Читать книгу Seitse õde - Lucinda Riley - Страница 9

Kui olin kaatrilt sadamasillale astunud, võttis Marina mul õrnalt õlgade ümbert kinni, et mind lohutada. Pöörasime sõnatult ringi, sammusime puude vahelt läbi ja läksime üle kallakuna tõusva laia muruplatsi maja juurde. Juunikuus oli meie kodu alati kõige kaunim. Rikkalik aed oli õide puhkemas ning meelitas sealviibijaid tutvuma varjatud jalgradade ja salajaste koobastega.

Kaheksateistkümnenda sajandi lõpu poole Louis XV stiilis ehitatud hoone mõjus elegantselt ja suursuguselt. Neljakorruselise ehitise massiivseid heleroosasid seinu ilmestasid kõrged paljude ruutudega aknad ning kõrge punase viilkatuse kõiki nurki kaunistasid tornid. Fantastilise mööbliga sisustus pakkus kõikvõimalikke uueaegseid mugavusi ning paksud vaibad ja mõnusad diivanid haarasid kõiki majaelanikke oma hellitavasse embusse. Meie, tüdrukud, olime lapsena maganud kõige ülemisel korrusel, kust avanes üle puulatvade erakordselt avar vaade järvele. Ka Marina korter oli ülakorrusel meie lähedal.

Heitsin Marinale pilgu ja märkasin, kui kurnatud ta välja näeb. Tema heasüdamlikke pruune silmi ümbritsesid väsimuserõngad, tavaliselt naeratav suu oli tõmbunud pingule ja ahtaks. Minu teada pidi ta olema kuuekümnendate eluaastate keskpaigas, aga näis nooremana. Ta oli pikka kasvu tugeva kullininaga kaunis ja stiilne naine, alati peenelt riides, sundimatu šikk välimus andmas aimu Prantsuse päritolust. Kui ma väike olin, kandis ta oma tumedaid siidiseid juukseid lahtisena, aga nüüd oli ta need kukla taha krunni keeranud.

Mu peast otsis väljapääsu tuhat küsimust, aga vaid üks neist nõudis viivitamatult vastust.

„Miks sa ei helistanud mulle kohe, kui Pa infarkti sai?” pärisin temalt, kui olime majja sisenenud ja astusime kõrge laega võõrastetuppa, kust avanes vaade suurele kivist terrassile, mida ääristasid erepunaste ja kuldsete kressidega täidetud lilleurnid.

„Usu mind, Maia, ma palusin temalt luba, et sulle teatada, teile kõigile teatada, aga kui ma seda mainisin, muutus ta nii nukraks, et ma pidin tema soovi täitma.”

Mõistsin, et kui Pa oli keelanud Marinal meiega ühendust võtta, ei saanud Marina teisiti talitada. Pa oli kuningas ja Marina parimal juhul tema usalduse ära teeninud õukondlane, halvemal juhul aga isa teenijanna, kes oli sunnitud tema käske täitma.

„Kus ta praegu on?” esitasin järgmise küsimuse. „Ikka veel ülakorrusel oma toas? Kas ma peaksin teda vaatama minema?”

„Ei, chérie, ülakorrusel teda pole. Kohe räägin, mis juhtus, aga ehk soovid enne teed?”

„Ausalt öeldes kuluks mulle praegu ära kange džinn toonikuga,” tunnistasin hiigelsuurele diivanile istuma vajudes.

„Ma palun Claudial sulle joogi segada. Ning antud olukorda arvestades võib ka minul seda tarvis minna.”

Saatsin pilguga Marinat, kes lahkus toast ja läks otsima meie majapidajanna Claudiat, kes oli Atlantises teeninud peaaegu sama kaua kui Marina. Claudia oli sakslanna ja tema karmi pealispinna all oli peidus kuldne süda. Ta oli jumaldanud oma peremeest sama palju kui meie oma isa. Ootamatult tabasin end mõttes küsimast, mis saab nüüd Claudiast ja Marinast. Või õigemini, mis saab kogu Atlantisest nüüd, mil Pa on läinud.

Need sõnad ei haakunud ikka veel juhtunuga. Pa oli alati „läinud” – kusagile sõitnud, millegagi hõivatud, ehkki ükski tema personali- või pereliige ei teadnud täpselt, millega ta elatise teenimiseks õigupoolest tegeleb. Kord ma küsisin seda temalt – siis kui mu sõbranna Jenny meile koolivaheajaks külla tuli ja meie priiskavat elustiili nähes jahmus.

„Su isa on vist uskumatult rikas,” sosistas Jenny, kui me äsja Saint-Tropez’ lähedale La Môle’i lennuväljale laskunud Pa eralennukist välja astusime. Maandumisrajal ootas meid autojuht ja viis meid sadamasse, kus me astusime vaimustava kümnekohalise jahi Titaan pardale ja purjetasime iga-aastasele Vahemere kruiisile, et külastada kõikvõimalikke Pa poolt välja valitud sihtkohti.

