Читать книгу Seitse õde - Lucinda Riley - Страница 11

Terve pärastlõuna sihitult aias ringi uidanud ja seejärel püüdnud veidi tõlketööd teha, et kasvõi mõneks ajaks mõtted Pa’lt eemale saada, kuulsin peale kella viit sadamasilla juurde jõudnud mootorpaadi häält. Tundes kergendust, et Tiggy on viimaks ometi pärale jõudnud ja ma ei pea oma mõtetega enam üksi olema, paiskasin välisukse lahti ja jooksin üle muru teda tervitama.

Imetlesin teda, kui ta graatsiliselt kaatrist välja astus. Kui ta noorem oli, soovitas Pa tal korduvalt balletitunde võtta, sest Tiggy ei kõndinud, vaid lendles, ning tema sale painduv keha liikus niisuguse kergusega, et tema jalad justkui ei puudutanudki maad. Temas oli midagi ebamaist: südamekujulises näos torkasid kõigepealt silma hiigelsuured selged silmad, mida ümbritsesid tihedad ripsmed. Teda jälgides märkasin äkitselt tema sarnasust nendesamade habraste noorte hirvedega, kelle eest ta nii tulihingeliselt hoolt kandis.

„Kullakallis Maia!” hüüdis ta käsi minu poole sirutades.

Seisime viivu vaikides ja embasime teineteist. Kui ta sammu tagasi astus, nägin tema veekalkvel silmi.

„Kuidas sa end tunned?” küsis ta.

„Üdini vapustatud ja tuimana ... Ja sina?”

„Samamoodi. See ei jõua mulle ikka veel pärale,” vastas ta, kui hakkasime maja poole minema, käsivarred tugevalt teineteise õlgade ümber põimitud.

Terrassile jõudnud, jäi Tiggy ootamatult seisma ja keeras end minu poole.

„Kas Pa on ...?” Ta heitis pilgu majale. „Sest kui on, pean end hetke koguma.”

„Ei, Tiggy, teda pole enam majas.”

„Oh, arvatavasti on nad viinud ta ...” Mõte katkestas ta nukra hääle.

„Lähme sisse, joome tassi teed ning ma selgitan kõike.”

„Tead, ma püüdsin teda tunnetada ... ma pean silmas tema hinge,” lausus Tiggy ohates. „Aga tajusin vaid tühjust, ei miskit muud.”

„Võib-olla on millegi tunnetamiseks liiga vähe aega möödas,” rahustasin teda, sest olin Tiggy kummalisevõitu ideedega harjunud ega tahtnud neid karmi pragmaatilisusega hävitada. „Mina igatahes ei taju midagi,” lisasin kööki astudes.

Claudia seisis valamu ääres ning kui ta end ümber pööras ja Tiggyt teretas – olin alati kahtlustanud, et Tiggy on ta lemmik –, nägin tema silmis kaastunnet.

„Kas pole kohutav?” ütles Tiggy teda kallistades. Tema oli meie hulgast ainus, kes suutis piinlikkust tundmata Claudiat emmata.

„Jah, on tõesti,” nõustus Claudia. „Minge teie Maiaga võõrastetuppa, ma toon teile tee sinna.”

„Kus Ma on?” küsis Tiggy, kui me läbi maja edasi liikusime.

„Ülakorrusel, annab teie magamistubadele viimast lihvi. Tõenäoliselt tahtis ta jätta meile aega omavahel olla,” sõnasin istet võttes.

„Kas ta oli siin? Selles mõttes, et kas ta oli Pa viimastel hetkedel tema juures?”

„Jah.”

„Aga miks ta meiega varem kontakti ei võtnud?” tekkis Tiggyl sama küsimus, mis minulgi.

Järgmise poole tunni jooksul vastasin kõigile küsimustele, millega olin eelmisel päeval Marinat pommitanud. Rääkisin Tiggyle ka seda, et Pa surnukeha oli tinakirstus ookeanipõhja igavesele unele saadetud, ja eeldasin, et ta satub sama suurde raevu, nagu olin sattunud mina. Tiggy aga kehitas vaid korraks mõistavalt õlgu.

