Читать книгу Varjuõde - Lucinda Riley - Страница 10

Pärast õhtusööki palusin Ma’l end vabandada ja läksin ülakorrusele meie magamistuppa. Võtsin seljakotist mobiili, et üle vaadata saabunud sõnumid, ning nägin nelja tekstsõnumit ja mitut vastamata kõnet – kõik olid CeCelt. Nagu lubatud, olin saatnud talle sõnumi kohe, kui lennuk oli Genfis maandunud, ning nüüd piirdusin vaid lühikese vastusega, et kõik on korras, kavatsen varakult magama minna ja helistan talle järgmisel päeval. Mobiili välja lülitanud, libistasin end sulgteki alla ja jäin vaikust kuulates liikumatult lamama. Ning mõistsin, kui harukordne on viibida üksi toas, tühjas majas, mis kunagi oli olnud lärmakas ja kus oli pulbitsenud elu. Teadsin, et sellel ööl ei ärata mind unes rääkiv CeCe. Soovi korral võisin rahulikult magada hommikuni välja.

Ja ometi pidin pärast silmade sulgemist tõsiselt pingutama, et temast mitte puudust tunda.

*

Järgmisel hommikul vara tõusnud, tõmbasin teksad jalga ja kapuutsiga pusa selga, võtsin kiletasku kaasa ja hiilisin kikivarvul trepist alla. Tasakesi maja eesukse lahti lükanud ja vasemale poole jäävale jalgrajale astunud, sammusin Pa Salti salajase aia poole, kiletasku, milles oli tema kiri, minu koordinaadid ja kreekakeelse mõttetera tõlge, pihku pigistatud.

Tegin aeglaselt ringi meie istutatud taimede ümber ja kontrollisin, kuidas meie hoolealustel on läinud. Juulis oleksid pidanud kõik olema üleni õites: mitmevärvilised pruudisõled, purpurpunased astrid, lillherned, mille õitekobarad sarnanesid väikeste liblikatega, ja roosid, mis olid roninud kõrgele üle tugisõrestiku ja varjasid pingi.

Taipasin, et nüüd pole peale minu kedagi, kes nende eest hoolt kannaks. Ehkki meie igivana aednik Hans oli olnud taimede „lapsehoidja” ajal, mil Pa’d ja mind polnud kohal, et ise nende eest hoolitseda, polnud ma kunagi kindel, kas ta armastab neid sama palju kui meie. Muidugi oli minust tobe pidada taimi meie lasteks. Aga nagu Pa oli mulle sageli öelnud, sarnanes nende kasvatamise protsess laste kasvatamisega.

Peatusin ja jäin imetlema meie lemmiktaime – see uhkeldas õrnade violettpunaste õitega, mis kinnitusid arvukate sügavroheliste lehtede kohal peene tüve külge.

„Selle nimi on Astrantia major,” oli Pa mulle öelnud, kui me ligi kakskümmend aastat tagasi tillukesi seemneid pottidesse külvasime. „Arvatakse, et taime nimetus tuleb sõnast „aster”, mis ladina keeles tähendab tähte. Kui see õitsema hakkab, avanevad imekaunid valgust kiirgava tähe kujulised õied. Ma pean sind hoiatama, et seda võib olla raske kasvatada, eriti arvestades asjaolu, et seemned pärinevad hoopis teisest kandist, on koos minuga juba kaua ringi rännanud ning vanad ja kuivad. Aga kui see üritus õnnestub, ei pea temaga eriti palju tegelema, sest ta vajab vaid head mulda ja veidi vett.”

Paar kuud hiljem viis Pa mu varjulisse aianurka, et istutada sinna seemnest kasvatatud taimed, mis olid imekombel idanema hakanud – pärast erilist poputamist ja lühikest perioodi külmikus, mis Pa sõnul oli hädavajalik, et seemned „šoki” abil ellu äratada.

„Nüüd peame varuma kannatust ja lootma, et uus kodu meeldib talle,” oli ta meie kätelt mulda maha pühkides öelnud.

Astrantia’l oli kulunud veel kaks aastat, enne kui ta õide puhkes, aga seejärel oli ta õnnelikult paljunenud, külvates aias seemneid kõigisse paikadesse, mis olid talle meeldima hakanud. Taime silmitsedes noppisin nüüd ühe õie ja libistasin sõrmeotstega üle õrnade kroonlehtede. Ning tundsin Pa’st nii suurt puudust, et seda oli raske taluda.

