Читать книгу Seitse õde - Lucinda Riley - Страница 8

Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.

Istusin oma kooliaegse sõbranna Londoni linnamaja kaunis aias, süles avatud „Penelopeia”, kuid ei lugenud, vaid nautisin juunipäikest ja ootasin Jennyt, kes oli läinud oma pisipoega lasteaiast koju tooma.

Olin eluga rahul ja rõõmus, et olin otsustanud mõneks ajaks kodunt lahkuda. Uurisin tähelepanelikult peagi õide puhkevat elulõnga, mis oli päikesest ämmaemanda julgustusel valmis sünnitama prisket värvikera, kui kõlas mobiilihelin. Heitsin pilgu ekraanile ja nägin Marina nime.

„Tere, Ma, kuidas läheb?” küsisin, lootes lisada soojust ka oma häälele.

„Maia, ma ...”

Marina jäi vait ja samal hetkel taipasin, et midagi on kohutavalt valesti. „Mis juhtus?”

„Maia, mul pole kerge seda öelda, aga sinu isa sai eile pärastlõunal kodus infarkti ja täna varahommikul ta ... lahkus meie hulgast.”

Olin vait, sest läbi pea kihutas miljon erinevat naeruväärset mõtet. Kõigepealt tabas mind kahtlus, et Marina teeb mingil arusaamatul põhjusel minu kulul labast nalja.

„Sina, Maia, oled õdedest esimene, kellele ma helistan, sest sina oled kõige vanem. Ma tahaksin teada, kas sa soovid ülejäänud õdedele ise teatada või jätad selle minu hooleks.”

„Ma ...”

Mu huuled ei suutnud ikka veel vormida selgeid sõnu, sest kohale jõudis teadmine, et Marina, minu kallis palavalt armastatud Marina – naine, kes on mulle kogu elu olnud lihase ema eest –, poleks iial öelnud midagi, mis poleks olnud tõsi. Järelikult pidi ta rääkima tõtt. Samal hetkel pöördus kogu mu maailm pea peale.

„Maia, palun ütle, kas sinuga on kõik korras. Ma pole eales pidanud tegema nii kohutavat kõnet, aga mis mul üle jäi? Taevas teab, kuidas teised tüdrukud selle uudise vastu võtavad.”

Alles siis kuulsin ka tema hääles valu ja mõistsin, et ta ei helista mulle mitte ainult minu, vaid ka enda pärast. Seetõttu lülitasin end ümber tavapärasesse mugavustsooni, kus olin harjunud lohutama teisi.

„Kui soovid, Ma, siis ma võin õdedega ise ühendust võtta, ehkki ma ei tea, kus nad parasjagu viibivad. Kas Ally pole mitte treeningul, et regatiks valmistuda?”

Meie vestlus jätkus aruteluga, kus võiksid olla mu nooremad õed, justkui tuleks nad üles leida selleks, et kutsuda sünnipäevapeole, mitte meie äsja lahkunud isa matustele, ja meie kõne näis täiesti irreaalsena.

„Kui kiiresti on sinu meelest võimalik matused korraldada? Et Elektra on Los Angeleses ja Ally kusagil avamerel, pole vist lootustki, et see võiks juhtuda enne järgmist nädalat,” laususin.

„Tead ...” alustas Marina kõhklevalt, „... võib-olla oleks targem arutada üksikasjad läbi siis, kui sa oled koju jõudnud. Kiiret pole, Maia, nii et puhkuse viimased päevad võid vabalt Londonis veeta. Siin ei saa me tema heaks enam midagi ette võtta ...” Ta nukker hääl katkes.

„Ma, loomulikult lendan ma Genfi järgmise lennuga, millele mul õnnestub pilet saada! Helistan kohe lennufirmasse ja siis teen kõik, mis minu võimuses, et õdedega kontakti saada.”

„Mul on kohutavalt kahju, chérie^[1.],” ütles Marina õnnetult. „Ma tean, kuidas sa teda jumaldasid.”

„Jumaldasin,” kinnitasin tema sõnu, kuid ettevalmistuste arutelu ajal mind vallanud kummaline rahu haihtus nagu vaikus enne ägedat äikesetormi. „Kui saabumise kellaaeg on teada, helistan sulle.”

„Palun hoia end, Maia! See oli sulle suur šokk.”

