Читать книгу Seitse õde - Lucinda Riley - Страница 10

Kui mu mobiil öösel kell kaks helisema hakkas, lamasin mina unetuna voodis ja juurdlesin selle üle, miks mul on nii raske end vabaks lasta ja Pa’d leinata. Ekraanil Tiggy nime nähes tegi kogu mu sisemus järsu saja kaheksakümne kraadise pöörde.

„Halloo!”

„Tere, Maia, anna andeks, et ma nii hilja helistan, aga ma sain su sõnumi alles praegu kätte. Levi on siin väga katkendlik. Sinu häälest võis järeldada, et midagi on juhtunud. Kas sinuga on kõik korras?”

Tiggy armas muretu hääl sulatas jää külmunud kalju ümbert, mis näis asendavat mu südant.

„Jah, minuga küll, aga ...”

„Kas asi on Pa Saltis?”

„Jah,” ahmisin pingest hingetuna õhku. „Kuidas sa tead?”

„Ei teadnudki ... see tähendab, ei tea ... aga täna hommikul otsisin nõmmel üht noort hirve, kelle me paari nädala eest ära märgistasime, ja mind valdas veider tunne. Kui ma hirve üles leidsin, oli ta surnud, ja miskipärast läksid mu mõtted kohe Pa’le. Ma tõrjusin need eemale ja arvasin, et olen hirve pärast endast väljas. Kas ta ...?”

„Tiggy, mul on väga väga kahju, aga ... Ma olen sunnitud sulle ütlema, et ta suri täna varahommikul. Tegelikult peaksin praegu juba ütlema, et see juhtus eile,” parandasin end.

„Oh, Maia, ei! Ma ei suuda seda uskuda. Mis juhtus? Kas paadiõnnetus? Kui ma teda viimati nägin, hoiatasin teda, et ta ei tohiks enam üksipäini Laseriga järvele minna.”

„Ei, ta suri siin, kodus. Ta sai infarkti.”

„Kas sa olid tema juures? Kas ta kannatas? Ma ...” Tiggy hääl katkes. „Ma ei suudaks taluda mõtet, et ta pidi valu tundma.”

„Ei, Tiggy, mind polnud siin. Ma olin paar päeva Londonis oma sõbranna Jenny juures. Tegelikult ...” – mulle meenus miski ja ma hingasin sügavalt sisse – „oli just Pa see, kes mul sinna sõita soovitas. Ta ütles, et väike puhkus Atlantisest eemal teeks mulle head.”

„Oh, Maia, kui kohutav! Selles mõttes, et sa oled haruharva kodunt ära ja just nüüd, kui sa lahkusid ...”

„Ma tean.”

„Mis sa arvad, kas ta tundis seda ette? Ja tahtis sind säästa?”

Tiggy ütles välja sama mõtte, mis oli mind viimase paari tunni jooksul korduvalt kummitanud.

„Ei, seda ma ei usu. Pigem toimis alatuse seadus. Aga ära minu pärast muretse. Hoopis rohkem vaevab mind küsimus, kuidas sulle mõjus see kohutav uudis, mille ma pidin edasi ütlema. Kuidas sa end tunned? Ma tahaksin seal olla ja sind kallistada.”

„Ausalt öeldes ei tea ma ka ise, kuidas end praegu tunnen, sest see ei ole üldse nagu päriselt. Ja võib-olla ei jõuagi uudis pärale enne, kui ma kodus olen. Ma püüan homsele lennule pileti saada. Kas sa teistele juba teatasid?”

„Ma jätsin neile lugematu hulga sõnumeid palvega kohe tagasi helistada.”

„Ma lendan koju sulle appi nii ruttu, kui saan, kallis Maia. Kindlasti on matuste korraldamisega palju tegemist.”

Ma ei suutnud sundida end talle ütlema, et meie isa on juba maetud. „Mul oleks hea meel sind näha. Aga nüüd, Tiggy, proovi veidi magada, kui sa und saad, ja kui sa tahad minuga rääkida, olen iga kell sinu jaoks olemas.”