„Ta tahtis pöörduda tagasi paika, mida ta armastas, ning lasta oma kehal seal igavesti puhata. Tead, Maia, mõnes mõttes olen ma isegi rõõmus, et ei näinud teda ... elutuna, sest nüüd jääb ta mulle meelde sellisena, nagu oli.”

Jäin üllatunult õde vaatama. Ehkki just tema oli meist kõige tundlikum, polnud uudis Pa surmast teda ilmselgelt puudutanud nii tugevalt – vähemalt väliselt –, nagu olin ette kujutanud. Tema tihedad kastanpruunid juuksed särasid läikiva lakana ümber näo ning süütu, peaaegu kohkunud pilguga suurtes pruunides silmades oli rõõmus sädelus. Tiggy suurepärane enesevalitsus andis lootust, et hoolimata sellest, kuidas tunnen end mina, võivad ka teised õed mõjuda sama rõõmsameelselt kui tema.

„Nii naljakas kui see ka pole, aga sa näed imekena välja, Tiggy,” tegin talle oma mõtteid kuuldavale tuues komplimendi. „Tundub, et Šotimaa värske õhk sobib sulle.”

„Muidugi sobib, kahtlemata,” nõustus Tiggy. „Pärast nii paljusid toas veedetud lapsepõlveaastaid on mul tunne, et ka mind on metsikusse loodusesse vabaks lastud. Ma lausa jumaldan oma tööd, ehkki see on raske, ning majake, kus ma ajutiselt elan, äärmiselt algeline. Seal on isegi kemps õue peal.”

„Uskumatu!” Imetlesin tema võimet loobuda kõigist esmavajadustest ja mugavustest, et järgneda oma kirele. „Tähendab, seal tunned sa tööst suuremat rahuldust kui Servioni loomaaia laboratooriumis?”

„Taevake, loomulikult!” vastas Tiggy kulmu kergitades. „Olgugi, et mul oli loomaaias super hea töökoht, vihkasin oma tööd, sest ma ei tegelenud loomadega, vaid analüüsisin nende geneetikat. Sa pead mind vist hulluks, et ma loobusin üliheast karjäärivõimalusest ning seiklen nüüd ööd ja päevad peaaegu olematu palga eest Šoti mägismaal, aga praegune tegevus pakub mulle palju enamat.”

Tiggy tõstis pilgu ja naeratas, kui võõrastetuppa astus Claudia, käes kandik, mille ta enne väljumist madalale lauale asetas.

„Ma ei pea sind hulluks, Tiggy. Ma mõistan sind suurepäraselt.”

„Tõtt-öelda olin ma enne sinu eilset kõnet õnnelikum kui kunagi varem.”

„Kindlasti tunned sa end nõnda sellepärast, et oled leidnud oma kutsumuse,” vastasin naeratades.

„Jah, seda küll, aga ... on veel midagi,” tunnistas Tiggy ning ma märkasin ta õrnadele põsesarnadele tekkinud kerget õhetust. „Aga sellest järgmisel korral. Millal teised koju jõuavad?”

„CeCe ja Star peaksid saabuma täna õhtul seitsme paiku ning Elektra tuleb alles hilja öösel,” vastasin teed kahte tassi kallates.

„Kuidas Elektra uudisele reageeris?” küsis Tiggy. „Tegelikult polegi sul tarvis midagi öelda, sest vastus on mulle teada.”

„Õigupoolest rääkis temaga hoopis Ma. Ma arvan, et ta nuttis silmad peast välja.”

„Omas elemendis nagu ikka,” nentis Tiggy ja rüüpas lonksu teed. Järsku tõi ta kuuldavale ohke ja ta silmist kadus sära. „See kõik näib nii veider. Ma ei saa lahti tundest, et Pa võib iga hetk uksest sisse astuda. Aga loomulikult ei tee ta seda enam kunagi.”