Nagu kõik lapsed, olgu nad rikkad või vaesed, olin minagi üles kasvanud keskkonnas, mis oli minu jaoks ainuvõimalik, ning ma polnud kordagi tulnud mõttele, et see võiks olla mingilgi moel ebaharilik. Minul ja kõigil mu õdedel olid lapsepõlves olnud koduõpetajad ning alles siis, kui ma sain kolmeteistkümneseks ja läksin internaatkooli, hakkasin mõistma, et enamik inimesi elab hoopis teisiti.

Kord küsisin Pa’lt, mis tööd ta tegelikult teeb, et suudab pakkuda meie perele niivõrd luksuslikku elu, aga tema vaid vaatas mind talle omase saladusliku pilguga ja lausus naeratades: „Ma olen teatud mõttes võlur.”

Mis ei öelnud mulle midagi ja seda ta oligi soovinud.

Vanemaks saades mõistsin, et Pa Salt on tõeline illusionist ja miski pole nii, nagu esmapilgul näib.

Kui Marina võõrastetuppa tagasi jõudis, kandikul kaks džinni toonikuga, turgatas mulle pähe mõte, et kolmekümne kolme aastasena pole mul ikka veel õrna aimugi, kes mu isa oli olnud maailmas, mis jäi Atlantisest väljapoole. Ja ma ei teadnud, kas mul isegi nüüd õnnestub sellest midagi kuulda.

„Sedasi,” lausus Marina jooki minu ette lauale asetades. „Sinu isa mälestuseks,” ütles ta klaasi tõstes. „Lasku Jumal ta hingel rahus puhata.”

„Jah, Pa Salti mälestuseks. Puhaku ta rahus.”

Marina võttis suure lonksu, pani klaasi tagasi lauale ja võttis mu käed pihku. „Maia, enne edasise arutelu juurde jõudmist pean sulle midagi rääkima.”

„Mida siis?” pärisin, silmitsedes tema väsinud nägu, millele mure oli sügavad kortsud vajutanud.

„Sa küsisid ennist minult, kas su isa viibib ikka veel selles majas. Vastus on selline, et tegelikult on ta juba maetud. Me täitsime tema soovi, et matused toimuksid otsekohe ja mitte keegi teist, tema tütardest, ei tohi kohal olla.”

Põrnitsesin teda sõnatult, justkui oleks ta aru kaotanud. „Aga Ma, sa ütlesid alles paari tunni eest, et ta suri täna varahommikul! Kuidas on võimalik nii kiiresti matuseid korraldada? Ja miks?”

„Maia, sinu isa andis karmi käsu, et kohe, kui ta on meie hulgast lahkunud, tuleb tema keha viia eralennukiga jahile. Kui see on pardale jõudnud, tuleb see asetada tinakirstu, mis oli tõenäoliselt juba aastaid seda sündmust oodates Titaanil peidus olnud. Jaht pidi viima tema surnukeha merele. Kuna ta armastas väga vett, valis ta loomulikult viimseks puhkepaigaks ookeani. Ja ta ei tahtnud põhjustada oma tütardele valu, mida ... selle sündmuse pealtnägemine paratamatult kaasa toob.”

„Oh, armas Jumal,” pomisesin, sest Marina sõnad tekitasid hirmuvärinaid. „Aga kindlasti teadis ta ka seda, et me oleksime soovinud temaga jumalaga jätta. Kuidas ta sai meile seda teha? Mida ma teistele ütlen? Ma ...”

„Chérie, meie oleme elanud selles majas kõige kauem ja me mõlemad teame, et mis puudutas sinu isa, siis me ei tohtinud kunagi esitada küsimust „Miks?”. Ma oskan öelda vaid seda,” jätkas ta vaikselt, „et ta tahtis minna puhkama samamoodi, nagu elas: omaette.”

„Ja kõike kontrollides,” lisasin, sest äkitselt lahvatas minus viha. „Mul on tunne, et ta ei usaldanud täielikult isegi neid, kes teda armastasid ja kes oleksid soovinud käituda õigesti.”

„Hoolimata sellest, kuidas ta oleks oma tegu põhjendanud,” ütles

Marina, „loodan siiski, et aja möödudes meenutate te eelkõige seda, kui kõvasti ta teid kõiki armastas. Ma tean täpselt, et teie, tema tütred, olite kogu ta maailm.”

„Aga kes meist teda tundis?” küsisin, pisarad meeleheitest silmisse tunginud. „Kas arst käis ja kinnitas tema surma? Sul peaks olema surmatunnistus. Kas ma saaksin seda näha?”

