Читать книгу Seitse õde - Lucinda Riley - Страница 12

Paar tundi hiljem andis mootorpaadi vaikne mürin märku Elektra saabumisest. Hingasin sügavalt sisse ja proovisin end kokku võtta. Väljusin majast ning kui ma kuuvalgesse aeda jõudes paljaste jalgade all sooja kastet tundsin, nägin üle muru minu poole sammuvat Elektrat. Tema kaunis eebenmust nahk näis kuu valgel eriliselt hiilgavat ja uskumatult pikad jalad kahandasid kiiresti meid eraldavat vahemaad.

Üle meeter kaheksakümne sentimeetri pikkuse Elektra väärikas ja sundimatu elegants tekitas minus alati tunde, et olen tähtsusetu. Käed minu poole sirutanud, surus ta mind tugevalt enda vastu ja mu pea sobis täpselt tema rindade vahelisse lohku.

„Oh, Maia!” oigas ta. „Palun ütle, et see pole tõsi! Pole võimalik, et ta on läinud, ta lihtsalt ei saanud seda teha. Ma ...”

Elektra hakkas valju häälega nuuksuma ja ma otsustasin kutsuda ta enda juurde Paviljoni, et mitte äratada majas magavaid õdesid. Juhtisin ta märkamatult õigesse suunda ja kui olin ukse meie selja taga sulgenud, ta elutuppa viinud ja diivanile istuma pannud, puhkes ta kogu südamest nutma.

„Maia, mida me temata peale hakkame?” päris ta ning vastust oodates oli tema säravates merevaigukarva silmades anuv pilk.

„Me ei saa teha midagi, et tema kaotusega kaasnevat valu leevendada, aga ma loodan, et nüüd, mil me jälle koos oleme, võime vähemalt üksteisele tröösti pakkuda,” laususin riiulilt pabertaskurätikute karpi haarates ja tema kõrvale diivanile asetades. Ta tõmbas karbist ühe taskurätiku ja pühkis silmi. „Sellest hetkest alates, kui Ma mulle teatas, olen ma vahetpidamata nutnud. Ma lihtsalt ei suuda seda taluda, Maia, ei suuda.”

„Keegi meist ei suuda,” olin temaga nõus. Teda vaadates ja väljapääsu leidnud nuttu kuulates mõtlesin tema pilkupüüdva sensuaalse välimuse ja hinges pesitseva pisikese haavatava tüdruku vahelisele vastuolule. Olin sageli näinud ajakirjades Elektra pilte, kus ta mõne filmitähe või rikka playboy käevangus seistes nägi välja nagu muinasjutuprintsess, kellest kiirgab enesekindlust, ning endalt küsinud, kas tõesti on tegu sellesama naisega, keda mina tunnen emotsionaalselt plahvatusohtliku õena. Aja jooksul olin hakanud uskuma, et Elektra ihaldab aina uusi armastus- ja tähelepanuavaldusi sellepärast, et need rahuldavad temas sügaval peidus olevat loomupärast ebakindlust.

„Kas ma toon sulle midagi juua?” küsisin, kui nuuksumisse tekkis põgus paus. „Näiteks brändit? See aitab sul rahuneda.”

„Ei, ma pole juba mitu kuud alkoholi tarbinud. Mitchil on samuti taastumisperiood.”

Mitch on Elektra praegune kallim: ülejäänud maailm tunneb teda kui maailmakuulsat Ameerika lauljat Michael Dugganit, kelle rahvusvaheliste kontserttuuride piletid on välja müüdud ja hiiglaslikud kontserdisaalid seinast seinani kiljuvaid fänne täis.

„Kus ta praegu on?” küsisin lootes, et teemamuutus viib Elektra mõtted järgmiselt pisaraterohkelt tundepurskelt eemale.

„Chicagos ja esineb järgmisel nädalal Madison Square Gardenis. Maia, palun ütle, kuidas Pa Salt suri! Ma pean seda teada saama.”

„Oled kindel, Elektra? Sa oled endast väljas ja sul on seljataga pikk lend. Võib-olla tunned end pärast korralikku und paremini.”

„Ei, Maia.” Elektra raputas pead ja pingutas silmanähtavalt, et end kokku võtta. „Palun ütle kohe!”

Seega kordasin kolmandat korda kõike, mida olin Marinalt kuulnud, libisedes üle nii paljudest üksikasjadest, kui vähegi suutsin. Elektra istus vaikides ja kuulas tähelepanelikult iga mu sõna.