Keerasin end ümber ja jalutasin roosilehtlasse varjunud pingi juurde. Puitu kattis ikka veel paks kastekiht ja ma pühkisin pingi varrukaga kuivaks. Kui olin istet võtnud, valdas mind tunne, et niiskus tungib otse mu hinge.

Vaatasin kiletaskut, mille sees olid ümbrikud. Ning küsisin endalt, kas ma mitte ei eksinud, kui ignoreerisin CeCe esialgset palvet avada meie kirjad üheskoos.

Võtsin värisevate kätega Pa ümbriku välja ja rebisin sügavalt hinge tõmmates lahti. Ümbrikus oli kiri ja veel midagi, mis nägi välja nagu väike pikergune ehtekarp. Voltisin kirja lahti ja hakkasin lugema.

Atlantis

Genfi järv

Šveits

Mu kullakallis Star!

Miskipärast tundub minu otsus Sulle kirjutada ainuõigena, sest me mõlemad teame, et just seda suhtlemisviisi eelistad Sa kõigile teistele.

Ma hoian ikka veel armastusega alles pikki kirju, mis Sa saatsid mulle internaatkoolist ja ülikoolist. Ning seejärel arvukatelt reisidelt kõigisse nelja ilmakaarde meie maakeral.

Nagu Sa ehk nüüd juba tead, olen proovinud jätta teile kõigile piisavalt palju informatsiooni teie geneetilise päritolu kohta. Hoolimata sellest, et mulle meeldib pidada kõiki teid, tüdrukuid, oma päristütardeks ning samamoodi osakeseks minust, nagu lihased lapsed seda alati on, võib kunagi saabuda päev, mil minu käsutuses olevast informatsioonist võib teil kasu olla. Seejuures tunnistan ma endale ka seda, et kõik mu tütred ei pruugi selle teekonna alustamise vastu huvi tunda. Eriti Sina, mu kallis Star – minu tütardest ehk kõige tundlikum ja kõige keerulisema loomuga.

Selle kirja kirjutamisele kulus mul kõige rohkem aega – osaliselt seetõttu, et kirjutasin selle inglise, mitte prantsuse keeles, ning teades, et grammatikas ja kirjavahemärkide kasutamises oled Sina minust palju tugevam, palun Sul mu vead andeks anda. Aga ma olen sunnitud tunnistama ka seda, et mul on raskevõitu välja mõelda, kuidas pakkuda Sulle vaid nii paljukest informatsiooni, et see aitaks Sul alustada otsinguid, aga ei häiriks Sinu elu juhul, kui Sa otsustad oma päritolu välja uurimata jätta.

Huvitaval kombel on vihjed, mis ma sain anda Sinu õdedele, olnud enamjaolt elutud, Sinu vihje aga sisaldab otseselt sõnalise suhtlemise võimalust ning seda eelkõige seetõttu, et rada, mis viib Sinu elutee alguse juurde, on olnud aastaid varjatud ja selle leidmiseks vajad Sa teiste abi. Ka mina ise sain tõesed üksikasjad teada alles hiljuti, aga kui keegi üldse suudab selle saladuse lahendada, siis oled see Sina, minu terane Star. Sinu välkkiire mõtlemine ja sellele lisanduv hea inimloomuse tundmine – selle kunsti oled Sa omandanud aastatepikkuse vaatlemise ja eelkõige kuulamise tulemusena – on Sulle tublisti abiks juhul, kui Sa otsustad selle raja üles otsida.

Seetõttu annan ma Sulle ühe aadressi – see on kirja tagaküljele kinnitatud nimekaardil. Kui Sa otsustad sinna sõita, küsi, kas seal teatakse naist nimega Flora MacNichol.

Enne, kui ma kirja lõpetan ja Sinuga hüvasti jätan, tahaksin Sulle veel öelda, et vahel tuleb elus teha raskeid südantlõhestavaid otsuseid ning sellel hetkel võib tekkida tunne, et need teevad armastatud inimestele haiget. Nii see võibki olla, vähemalt mõnda aega. Aga tihti selgub, et muutused, mille need otsused kaasa toovad, osutuvad pikapeale ka teiste jaoks parimaks. Ning aitavad neil edasi liikuda.