„Arst tahtis teada tema isikuandmeid, nagu näiteks sünnikohta ja sünniaastat. Vastasin, et olen ainult töötaja ega tea selliseid üksikasju. Palusin arstil ühendust võtta teie isa advokaadi Georg Hoffmaniga.”

„Aga miks ta oli nii salapärane, Ma? Täna lennukis mõtlesin sellele, et ma ei mäleta ainsatki korda, mil isa oleks siia, Atlantisesse, sõpru külla kutsunud. Kui me olime jahil, ilmus aeg-ajalt pardale mõni tema äripartner, et temaga nõu pidada, ja mõlemad kadusid allkorrusele isa tööruumi, aga tihedamalt ei käinud ta kellegagi läbi.”

„Ta tahtis hoida pereelu ja äriasjad lahus, et kodus olles pühenduda täie tähelepanuga oma tütardele.”

„Tütardele, kelle ta lapsendas ja igalt poolt maailmast siia tõi. Miks, Ma, miks?”

Marina vaatas mind vaikides ja tema tarkades rahulikes silmades polnud ainsatki vihjet selle kohta, kas ta teab vastust või mitte.

„Ma pean silmas seda,” jätkasin, „et lapsena võetakse elu sellisena, nagu see on. Aga me mõlemad teame, kui ebatavaline – või õigemini veider – on juhtum, mil vallaline keskealine mees lapsendab kuus vastsündinud tüdrukut ja toob nad siia, Šveitsi, et nad oma katuse all üles kasvatada.”

„Sinu isa oligi ebatavaline mees,” nõustus Marina. „Aga mis halba saab olla otsuses anda puudust kannatavatele orbudele võimalus kogeda tema kaitse all paremat elu?” puikles ta selgesõnalisest vastusest kõrvale. „Paljud jõukad inimesed, kes lapsi ei saa, kasutavad lapsendamisvõimalust.”

„Tavaliselt on nad abielus,” olin otsekohene. „Ma, kas sa oled kunagi kuulnud mõnest Pa kallimast? Kellestki, keda ta armastas? Mina tundsin teda kolmkümmend kolm aastat, ent ei näinud teda kordagi ainsagi naise seltsis.”

„Chérie, ma mõistan, et su isa on surnud, ja järsku jõudis sulle pärale, et paljud küsimused, mida sa oleksid tahtnud talle esitada, jäävadki vastuseta, aga selle koha pealt ei saa mina sind aidata. Pealegi pole praegu õige hetk,” lisas Marina tasakesi. „Praegu peame mõtlema eelkõige sellele, mida ta igaühele meist tähendas, ning meenutama teda kui heasüdamlikku ja hella inimest, kellena me teda siin, Atlantise seinte vahel, tundsime. Püüa meeles pidada, et sinu isa oli tublisti üle kaheksakümne. Tal jäi selja taha pikk ja rahuldust pakkuv elu.”

„Aga ta käis alles kolm nädalat tagasi Laseriga järvel ja askeldas paadis nagu poole noorem mees,” meenutasin. „Mul on raske viia see mälupilt kokku surmale määratud inimesega.”

„Jah, Jumal tänatud, et ta polnud selline nagu paljud temaealised ega pidanud taluma aeglast ja pikaldast hääbumist. See on imetore, et sulle ja sinu õdedele jääb ta meelde heas vormis õnneliku terve mehena,” lohutas mind Marina. „Päris kindlasti oligi see tema soov.”

„Loodetavasti ei pidanud ta palju kannatama?” pärisin ettevaatlikult, ehkki sügaval sisimas teadsin, et isegi kui see oleks nii olnud, keelduks Marina seda tunnistamast.

„Ei pidanud. Ta teadis, Maia, mis teda ees ootab, ja ma arvan, et ta oli Jumalaga juba rahu teinud. Usu mind, et ta oli minnes õnnelik.”

„Mismoodi ma peaksin oma õdedele selgitama, et nende isa on meie hulgast lahkunud?” anusin ma vastust. „Ning et neil pole isegi surnukeha, mida matta? Nad tunnevad end samamoodi nagu mina: et ta haihtus ühtäkki lihtsalt õhku.”

„Sinu isa mõtles enne surma ka sellele ning paar tundi tagasi helistas mulle tema advokaat Georg Hoffman. Ma luban sulle, et te kõik saate võimaluse temaga hüvasti jätta.”

„Isegi surnuna on Pa’l kõik kontrolli all,” ohkasin masendatult. „Muide, ma jätsin kõigile oma õdedele sõnumi, aga senini pole ükski neist tagasi helistanud.”

„Georg Hoffman on igatahes ootel ja saabub kohe, kui kõik on kohale jõudnud. Ja palun ära küsi, Maia, mida sinu isa meile öelda tahtis, sest minul pole õrna aimugi. Ma palusin Claudial sulle suppi keeta. Vaevalt et sa täna hommikust saati midagi söönud oled. Kas sa soovid einestada Paviljonis või tahad täna ööseks siia jääda?”

