Читать книгу Varjuõde - Lucinda Riley - Страница 9

Kui takso oli mu Genfi järve kaldale maabumissilla juurde toonud, ootas Christian mind juba paadiga. Ta tervitas mind tavapärase sooja naeratusega ja mulle tuli esimest korda pähe huvitav küsimus, kui vana ta õigupoolest on. Ehkki olin kindel, et ta on töötanud meie kiirkaatri kiprina sellest ajast peale, kui mina olin väike tüdruk, ei näinud ta tumedate juuste, suurepärases toonuses keha ja päevitunud koorekohvikarva nahaga välja päevagi vanem kui kolmkümmend viis.

Asusime üle järve teele ja kaatri ahtris mugava nahkpingi seljatoele nõjatudes mõtisklesin selle üle, miks mul on tunne, et Atlantise personal põrmugi ei vanane. Päikesepaistel mõnuledes ja tuttavat värsket õhku sisse hingates tuli mulle mõte, et võib-olla on Atlantis tõepoolest nõiutud ja kõiki, kes selle seinte vahel elavad, on õnnistatud igavese eluga ning nad jäävad sinna igaveseks.

Kõiki peale Pa Salti ...

Mul oli valus meenutada viimast korda, mil ma siin viibisin. Mina ja mu viis õde – kõik me olime lapsendatud ning Pa Salt oli meid maakera erinevatest nurkadest koju toonud ja meile Plejaadide seitsme õe järgi nimed andnud – olime kogunenud meie lapsepõlvekoju, sest Pa Salt oli surnud. Meil polnud isegi võimalust osaleda tema matusel, mis oleks aidanud tema kaotuse ja leinaga toime tulla – Ma sõnul oli ta andnud kindla korralduse, et ta maetaks eraviisiliselt merre.

Me pidime leppima sellega, et tema Šveitsi advokaat Georg Hoffman näitas meile midagi, mis oli üleöö Pa Salti salaaeda tekkinud ja mis esmapilgul näis kunstipärase päikesekellana. Aga Georg selgitas meile, et tegu on taevasfääri mudeliga, mida kasutatakse tähtede asukoha kindlaksmääramiseks. Ning et selle keskpunktiks olevat kuldset kera ümbritsevatele seibidele on graveeritud meie nimed ja koordinaadid, mis annavad meile teada täpse asukoha, kust Pa Salt meid kõiki leidis, koordinaatide kõrval aga on kreeka keeles kirjas mõtteterad.

Minu kaks vanemat õde Maia ja Ally olid meie jaoks üles otsinud koordinaatidele vastavad täpsed asukohad ja meile mõeldud kreekakeelsete aforismide tähendused. Mina polnud enda omi veel vaadanud. Olin pistnud need kiletasku vahele koos kirjaga, mille Pa Salt oli mulle kirjutanud.

Kaater vähendas kiirust ja ma nägin vaatevälja osaliselt varjavate puude vahelt vilksatamas kaunist maja, kus me kõik olime üles kasvanud. Roosaks värvitud seinte ja nelja nurgatorniga hoone nägi tõesti välja nagu muinasjutuloss, mille aknad päikesevalguses vastu helkisid.

Kui olime kõik taevasfääri mudelit imetlenud ja kirjad kätte saanud, oli CeCe tahtnud otsekohe lahkuda. Mina ei tahtnud, sest soovisin jääda veel veidikeseks leinama Pa Salti majja, kus ta oli mind suure armastusega üles kasvatanud. Nüüd, kaks nädalat hiljem, olin siin tagasi, püüdes leida üksinduses meeleheitlikult jõudu, mida ma tema surmaga leppimiseks ja edasielamiseks vajasin.

Christian tüüris kaatri maabumissilla juurde ja kinnitas köied. Ta aitas mu paadist välja ja ma nägin, et üle muru kiirustab minu poole Ma nagu iga kord ennegi, kui ma koju tagasi jõudsin. Teda nähes valgusid mu silmisse pisarad ning ma vajusin tervituseks laiali löödud käte vahele ja tundsin tema sooja kallistust.

„Star, ma olen nii rõõmus, et sa jälle minu juures oled,” lausus Ma hellalt mind mõlemale põsele suudeldes ja astus sammu tagasi, et mind tähelepanelikult uurida. „Ma ei ütle, et sa oled kõhnaks jäänud, sest sa oled alati liiga kõhn olnud,” jätkas ta naeratades, kui me koos maja poole läksime. „Claudia küpsetas sinu lemmikkooki – õunastruudlit – ja tee saab ka kohe valmis.” Ta osutas terrassil seisvale lauale. „Istu sinna ja naudi viimaseid päikesekiiri. Ma viin su reisikoti sisse ning palun Claudial tee ja struudli õue tuua.”

