me välja trükkisime, peaksime õige pea sinna teed näitava viida juurde jõudma. Minu meelest peaksime lihtsalt edasi sõitma ja lootma, et kohtame kedagi, kes oskab õiget suunda näidata.” Chrissie lükkas musta juukseloki näo eest kaugemale ja kinkis CeCele kurnatud naeratuse. Nad olid oma reisi jooksul teinud peatuse Melbourne’is ja Christchurchis ning mõlemad olid näljased ja väsinud.

„Me pole vist juba mitu miili ainsatki autot näinud,” kehitas CeCe õlgu.

„Ole nüüd, Cee. Kuhu on kadunud sinu seiklusvaim?”

„Ma’i tea. Ehk olen vanaduspäevil pehmoks muutunud ja istuksin meelsamini kodus, selle asemel et passida lõplikult eksinuna autos, ning vihma muudkui kallab. Mul on juba täitsa külm!”

„Siin on varsti talv. Veidike veel ja neid mäetippe katab lumi. Probleem on selles, et sa oled Alice’i kliimaga ära harjunud,” sõnas Chrissie mootorit käivitades ja nad asusid taas teele. Kojamehed töötasid täistuuridel, sest paduvihm oli neid ümbritsevad mäed laialivalguvaks laiguks muutnud.

„Nojah, ma olen muidugi päikesetüdruk, ja olen seda alati olnud. Kas ma tohin sinu pusa laenata, Chrissie?”

„Ikka – ma ju ütlesin, et siin kandis on tunduvalt külmem. Tark tegu, et ma ka sinu jaoks ühe pusa kaasa pakkisin, oli ju?”

CeCe sirutas käe tagaistmele ja avas ühe seljakoti. „Aitäh, Chrissie, ma ei tea, mida ma sinuta teeksin.”

„Ausalt öeldes samad sõnad.”

CeCe otsis üles Chrissie käe ja pigistas seda. „Anna andeks, et ma nii kasutu olen.”

„Sa ei ole kasutu, Cee, lihtsalt mitte eriti … praktiline. Mina seevastu olen, aga mitte nii loominguline nagu sina, järelikult moodustame koos hea tiimi, on mul õigus?”

„On.”

Chrissie juhtis ja CeCe tundis end tema kõrval turvaliselt. Viimased kuud olid olnud tema elus kõige õnnelikumad. Jagades oma aega Chrissie ja sisemaal elava vanaisa Francise juures toimuvate maalimisseansside vahel, valitses tema elus – ja südames – enneolematult suur rõõm. Pärast Stari kaotamisele järgnenud traumat oli ta arvanud, et ei saa enam kunagi õnnelikuks, aga Chrissie ja Francis olid kahekesi täitnud temast osa, mis senini oli puudunud: ta oli leidnud perekonna, kuhu ta sobis, ükskõik kui ebaharilik see ka polnud.

„Vaata! Seal on üks teeviit!” Ta osutas läbi tugeva vihma sinnapoole. „Jäta auto teepervele seisma, siis näeme, mis sinna on kirjutatud.”

„Ma näen juba siit ja seal on kirjas, et vasemal asub veinimõis – hurraa! Me saime hakkama!” juubeldas Chrissie. „Muide,” alustas ta autot kitsale konarlikule teele juhtides, „kas sa oled oma õdedele juba öelnud, et ma tulen sinuga Atlantisesse kaasa?”

„Neile, kellega ma rääkida olen saanud, jep, loomulikult olen.”

„Kas see võib neid šokeerida, kui nad … meie kohta tõe teada saavad?”

„Pa õpetas meid lapsepõlvest saadik kõiki austama, hoolimata nende nahavärvist ja seksuaalsest suunitlusest. Meie majapidajanna Claudia võib korraks kergitada kulmu, aga ainult sellepärast, et ta kuulub vanemasse põlvkonda ja hindab traditsioone.”

„Aga kuidas on lugu sinuga, Cee? Kas sina tunned end minu seltsis oma pereliikmete ees vabalt?”

„Sa ju tead, et tunnen. Miks sa järsku nii ebakindlaks muutusid?”

„Ainult sellepärast, et … ehkki sa oled mulle oma õdede ja Atlantise kohta kõik ära rääkinud, ei tundunud nad miskipärast … tõelisena. Aga veidi rohkem kui nädala pärast oleme me päriselt seal. Ja ma kardan. Eriti kohtumist Stariga. Selles mõttes, et teie kaks olite ju väga lähedased enne seda, kui mina sinu ellu tulin.”

„Sa tahad vist öelda, et enne seda, kui tema kallim Mouse tema ellu tuli? Star oli see, kes tahtis minu juurest ära minna, mäletad?”

„Mäletan, aga ta helistab sulle endiselt iga nädal, ning ma tean, et te vahetate kogu aeg sõnumeid ja …”

„Chrissie! Star on minu õde. Sina aga oled, ühesõnaga, sina oled …”

„Jah?”