„Aitäh.” Värin Tiggy hääles andis märku, et uudis on pärale jõudnud ja ta võib iga hetk nutma puhkeda. „Maia, sa ju tead, et tegelikult pole ta meie hulgast lahkunud. Hing ei sure, vaid liigub edasi järgmisele tasandile.”

„Ma loodan, et see on nõnda. Head ööd, kullakallis Tiggy!”

„Ole tugev, Maia, homme näeme!”

Vajutanud kõne lõpetamise klahvi, vajusin kurnatuna voodile ja soovisin, et mu usk surmajärgsesse ellu oleks sama tugev kui Tiggyl. Aga praegusel hetkel ei osanud ma välja mõelda ainsatki karma seadusest tulenevat põhjust, miks Pa Salt oli sunnitud Maalt lahkuma.

Ehk olin ma tõesti kunagi ammu uskunud Jumala või mõne teise inimmõistusele tabamatuks jääva jõu olemasolu. Aga elu edenedes oli see julgust andev usk miskipärast haihtunud.

Ja ausalt öeldes teadsin täpselt, millal see juhtus.

Kui ma vaid oleksin suutnud jälle midagi tunda ja mitte käituda nagu robot, kes jätab kenasti toimiva rahuliku inimolendi mulje. Asjaolu, et mul näis puuduvat võime reageerida Pa surmale emotsioonidega, mida selline sündmus oleks pidanud esile kutsuma, andis mulle teada, kui sügaval paiknevad minu enese probleemid.

Mõlgutasin mõtteid ka selle üle, et miskipärast pole mul raske teisi lohutada. Teadsin, et õed näevad minus perekonna alustala, kes on alati olemas, kui nad abi vajavad. Kõik eeldasid, et Maia on praktiline, mõistlik ja Marina sõnul ka tugev.

Tõde seisnes aga selles, et minus oli alati olnud peidus rohkem hirme kui ükskõik missuguses minu ões. Kui õed olid hoogu hoogu võtnud ja pesast välja lennanud, olin mina ainsana koju jäänud ja peitnud end põhjenduse taha, et Pa on juba eakas ja vajab minu abi. Olin lisanud ka vabanduse, et minu valitud karjääriga sobib selline lahendus imehästi, sest ma töötan üksi.

Isiklikus elus valitseva tühjuse taustal mõjus saatuse irooniana tõsiasi, et ma veedan sageli terved päevad romantilises fantaasiamaailmas, tõlkides vene ja portugali keelest romaane prantsuse ehk oma emakeelde.

Pa oli esimesena minu annet märganud, sest olin matkinud papagoina kõiki keeli, milles ta minuga suhtles. Kogenud keeleteadlasena oli ta kerge vaevaga lülitunud ühelt keelelt teisele ja kontrollinud, kas ma suudan samaga vastata. Kaheteistkümnesena olin juba kolmkeelne ja valdasin vabalt prantsuse, saksa ja inglise keelt – kõik need keeled on Šveitsis kasutusel – ning purssisin päris korralikult ka itaalia, ladina, kreeka, vene ja portugali keelt.

Võõrkeelte omandamine oli minu tõeline kirg ja igavene väljakutse, sest ükskõik mis keelt kuitahes hästi osata, alati on võimalik midagi juurde õppida. Sõnad ja nende õige kasutamine vaimustasid mind ja kui saabus aeg otsustada, missugust eriala ülikoolis valida, oli otsus ilmselge.

Pöördusin Pa poole ja küsisin nõu, mis keelele keskenduda.

Ta vaatas mulle mõtlikult otsa. „Tead, Maia, valik on muidugi sinu, aga ehk ei peaks see olema keel, mida sa kõige paremini valdad, sest ülikoolis on sul kolm-neli aastat aega valitud keel selgeks saada ja oma keeleoskust täiuseni lihvida.”

„Ma tõesti ei tea, Pa,” ohkasin. „Ma armastan neid kõiki. Sellepärast tahtsingi sinu nõu kuulda.”

„Nojah, sellisel juhul lähtun loogikast ja ütlen, et järgmise kolmekümne aasta jooksul on maailmamajanduses oodata radikaalseid muudatusi. Arvestades asjaolu, et kolme peamist lääne ühiskonnas kasutusel olevat keelt sa juba valdad, vaataksin mina sinu asemel veidi kaugemale.”