Mu kallis Star, ma ei taha rohkem midagi öelda, et Sind mitte mõjutada: me mõlemad teame, millele ma praegu vihjan. Maa peal veedetud aastate jooksul olen teada saanud, et mitte miski ei saa alatiseks jääda muutumatuks – ning lootus, et miski ei muutu, on suurim viga, mille meie, inimesed, saame teha. Vahet pole, kas me muutusi ootame või mitte, aga nad tulevad, paljudel erinevatel viisidel. Ning nendega leppimine on ainus võimalus, mis tagab meile meie fantastilisel planeedil elamise rõõmu.

Kanna hoolt mitte ainult vaimustava aia eest, mille me koos rajasime, vaid ka oma aia eest, ükskõik, kus see ka ei asuks. Ja eelkõige kanna hoolt iseenda eest. Ning näita tähena iseendale valgust. On aeg seda teha.

Sind armastav isa

Pa Salt X

Vaatasin üles horisondi poole ja saatsin pilguga päikest, mis järve kohal pilve tagant välja tuli ja varjud eemale peletas. Tundsin end tuimana ja veelgi nukramana kui enne kirja avamist. Ehk oli mind vallanud ootusärevus, aga kirjas oli olnud väga vähe midagi sellist, mida ma Pa’ga poleks juba arutanud, kui ta veel elus oli. Siis, kui ma olin saanud vaadata tema heasüdamlikesse silmadesse ja tunda temaga koos aias töötades tema käe hella puudutust oma õlal.

Võtsin kirjaklambriga paberi külge kinnitatud nimekaardi kätte ja lugesin läbi sellele kirjutatud teksti.

Arthur Morston Books

190 Kensington Church Street

London W8 4DS

Mulle meenus, et olin kord sõitnud bussiga läbi Kensingtoni. Seega poleks mul juhul, kui ma otsustan Arthur Morstoniga kohtuda, tarvis sõita nii kaugele, nagu oli sõitnud Maia. Seejärel võtsin ümbrikust välja tsitaadi taevasfääri mudelilt, mille mu vanim õde oli ära tõlkinud.

Tamm ja küpress ei kasva hästi teineteise varjus.

Naeratasin, sest see kirjeldas täpselt CeCed ja mind. Tema oli tugev ja tõrges, jalad tugevalt maa küljes kinni. Mina pikka kasvu, aga nagu rohututike, mida kõigutas ka kõige nõrgem tuulehoog. Tsitaat oli mulle juba tuttav. See oli pärit „Prohvetist” ja autoriks oli filosoof Khalil Gibran. Ning ma teadsin ka seda, kes kasvab – vähemalt väljastpoolt vaadates – „varjus” ...

Aga ma ei osanud kuidagi välja päikese kätte astuda.

Kirja hoolikalt kokku murdnud, tõmbasin taas välja ümbriku koordinaatidega, mis Ally oli minu jaoks dešifreerinud. Ta oli kirja pannud paiga, millele need osutasid. Kõigist vihjetest hirmutas just see mind kõige enam.

Kas ma tahtsin teada, kust Pa oli mu leidnud?

Otsustasin, et veel mitte. Praegu tahtsin ma kuuluda Pa’le ja Atlantisele.

Ümbriku kiletaskusse tagasi pistnud, tõmbasin välja ehtekarbikese ja tegin selle lahti.

Karbis oli pisike must loomakujuke, võib-olla oonüksist, mis oli kinnitatud piklikule hõbealusele. Võtnud ehte karbist välja, uurisin seda lähemalt, ning looma sihvakas kuju andis selgelt mõista, et tegu on kaslasega. Pöörasin pilgu alusele ning nägin proovitemplit ja graveeritud nime.

Panter

Looma kummaski silmakoopas olid tibatillukesed merevaigutükikesed, mis mulle nõrgas hommikupäikeses silma pilgutasid.

„Kes oli sinu omanik? Ja kuidas ta on seotud minuga?” küsisin sosinal taevalaotuselt.