„Sina oled minu teine pool. See on hoopis teine asi, täiesti teine asi, ja ma väga loodan, et ruumi jätkub teile mõlemale.”

„Muidugi jätkub, aga nagu sa tead, on kapist väljatulek päris suur julgustükk.”

„Brr, ma vihkan seda väljendit,” väristas CeCe õlgu. „Mina olen ju ikka mina, seesama inimene, kes ma alati olen olnud. Ma vihkan raamidesse surumist ja sildistamist. Vaata! Veel üks viit, mis veinimõisa juhatab. Pööra sealt paremale.”

Nad keerasid järgmisele kitsale teele. CeCe märkas kauguses ridade kaupa midagi, mis näisid olevat lehtedeta viinapuurootsud.

„Jääb mulje, et see paik pole kuigi edukas. Lõuna-Prantsusmaal katavad sellel aastaajal viinapuid lehed ja marjad.”

„Cee, sa unustad, et meie maailmajaos on aastaajad pea peale pööratud nagu „Võlur Ozis”. Minu teada korjatakse viinamarjasaaki suvel, järelikult umbes veebruari ja aprilli vahel, mistõttu viinapuud ongi praegu raagus. Näed, veel üks teeviit. „Pood”, „Tellimused” ja „Vastuvõtt”. Võtame suuna vastuvõtualale, eks?”

„Nagu ütled, boss,” lausus CeCe, märgates, et vihm on järele jäänud ja läbi pilvede piilub juba päike. „Siinne ilm on täpselt nagu Inglismaal,” pomises ta. „Ühel hetkel vihm, järgmisel päike.”

„Ehk sellepärast elabki siin nii palju inglasi, kuigi sinu vanaisa ütles eile, et suurim osa sisserändajatest on siin šotlased ja kohe nende kannul tulevad iirlased.”

„Kes on asunud elama teisele poole maakera, et siin rikkaks saada. Eks minagi tulin osaliselt selle mõttega. Vaata, veel üks viit, mis juhatab vastuvõttu. Ossa, kui armas vana kivimaja! Tundub nii hubasena, otse orus, mäed igast küljest kaitseks. Natuke nagu meie kodu Genfis, ainult järveta,” täheldas CeCe, kui Chrissie auto seisma jättis.

Kahekorruseline talumaja oli end õdusalt sisse seadnud mäeküljel, oru põhjani ulatuva astangulise viinamarjaistanduse kohal. Hoone seinad olid valmistatud tugevatest hallidest kividest, mis olid ebaühtlaste servadega ja omavahel täpselt kokku sobitatud. Suured aknad peegeldasid vastu järjest eredamaks muutuvat taevasina, varikatusega veranda oli maja kõigilt külgedelt oma embusse võtnud, reelingute küljes aga rippusid rõõmsate punaste begooniatega lillekastid. CeCe märkas kohe, et peamaja on aastate jooksul juurde ehitatud, sest kiviseinad olid halli eri varjunditega ja ajahambast puretud.

„Vastuvõturuum on seal,” katkestas Chrissie talumaja vasemal küljel paiknevale uksele osutades tema mõtiskelu. „Võib-olla leidub seal keegi, kes aitab meil Mary leida. On sul ikka kaasas see sõrmuse pilt, mille Ally sulle faksis?”

„Ma toppisin selle enne lahkumist seljakotti.” CeCe ronis välja ja haaras tagaistmelt koti. Esitasku luku lahti tõmmanud, võttis ta välja paberilehe.

„Kuule, Cee, see on ju täitsa kortsus,” sõnas Chrissie pettunult.

„Mis tähtsust sellel on? Sõrmus on ikkagi selgelt näha.”

„Jah, aga see ei mõju eriti tõsiselt võetavalt. Selles mõttes, et kui sa kavatsed koputada võhivõõra uksele ja öelda talle või mõnele tema pereliikmele, et sinu teada on ta su kadunud õde … Ta võib sind poolearuliseks pidada. Mina igatahes peaksin,” selgitas Chrissie.

„Praegu ei saa me niikuinii teha muud kui lihtsalt küsida. Oeh, ma olen miskipärast närvis. Sul on õigus, mind võidakse pidada hulluks.”

„Sul on vähemalt oma õdede ja isa foto. Sellel paistate kõik normaalsed.”

„Noh õdede moodi me just välja ei näe,” lausus CeCe, kui Chrissie auto uksed kinni lõi ja lukku pani. „Olgu, hakkame minema, enne kui ma põnnama löön.”

Vastuvõtuala – väike männipuiduga kaetud näidistesaal, mis kinnitus peamaja külge – oli inimtühi. CeCe helistas kella, nagu lauale jäetud sildil paluti.

„Vaata vaid kõiki neid veine!” hüüatas Chrissie saalis ringi jalutades. „Mõned neist on isegi auhindu võitnud. Tegu on täiesti tõsiselt võetava paigaga. Ehk peaksime avaldama soovi mõnda neist degusteerida?”