„Ei, seda ta ei tee,” nõustusin nukralt.

„Kas me peaksime midagi ette võtma?” päris Tiggy järsu liigutusega diivanilt tõustes, läks akna alla ja jäi välja vaatama. „Mul on tunne, et me peaksime ... midagigi tegema.”

„Ma kuulsin, et kui kõik on kohale jõudnud, tuleb meie juurde Pa advokaat, kes selgitab kõike, aga praegu ...” kehitasin õnnetult õlgu, „... ei saa me teha midagi peale ootamise.”

„Tundub, et sul on õigus.”

Vaatasin Tiggyt, kes surus lauba vastu aknaklaasi.

„Tegelikult ei teadnud keegi meist päris täpselt, milline Pa tegelikult oli,” lausus ta vaikselt.

„Ei, ei teadnud,” tunnistasin.

„Maia, kas ma tohin veel midagi küsida?”

„Loomulikult.”

„Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, kust sa pärit oled? Ühesõnaga, kes on sinu pärisema ja pärisisa?”

„Muidugi on see mõte mul peast läbi lipsanud, Tiggy, aga Pa on olnud kogu mu maailm. Tema on olnud minu isa. Sellepärast pole mul vist kordagi tekkinud vajadust – ega tahtmist – oma mõtetega kaugemale minna.”

„Mis sa arvad, kas sa tunneksid end süüdlasena, kui prooviksid välja uurida?”

„Väga võimalik,” vastasin. „Aga Pa’st on mulle alati olnud küllalt ja ma ei oska ettegi kujutada, et mul võiksid olla vanemad, kes mind armastaksid või minust hooliksid veelgi rohkem, kui seda tegi tema.”

„Sellest saan ma aru. Teid kahte ühendas kogu aeg eriline side. Võibolla on see esimeste laste puhul alati nõnda.”

„Aga tal oli meie kõigiga eriline side. Ta armastas meid kõiki.”

„Jah, ma tean, et ta mind armastas,” sõnas Tiggy rahulikult. „Aga see ei takistanud mind mõtisklemast selle üle, kust ma võiksin pärit olla. Olin juba valmis seda temalt endalt küsima, kuid ei tahtnud teda kurvastada. See küsimus jäigi esitamata. Mis parata, nüüd on juba liiga hilja.” Ta surus maha haigutuse ja jätkas: „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma oma tuppa lähen ja veidi puhkan? Võib-olla on asi hilinenud šokis või tuleneb sellest, et mul pole mitu nädalat olnud ainsatki puhkepäeva, aga mul on tunne, et olen omadega täitsa läbi.”

„Muidugi mitte. Mine heida pikali, Tiggy.”

Saatsin teda pilguga, kui ta üle toa ukse juurde hõljus. „Hiljem näeme.”

„Maga hästi!” hõikasin talle järele ja olin jälle üksi. Ja miskipärast tige. Ehk oli asi minus, aga Tiggy ebamaisus, tema komme käituda, justkui oleks ta ümbritsevast maailmast mingil moel eraldatud, torkas järsku teravamalt silma. Õigupoolest ei teadnud ma ka ise päris täpselt, mida ma olin temalt oodanud; lõppude lõpuks olin ma õdede reageeringut uudisele lausa kartnud. Nüüd oleksin pidanud hoopis rõõmustama, et Tiggy juhtunuga nii hästi toime tuleb.

Või tingis minu ärrituse hoopis asjaolu, et kõigil mu õdedel on oma elu, mida nad elavad Pa Salti ja lapsepõlvekoduta, samal ajal kui minu maailm koosneb aga ikka veel Pa Saltist ja Atlantisest?

*

Star ja CeCe astusid kaatrilt maale veidi pärast kella seitset ja ma seisin sadamas, et neid tervitada. CeCe, kes ei andnud oma kiindumusest kunagi esimesena märku, lubas sel korral end põgusalt emmata, aga tõmbus kohe eemale.