„Kas sa pead silmas selliseid riike nagu Hiina ja Venemaa?” tahtsin teada.

„Jah, ja loomulikult ka India ja Brasiilia. Need kõik on maad, kus on hiiglaslikud kasutamata ressursid ja ainulaadne kultuur.”

„Vene keel on mulle alati meeldinud, aga veelgi enam armastan ma portugali keelt. See on äärmiselt ...” – mäletan, et otsisin õiget sõna – „väljendusrikas.”

„No näed siis, saidki vastuse.” Pa naeratas ja ma märkasin, et ta jäi mu vastusega rahule. „Miks sa ei võiks õppida mõlemat keelt? Sul on keelte peale loomulikku annet ja sa saaksid kerge vaevaga hakkama. Ja ma luban sulle, Maia, et kui sul on suus nendest kahest keelest üks või mõlemad, on terve maailm sinu ees valla. Tänapäeval taipavad vaid mõned üksikud, mis meid ees ootab. Maailm muutub ja sinust saab üks esimesi, kes muutustega kaasa läheb.”

*

Mu kurk oli kuiv ja kare ning ma veeretasin end voodist välja ja tatsasin kööki, et kallata endale klaas vett. Mõtlesin Pa’le, kes oli lootnud, et ainulaadsete oskustega relvastatult võin enesekindlalt astuda vastu uue maailma koidikule, mille peatses saabumises ta kindel oli. Tookord olin ma ka ise peaaegu veendunud, et just seda ma teen. Lisaks kõigele muule olin kogu hingest püüdnud panna teda enda üle uhkust tundma.

Nagu sageli juhtub, oli mu elu võtnud teistsuguse pöörde ja lennutanud mu planeeritud trajektoorilt välja. Aga selle asemel, et pakkuda mulle stardiplatvormi, millelt laia maailma söösta, oli mu keelteoskus pakkunud hoopis võimaluse peita end lapsepõlvekodu seinte vahele.

Alati, kui mu elevil õed oma maailma eri nurkades asuvatest elupaikadest korraks koju tulid, heitsid nad mu erakuelu üle nalja. Nad hoiatasid, et mind ähvardab oht lõpetada vanatüdrukuna, sest kuidas ma saaksingi kedagi kohata, kui keeldun oma jalga Atlantisest välja tõstmast.

„Sa oled nii ilus, Maia! Kõik, kes sind on näinud, räägivad sedasama, ja ometi istud sa üksi siin ja lased oma ilul raisku minna,” noomis Ally mind, kui me viimati kohtusime.

Tõenäoliselt oli tal õigus, sest mu väline pakend tõmbab tõesti tähelepanu. Et oleme pärit kuue õega perekonnast, saime nooremana külge sildid, millel olid kirjas meid kõige täpsemalt iseloomustavad omadused:

Maia – kaunitar, Ally – juht, Star – rahusobitaja, CeCe – pragmaatik, Tiggy – hoolitseja, Elektra – tulesäde.

Küsimus oli vaid selles, kas anded, millega meid on õnnistatud, meile elus ka edu ja õnne toovad.

Mõned mu õed olid veel päris noored ja neil puudusid elukogemused, et seda teada või et mina oleksin saanud selle üle otsustada. Küll aga mõistsin ma, et minu „kingituseks” osutunud kaunis välimus oli kaasa aidanud mu elu kõige valusama hetke sünnile lihtsalt sellepärast, et olin tookord liiga naiivne mõistmaks, kui suurt väge peidab endas ilu. Seetõttu peitsin nüüd oma ilu ära, mis ühtlasi tähendas iseenda varjamist.

Viimasel ajal oli Pa mul Paviljonis külas käies sageli küsinud, kas ma olen õnnelik.

„Muidugi, Pa,” olin alati vastanud jaatavalt. Lõppude lõpuks ei paistnud ju välja ainsatki põhjust, miks ma poleks pidanud olema õnnelik. Elasin tõelises luksuses, armastav kätepaar vaid kiviviske kaugusel. Ja tehniliselt võttes oligi kogu maailm minu ees valla. Mind ei sidunud miski, mul puudusid kohustused ... aga ometi just neid ma igatsesin.