Vajutasin kõne lõpetamise klahvi ja ootamata, millal mu südamesse jõudnud tormipilvede luugid avanevad ja vihm mu enda alla matab, siirdusin ülakorrusele oma tuppa, et üles otsida lennuks vajalikud dokumendid ja võtta ühendust lennukompaniiga. Kõnejärjekorras oodates silmitsesin voodit, kus ma alles mõne tunni eest olin ühe tavalise päeva hommikul üles ärganud. Ja tänasin Jumalat, et ta pole andnud inimestele võimet näha tulevikku.

Viimaks vastas karmi häälega naisametnik, kes oli kõike muud kui abivalmis, ning kui ta tüüris jutu välja müüdud lendudele, trahvidele ja krediitkaardi detailidele, tundsin, et mu emotsioonide tamm ähvardab paisu tagant valla pääseda. Kui ta viimaks siiski pileti kella neljasele Genfi lennule välja pigistas, mis tähendas asjade kiiruga reisikotti pildumist ja sedamaid taksoga Heathrow’ lennuväljale kihutamist, vajusin voodile ja põrnitsesin oksakujulise ornamendiga tapeeti senikaua, kuni muster silme ees tantsima hakkas.

„Ta on läinud,” sosistasin, ”igaveseks. Ma ei näe teda enam kunagi.”

Lootsin, et valju häälega välja öeldud sõnad kutsuvad esile pidurdamatu pisaratulva, aga minu üllatuseks seda ei juhtunud. Istusin tardunult, peas endiselt keerlemas korralduslikud üksikasjad. Mõte, et pean helistama õdedele – kõigile viiele –, ajas mulle hirmu nahka ning ma proovisin oma tunnetes selgust saada ja leida vastus küsimusele, kes neist võiks olla esimene. Loogiliselt osutus selleks Tiggy, kes oli meist, kuuest tüdrukust, saabunud meie koju eelviimasena ning õdedest olnud mulle alati kõige lähedasem.

Libistasin väriseva sõrme mööda ekraani allapoole, kuni leidsin tema numbri, ning vajutasin kutsungiklahvi. Vastas kõnepost ning teadmata, mida öelda, pomisesin paar seosetut sõna ja palusin esimesel võimalusel tagasi helistada. Tiggy oli parasjagu kusagil Šoti mägismaal ja töötas keskuses, kus hoolitseti orvuks jäänud ja haigete hirvede eest.

Mis puudutas ülejäänud õdesid ... Teadsin, et kõik nad reageerivad erinevalt ja näitavad välja kõikvõimalikke emotsioone alates ükskõiksusest ja lõpetades dramaatiliste tundepursetega.

Et ka mina polnud hetkel päris kindel, millisest leinaskaala punktist võin ennast õdedega rääkides leida, otsustasin käituda argpüksina, saatsin kõigile sõnumi ja palusin esimesel võimalusel ühendust võtta. Seejärel pakkisin kiiruga reisikoti ja sammusin mööda kitsast treppi alla kööki, et kirjutada Jennyle selgitus, miks ma pidin nii ootamatult minema tormama.

Otsustanud riskida võimalusega püüda Londoni tänavalt kinni mõni musta värvi takso, lahkusin majast ja kõndisin kiirel sammul mööda Chelsea kaartänavat edasi nagu tavaline inimene tavalisel päeval. Koeraga jalutavast mehest möödudes ma vist isegi tervitasin teda ja manasin näole naeratuse.

Kui ma rahvarohkel King’s Roadil lõpuks takso leidsin ning sisse ronides juhil Heathrow’ lennuväljale sõita palusin, tabasin end mõttelt, et mitte keegi ei tea, mis minuga äsja juhtus.

Keegi ei teadnud seda.

*

Kui päike viis tundi hiljem pikkamööda Genfi järve taha vajus, jõudsin selle kaldale meie pontoonsilla juurde ja alustasin viimast teeotsa koduni.

Christian ootas mind meie läikivas Riva kaatris. Ilme tema näol reetis, et ta on juhtunust juba kuulnud.

„Kuidas te end tunnete, mademoiselle Maia?” päris ta mind pardale aidates, sinistes silmades kaastunne.

„Mul on ... hea meel, et ma kodus olen,” vastasin neutraalselt paadi tagaossa suundudes ja istusin ahtris kaarduvale kreemika polstriga nahkpingile. Tavaliselt veetsin kahekümneminutilise kodutee Christiani kõrval reisijaistmel ja vaatasin, kuidas kaater üle sileda järvepinna kihutab. Täna aga tahtsin olla omaette. Kui Christian võimsa mootori käima tõmbas, peegeldus Genfi järve ääristavate muinasjutuliste majade aknaklaasidelt vastu päike. Sellel teekonnal olin sageli tundnud, et just siin asub sissepääs reaalsusest ära lõigatud fantaasiamaailma.