„Šokeerivad uudised, Maia,” kõlas tema kommentaar. „Star on omadega täitsa läbi.”

„Seda ma usun,” ütlesin, pilk Staril, kes peitis end õe selja taha, nägu veelgi kahvatum kui tavaliselt.

„Kuidas sa end tunned, kullake?” pärisin käsi tema poole sirutades.

„Ma olen vapustatud,” sosistas Star ja toetas kuupaiste värvi juuksepahmakaga pea korraks mu õlale.

„Õnneks oleme nüüd koos,” laususin, kui Star end mu embusest vabastas ja astus lähemale CeCele, kes sedamaid oma tugeva kaitsva käsivarre uuesti tema ümber põimis.

„Mida me peame tegema?” küsis CeCe, kui me kolmekesi maja poole kõndisime.

Viisin ka nemad võõrastetuppa ja panin istuma. Kordasin taas Pa surma asjaolusid ja rääkisin tema soovist korraldada eramatus, kus keegi meist ei tohtinud viibida.

„Huvitav, kes siis ikkagi Pa üle paadi serva tõstis?” esitas CeCe küsimuse, mis oli nii emotsioonitu ja loogiline, et selle peale võis tulla ainult minu neljas õde. Mõistsin, et CeCe ei soovi olla taktitu, vaid tahab kuulda fakte.

„Ausalt öeldes polegi ma seda küsinud, aga kindlasti saame selle välja selgitada. Tõenäoliselt mõni Titaani meeskonnaliige.”

„Ja kus see aset leidis? Selles mõttes, et kas Saint-Tropez’ lähedal, kus jaht oli ankrus? Või purjetasid nad avamerele? Ma olen kindel, et just seda nad tegid,” lisas CeCe.

Nii Staris kui ka minus tekitas tema detailne huvi külmavärinaid. „Ma väitel maeti ta tinakirstus, mis seisis juba Titaani pardal. Aga kus see toimus, seda ma ei tea,” sõnasin, lootes, et CeCe uurimistöö on lõppenud.

„Eeldatavasti annab advokaat meile täpselt teada, mis testamendis seisab,” oli CeCe visa.

„Jah, ma arvan küll.”

„Minu teada oleme nüüd vaesed,” lausus ta õlgu kehitades. „Mäletate, kui sageli ta rõhutas, et peaksime suutma endale ise elatist teenida? Mind ei üllataks põrmugi avastus, et ta on jätnud kogu oma varanduse mõnele heategevusorganisatsioonile,” lisas ta.

Ehkki ma mõistsin, et CeCe loomupärane taktitus torkab antud hetkel veelgi tugevamalt silma, sest aitab tal toime tulla sügaval sisimas pesitseva valuga, sai ka minu mõõt täis. Ma ei reageerinud tema märkusele, vaid kõnetasin Stari, kes istus vaikselt õe kõrval diivanil.

„Kuidas sa end tunned?” küsisin tasakesi.

„Ma ...”

„Ta on šokis, nagu me kõik,” lõikas CeCe vahele, enne kui Star jõudis vastata. „Aga üheskoos saame sellest üle,” ütles ta tugevat pruuni kätt õe poole sirutades ja Stari saledaid kahvatuid sõrmi pihku haarates. „Mul on jube kahju, et see juhtus, sest mul oli Pa’le häid uudiseid.”

„Milliseid siis?” tahtsin teada.

„Mulle pakuti alates septembrist võimalust minna Londoni kuningliku kunstikolledži ettevalmistuskursustele.”

„Fantastiline uudis, CeCe!” ütlesin. Ehkki ma polnud kunagi päriselt aru saanud tema kummalistest „installatsioonidest”, nagu ta neid ise nimetas, ja eelistasin moodsale kunstile traditsioonilisemat stiili, teadsin, et see on tema suur kirg, ning mul oli tema pärast hea meel.