„Kas te olete juba jõudnud mõelda, kuidas matuseid korraldada? Mitch arvas, et kui need toimuvad järgmisel nädalal, võib tal õnnestuda siia lennata ja mulle toeks olla.”

Esimest korda tundsin tõelist kergendust, et Pa oli eelistanud eramatust. Mõte meediatsirkusele, mis oleks järgnenud Elektra megastaarist kallima Pa matustele ilmumisele, tekitas minus külmavärinaid.

„Elektra,” alustasin, „me mõlemad oleme väsinud ja ...”

„Räägi, milles asi, Maia!” päris Elektra mu ebalevat hoiakut tajudes. „Palun.”

„Olgu, ma räägin, aga proovi rahulikuks jääda.”

„Ma luban, et hoian end vaos.”

Selgitasin talle, et teatud mõttes on matused juba aset leidnud. Ja talle tuleb au anda, sest ehkki suurest pingest tugevalt rusikasse surutud käte sõrmenukid tõmbusid valgeks, ei puhkenud ta uuesti nutma.

„Miks ta pidi seda tegema?” küsis ta. „Kas temast polnud mitte julm jätta meid kõiki ilma võimalusest endaga hüvasti jätta? Muide ...” Elektra kollakaskuldsetes silmades välgatas viha, „... see on täiesti tema moodi. Minu meelest on selline tegu üpris isekas.”

„Mis parata, meil jääb üle vaid uskuda, et tema soovis vastupidist ja tahtis meid säästa hüvastijätuvalust.”

„Aga kuidas ma saan edaspidi uskuda, et ta on igaveseks läinud? Kuidas me saame olla kindlad, et see on nii? Los Angeleses räägitakse pidevalt „leina lõpetamise” tähtsusest. Kuidas peaksime meie antud juhul leinaga toime tulema?”

„Kui nüüd päris aus olla, Elektra, siis ma ei usu, et armastatud inimese kaotusega seotud lein üldse kunagi lõpeb.”

„Võib-olla tõesti, aga sellest teadmisest pole abi.” Elektra vaatas mulle üksisilmi otsa. „Tegelikult ei jõudnud me Pa Saltiga kordagi enamiku asjade suhtes üksmeelele. Selles mõttes, et päris kindlasti ei kiitnud ta heaks minu elatise teenimise viisi. Minu meelest oli tema ainus inimene, kes uskus minu aju olemasolusse. Mäletad, kui kurjaks ta sai, kui ma koolis eksamitel läbi põrusin?”

Mäletasin vägagi selgelt Pa Salti töötoas kajanud tuliseid etteheiteid, kui Pa Elektra kohutavaid kontrolltöid nägi, ja teisigi Elektra eluvaldkondi puudutavaid pahaseid märkusi, kui mu õde suureks sai. Elektra oli alati arvanud, et reeglid on rikkumiseks, ning tema oli meie hulgast ainus, kes suutis Pa’ga lahinguid lüüa ja neist võitjana väljuda. Ühtlasi olin märganud Pa silmis ka imetlust, kui ta oma ägeda loomuga nooremast tütrest rääkis.

„Südikusest tal juba puudu ei tule,” oli ta mulle rohkem kui korra maininud, „ja seetõttu torkab ta massi hulgas alati silma.”

„Elektra, ta jumaldas sind,” rahustasin õde. „Võib-olla tahtis ta tõesti, et sa kasutaksid rohkem mõistust, aga milline isa siis seda ei soovi? Kui tõele näkku vaadata, siis oled praegu just sina meist kõige edukam ja kuulsam. Mõtle oma elu üle järele ja võrdle seda minu omaga. Sinul on kõik olemas.”

„Ei, selles ma kahtlen,” ohkas ta äkitselt. „See kõik on lihtsalt suitsukate, millel pole tegelikku sisu, aga just selline mu elu praegu on. Ma olen väsinud, Maia, ja kui sul midagi selle vastu pole, jääksin meeleldi täna ööseks sinu juurde Paviljoni.”

„Muidugi mitte. Vaba voodi on juba valmis seatud. Maga end homme välja, sest kuni Ally pole tagasi helistanud, ei saa me teha muud kui oodata.”

„Suur tänu! Ja anna andeks, et ma nii emotsionaalseks muutusin. Mitch tutvustas mind terapeudile, kes aitab mul meeleolukõikumistest jagu saada,” tunnistas ta. „Kas ma tohin sind kallistada?” küsis ta tõustes.

„Loomulikult.”