„Ma söön supi siin ära, aga kui sul midagi selle vastu pole, tahaksin koju minna. Mulle tundub, et ma pean üksi olema.”

„Loomulikult.” Marina ajas käed laiali ja kallistas mind. „Ma saan aru, kui kohutav šokk see sinu jaoks on. Ja mul on kahju, et sa pead ka sel korral õdede eest vastutuskoorma enda kanda võtma, aga isa palus helistada esimesena just sulle. Ma ei tea, kas see pakub sulle kergendust. Kas ma lasen Claudial supi üles soojendada? Mulle tundub, et meile mõlemale kuluks lohutuseks midagi sooja ära.”

Kui supp oli söödud, soovitasin Marinal magama minna ja andsin talle head ööd soovides põsemusi, sest märkasin, et ka tema on omadega läbi. Enne majast lahkumist ronisin mitmest trepist üles kõige kõrgemale korrusele ja piilusin õdede tubadesse. Kõik nägid välja täpselt samasugused, nagu need olid olnud enne seda, kui toaelanikud kodunt lahkusid ja valitud eluteele suundusid, ning kõik ruumid olid säilitanud erineva iseloomu. Nendel kordadel, kui õed nagu tuvid veeäärsetesse pesadesse tagasi pöördusid, ei paistnud kellelgi neist olevat vähimatki huvi oma toas midagi muuta. Ka minul mitte.

Avasin oma toa ukse ja läksin riiuli juurde, kus hoidsin ikka veel hinnalisi lapsepõlveaardeid. Võtsin alla ühe vana portselannuku, mille Pa oli mulle kinkinud, kui olin alles päris pisike. Nagu ikka, oli ta jutustanud armsa loo, kuidas see nukk oli kunagi kuulunud noorele Vene krahvinnale, aga kui ta perenaine suureks kasvas ja ta unustas, oli end seejärel lumises Moskva palees üksikuna tundnud. Isa ütles, et nuku nimi on Leonora ja ta vajab uut armastavat kätepaari.

Nuku tagasi riiulile asetanud, sirutasin käe karbi poole, kus oli peidus Pa’lt kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saadud kingitus. Avasin karbi ja tõmbasin kaelakee välja.

„See on kuukivi, Maia,” oli isa öelnud, kui olin ainiti vaadanud ebatavaliselt küütlevat kivi, mis säras sinakalt ja mida ümbritsesid tibatillukesed teemandid. „Kivi on vanem kui mina ja äärmiselt huvitava saamislooga.” Mulle meenus, et nende sõnade juures lõi ta kõhklema, justkui peaks iseendaga mõttes nõu. „Võib-olla räägin ma sulle kunagi selle loo ära,” jätkas ta. „Praegu on kee sinu jaoks vist liiga täiskasvanulik. Aga ma olen kindel, et ühel heal päeval sobib see sulle suurepäraselt.”

Pa hinnang oli olnud õige. Tookord oli mu keha – nagu kõigil minu koolikaaslastel – täis riputatud odavaid hõbeehteid ja ümber kaela rippusid nahkpaela otsa kinnitatud suured ristid. Kuukiviga kaelakeed polnud ma kordagi karbist välja võtnud ja see oli aastateks riiulile ununenud.

Nüüd olin valmis seda kandma.

Läksin peegli ette, panin hapra kuldketi kaela ümber, lukustasin pisikese kinniti ja jäin kuukivi uurima. Võib-olla oli asi minu heas fantaasias, aga mul oli tunne, et see lõi mu naha peal helendama. Vaistlikult liikusid mu sõrmed kivi juurde ning seda pihus hoides astusin akna alla ja jäin silmitsema Genfi järve teisel kaldal vilkuvaid tulesid.

„Puhka rahus, kullakallis Pa Salt,” sosistasin.

Ootamata ära hetke, mil mälestused mu enda alla matavad, läksin kähku lapsepõlvetoast välja, lahkusin majast ja sammusin mööda kitsast jalgrada oma praeguse täiskasvanukodu poole, mis asus umbes paarsada meetrit eemal.

Paviljoni välisuks polnud kunagi lukus; kõrgtehnoloogilised turvaseadmed valvasid täies ulatuses kogu meie maalappi ja võimalus, et keegi võiks mu vähese varanduse ära varastada, polnud kuigi suur.

Kui olin sisenenud, märkasin, et Claudia on juba elutoas käinud ja lambid põlema pannud. Vajusin raskelt diivanile istuma ja tundsin, kuidas meeleheide mu üle võimust võtab.

Olin õde, kes polnud siit kunagi lahkunud.