Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 6

„Sa oled kuidagi kahvatu, Maia. Tunned end ikka hästi?” ütles Ma kööki astudes.

„Kõik on korras, ma mõtlesin lihtsalt terve öö Georgi pommuudisele ega saanud und.”

„Jah, uudis oli muidugi vapustav. Kohvi soovid?” küsis Ma.

„Ah, tänan, ei! Jooksin hoopis kummeliteed, kui on.”

„Loomulikult on,” sekkus Claudia. Ta hallid juuksed olid nagu ikka kuklal tugevaks krunniks keeratud ning muidu mornil näol säras naeratus, kui ta Maiale otsa vaadates korvitäie äsja küpsetatud prantssaiu ja pirukaid köögilauale pani. „Ma joon seda igal õhtul enne magama minekut.”

„Sa vist ei tunne end kõige paremini, Maia. Sa oled alati hommikuti esimese asjana joonud kohvi ning pole sellest eales loobunud,” täheldas Ma endale kohvi kallates.

„Harjumusi tuleb muuta,” lausus Maia väsinult. „Ära unusta, et ma kannatan ka ajavahe all.”

„Muidugi, chérie. Ehk sööd kerge hommikueine, lähed siis tagasi voodisse ja proovid natuke magada?”

„Ei, Georg lubas hiljem siia tulla ja meiega läbi arutada, kuidas reageerida uudisele … kadunud õest. Kas teie meelest on tema allikad usaldusväärsed?”

„Pole aimugi,” ohkas Ma.

„Väga usaldusväärsed,” katkestas neid Claudia. „Ta poleks keskööl siia sõitnud, kui poleks faktides kindel olnud.”

„Tere hommikust kõigile!” ütles Ally kööki astudes ja pererahvaga ühinedes. Bear istus ta rinna peale kinnitatud kandekoti sees, pea tukastades ühele küljele vajunud. Tilluke rusikas oli Ally punakaskuldsest lokkis kiharast kinni haaranud.

„Tahad, ma võtan ta enda kätte ja panen võrevoodisse?” küsis Ma.

„Ei, sest kohe, kui ta taipab, et on üksi jäänud, ärkab ta üles ja hakkab kisama. Oh, Maia, sa oled nii kahvatu!” ütles Ally.

„Mina ütlesin sedasama,” pomises Ma.

„Kõik on korras, ausalt,” kordas Maia. „Muide, kas Christian on kusagil läheduses?” küsis ta Claudialt.

„Jah, aga tal on plaanis paadiga üle järve Genfi sõita ja mulle toidukraami tuua.”

„Sellisel juhul saaksid ehk talle helistada ja öelda, et hüppan paati ja sõidan kaasa? Ma pean linnas paar asja korda ajama, ning kui me varsti lahkume, olen keskpäevaks tagasi ja saan kohtuda Georgiga.”

„Loomulikult.” Claudia võttis telefonitoru ja valis Christiani numbri.

Ma pani Ally ette kohvikruusi. „Mul on tarvis majapidamisega tegeleda, nii et jätan teid kahekesi hommikusööki nautima.”

„Christiani paat on viieteistkümne minuti pärast valmis,” ütles Claudia toru käest pannes. „Aga nüüd pean Marinale appi minema.” Ta noogutas mõlemale ja lahkus köögist.

„Oled kindel, et sinuga on kõik hästi?” küsis Ally õelt, kui nad omavahele jäid. „Sa oled näost lumivalge.”

„Palun ära pabista, Ally. Võib-olla sain lennukis mingi kõhuviiruse.” Maia võttis lonksu teed. „Taevas halasta, kas sinul pole siin imelik olla? Selles mõttes, et kõik toimib täpselt samamoodi nagu Pa eluajal. Välja arvatud tõsiasi, et ta ei ole enam elus, mistõttu kõikjal haigutab Pa-suurune auk.”

„Ma olen siin juba tükk aega olnud ja tegelikult peaaegu harjunud, aga jah, nii see on.”

„Kui see juba jutuks tuli, et ma näen haiglane välja, siis sina, Ally, oled kõvasti kaalust alla võtnud.”

„Oh, need olid lihtsalt beebiga lisandunud kilod …”

„Ei, vähemalt minu meelest mitte. Mäletad, ma nägin sind viimati aasta tagasi, kui sa siit ära sõitsid, et Theoga Fastneti regatil võistelda. Tookord polnud sa isegi rase.”

„Tegelikult olin, ent ei teadnud seda,” parandas teda Ally.

„Sa tahad öelda, et sul polnud ainsatki sümptomit? Hommikuti ei iiveldanud ega midagi?”

„Esialgu mitte. Kui ma õigesti mäletan, siis hakkas mul halb millalgi kaheksanda nädala paiku. Ja siis läks enesetunne ikka väga hulluks.”

„Aga sa oled päris kindlasti liiga kõhn. Võib-olla ei kanna sa enda eest piisavalt hästi hoolt.”

„Üksipäini olles ei näi sooja toidu valmistamisel erilist mõtet olevat. Pealegi pean iga kord, kui olen laua äärde istunud, et sööma hakata, kohe üles hüppama ja oma väikemehega tegelema.” Ally silitas hellalt Beari põske.

„Päris üksi last kasvatada on kindlasti raske.”

„On. Ühesõnaga, muidugi on mul vend Thom, aga tema töötab Bergeni filharmoonikute asedirigendina ja teda näen ma üldjuhul vaid pühapäeviti. Ja sedagi mitte alati, sest mõnikord on ta orkestriga välismaal kontsertreisil. Aga kõige hullem pole see, et ma ei saa piisavalt magada ja pean Beari pidevalt toitma ja tal mähkmeid vahetama, vaid et mul pole kellegagi rääkida, eriti siis, kui Bear pole terve ja ma tema pärast muretsen. Seetõttu kulub Ma abi hädasti ära: tal on põhjalik teadmistepagas kõiges, mis puudutab imikuid.”

„Ta on supervanaema,” naeratas Maia. „Pa oleks Beari üle kindlasti üliõnnelik olnud. Su poeg on imearmas. Ma pean end nüüd ülakorrusel valmis seadma.”

Kui Maia tõusis, haaras Ally vanemal õel käest kinni. „Mul on nii hea meel sind näha. Ma olen sinust nii suurt puudust tundnud.”

„Ja mina sinust.” Maia suudles Ally pealage. „Hiljem näeme.”