Saatsin teda pilguga, kuni ta oli majja sisenenud, ning keerasin seejärel pead, et haarata pilguga rikkalikult õitsevat aeda ja ülikorralikult pügatud muru. Nägin, et Christian läheneb mööda varjulist jalgrada oma eluruumidele, mis paiknesid maja ümbritseva aia taga väikesesse lahesoppi peidetud paadimaja peal. Hästiõlitatud masinavärk, mida Atlantis endast kujutas, toimis endiselt, ehkki selle kunagist rajajat polnud enam kohal.

Ma ilmus taas nähtavale ja talle järgnes Claudia, teekandik käes. Naeratasin Claudiale, teades, et ta räägib veel vähem kui mina ega alusta iial ise vestlust.

„Tere, Claudia! Kuidas läheb?”

„Kõik on korras, tänan küsimast,” vastas ta tugeva saksa aktsendiga. Pa nõudmisel olime meie õdedega hällist peale olnud kakskeelsed, osates nii prantsuse kui ka inglise keelt, ja Claudiaga rääkisime ainult inglise keeles. Ma oli üdini prantslanna. Tema päritolu reetis lihtne, aga laitmatult korras siidpluus, sama stiilne seelik ja kuklas krunni keeratud juuksed. Nende mõlemaga suhtlemine tähendas seda, et meie, tüdrukud, kasvasime üles oskusega lülituda silmapilk ühelt keelelt teisele.

„Ma näen, et sa pole ikka veel juukseid lõiganud,” naeratas Ma minu pikale blondile tukale osutades. „Kuidas sa end tunned, chérie?” Claudia pöördus minekule ja Ma kallas mulle teed.

„Hästi.”

„Ma ju tean, et tegelikult pole see nii. Keegi meist ei tunne end hästi. Kuidas saakski meiega kõik hästi olla, kui alles hiljuti leidis aset nii kohutav sündmus?”

„Muidugi mitte,” nõustusin, kui ta mulle teetassi ulatas ning ma sellesse piima ja kolm teelusikatäit suhkrut lisasin. Õed küll narrisid mind minu kõhnuse pärast, mina aga olin maiasmokk ja armastasin magusat.

„Kuidas CeCel läheb?”

„Ta ise ütleb, et kõik on korras, aga tegelikult ma ei tea, kas see vastab tõele.”

„Lein mõjub kõigile erinevalt,” täheldas Ma. „Ja sageli toob see meie ellu muutused. Kas sa tead, et Maia lendas Brasiiliasse?”

„Jah, ta saatis mulle ja CeCele paar päeva tagasi meili. Kas sa tead, miks?”

„Ma oletan, et see on mingil moel seotud kirjaga, mille teie isa talle jättis. Aga ükskõik, mis põhjusel ta sinna lendas, mina olen rõõmus, et ta seda tegi. Kõige kohutavam oleks olnud tema otsus üksi siia jääda ja isa leinata. Ta on peitupugemiseks veel liiga noor. Lõppude lõpuks tead sina kõige paremini, kui palju reisimine silmaringi avardab.”

„Tean. Aga praegu mulle reisimisest aitab.”

„Aitab või, Star?”

Noogutasin, tajudes äkitselt oma õlgadel meie vestluse raskust. Üldjuhul oli CeCe minu kõrval ja rääkis meie mõlema eest. Ma aga püsis vait ja seetõttu tuli mul jätkata üksi.

„Ma olen piisavalt palju maailma näinud.”

„Seda kindlasti,” vastas Ma vaikse naerukihinaga. „Kas on olemas veel mõni paik, kus teie kaks pole viimase viie aasta jooksul käinud?”

„Austraalias ja Amazonase ääres.”

„Miks just need kohad?”

„CeCe kardab ämblikke.”

„Muidugi!” Ma lõi meenutades käed kokku. „Ja ometi oli mul tunne, et lapsena ei kartnud ta midagi. Kindlasti mäletad ka sina, kuidas ta alati kõige kõrgematelt kaljudelt merre hüppas.”

„Või nende otsa ronis,” lisasin.

„Ja kas sa mäletad, kuidas ta kord vee all hinge nii kaua kinni hoidis, et ma hakkasin juba kartma, et ta on uppunud?”