Pa Salti maailma.

Kui mu mõtted läksid isa hellitusnimele, mille ma ise talle lapsena olin andnud, tajusin esimesi ebamääraseid märke silmakoobaste taga varitsevatest pisaratest. Isa oli alati armastanud purjetamist ja meie järveäärsesse koju reisilt tagasi jõudnud, lõhnas ta sageli värske õhu ja soolase mere järele. Miskipärast oli see nimi talle kohe külge jäänud ja vanemaks saades hakkasid ka nooremad õed teda samamoodi kutsuma.

Kui kaater kiirust lisas ja soe tuul mu juukseid sasis, tõusid mu vaimusilma ette sajad eelmised kojujõudmised Atlantisesse, Pa Salti muinasjutulossi. Kuna hoone paiknes eravalduses kõrgel maaninal, mille tagant algas järsk mägismaa, oli sellele maismaa poolt võimatu läheneda ja paat oli ainus liiklusvahend, millega maja juurde pääses. Lähimad naabrid elasid mitme miili kaugusel järve kaldal ning Atlantis oli kogu ülejäänud maailmast eraldatud ainult meile kuuluv kuningriik. Kõik, mis jäi selle piiridesse, oli maagiline ... justkui oleksime Pa Salt ja meie, tema tütred, elanud võluriigis.

Pa Salt oli meid vastsündinutena välja valinud, lapsendanud ja neljast ilmakaarest koju oma kaitse alla toonud. Ja nagu Pa Salt oli alati rõhutanud, olime me kõik erilised, haruldased ... tema tüdrukud. Ta oli andnud meile nimed Seitsme Õe, oma lemmiktäheparve järgi. Mina, Maia, olin õdedest vanim ja esimesena perre võetud.

Kui ma laps olin, viis isa mind tihti maja peal kõrguvasse klaaskupliga observatooriumisse, tõstis mu suurte tugevate kätega üles ja lasi mul läbi teleskoobi öötaevast imetleda.

„Seal see ongi,” osutas ta läätsi fookustades. „Vaata, Maia, sellelt imekaunilt säravalt tähelt said sina oma nime.”

Ja ma tõesti nägin seda. Kui ta rääkis mulle legendidest, kust minu ja mu õdede nimed pärit on, kuulasin teda vaid poole kõrvaga, sest üle kõige meeldis mulle tunda enda ümber tema käsivarsi, nautida haruldasi hetki, mil ta oli ainult minu päralt.

Suuremaks saades taipasin, et Marina, keda olin pidanud oma pärisemaks – lühendasin isegi tema nime „Ma’ks” –, on hoopis suurepärane lapsehoidja, kelle Pa oli palganud meie eest hoolt kandma, sest ta ise oli sageli kodunt ära. Loomulikult oli Marina meie kõigi jaoks midagi palju enamat kui lapsehoidja. Tema oli see, kes pühkis ära meie pisarad, pahandas meiega, kui me ei tundnud lauakombeid, ning juhtis meid rahulikult läbi raskete üleminekuaastate, kuni neidudest olid saanud naised.

Ta oli alati olnud meie jaoks olemas ja isegi juhul, kui Ma oleks mu sünnitanud, poleks mu armastus tema vastu saanud olla tugevam.

Kolm esimest eluaastat elasin meie võlulossis Genfi järve kaldal Marinaga kahekesi, Pa Salt aga reisis seitsme maa ja mere taha ning tegeles äriasjadega. Seejärel hakkasid üksteise järel saabuma mu õed.

Tavaliselt tõi Pa koju jõudes mulle kingituse. Läheneva kaatri mootorimürinat kuuldes jooksin puude vahelt üle suure muruplatsi teda paadi juurde tervitama. Nagu lapsed ikka, tahtsin ka mina kohe näha, mis isal on minu rõõmustamiseks võlutaskutes peidus. Ükskord kinkis ta mulle oivalise puust nikerdatud põhjapõdra, mis tema sõnul tuli otse Põhjapooluselt Jõuluvana töökojast, aga hetk hiljem astus tema selja tagant välja valges kitlis naine, süles salli sisse mässitud komps. Ja see komps liigutas.

„Sellel korral, Maia, tõin ma sulle ühe väga erilise kingi. Sul on nüüd väike õde.” Kompsu mulle sülle tõstes oli isa suul naeratus. „Kui ma jälle ära sõidan, ei tunne sa end enam üksildasena.”