„Praegu on alles lõuna ja päeva ajal joomine teeb uniseks. Pealegi oled sa roolis …”

„Tere, kas ma saan teid aidata?” Näidistesaali kõrvaluksest astus välja blondide juuste ja säravsiniste silmadega pikakasvuline naine. CeCe meelest oli temas nii palju loomulikku ilu.

„Jah, ma tahaksin teada, kas meil oleks võimalik rääkida, hmm, Mary McDougaliga.” küsis ta.

„See olen mina!” vastas naine. „Mina olengi Mary McDougal. Kuidas ma saan teile abiks olla?”

„Oh, ee …”

„Ühesõnaga, mina olen Chrissie ja tema on CeCe,” lausus Chrissie sõnajärge kidakeelse CeCe käest üle võttes, „ja asi on selles, et CeCe isa – kes on muide surnud – advokaat on juba aastaid jahtinud naist, keda CeCe ja tema pereliikmed kutsuvad kadunud õeks. Hiljuti sai advokaat infot, et nende kadunud õeks võib olla naine nimega Mary McDougal, kes elab siinsel aadressil. Palun vabandust, ma tean, kui kummaliselt see kõlab, aga …”

„Tegelikult on lugu selline, Mary,” alustas CeCe, kes oli vahepeal end koguda jõudnud, „et Pa Salt – meie isa – lapsendas kuus imikueas tüdrukut ning mainis sageli ka kadunud õde – keda tal ei õnnestunud leida. Me kõik saime nime Plejaadide tähekogu järgi, aga meie noorim õde Merope on kogu aeg puudu olnud. Tehniliselt võttes ongi ta kadunud seitsmes õde nagu kõigis Seitsme Õe legendides, kas pole?”

Et naine vaatas talle tühja pilguga ainiti otsa, vuristas CeCe kiiruga edasi.

„Väga võimalik, et sa pole neist midagi kuulnud. Aga meie kasvasime nende müütide saatel üles, ehkki enamikul inimestest, kui nad just tähtede ja Kreeka legendide vastu erilist huvi ei tunne, pole Seitsmest Õest aimugi.” CeCe tajus, et kaldub teemast kõrvale, ja sulges suu, et ei saaks enam midagi öelda.

„Oh, muidugi olen ma Seitsmest Õest kuulnud,” naeratas Mary. „Minu ema – kelle nimi on samuti Mary – õpetas ülikoolis antiikkirjandust. Ta tsiteerib alailma Platonit ja teisi filosoofe.”

„Sinu ema on siis samuti Mary?” imestas CeCe talle otsa vaadates.

„Jah, ta on Mary McDougal, täpselt nagu mina. Ametlikult on mu nimi Mary-Kate, aga kõik ütlevad mulle MK. Ee … ega teil selle puuduva õe kohta rohkem infot pole?”

„On, üks asi on veel. Meil on see sõrmuse pilt,” vastas Chrissie. Ta pani kortsunud pildi kitsale letile, mis neid Mary-Kate’ist lahutas. „See on seitsme tipuga tähekujuline sõrmus, mida kaunistavad smaragdid ja mille keskel on teemant. Paistab, et Mary on selle kellegi käest saanud, ning see tõestab, et tema ongi see õige, kui mõistate, mida ma öelda tahan. Kahjuks on see ainus asi, mis annab meile kätte niidiotsa.”

Mary-Kate silmitses pilti, kulm kergelt kipras.

„Sulle ei ütle see ilmselt midagi ja meil oleks vist targem lahkuda,” pomises CeCe, kelle kimbatus iga sekundiga kasvas. Ta kahmas paberilehe enda kätte. „Anna andeks, et me sind tülitasime, ja …”

„Oodake! Kas ma tohin pildile veel ühe pilgu heita?”

CeCe jäi teda üllatunult vaatama. „Sa siis tundsid sõrmuse ära?”

„Väga võimalik.”

CeCe kõhus jõnksatas. Ta pööras pea Chrissie poole, soovides, et saaks tal käest kinni võtta ja tunda tema rahustavat käepigistust, aga nii kaugel ta avalikkuse ees veel polnud. Ta ootas, kuni noor naine pilti lähemalt uuris.

„Ma pole päris kindel, aga see näeb kangesti ema sõrmuse moodi välja,” ütles Mary-Kate. „Või õigemini – kui see on tõesti sama sõrmus – kuulub see nüüd mulle, sest sain selle kahekümne esimeseks sünnipäevaks temalt kingiks.”

„Tõesti?” ahmis CeCe õhku.