Võtsin ta käte vahele ja hoidsin tugevalt kaisus. Seejärel võttis ta oma väikese reisikohvri ja sammus elutoa ukse poole, aga jäi enne väljumist seisma. „Mul on kohutav peavalu,” lausus ta. „Ega sul kodeiini ei juhtu olema?”

„Kahjuks mitte, küll aga paar paratsetamooli.”

„Olgu siis peale.” Elektra naeratas kurnatult. „Homseni.”

Kustutasin Paviljonis tuled ja mõtisklesin oma magamistoa poole minnes selle üle, et kui kõigepealt üllatas mind oma vaoshoitud käitumisega Tiggy, siis nüüd pakkus mulle samapalju mõtteainet Elektra. Sellel õhtul näis tema kohal hõljuvat hästi varjatud meeleheite vari ja see tegi mulle muret.

Teki all mugavamat asendit otsides – Claudia oli minu unetu öö järel voodi täiuslikult üles teinud – tabasin end mõttelt, et Pa Salti surm võib osutuda meie kõigi tõetunniks.

*

Kui ma järgmisel hommikul Marina üles otsisin ja temalt pärisin, ega Ally pole endast märku andnud, polnud mu õed veel ärganud.

„Ei,” vastas Ma abitult.

„Pa oleks teadnud, mida teha. Tema teadis alati kõigile küsimustele vastust.”

„Jah,” nõustus Marina. „Kuidas Elektra end tunneb?”

„Ta on šokeeritud, löödud ja maruvihane, et jäi ilma võimalusest Pa’ga korralikult hüvasti jätta, aga oma tunded õnnestus tal siiski kontrolli alla saada. Peaaegu.”

„See on hea. Georg Hoffman helistas veel kord ja tahtis teada, kas me oleme Ally juba üles leidnud, aga ma olin sunnitud vastama eitavalt. Mida me peaksime tegema?”

„Mitte midagi, lihtsalt varuma kannatust. Ah jaa, Ma,” ütlesin endale teed tehes, „ma proovisin eile õhtul minna Pa töötuppa, aga uks oli lukus. Kas sa tead, miks?”

„Sellepärast, et teie isa palus veidi enne surma selle lukku keerata. Ning seejärel nõudis, et ma annaksin võtme tema kätte. Mul pole aimugi, kuhu ta selle pani, ja ... olukorra keerukust arvestades lipsas see mul hiljem peast välja.”

„Mis siis ikka, järelikult tuleb võti üles otsida. Kindlasti on Georgil tarvis kabinetti minna. Ma olen peaaegu veendunud, et Pa hoidis oma dokumente just seal.”

„Loomulikult. Aga varsti on keskpäev ja kuna ükski sinu õdedest pole veel välja ilmunud, peaksin vist paluma Claudiat, et ta valmistaks hilise hommikusöögi,” lausus Marina.

„Hea mõte,” olin temaga nõus. „Mina lähen vahepeal tagasi Paviljoni ja vaatan, kas Elektra on juba ärganud.”

„Hästi, chérie.” Marina naeratus oli kaastundlik. „Varsti on ootamine möödas.”

„Ma tean.”

Väljusin majast, et minna tagasi Paviljoni, kui märkasin puude vahel üksildast naisekuju, kes istus sadamasillal, pilk järvel. Jalutasin lähemale ja koputasin talle õrnalt õlale, et teda mitte ehmatada.

„Star, kas kõik on korras?”

„Jah, vististi küll,” vastas ta õlgu kehitades.

„Kas ma tohin siia sinu juurde jääda?”

Ta noogutas vaevumärgatavalt ning kui ma olin tema kõrval istet võtnud ja sääred üle maabumissilla ääre rippu lasknud, nägin talle kõrvalpilku heites, et tema nägu on pisaratest triibuline.

„Kus CeCe on?” küsisin.

„Magab veel. Kui tal on mõni mure, magab ta nagu nott. Mina ei saanud täna öösel üldse und.”

„Ka minul oli uinumisega raskusi,” tunnistasin.

„Maia, ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on läinud.”

Istusin tema kõrval ja vaikisin, sest Star rääkis haruharva avameelselt oma tunnetest kellelegi teisele peale CeCe. Ma ei tahtnud öelda midagi, mis sunniks teda taas endasse kapselduma.

„Ma olen ...” alustas ta viimaks, „... suures segaduses. Miskipärast olin ma alati veendunud, et Pa on ainus inimene, kes mind mõistab. Päriselt mõistab.”