„Jah, me oleme nii elevil, oleme ju, Star?”

„Oleme,” nõustus Star kuulekalt, ehkki ta nägu rääkis teist keelt. Märkasin, et ta alahuul väriseb.

„Me kolime Londonisse. Seda muidugi juhul, kui pärast Pa advokaadiga kohtumist meil veel raha on.”

„Tead, CeCe,” katkes viimaks mu niigi habras kannatus, „praegu pole õige hetk, et sellele mõelda.”

„Vabanda, Maia, aga sa ju tunned mind. Ma armastasin Pa’d väga. Ta oli erakordne inimene ning just tema julgustas mind kunstiga tegelema.”

CeCe pähkelpruunide täpikestega silmades vilksatas haavatavus ja isegi midagi hirmulaadset.

„Jah, selline ta tõesti oli,” kinnitasin.

„Kuule, Star, ehk läheme nüüd ülakorrusele asju lahti pakkima?” tegi CeCe ettepaneku. „Mis kell me õhtust sööme, Maia? Meie kaks pistaksime meeleldi õige varsti midagi hamba alla.”

„Ma palun Claudial võimalikult kiiresti söök valmis teha. Elektra jõuab alles mitme tunni pärast ja Allyst pole ikka veel midagi kuulda.”

„Varsti siis näeme,” lausus CeCe tõustes ja Star järgnes tema eeskujule. „Sa ju tead, et kui sul läheb minu abi tarvis, anna teada.” Nende sõnade juures ilmus CeCe suule kurb naeratus. Tema taktitundetusest hoolimata teadsin, et ta mõtleb seda tõsiselt.

Kui nad olid läinud, jäin mõttesse, sest polnud kunagi kolmanda ja neljanda õe vahelisest suhtest aru saanud. Olime Marinaga sageli seda teemat arutanud ja meile tegi muret tõsiasi, et suureks kasvanud Star peidab end CeCe kui tugeva isiksuse selja taha.

„Paistab, et Staril oma mõtteid polegi,” kurtsin sageli. „Mul pole õrna aimugi, mida ta tegelikult millestki arvab. Normaalne suhe ei saa ju selline olla?”

Marina oli minuga sajaprotsendiliselt nõus, aga kui ma seda Pa Saltile mainisin, ilmus Pa suule tavapärane saladuslik naeratus ja ta palus mul mitte muretseda.

„Ühel heal päeval sirutab Star tiivad laiali ja tõuseb lendu, sest ta on imepärane ingel. Küll sa näed!”

Pa Salti lubadus ei rahustanud mind, sest CeCe välisest enesekindlusest hoolimata oli selge, et mitte ainult Star ei sõltu CeCest, vaid nende sõltuvus on vastastikune. Teadsin ka seda, et kui Star Pa ennustuse kohaselt ühel heal päeval tõesti lendu läheb, ei tea CeCe, mida ilma temata peale hakata.

*

Õhtusöök kujunes süngeks, sest mu kolm õde pidid uuesti harjuma koduga, kus kogu ümbritsev keskkond tuletas neile meelde nende kaotuse suurust. Marina andis endast parima, et kõigi tuju üleval hoida, aga tundus, et ka tema ei tea päris täpselt, kuidas seda teha. Ta tahtis teada, kuidas tema armsatel tüdrukutel on vahepeal läinud, aga aeg-ajalt tõid meie peas keerlevad mälestused Pa Saltist meie kõigi silmisse pisarad. Viimaks lõppesid katsed vestlust jätkata vaikusega.

„Oleks tore, kui me viimaks ometi saaksime teada Ally asupaiga, sest seejärel kuuleksime, mida Pa Saltil meile öelda oli, ja võime edasi liikuda,” lausus Tiggy raske ohkega. „Vabandage, aga mina lähen nüüd oma tuppa ja heidan magama.”

Ta andis meile kõigile põsemusi ja lahkus ruumist ning paar minutit hiljem järgnesid talle ka CeCe ja Star.