„Jaah, nii kaua kui mina mäletan, on tal see sõrmus alati olemas olnud. Ta ei kandnud seda iga päev, ainul vahel harva erilistel puhkudel võttis ehtekarbist välja ja pistis sõrme. Ma olen seda alati ilusaks pidanud. Sõrmus on väga väike, mõistate, ja mahtus seetõttu talle ainult väiksesse sõrme, kuhu see hästi ei sobinud, või neljandasse sõrme, aga seal kandis ta juba kihlasõrmust ja laulatussõrmust. Aga et ma ei kavatse niipea kihluda ega abielluda, siis pole vahet, millises sõrmes mina seda kandma hakkan,” lisas ta laia naeratusega.

„Kas see tähendab, et sõrmus on praegu sinu käes?” küsis CeCe kähku. „Kas me saaksime seda näha?”

„Tegelikult küsis ema enne reisile minekut minu käest, kas ta tohib sõrmuse kaasa võtta, sest ma kannan seda niikuinii haruharva, aga võib-olla ta siiski ei võtnud seda … Kuulge, ehk tulete minuga kaasa teisele korrusele?”

Samal hetkel pistis pea ukse vahelt sisse pikka kasvu lihaseline mees, peas laia äärega kaabu.

„Hei, Doug!” ütles Mary-Kate. „Kas kõik on korras?”

„Ikka, tulin lihtsalt läbi, et oma jõugule veepudeleid juurde võtta.” Doug osutas rühmale tursketele meestele, kes väljas seisid.

„Tervitus!” ütles mees CeCele ja Chrissiele külmiku juurde minnes ning tõmbas välja kandiku veepudelitega. „Vististi turistid?”

„Nojah, midagi sinnapoole. Siin on imekaunis maastik,” lausus Chrissie, kes oli mehe Austraalia aktsendi ära tundnud.

„Seda küll.”

„Ma käin meie külalistega ülakorrusel ära,” ütles Mary-Kate. „Nende meelest võivad meie perekonnad mingil moel seotud olla.”

„Tõesti?” Doug jäi kortsus kulmul CeCed ja Chrissiet põrnitsema. „Mis siis ikka, ma lasen koos semudega väljas söögipoolisel hea maitsta, kui miskit peaks tarvis minema.”

Doug näitas käega ümmargusele puulauale, mille ümber kogunenud mehed istet võtsid.

„Aitäh, Doug!” tänas Mary-Kate.

Mees noogutas, heitis CeCele ja Chrissiele veel ühe pilgu ning lahkus.

„Pagan võtaks, need sellid vist nalja ei mõista või mis?” sosistas CeCe väljas olevaid mehi silmitsedes.

„Ei,” vastas Mary-Kate laia naeratusega. „Dougi ei maksa liiga tõsiselt võtta – asi on lihtsalt selles, et pärast seda, kui mu ema ja vend ära sõitsid, peab ta oma kohuseks mind kaitsta, mõistad? Tegelikult on poisid toredad. Me sõime eile kõik koos õhtust. Tulge nüüd minuga kaasa!”

„Me võime vabalt ka väljas oodata, ausalt,” ütles Chrissie.

„Kõik on korras, ehkki tuleb tunnistada, et minu meelest on see kõik väheke veider. Aga nagu te äsja nägite, olen ma hästi turvatud.”

„Aitäh!” tänas CeCe, kui Mary-Kate osa letist üles tõstis ja nad sisse laskis. Ta juhtis mõlemad mööda järske trepiastmeid üles ja viis mööda koridori avarasse talalaega elutuppa, mille ühest aknast avanes vaade orule ja selle taga kõrguvatele mägedele, vastasseinas aga laiutas hiigelsuur kivikamin.

„Palun võtke istet, ma otsin kohe sõrmuse üles.”

„Suur tänu, et sa meid usaldad!” hõikas CeCe talle järele.

„Pole probleemi. Ma palun oma sõpra Fletchi, et ta siia tuleks ja teile seltsi pakuks.”

„Väga tore, super!” noogutas Chrissie.

Kui Mary-Kate oli lahkunud ja nad mõlemad kamina ette vanale, aga mugavale diivanile istunud, pigistas Chrissie CeCe kätt. „Oled kombes?”

„Jep. Nii armas tüdruk. Ma pole päris kindel, kas mina laseksin pärast niisuguse loo kuulmist kaks võõrast oma koju.”

„Seda küll, aga siin kandis on rahvas ilmselt palju usaldavam kui suurlinna elanikud. Ja nagu ta mainis, valvab ukse taga terve meeskond.”

„Blondide juuste ja suurte siniste silmade tõttu meenutab ta mulle Stari.”

„Sa näitasid mulle Stari pilte, nii et ma tean, mida sa silmas pead, aga ära unusta, et sinu õed pole veresugulased, järelikult on olemas ka võimalus, et Mary-Kate pole samuti kellegagi teist otseses suguluses,” täheldas Chrissie.

Uks avanes ja tuppa astus pikakasvuline kiitsakas mees, kes võis olla veidi üle kahekümne. Villase pesapallimütsi alt ripnesid välja pikad helepruunid juuksed ja kõrvades uhkeldas mitu hõbeneeti.

„Tšau, mina olen Fletch, rõõm tutvuda.”