Ta keeras end järsu liigutusega minu poole ja tema rabavad, peaaegu tontlikud näojooned moondusid ahastavaks maskiks. „Saad aru, mida ma silmas pean, Maia?”

„Jah,” vastasin mõtlikult. „Ma usun küll. Aga palun ära unusta, Star, et kui sa tulevikus soovid kellegagi rääkida, siis mina olen sinu jaoks alati olemas. Pea seda meeles, eks?”

„Pean.”

„Siin te mul oletegi!”

Võpatasime üheaegselt ja kui olime end ringi keeranud, nägime CeCed, kes mööda maabumissilda pikkade sammudega meie poole tuli. Võib-olla ma kujutasin seda endale ette, aga ma olen kindel, et Stari küütlevsinistes silmades vilksatas põgus ärritusevirve.

„Ma tulin värsket õhku hingama, sest sa magasid,” lausus Star tõustes.

„Nüüd olen ma igatahes ärkvel. Ja Tiggy samuti. Kas Elektra jõudis öösel kohale? Ma heitsin üle ukse pilgu tema tuppa, aga ei näinud ainsatki märki, et keegi oleks seal maganud.”

„Jõudis küll ja ööbis minu juures Paviljonis. Ma lähen vaatan, kas ta on juba ärkvel,” laususin end püsti ajades ja sammusin kahe õe kannul üle muru.

„Sul on vist seljataga raske öö, Maia, sest pidid taluma draamakuninganna Elektra tavapärast etteastet?” küsis CeCe.

„Tõtt-öelda oli Elektra sel korral päris rahulik,” vastasin teades, et mu neljas ja kuues õde pole teineteisesse just ülearu kiindunud. Nad olid igas mõttes teineteise vastandid. CeCe oli üdini praktiline ja vihkas väikseimaidki tundepuhanguid, Elektra aga pidevalt valmis plahvatama.

„Ma ei usu, et see seisund kaua kestab,” turtsatas CeCe põlglikult. „Hiljem näeme.”

Paviljoni poole sammudes tegi mulle muret Stari ängistatud meeleolu. Ehkki otsesõnu polnud ta seda välja öelnud, mõistsin esmakordselt, et CeCe domineeriv hoiak on Stari jaoks probleem. Paviljoni sisenenud, kuulsin köögist samme.

Smaragdrohelises siidhommikumantlis vapustavalt kaunis Elektra lasi kraanist teekannu vett.

„Kuidas sa magasid?” pärisin.

„Nagu beebi. Sa ju tead, et unepuuduse all ma ei kannata. Teed soovid?”

Silmitsesin kahtlustavalt teekotikest. „Mis tee see on?”

„Virgin Green. Californias joovad seda kõik. Mitchi sõnul on see väga tervislik.”

„Nagu tead, olen mina sõltuvuses vanast heast English Breakfasti teest, kus on piisavalt palju kofeiini,” naeratasin istet võttes, „nii et mina loobun.”

„Me kõik oleme millestki sõltuvuses, Maia. Tee pärast ma eriti ei muretseks. Kas Allyst on midagi kuulda?”

Edastasin talle sõna-sõnalt kõik, mida olin Marinalt peamajas kuulnud.

„Ma tean, et kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka ja seda tuletab mulle pidevalt meelde ka terapeut, aga kas me tõesti peame siin senikaua aega surnuks lööma, kuni Ally välja ilmub? Kui ta on kaugel avamerel, võib ta alles mitme nädala pärast tagasi jõuda.”

„Loodetavasti pole see nõnda,” ütlesin, saates pilguga Elektrat, kes graatsiliselt köögis ringi hõljus. Ehkki mind peeti meie pere kaunitariks, olin alati arvanud, et see tiitel peaks kuuluma Elektrale. Äsja voodist tõusnud õe juuksed langesid tiheda krässus pahmakana vabalt õlgadele ja tema nägu ei vajanud kübetki meiki, sest uskumatult kõrged põsesarnad ja täidlased huuled olid selletagi täiuslikud. Sportliku, aga sellegipoolest naiseliku kehaga Elektra sarnanes amatsoonide kuningannaga.

„Kas sul leidub siin midagi, mis pole toidulisanditest läbi imbunud?” tahtis ta külmkapi ust lahti tõmmates teada ja jäi kapi sisu uurima.

„Vabandust. Tavalised surelikud nagu mina ei uuri väikest kirja siltidel,” nähvasin eeldades, et ta saab naljast aru.