See päev muutis mu elu. Sünnitushaigla õde, kelle Pa Salt oli endaga kaasa toonud, sõitis paari nädala pärast ära ning Marina hakkas hoolitsema ka minu pisikese õe eest. Ma ei suutnud mõista, kuidas see armetu punase näoga olend, kes tihtipeale haises ja tähelepanu minult eemale tõmbas, sai olla kingitus. Nõnda mõtlesin ma hommikuni, mil Alküoone – tema sai oma nime Seitsme Õe täheparve teiselt tähelt – mulle hommikulauas kõrge lapsetooli seest naeratas.

„Ta teab, kes ma olen,” laususin üllatunult Mariale, kes teda toitis.

„Muidugi teab, kallis Maia. Sina oled vanem õde, kellest saab tema eeskuju. Sinu ülesandeks jääb õpetada talle paljusid asju, mida sina tead ja tema mitte.”

Kui ta suuremaks kasvas, muutus ta minu varjuks, kes mul kõikjal kannul käis, mis mulle meeldis, aga samal ajal ärritas.

„Maia, oota mind ka!” nõudis ta minu selja taga paterdades valjuhäälselt.

Ehkki Ally, nagu ma teda hellitavalt kutsusin, oli esialgu minu unenäolises Atlantise maailmas soovimatu lisand, poleks ma saanud soovida mõnusamat ja armsamat seltsilist. Ta nuttis haruharva ja tal polnud jonnihooge nagu paljudel temavanustel põngerjatel. Punakuldsete lehvivate lokkide ja suurte siniste silmadega Ally sünnipärane sarm võlus kõiki, meie isa kaasa arvatud. Alati kui Pa Salt pikkadelt välisreisidelt koju jõudis, olin kindel, et ta ei vaata mind nii õnneliku pilguga nagu Allyt. Ning kui mina võõraste juuresolekul häbelikuks muutusin ja endasse tõmbusin, siis Ally harukordne siirus ja usaldav käitumine tegid temast silmapilk kõigi lemmiku.

Ta oli sedasorti laps, kes omandas kerge vaevaga kõikvõimalikud oskused – eriti andekas oli ta muusikas ja mistahes veega seotud spordialadel. Mäletan, kuidas Pa õpetas ta meie hiigelsuures basseinis ujuma, ning kui mina pinnal püsimiseks hullupööra rabelesin ja vee alla vajumist vihkasin, siis mu pisike õde käitus nagu näkineid. Meresõiduga – isegi Pa hiigelsuurel kaunil Titaani-nimelisel ookeanijahil – ei harjunud ma kunagi ära, Ally aga anus koju saabunud isa, et see viiks ta järvele väikese Laseriga, mis seisis ankrus meie eramaal maabumissilla ääres. Tavaliselt kössitasin mina kitsas ahtris, samal ajal kui Pa ja Ally hoidsid üle peegelsileda järvepinna kihutava paadi rooliratast. Ühine kirg meresõidu vastu, mis nad tugevalt ühte liitis, jäi minule alatiseks kättesaamatuks.

Ehkki Ally õppis Genfi konservatooriumis muusikat ja oli üliandekas flötist, kes oleks võinud jätkata karjääri professionaalse orkestri liikmena, valis ta muusikakoolist lahkumise järel täiskohaga meremehe ameti. Nüüd võttis ta regulaarselt osa regattidest ja oli mitmel võistlusel esindanud Šveitsi.

Ally hakkas saama kolmeseks, kui Pa saabus meie järgmise õega, kellele ta pani Seitsme Õe kolmanda tähe järgi nimeks Asterope.

„Aga meie hakkame teda Stariks kutsuma,” ütles Pa naeratades Marinale, Allyle ja mulle, kui me korvvoodis lamava uue pereliikmega lähemat tutvust tegime.

Sel ajal andis eraõpetaja mulle hommikuti tunde ning uue õe kohalejõudmine puudutas mind vähem kui Allyt. Vaid kuus kuud hiljem ühines meiega veel üks beebi, kaheteistkümnenädalane tüdruk, kes sai nimeks Celaeno, mille Ally aga sedamaid CeCeks lühendas.

Stari ja CeCe vanusevahe oli ainult kolm kuud ja niipalju kui mina mäletan, olid nad alati lahutamatud. Nad olid nagu kaksikud, rääkisid vaid neile arusaadavas titekeeles ja leidub sõnu, mida tänini mõistavad vaid nemad kaks. Nad viibisid omaette maailmas, kuhu meil, ülejäänud õdedel, sissepääs puudus. Ja isegi praegu, kui mõlemad on jõudnud kahekümnendatesse eluaastatesse, pole miski muutunud. CeCe on küll neist kahest noorem, aga ta on kogu elu vanemat õde kamandanud ning tema jässakas keha ja pähkelpruun nahk on tugevas kontrastis kahvatu piitspeenikese Stariga.