Tüdrukud tutvustasid end ja Fletch istus nende vastu tugitooli.

„MK saatis mu siia, et olla kindel, ega teil pole kavas teda ehete pärast sihikule võtta,” sõnas Fletch laialt naeratades. „Mis värk on?”

CeCe lasi Chrissiel kõike selgitada, sest too sai sellistes olukordades palju paremini hakkama.

„Ma tean, et see kõlab kummaliselt,” lõpetas Chrissie, „aga CeCe pärineb veidrast perekonnast. Selles mõttes, et mitte nemad pole veidrad, küll aga on seda tõsiasi, et nende isa nad üle kogu maailma kokku korjas ja adopteeris.”

„Kas te teate, miks ta teid kõiki lapsendas? Ma pean silmas, et miks just nendest paikadest?” küsis Fletch.

„Pole aimugi,” vastas CeCe. „Arvata võib, et paigad valis ta juhuslikult, reisil olles. Et meie olime parasjagu just seal, haaras ta meid sülle ja tõi koju.”

„Saan aru. Või tegelikult ei saa, aga …”

Just siis jõudis Mary-Kate tagasi elutuppa.

„Ma otsisin nii enda kui ka ema ehtekarbi läbi, aga sõrmust pole kummaski. Paistab, et ta võttis selle siiski kaasa.”

„Kui kaua ta kodunt ära on?” küsis CeCe.

„Lahkudes ütles ta ainult, et reisib ringi nii kaua, kui tahtmist on.” Mary-Kate kehitas õlgu. „Hiljuti suri minu isa ning ema otsustas minna ümbermaailmareisile ja külastada nüüd, mil ta on veel piisavalt noor, kõiki sõpru, keda pole aastaid näinud.”

„Minu kaastunne isa surma puhul. Nagu me juba mainisime – hiljuti suri ka minu isa,” lausus CeCe.

„Aitäh!” ütles Mary-Kate. „Päris karm aeg, on ju? See juhtus alles mõne kuu eest.”

„Kindlasti oli see ka sinu emale šokk,” lausus Chrissie.

„Oh, seda muidugi. Ehkki isa oli juba seitsekümmend kolm, ei pidanud me teda sugugi vanaks. Ema on temast tükk maad noorem – tal tuleb järgmisel aastal suur juubel, kuus ja null. Aga tema vanust on samuti raske ära arvata – ta näeb nii noor välja. Teate, mul on temast üks eelmisel aastal tehtud foto, millel on ka minu vend Jack ja minu isa. Isa ütles alailma, et ema sarnaneb näitlejannaga, kelle nimi oli Grace Kelly.”

Kui Mary-Kate foto ära tõi, jäid mõlemad tüdrukud seda silmitsema. Kui Mary-Kate juunior oli ilus, siis Mary seenior oli ikka veel tõeline iludus, ehkki juba hilistes viiekümnendates.

„Ossa! Ma ei peaks teda vanemaks kui nelikümmend,” vilistas Chrissie.

„Mina samuti,” lausus CeCe. „Ta on … täiesti vapustav.”

„Tõsi, aga mis veelgi olulisem: ta on erakordne inimene. Kõik armastavad minu ema,” sõnas Mary-Kate naeratades.

„Mina võin seda kinnitada,” ütles Fletch. „Ta on täiesti eriline, hästi soe ja külalislahke, mõistate?”

„Nojah, meie kasuema Ma on samasugune – ta lihtsalt oskab meis kõigis tekitada tunde, et oleme ainulaadsed,” lausus CeCe teisi kaminasimsile ritta seatud fotosid uurides. Üks pilt oli mustvalge ülesvõte, millel Mary seenior oli noorem, seljas tume akadeemiline rüü, peas kandiline müts ja näol särav naeratus. Taustal võis märgata uhke hoone sissepääsu ääristavaid kivist sambaid.

„Siin on samuti sinu ema?” osutas CeCe fotole.

„Just, tehtud päeval, mil ta Dublinis Trinity College’i lõpetas,” noogutas Mary-Kate.

„Ta on siis iirlanna?”

„Jep, seda küll.”

„Ega sa ei oska öelda, kui kauaks ta välismaale jääb?” tahtis Chrissie teada.

„Ei, sest nagu ma juba mainisin, pole reisi lõpp paigas; ema ütles, et tagasipöördumise tähtaja puudumine teeb rännaku põnevamaks. Ehkki paariks esimeseks nädalaks oli tal plaan siiski olemas.”

„Ma ei tahaks tüli teha, aga me tahaksime väga temaga kokku saada ja selle sõrmuse kohta küsida. On sul ehk aimu, kus sinu ema võiks praegu olla?” küsis CeCe.

„Ajakava on külmiku külge kinnitatud, kohe vaatan, aga ma olen üpris kindel, et hetkel on tema asukohaks ikka veel Norfolki saar,” lausus Mary-Kate toast lahkudes.