„Tead, Maia, kui tõele näkku vaadata, siis ei kohta sa mõnikord päevade kaupa ainsatki inimest ja seetõttu pole oluline, milline sa välja näed, on mul õigus?”

„Jah, sul on õigus, ei ole tõesti,” vastasin rahulikult. Tegelikult rääkis ta tõtt.

Viimaks otsustas Elektra, et tema hommikusöök piirdub ühe banaaniga, millesse ta pärast koore eemaldamist nukral ilmel hambad lõi. „Mul on kolme päeva pärast Vogue’is põhjalik fotosessioon ja loodetavasti ei pea ma seda tühistama.”

„Mina loodan sedasama, aga kes teab, millal Ally kohale jõuab. Guugeldasin eile õhtul praegu toimuvaid purjeregatte, ent ei leidnud ainsatki. Järelikult ei saa me saata merendusvõimudele sõnumit ja paluda neil temaga ühendust võtta. Aga peamajas on teised ärganud ja me võiksime nende juurde minna,” tegin ettepaneku.

„Kui me just peame,” ütles Elektra ükskõikselt.

„Tead, ma jätan su veidikeseks üksi,” sõnasin laua äärest tõustes, sest teadsin, et kui Elektra on sellises tujus, oleks targem ta rahule jätta. Läksin tuppa, mida kasutasin oma kabinetina, istusin kirjutuslaua taha ja panin arvuti käima. Märkasin südamlikku meili Brasiilia autorilt Floriano Quintelaselt, kelle imekauni romaani „Vaikne kosk” tõlke portugali keelest olin paar kuud tagasi lõpetanud. Olin talle tõlkimise ajal meili saatnud – mulle valmistas peavalu üks eriline fraas ning ma tahtsin tema poeetilist ja õhulist stiili võimalikult täpselt edasi anda – ning sestpeale olime teineteisele sageli kirjutanud.

Oma e-kirjas teatas ta, et lendab juulis Pariisi, kus ilmub tema raamat, ning kutsus ka mind raamatuesitluse peole. Ta oli kirjale lisanud uue raamatu esimesed peatükid ja palus need võimaluse korral läbi lugeda.

Tema meil soojendas mu südant, sest tõlkimine võib olla anonüümne ja tänamatu amet. Seetõttu olid mulle eriti kallid need harvad juhud, mil autor võttis minuga otse ühendust ja ma tunnetasin meievahelist seost.

Maabumissillalt üle muruplatsi kiirustav kuju kiskus mu tähelepanu arvutiekraanilt kõrvale.

„Ally!” pomisesin kirjutuslaua tagant püsti hüpates üllatunult. „Elektra, Ally on kohal!” hõikasin Paviljoni uksest välja ja Allyt tervitama tormates.

Ilmselt olid ka ülejäänud õed tema saabumist näinud ja selle aja peale, kui ma peamaja juurde jõudsin, olid CeCe, Star ja Tiggy juba tema ümber kobarasse kogunenud.

„Tere, Maia!” ütles Ally mind märgates. „On ju õudne lugu?”

„Jah, täitsa jube. Aga kuidas sa teada said? Me oleme püüdnud sind kahe viimase päeva jooksul kätte saada.”

„Ehk läheme kõigepealt sisse?” pöördus ta meie kõigi poole. „Seal selgitan.”

Jäin teistest veidi tahapoole ning lasin Allyl ja teda tiheda ringina ümbritsevatel õdedel majja astuda. Ehkki mina olin õdedest vanim ja harjunud sellega, et kui kellelgi neist on mure, pöördub ta esimesena minu poole, võttis Ally juhtimise alati enda kätte, kui õed koos olid. Lasin tal ka praegu seda teha.

Marina seisis juba trepi kõrval ja oli Allyt oodates käed tervituseks välja sirutanud. Kui Ally oli teda kallistanud, tegi Marina ettepaneku kööki suunduda.

„Hea mõte. Mul on kohutav kohviisu,” ütles Ally. „Kodutee oli pikk.”

Kui Claudia oli keetnud meile suure kannutäie kohvi, nihkus vaikselt uksest sisse ka Elektra, keda kõik südamlikult tervitasid, ainult CeCe oli vait ja noogutas tema suunas.

„Sedasi, nüüd ma räägin teile, mis minuga juhtus, sest tõtt-öelda olen ma ka ise veel päris suures segaduses,” lausus Ally, kui olime kõik laua ääres istet võtnud. „Ma, ka sina peaksid seda lugu kuulma,” ütles ta Marinale, kes seisis ebalevalt uksel. „Võib-olla oskad sina juhtunut selgitada.”