Järgmisel aastal saabus veel üks beebi – Taygeta, kellele andsin hellitusnime Tiggy, sest pisitillukest pead katvad lühikesed tumedad juuksed olid veidra nurga all turris ja minu silmis sarnanes ta siiliga Beatrix Potteri kuulsast lastejutust.

Olin tollal seitsmene ja hakkasin Tiggyt väga hoidma sellest hetkest alates, mil ma teda esimest korda nägin. Ta oli meist kõige kehvema tervisega ja põdes läbi kõikvõimalikud lastehaigused, aga käitus juba titeeas stoilise rahuga ega nõudnud midagi. Kui Pa tuli paar kuud hiljem koju veel ühe vastsündinud tüdrukuga, kes sai nimeks Elektra, palus kurnatud Marina mul sageli hoida Tiggyt, kellel oli alailma palavik või bronhiit. Kui Tiggyl viimaks astma avastati, viidi teda haruharva lastetoast vankriga õue, sest Genfi talvede külm õhk ja tihe udu võisid kahjustada tema hingamisteid.

Elektra oli mu õdedest noorim ja tema nimi sobis talle imehästi. Selleks ajaks olin tittede ja nende nõudmistega juba harjunud, aga päris kindlasti oli noorima õega kõige raskem toime tulla. Ta oli tõesti justkui elektriseeritud; tema kaasasündinud võime lülituda silmapilk pimeduselt valgusele ja vastupidi tähendas seda, et meie kodus, kus senini oli valitsenud rahu, võis nüüd päevad läbi kuulda kiledahäälset kriiskamist. Elektra jonnihood kajavad alati minu lapsepõlvemälestustes ja tema keevaline loomus ei mahenenud ka siis, kui ta vanemaks sai.

Andsime Ally ja Tiggyga talle salaja hüüdnime ja omavahel olles kutsusime teda kolmekesi Trikiks. Tema läheduses kõndisime kõik kikivarvul, sest keegi ei soovinud esile kutsuda järjekordset välkkiiret meelemuutust. Võin ausalt tunnistada, et oli hetki, mil ma vihkasin teda segaduse eest, mille ta oma saabumisega Atlantises tekitas.

Ja ometi pakkus just Elektra meile esimesena oma abi ja tuge, kui keegi meist hädas oli. Aeg-ajalt võis ta käituda äärmiselt isekalt, aga harvad polnud ka juhud, mil ta suuremeelsus meid üllatas.

Pärast Elektra saabumist ootasid kõik majaelanikud seitsmendat õde. Olime saanud oma nimed Pa Salti lemmiktäheparve järgi ning viimaseta polnud me tervik. Teadsime isegi puudu oleva õe nime – Merope – ja püüdsime ette kujutada, milline ta välja näeb. Aga möödus aasta, seejärel teine ja veel üks, aga rohkem beebisid isa koju ei toonud.

Mäletan selgelt päeva, mil seisin tema kõrval observatooriumis. Olin siis neliteist ja sirgumas naiseks. Ootasime päikesevarjutust, mis isa sõnul pidi inimkonnale mõjuma viljastavalt ja tooma endaga kaasa muutuse.

„Pa, kas sul on kavas tuua meile ka seitsmes õde?” pärisin.

Küsimust kuuldes näis ta tugev kaitset pakkuv kogu paariks sekundiks tarduvat. Tema hoiakust jäi mulje, et kogu maailma raskus on ta õlgadele vajunud. Ehkki ta ei keeranud end ümber, sest oli peatse varjutuse ootel endiselt keskendunud teleskoobi seadistamisele, tajusin, et mu sõnad kurvastasid teda.

„Ei, Maia, ei ole. Sest ma pole teda leidnud.”

*

Kui mu vaatevälja ilmus meie veeäärset kodu võõraste pilkude eest varjav paks kuusehekk, nägin maabumissillal seisvat Marinat ning lõpuks ometi hakkas pärale jõudma valus tõdemus, et olen Pa kaotanud.

Mõistsin, et meest, kes rajas kuningriigi, kus meie olime tema printsessid, pole enam olemas ja nõidus on otsa saanud.

1 Kullake (prantsuse k). [ ↵ ]