„Norfolk?” kortsutas CeCe kulmu. „Kas see pole mitte üks krahvkond Inglismaal?”

„On,” kinnitas Fletch, „aga ühtlasi ka tilluke saar Vaikse ookeani lõunaosas Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Imeline paik, ning kui MK ema kauaaegne sõbranna Bridget paar aastat tagasi tal siin külas käis, läksid nad koos sinna reisile. MK ema sõbrannale meeldis seal nii väga, et ta otsustas Londonis oma kodinad kokku korjata ja sinna oma vanaduspõlve veetma kolida.”

„Just, külmiku peal oleva ajakava järgi peaks ema ikka veel sellel saarel olema,” teatas taas nähtavale ilmunud Mary-Kate.

„Millal ta sealt lahkub? Ja kuidas me sinna saame?” küsis CeCe.

„Paari päeva pärast, kuigi saar jääb Aucklandist vaid lühikese lennureisi kaugusele. Minu teada igapäevane lennuühendus saarega puudub. Me peame välja uurima, millal lend väljub,” hoiatas Mary-Kate.

„Kurivaim!” pomises CeCe endamisi. Ta vaatas Chrissiele otsa. „Me peaksime homme hilisõhtul juba Londonisse lendama. Kas meil on nii palju aega?”

„See aeg tuleb lihtsalt võtta, on ju?” kehitas Chrissie õlgu. „Selles mõttes, et võrreldes teekonnaga, mis meid Euroopast tagasi tulles ees ootaks, on ta praegu otse nurga taga. Ja kui kadunud õe saab selle sõrmuse abil kindlaks teha, siis …”

„Ma vaatan üle lennuvõimalused Norfolki saarele ning Queenstownist Aucklandi, sest lennukiga jõuate kohale kiiremini kui autoga,” ütles Fletch tõustes ning läks pika puidust söögilaua juurde, kus vedelesid ajalehed ja ajakirjad ning seisis vanaaegne paksu põhjaga arvuti. „Mul võib veits aega minna, sest internetiühendus on selles piirkonnas pehmelt öeldes närune.” Ta toksas sõrmega klaviatuuri. „Jep, hetkel internet puudub,” ohkas ta.

„Ma nägin sellel fotol sinu venda. Kas tema on Uus-Meremaal?” küsis CeCe Mary-Kate’ilt.

„Tavaliselt küll, aga lendas veidi aja eest Lõuna-Prantsusmaale, et prantslastelt veinivalmistamist õppida.”

„Ta võtab siis isalt viinamarjaistanduse üle?” tahtis Chrissie selgust saada.

„Jep. Kuulge, sõbrad, kas te olete näljased? Lõunaaeg on ammu möödas.”

„Nälga suremas,” vastasid Chrissie ja CeCe ühekorraga.

Kui kõik neli olid kokku kogunud saia, kohaliku juustu ja külmad lihalõigud, tegid nad osa söögilauast puhtaks ja istusid einestama.

„Kus te siis õigupoolest elate?” küsis Fletch.

„Alice’is,” vastas CeCe. „Aga minu lapsepõlvekodu on Atlantis, mis asub Šveitsis Genfi järve kaldal.”

„Atlantis, Seitsme Õe isa Atlase müütiline kodu,” naeratas Mary-Kate. „Paistab, et teie isa oli Kreeka legendidest tõelises vaimustuses.”

„Nojah, seda küll. Meil oli isegi suur teleskoop, mis seisab praeguseni maja katusel kõrguvas observatooriumis. Selleks ajaks, kui me rääkima hakkasime, olid meil kõigi Orioni ja Sõnni tähtkujus ning selle ümber paiknevate tähtede nimed juba peas,” ütles CeCe. „Mind hakkasid nad ausalt öeldes huvitama alles siis, kui ma Alice’isse kolisin ja aru sain, et aborigeenide mütoloogias on Seitse Õde jumalannad. Mind pani imestama, et Seitsme Õe kohta on nii paljudes paikades loodud hulgaliselt legende. Nagu näiteks maiade, kreeklaste, jaapanlaste kultuuris … need õed on kuulsad üle kogu maailma.”

„Ka maooridel on õdedest omad lood,” lisas Mary-Kate. „Siin kandis kutsutakse neid Matariki tütardeks. Igaühel neist on erilised võimed ja anded, mida nad inimestele õpetavad.”

„Huvitav, kuidas kõik need kultuurid kauges minevikus teistest lugudest teada said,” imestas Chrissie. „Selles mõttes, et tollal polnud ju internetti, telefone ega isegi postiteenust, nii et kuidas saavad kõik legendid olla niivõrd sarnased hoolimata tõsiasjast, et suhtluskanalid inimeste vahel puudusid?”

„Teil oleks tõesti tarvis kohtuda minu emaga,” itsitas Mary-Kate. „Tema juba nendel teemadel ei eksi. Ta on tõeline tarkpea – mitte selline nagu kahjuks mina. Mind huvitab rohkem minu muusika kui filosoofia.”