Marina istus meie juurde laua taha.

„Ühesõnaga, ma olin parasjagu keset Egeuse merd ja treenisin järgmisel nädalal toimuvaks Küklaadide regatiks, kui mu purjetajast sõber päris, kas ma tahan tema mootorjahiga paaripäevasele meresõidule tulla. Ilm oli fantastiline ja ettepanek vahelduse mõttes lõõgastuda ahvatlev,” tunnistas Ally nukra naeratusega.

„Kes selle jahi omanik oli?” küsis Elektra.

„Ma ju ütlesin, et sõber,” vastas Ally järsult, mispeale kerkisid meie kulmud üllatusest kõrgele.

„Oli, kuidas oli,” jätkas ta, „aga seal me paar päeva tagasi ühel pärastlõunal olime, kui mu sõber sai raadiosõnumi oma purjetajast semult, kes teatas, et nägi Delose saare lähedal ankrusse jäänud Titaani. Mu sõber juba teadis, et laev kuulub Pa’le, ning meile tuli tore mõte Pa’d üllatada ja temaga kohtuda. Et täiskäiguga purjetades oleksime tunni aja pärast laeva juures olnud, hiivasime kohe ankru ja asusime teele.”

Ally võttis lonksu kohvi ja jätkas.

„Kui me Titaani lähedale jõudsime, silmitsesin laeva läbi binokli ja saatsin Pa kaptenile Hansule raadioteate, et võime varsti nendega kohtuda. Aga vastust ei tulnud,,” ohkas Ally, „ja siis ei saanud ma veel aru, miks. Tegelikult märkasime hoopis, et laev eemaldub. Pingutasime kõvasti, et neid kinni püüda, aga nagu te teate, võib Pa laev liikuda väga kiiresti täpselt sinna, kuhu tahab.”

Vaatasin laua ümber kogunenud õdede lummatud nägusid ja selge oli see, et Ally lugu hoiab kõiki põnevil.

„Mobiililevi oli lihtsalt kohutav ja teie sõnumid, milles te palusite esimesel võimalusel tagasi helistada, sain ma alles eile kätte. Veel sain ma teate CeCelt, kus oli täpselt kirjas, mis juhtus.”

„Anna andeks, Ally,” langetas CeCe kohmetult pilgu. „Ma arvasin, et pole mõtet keerutada. Meil oli tarvis sind võimalikult kiiresti koju kutsuda.”

„Ja ma tulingi. Aga olge nüüd nii kenad ja jutustage, mis siin vahepeal toimus,” palus Ally. „Huvitav, mida tegi Pa Salti laev Kreekas, kui ta ise oli juba ... surnud?”

Kõik laua ääres istujad, Ally kaasa arvatud, pöörasid oma pilgu minule. Kirjeldasin võimalikult lühidalt, mis oli juhtunud, ja viitasin selguse mõttes aeg-ajalt Marinale. Kui Ally sai teada, kus ja kuidas soovis meie isa lasta end igavesele unele sängitada, kadus tema näost värv.

„Armas Jumal ...” sosistas ta. „Tähendab, ma võisin tahtmatult sattuda tema eramatuse tunnistajaks. Pole ime, et laev minu eest nii suure kiiruga põgenes. Ma ...”

Ally pea vajus kätele, misjärel kõik õed tõusid ja kogunesid tema ümber. Vahetasin piinatud pilke Marinaga, kes istus laua teise otsas minu vastas. Viimaks võttis Ally end kokku ja vabandas, et oli automaatselt oma tunnetele voli andnud.

„Kindlasti oled sa üdini vapustatud, sest taipasid alles nüüd, mis seal tegelikult toimus,” ütles Tiggy. „Me tunneme sulle kogu südamest kaasa, Ally.”

„Aitäh,” lausus ta noogutades. „Aga kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis ükskord Pa’ga purjetamas olles mainis ta tõesti, et soovib korraldada oma matused merel. Järelikult on kõik loogiline.”

„Välja arvatud asjaolu, et kui see hetk kätte jõudis, polnud kedagi meist kutsutud,” kõlas Elektra mässumeelne kommentaar.

„Ei olnud tõesti,” ohkas Ally. „Aga tänu tühipaljale juhusele olin mina ometi kohal. Kuulge, kas te saate minu peale väga pahaseks, kui ma soovin veidikeseks üksi jääda?”