Naeratasin, sest mulle meenus, et Pa oli alles paar nädalat tagasi soovitanud mul külastada kooliaegset sõbrannat, kes elab Londonis. Täiskasvanuks saades olin pidevalt kahtlustanud, et Pa on minus pettunud, ja et ettepaneku tegi just tema, olin nõus sõitma. Ehkki kartsin, et ma pole päris „normaalne”, lootsin Londoni reisiga oma mainet tema silmis parandada.

Seetõttu olin läinud Londonisse ... ja avastanud tagasi tulles, et läinud on ka tema. Igaveseks.

Kell näitas uue päeva neljandat tundi. Pöördusin tagasi magamistuppa, heitsin voodisse ja ootasin meeleheitlikult und. Aga und ei tulnud. Süda tagus rinnus, sest järsku mõistsin, et nüüd, mil Pa on lahkunud, ei saa ma teda enam kasutada kui ettekäänet enda siin varjamiseks. On isegi väga võimalik, et Atlantis müüakse maha. Loomulikult polnud Pa mulle kordagi maininud, mis võiks juhtuda pärast tema surma. Minu teada polnud ta ka minu õdedele selle kohta sõnakestki lausunud.

Alles mõned tunnid tagasi oli Pa Salt olnud kõikvõimas, kõikjal olev. Loodusjõud, mis meid kõiki pinnal hoidis.

Pa oli meid kutsunud oma kuldõunteks. Me olime küpsed ja kenasti ümmargused ning ootasime noppimist. Aga nüüd oli jämedat oksa raputatud ja meie olime maha pudenenud ning puudus kindel käsi, mis oleks meid enne kukkumist kinni püüdnud.

*

Kuulsin koputust välisuksele ja ajasin end uimasena voodist välja, et uks lahti teha. Paari tunni eest oli hakanud koitma ning meeleheide oli sundinud mind otsima välja mulle aastaid tagasi välja kirjutatud unerohu ja võtma ühe tableti. Heitsin pilgu koridoris rippuvale seinakellale ja kahetsesin allaandmist, kuigi käes oli kaheteistkümnes hommikutund.

Avasin ukse ja nähtavale ilmus Marina murelik nägu. „Tere hommikust, Maia! Ma proovisin helistada sinu lauatelefonile ja seejärel mobiilile, aga et sa ei vastanud, olin sunnitud tulema ja kontrollima, kas kõik on korras.”

„Anna andeks, ma võtsin unerohtu ja see tegi mu oimetuks. Astu edasi,” laususin kohmetult.

„Ei, kõigepealt lasen ma sul toibuda, aga kui sa oled duši all käinud ja end riidesse pannud, kas saaksid ehk peamajja tulla? Tiggy helistas ja andis teada, et jõuab kohale õhtul kella viie paiku. Tal õnnestus saada ühendust Stari, CeCe ja Elektraga, nii et ka nemad on juba koduteel. Ega Allylt uudiseid pole?”

„Ma vaatan kohe mobiili ja kui ei ole, helistan talle uuesti.”

„Kas sa tunned end ikka hästi? Sa ei näe sugugi hea välja, Maia.”

„Kõik saab korda, Ma, ausalt. Olen varsti kohal.”

Sulgesin välisukse ja kiirustasin vannituppa, et pritsida näole külma vett, mis mu ärkvele ehmataks. Peeglisse vaadates mõistsin, miks Marina oli minu enesetunde kohta pärinud. Öö jooksul olid mu silmade ümber tekkinud kortsud ja nende alla hiigelsuured sinakad laigud. Tumepruunidelt juustelt oli kadunud läige ja need rippusid rasvaste salkudena ümber näo. Veatu meekarva nahk, mis tavaliselt ei vajanud meiki, oli punsunud ja kahvatu.

„Täna hommikul pole sa küll õdedest kõige kaunim,” pomisesin oma peegelpildile ja otsisin sassis linade vahelt mobiili. Leidnud selle lõpuks sulgteki alt, nägin ekraanil teateid kaheksa vastamata kõne kohta. Õdede sõnumeid kuulates sain aru, et uudis oli mõjunud uskumatuna ja kõiki vapustanud. Ainsana õdedest polnud minu hädakutsungile reageerinud Ally. Jätsin veel kord tema kõneposti teate ja palusin viivitamatult tagasi helistada.