„Aga sa näed oma ema moodi välja,” ütles Chrissie.

„Nojah, seda kuulen ma sageli, aga tegelikult olen ma lapsendatud.”

CeCe heitis Chrissiele kiire pilgu. „Vau!” sõnas ta. „Nagu mina ja minu õed. Kas sa tead täpselt, millisest paigast sind lapsendati? Ja kes on sinu bioloogilised vanemad?”

„Ei tea. Lapsendamisest rääkisid ema ja isa mulle kohe, kui sain piisavalt vanaks, et mõista, aga mul on alati olnud tunne, et minu ema on minu ema ja minu isa on … oli minu isa. Kogu lugu.”

„Palun vabandust, et ma nii uudishimulik olen,” lausus CeCe kähku. „Asi on lihtsalt selles, et … kui sina oled lapsendatud, siis …”

„Siis võid tõepoolest olla kadunud õde,” lõpetas Chrissie lause.

„Teate, ma mõistan, et teie pereliikmed on juba tükk aega seda isikut otsinud,” alustas Mary-Kate vaikselt, „aga minu ema pole kadunud õe teemat kordagi maininud. Ma tean vaid seda, et minu lapsendamine oli salajane ning mind adopteeriti siin, Uus-Meremaal. Kui teil õnnestub minu emaga kohtuda, teeb ta kindlasti selle loo selgeks.”

„Olgu.” Fletch tõusis. „Ma proovin veel kord internetti pääseda, et teil oleks aimu, kas teil õnnestub kahekümne nelja tunni jooksul Norfolki saarele saada.” Ta nihkus laua ääres edasi ja istus arvuti ette.

„Kas su emal mobiil on?” küsis Chrissie.

„On,” vastas Mary-Kate, „aga kui te küsite minult, kas me saame ta telefoni teel kätte, siis Norfolki saarel on haruharva mobiililevi. Just sellepärast ongi seal nii ilus elada, et nad on kõigist ülejäänud paikadest viiskümmend aastat ajas maas, ja seda eriti nüüdisaegse tehnoloogia vallas.”

„Halloo, Houston, me oleme orbiidil!” hüüatas Fletch. „Homme hommikul kell seitse läheb Queenstownist lennuk, mis maandub Aucklandis kell kaheksa. Sealt edasi Norfolki saarele on lend kell kümme ning veidi vähem kui paari tunni pärast olete kohal. Mis kell te homme õhtul Sydneyst edasi lendate?”

„Õhtul üheteistkümne paiku,” vastas Chrissie. „Kas hilisel pärastlõunal on mõni lend Norfolki saarelt Sydneysse?”

„Kohe vaatan,” ütles Fletch arvutiekraani ette naastes.

„Isegi kui meil õnnestub õigel ajal Norfolki saarelt ära lennata, saame veeta seal vaid mõne tunni,” lausus CeCe.

„Aga saar on pisike, on ju?” täheldas Fletch.

„Mary-Kate, ehk proovid siiski ema mobiilile helistada?” küsis Chrissie. „Ühesõnaga, see oleks päris karm, kui me nii pika maa maha lendaksime ja seejärel avastaksime, et teda polegi enam saarel.”

„Loomulikult proovin. Ning ma võin helistada ka ema sõbrannale Bridgetile, kelle juures ta peaks peatuma. Ema jättis tema numbri külmikule – ma toon selle kohe siia ja helistan seejärel mõlemale.”

„Meil vedas!” ütles Fletch. „Kell viis õhtul on lend saarelt Sydneysse. Kui te maandute Norfolki aja järgi kümme nelikümmend hommikul, siis peaks teil jääma piisavalt palju aega, et kohtuda Mary-Kate’i emaga. Kelle hüüdnimi on muide alati olnud Merry¹ – tõenäoliselt hakati teda nõnda kutsuma juba siis, kui ta oli alles väike tüdruk ja kogu aeg itsitas.”

„Nii armas,” naeratas Chrissie.

„Minul polnud lapsena ainsatki hellitusnime,” pomises CeCe poolihääli. „Mina ja Elektra olime tigedad ja lärmakad õed.”

„Ma proovisin helistada nii emale kui ka Bridgetile, aga sattusin mõlema mobiilil ja lauatelefonil kõneposti,” sõnas Mary-Kate köögist tagasi tulles. „Ma jätsin sõnumid, et te soovite emaga sõrmuse asjus kohtuda ja et teil on plaanis teda homme külastada, nii et kui nad peaksid automaatvastajat kuulama, siis saavad nad teada, et te olete tulemas.”

„Kuidas siis jääb?” piilus Fletch üle arvutiekraani nende poole. „Aucklandi ja Norfolki saare lendudele on jäänud vaid kolm kohta ning saarelt tagasi Sydneysse ainult kaks. Lendate või mitte?”