Pantri karpi tagasi pannud, tõusin ja läksin taevasfääri mudeli juurde. Viimasel korral, kui ma olin seda näinud, olid selle ümber saginud minu õed, kes olid püüdnud aru saada, mida mudel tähendab ja miks Pa oli otsustanud meile just sellise pärandi jätta. Vaatasin kaua selle keskosa ning uurisin kuldset kera ja hõbedasi seibe, mis seda elegantse puurina ümbritsesid. Mudel oli väga kunstipäraselt valmistatud, mandrite kontuurid neid ümbritseva seitsme ookeani seest uhkelt välja ulatumas. Tegin mudeli ümber tiiru ja märkasin algupäraseid kreekakeelseid nimesid, mis olid antud minu õdedele – Maia, Alcyone, Celaeno, Taygete Electra ... ja loomulikult minu nimi: Asterope.

Mis nimi loeb?^[1.] Tsiteerisin Shakespeare’i Juliat, mõtiskledes – nagu palju kordi minevikus – selle üle, kas ka meie olime omaks võtnud mütoloogiliste nimekaimude isikuomadused või olid meie nimed hoopis omaks võtnud meid. Mul oli tunne, et vastupidiselt ülejäänud õdedele on minu nimekaimu kohta palju vähem teada. Olin vahel endalt isegi küsinud, kas mitte see pole pannud mind arvama, et olen oma õdede hulgas nähtamatu.

Maia – kaunitar, Ally – juht, CeCe – pragmaatik, Tiggy – hoolitseja, Elektra – tulesäde ... ning lõpuks mina. Tõenäoliselt olin mina rahusobitaja.

Kui vaikimine tähendab seda, et valitseb rahu, siis võib-olla olengi ma selline. Ning juhul, kui lapsevanem annab lapsele kohe peale sündi kindla nime, siis hoolimata sellest, milline see laps sisimas on, püüab ta elada ideaalile vastavalt. Ja ometi polnud kahtlust, et kõik mu õed sobisid täiuslikult kokku nende mütoloogiliste isikuomadustega.

Merope ...

Järsku langes mu pilk seitsmendale seibile ja ma kummardusin, et seda lähemalt uurida. Aga erinevalt ülejäänud seibidest puudusid sellel koordinaadid. Ning mõttetera. Puuduv õde – seitsmes vastsündinu, kelle kojusaabumist koos Pa Saltiga me kõik olime oodanud, aga kes polnudki meie juurde jõudnud. Kas ta oli üldse olemas? Või oli Pa – täiuseihaleja, nagu ta oli – tundnud, et taevasfääri mudel ja tema pärandus poleks Merope nimeta täiuslik? Kui kellelgi meist, õdedest, sünnib laps ja see on tütar, võime ehk panna talle nimeks Merope ja siis on kõigi seitsme seibi kirjal mõte.

Vajusin pingile istuma ja mõtetes minevikku rännates püüdsin meenutada, kas Pa oli mulle kunagi seitsmenda õe olemasolu maininud. Minu mäletamist mööda mitte. Tegelikult oli ta harva rääkinud iseendast; ta oli alati olnud tunduvalt rohkem huvitatud sellest, mis toimub minu elus. Ja ehkki ma armastasin teda nii tugevalt, nagu üks tütar üldse oma isa armastada võib, ning just tema – peale CeCe – oli mulle kõige kallim inimene tervel planeedil, taipasin äkitselt praegu aias istudes, et ei tea temast peaaegu midagi.

Teadsin vaid seda, et talle meeldisid aiad ja tõenäoliselt oli ta kohutavalt rikas. Aga see, kuidas ta nii rikkaks sai, oli sama suur saladus nagu seitsmes seib taevasfääri mudelil. Ja ometi polnud ma kunagi kordagi kahelnud selles, et meie suhe polnud lähedane. Või et ta oli varjanud minu eest informatsiooni, kui ma olin tema käest midagi küsinud.

Võib-olla ei osanud ma esitada õigeid küsimusi. Võib-olla polnud seda teinud ka minu õed.

Tõusin ja jalutasin aias ringi, vaatasin üle kõik taimed ja koostasin mõttes aednik Hansule tööde nimekirja. Enne Atlantisest lahkumist soovisin temaga kindlasti kohtuda.

Tagasi maja poole sammudes mõistsin, et sama meeleheitlikult, nagu olin tahtnud sõita siia, tahtsin nüüd lennata tagasi Londonisse. Ja minna oma eluga edasi.

1 William Shakespeare „Romeo ja Julia”, tõlkinud Georg Meri. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]