Peamajja jõudnud, leidsin eest Marina ja Claudia, kes õhutasid ülakorrusel mu õdede tube ja vahetasid voodipesu. Sain aru, et Marina on leinast hoolimata õnnelik, sest ta kallid linnupojad tulevad pessa tagasi. Ühe katuse all kokku saamine oli haruldane sündmus. Viimati oli see juhtunud üksteist kuud tagasi juulis, kui Pa jaht Kreeka saarte lähedal lõbusõidul käis. Jõulude ajal oli meid koos olnud ainult neli, sest Star ja CeCe olid Kaug-Ida reisil.

„Ma saatsin Christiani paadiga toitu ja teisi tellitud varusid ära tooma,” ütles Marina, kui ma tema kannul trepist alla läksin. „Viimasel ajal on su õdedel erilised soovid, näiteks Tiggy on taimetoitlaseks hakanud ja jumal teab mis veidrat dieeti Elektra parasjagu peab,” torises ta, aga ma teadsin, et sisimas tunneb ta rõõmu igast viimasest kui sekundist keset kaost, sest talle meenusid päevad, mil ta pidi meie kõigi eest hoolt kandma. „Claudia on koidust saati köögis askeldanud, aga minu arust võiksime täna õhtul veidi lihtsamalt läbi ajada ning makaronide ja salatiga piirduda.”

„Kas sa tead, mis kell Elektra saabub?” küsisin, kui olime kööki jõudnud ja Claudia küpsetiste isuäratav lõhn minus lapsepõlvemälestused ellu äratas.

„Tõenäoliselt alles pärast südaööd. Tal õnnestus saada pilet Los Angelesest Pariisi ja sealt edasi Genfi.”

„Mis häälega ta oli?”

„Nuttis,” sõnas Marina. „Hüsteeriliselt.”

„Ning Star ja CeCe?”

„Nagu ikka, organiseeris nende kojusõidu CeCe. Stariga ma ei rääkinud. Tundus, et CeCe, vaeseke, oli saanud kohutava šoki, justkui oleks tuul tema purjedest ära võetud. Nad jõudsid alles kümne päeva eest Vietnamist tagasi. Võta värsket saia, Maia! Olen kindel, et sa pole täna hommikul veel söönud.”

Marina pani minu ette lauale saiaviilu, millele oli määritud võid ja moosi. „Jube mõelda, mismoodi nad end praegu tunda võivad,” pomisesin saia hammustades.

„Nad tunnevad end täpselt samamoodi nagu ikka ja reageerivad igaüks isemoodi,” nentis Marina elutargalt.

„Loomulikult on kõik veendunud, et tulevad koju Pa matustele,” laususin ohates. „Isegi kui see sündmus ise oleks olnud ülimalt traumeeriv, oleks tegu olnud ikkagi teatud rituaaliga, võimalusega panna punkt tema väärikale elule, saata ta puhkama ning loodetavasti liikuda ise tasapisi edasi. Nüüd saavad nad koju jõudes teada, et nende isa on lihtsalt haihtunud.”

„Ma saan sinust aru, Maia. Aga mis tehtud, see tehtud,” ütles Marina kurvalt.

„Kindlasti oli tal vähemalt mõni sõber või äripartner, kellele me peaksime teatama?”

„Georg Hoffman lubas ise selle eest hoolt kanda. Ta helistas mulle täna hommikul ja küsis, millal kõik kohale jõuavad, et ta saaks siia tulla ja teiega kohtuda. Vastasin, et teatan talle kohe, kui oleme Allyga ühendust saanud. Võib-olla oskab tema sinu isa salapärasele mõtteviisile valgust heita.”

„Ma tõesti loodan, et keegi seda teeb,” pomisesin süngelt.

„Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma su nüüd üksi sööma jätan? Mul on enne su õdede saabumist tuhat tegemist.”

„Loomulikult mitte. Aitäh, Ma,” ütlesin. „Ma ei tea, mida me sinuta peale hakkaksime.”

„Või mina teieta.” Ta patsutas mind õlale ja lahkus köögist.