„Armas taevas,” ohkas Marina, kui olime kahekesi laua äärde jäänud, „nad kõik on murest murtud. Ja ma olen Tiggyga nõus: mida varem me Ally üles leiame ja mida rutem ta koju jõuab, seda kiiremini saame edasi liikuda.”

„Tõenäoliselt pole Allyl mobiililevi,” ütlesin. „Kindlasti oled sa täiesti kurnatud, Ma. Mine voodisse ning ma jään ise ärkvele ja ootan Elektra ära.”

„Oled kindel, chérie?”

„Absoluutselt,” kinnitasin, sest teadsin, kui raske on Marinal olnud minu noorima õega hakkama saada.

„Tänan, Maia,” lausus Ma ega teinud katsetki vastu vaielda. Ta tõusis laua tagant, surus mu pealaele suudluse ja lahkus köögist.

Rääkisin Claudiale augu pähe, et ta lubaks mul end järgmise poole tunni jooksul laua koristamisel aidata, ning olin talle tänulik, et saan Elektrat oodates millegagi aega täita. Olin Claudia sõnakehvusega harjunud ja sellel õhtul pakkus tema vaikiv kohalolu mulle erilist turvatunnet.

„Kas ma lukustan ise uksed, preili Maia?” küsis ta.

„Ei, ka sinul on selja taga pikk päev. Mine magama ja ma kannan ise selle eest hoolt.”

„Kuidas soovite. Gute Nacht^[1.],” sõnas Claudia köögist lahkudes.

Teadsin, et Elektra saabumiseni on päris mitu tundi, aga et olin end hommikul korralikult välja maganud ja täiesti ergas, tegin majas väikese ringkäigu ja jõudsin Pa Salti töötoa ukse taha. Soovisin kangesti tema kohalolu tunnetada ning keerasin käepidet, aga uks oli lukus.

Avastus üllatas ja häiris mind; kodus oldud aja jooksul oli ta paljude kabinetis veedetud tundide ajal ukse meie, oma tütarde jaoks lahti hoidnud. Kuitahes hõivatud Pa ka polnud, leidis ta minu arglikku koputust kuuldes alati aega: soe naeratus näol, kutsus ta mu sisse ning ma istusin suure põnevusega tema töötoas, mille sisustus väljendas nii tema füüsilist kui ka materiaalset olemust. Ehkki kirjutuslaual seisid reas arvutid ja seinal rippus satelliidi vahendusel peetavateks konverentskõnedeks valmis seatud suur videoekraan, rändas mu pilk alati tema isiklikele aaretele, mis olid asetatud läbisegi laua taha riiulile.

Tegu oli lihtsate esemetega, mis tema enda sõnul olid sagedastelt ümbermaailmareisidelt kaasa toodud – nende hulgas oli õrn kuldraamiga Jumalaema miniatuur, mis mahtus vabalt peopesale, vana viiul, päevinäinud nahkkotike ja räbaldunud luuleraamat, mille autoriks oli mulle tundmatu inglise poeet.

Minu teada polnud tema asjade hulgas midagi eriti väärtuslikku, sest tegu oli esemetega, mis tähendasid palju talle endale.

Ehkki olin kindel, et kui Pa oleks soovinud, oleks ta vabalt võinud täita meie kodu hindamatute kunstiteoste ja suurepäraste antiikesemetega, puudusid meie majast kallihinnalised taiesed. Teadsin, et ülehinnatud elutud asjad teda ei huvitanud. Ta pilkas oma jõukaid eakaaslasi, kes käisid kuulsate kunstiteoste eest välja hullumeelseid summasid, ning selgitas mulle, et suurem osa neist rändab lõpuks tugevate seintega ruumi luku taha, sest nende omanikud kardavad, et need võidakse ära varastada.

„Kunst kuulub rahvale,” ütles ta. „Maal on kunstniku kingitus meie hingele. Kui kunstiteos meie eest ära peidetakse, muutub see väärtusetuks.”