CeCe silmitses Chrissiet, kes kehitas õlgu. „Kui me juba siin oleme, peaksime vähemalt püüdma Mary-Kate’i emaga kokku saada, Cee.”

„Jep, sul on õigus, ehkki sellisel juhul tuleb homme vara tõusta. Kui ma annan oma krediitkaardi andmed, Fletch, kas sa saaksid siis meile piletid broneerida? Vabanda, et ma seda palun, aga ma kahtlen, kas me leiame mõne kohaliku internetikohviku.”

„Ei leia, ja muidugi broneerin ma teile piletid, see pole mingi vaev.”

„Ah jaa, üks asi veel: kas te saaksite soovitada paika, kuhu ööseks jääda?” küsis alati praktiline Chrissie.

„Loomulikult, te võite ööbida siin, tiibhoones,” vastas Mary-Kate. „Neid magamistube kasutavad tavaliselt töölised, aga ma olen päris kindel, et üks ruum on praegu vaba. Tuba pole kuigi peen – seal on ainult narid –, aga on lähim paik, kus pea padjale panna.”

„Tuhat tänu!” ütles Chrissie. „Rohkem me sind ei tüüta. Ma teeksin rõõmuga väikese jalutuskäigu. Siinne loodus on täiesti vapustav.”

„Olgu, ma näitan teile magamistoa kätte ja …” Mary-Kate heitis Fletchile põgusa pilgu ja jätkas: „Ema jättis külmiku täis ja ma võin täna õhtuks kanahautise üles soojendada. Kas see maitseks teile? Ma tahaksin teie perekonna ja meie võimaliku seotuse kohta rohkem teada saada.”

„Jah, tegelikult oleks vahva, kui selguks, et just sina oled meie kadunud õde. Ning see on sinust väga kena, et sa meile öömaja pakud,” naeratas CeCe. „Suur tänu külalislahkuse eest!”

„Uus-Meremaal on lihtsalt selline komme,” kehitas Fletch õlgu. „Kõik aitavad kõiki.”

„Suur tänu!” lausus Chrissie. „Hiljem näeme!”

Väljas võttis neid vastu jahe värske õhk ja taevas oli värvunud sügavsiniseks. „Siin on kõik teisiti kui Austraalias – mulle meenutab see mägist Šveitsi, aga loodus on metsikum ja taltsutamatu,” täheldas CeCe, kui nad kõrvuti kõndides aakrite kaupa laiuvatest viinapuudest möödusid. Nad leidsid kitsa raja, mis viis üles lainjale mäeküljele, ning mida kaugemale nad jalutasid, seda karedam ja metsikum oli taimkate. Põõsastikust möödudes libistas CeCe sõrmedega üle lehtede, et ererohelise looduse lõhna tunda.

Ta kuulis puude vahelt tundmatute lindude hõikeid ja nõrka veevulinat ning tõmbas Chrissie rajalt kõrvale helide suunas. Nad rajasid endale teed läbi põldmurakate – need olid äsjasest paduvihmast ikka veel märjad ja särasid nüüd päikesepaistel –, jäädes seisma alles siis, kui kiirevooluline kristallselge veega oja otse nende ees mööda siledat halli kaljut allapoole voolas. Vaadates kiile, kes üle veepinna libisesid, keeras CeCe enda naeratades Chrissie poole.

„Ma soovin, et saaksime jääda kauemaks,” ütles ta. „Siin on ilus, ja nii rahulik.”

„Ka mulle meeldiks ühel heal päeval tagasi tulla ja põhjalikult ümbrust uurida,” nõustus Chrissie. „Aga … mida sina arvad sellest, et Mary-Kate ei taha oma pärisvanematest midagi teada? Selles mõttes, et kindlasti kõhklesid ka sina, kui sa oma pärisperekonda otsima läksid.”

„Minu olukord oli teistsugune.” CeCe, kes oli ojaga paralleelselt mäkke tõustes hingeldama hakanud, lõi maha putuka, kes oli ta näo peale roninud. „Pa oli äsja surnud, Star käitus kummaliselt ja kaugenes minust … Ma vajasin midagi – või kedagi –, mis või kes oleks päris minu oma, mõistad? Mary-Kate’il on armastav ema ja vend juba olemas, mistõttu ta tõenäoliselt polegi tundnud soovi oma harjumuspärast elu muuta.”

Chrissie noogutas ja haaras siis CeCel käsivarrest kinni, et teda tagasi tõmmata. „Kas me saaksime korraks peatuda? Mu jalg valutab.”

Nad istusid samblasele rohulapile ja tõmbasid hinge, Chrissie aga heitis oma jalad CeCele sülle. Mõlemad suunasid mõnusas vaikuses pilgu üle oru: maamaja nende all ja terrassidel kenasti rivis seisvad viinapuud olid ainsad märgid inimasustusest.

„Huvitav, kas me oleme ta leidnud?” küsis CeCe viimaks.

„Tead, mis?” vastas Chrissie. „Minu meelest võib see tõesti nii olla.”