Kui söandasin mainida, et ka temal on erakaater ja suur luksusjaht, kergitas ta mulle otsa vaadates kulmu.

„Aga Maia, kas sa ei mõista, et need mõlemad on vaid transpordivahendid? Veesõidukid on praktilised, sest aitavad jõuda sihtpunkti. Kui nad homme leekides häviksid, võiksin need kerge vaevaga asendada. Minule piisab mu kuuest inimesekujulisest kunstiteosest: minu tütardest. Ainsatest asjadest siin maa peal, mis on seda väärt, et neid kalliks pidada, sest te kõik olete asendamatud. Asendamatud on ainult inimesed, keda me armastame, Maia. Pea seda alati meeles.”

Palju aastaid tagasi lausutud sõnad sööbisid alatiseks mu mällu. Praegu soovisin kõigi oma keharakkudega, et need oleksid mulle õigel ajal meelde tulnud.

Pa Salti kabineti ukse tagant ära minnes valitses mu hinges tühjus ja kui ma külalistuppa astusin, keerles mu peas ikka veel küsimus, mis veidral põhjusel oli uks lukku keeratud. Otsustanud järgmisel päeval Marinalt järele küsida, läksin suvalise laua juurde ja võtsin kätte ühe foto. See oli tehtud paar aastat tagasi Titaani pardal: Pa nõjatus jahi tekil reelingule, tütred tema ümber kogunenud. Tema suul oli lai naeratus, kaunite joontega nägu pingevaba, paksud hallinevad juuksed lehvisid meretuules ning ikka veel trimmis muskliline keha oli päikese käes omandanud pronksikarva jume.

„Kes sa olid?” esitasin fotole mureliku küsimuse.

Et millegagi aega täita, panin teleri käima ja klõpsutasin kanaleid senikaua, kuni leidsin uudised. Nagu ikka, sisaldas kokkuvõte sõdasid, valu ja hävingut ning ma olin juba valmis kanalit vahetama, kui samal hetkel teatas diktor, et ühe Kreeka saare lahesopist on leitud hiigelsuurt rahvusvahelist kommunikatsioonifirmat juhtinud kuulsa tööstusliidri Kreeg Eszu kaldale uhutud surnukeha.

Teleripult pihku surutud, kuulasin tähelepanelikult diktori selgitusi, et mehe pereliikmete sõnul oli Kreegile hiljuti pandud viimases staadiumis vähi diagnoos. Kui mees sellest teada sai, otsustas ta endalt elu võtta.

Mu süda hakkas kloppima. Peale selle, et ka minu isa oli hiljuti otsustanud rännata igavikuteele ookeani põhja, oli lool otsene seos minuga ...

Diktor väitis, et Kreegi poeg Zed, kes on mitu aastat isa firmas töötanud, võtab ettevõtte juhtimise üle ja asub viivitamatult Athenian Holdingsi tegevdirektori ametisse. Ekraanile ilmus Zedi pilt ja ma sulgesin automaatselt silmad.

„Taevas halasta,” oigasin taipamata, miks saatus on otsustanud just praegu mulle meelde tuletada meest, keda olin viimased neliteist aastat meeleheitlikult unustada püüdnud.

Nii irooniline kui see ka polnud, olime mõlemad paarikümne tunni jooksul kaotanud oma isa, kes olid läinud märga hauda.

Tõusin ja hakkasin toas edasi-tagasi sammuma, proovides tõrjuda vaimusilma eest Zedi nägu, mis näis veelgi kaunimana kui minu mälupiltides.

Mõtle valule, mida ta sulle tekitas, Maia, hoiatasin end. See on möödas, oli möödas juba palju aastaid tagasi. Tee, mida iganes, ainult ära pöördu tagasi minevikku.

Aga kui ma ohates ja kurnatuna diivanile vajusin, teadsin, et see lugu ei lõpe kunagi.

1 Head ööd (saksa k). [ ↵ ]