„Mäletan,” kinnitasin süngelt, sest mulle meenus, kuidas ta oli püüdnud ka mind ekstreemspordiga tegelema panna. See oli olnud üks asi, mille suhtes ma polnud järele andnud. Kaug-Ida reisidel oli ta tundide kaupa akvalangiga sukeldunud ning Tais ja Vietnamis peadpööritavalt kõrgete vulkaanikraatrite otsa ronida üritanud. Aga vahet polnud, kas ta viibis parasjagu allpool merepinda või kõrgel minu pea kohal, mina lebasin liikumatult liival ja lugesin raamatut.

„Ja kuidas ta alati kingi vihkas ... Kui ta laps oli, pidin ma need talle vägisi jalga toppima,” lausus Ma naeratades.

„Kord viskas ta kingad järve.” Näitasin käega sileda veepinna poole. „Ma pidin teda tükk aega veenma, et ta need sealt välja tooks.”

„Ta on alati vaba hing olnud,” ohkas Ma. „Aga nii vapper ... Ja kui ta oli umbes seitsmene, kuulsin ma ühel päeval teie toast kohutavat karjatust ja mul oli hirm, et CeCe on mõrvatud. Aga ei, tema kohal laes istus kahekümnesantiimise mündi suurune ämblik. Kes oleks võinud seda arvata?” Mälupilt pani Ma pead raputama.

„Veel kardab ta pimedat.”

„Huvitav, seda ma ei teadnudki.” Ma pilk tõmbus uduseks ja mul oli tunne, et olin tahtmatult seadnud kahtluse alla tema emaoskused – solvanud naist, kelle hoolde oli Pa Salt usaldanud kõik lapsendatud vastsündinud, nii et meist kasvasid Ma valvsa pilgu all suured lapsed ja seejärel noored naised, ning kes pidi olema meile in loco parentis, kui Pa mööda maailma rändas. Ma polnud minu ega mu õdedega geneetiliselt seotud. Ja ometi tähendas ta meile kõigile nii palju.

„Tal on piinlik tunnistada, et ta näeb õudusunenägusid.”

„Tähendab, sellepärast sa kolisidki tema tuppa?” küsis ta, saades pärast kõiki neid aastaid lõpuks ometi aru. „Ning küsisid minult veidi hiljem, kas te tohite ööseks tule põlema jätta?”

„Jah.”

„Mina arvasin, et kardad hoopis sina, Star. Ilmselt õpetab see meile, et isegi neid, kelle me üles oleme kasvatanud, ei tunne me nii hästi, nagu ise arvame. Räägi nüüd, kuidas sulle London meeldib.”

„Meeldib, aga me oleme seal elanud nii vähe aega. Pealegi ...” ohkasin, suutmata oma masendust sõnadesse panna.

„Sa leinad,” lõpetas Ma minu eest lause. „Ja võib-olla on sul tunne, et vahet pole, kus sa praegu oled.”

„Jah, aga siia tulla ma tahtsin.”

„Ning minul, chérie, on nii hea meel, et sa siin oled, sel korral ainult minu päralt. Seda pole vist eriti tihti juhtunud?”

„Ei.”

„Kas sa soovid, et seda juhtuks sagedamini, Star?”

„Ma ... jah.”

„See on asjade loomulik käik. Sina ja CeCe pole ju enam lapsed. Loomulikult ei tähenda see, et te ei tohiks teineteisele lähedaseks jääda, aga on tähtis, et teil mõlemal oleks ka oma elu. Ma olen kindel, et CeCe tunneb samamoodi.”

„Ei, Ma, ei tunne. Ta vajab mind. Ma ei saa teda üksi jätta,” pahvatasin äkitselt, sest kogu pettumus ja hirm ja ... viha, mida ma tundsin iseenda ja kujunenud olukorra vastu, otsis minu seest väljapääsu. Tugevast enesevalitsusest hoolimata ei suutnud ma tagasi hoida ootamatult minu hinge sügavusest valla pääsenud valjuhäälset nuuksatust.

„Oh, chérie!” Ma tõusis ja päikese ette kerkis vari, kui ta minu ette põlvili laskus ja mu käed pihku võttis. „Ära tunne selle pärast häbi. Kõik endast välja lasta tuleb tervisele kasuks.”

Ja nii ma ka tegin. Seda on raske nimetada nutuks, sest pigem kõlasid mu häälitsused ulgumisena, kui kõik ütlemata jäänud sõnad ja minu sees luku taga olnud tunded kosena minu seest välja purskusid.

„Vabandust, vabandust ...” pomisesin, kui Ma taskust paki pabertaskurätikuid välja tõmbas, et minu lakkamatult voolavaid pisaraid kuivatada. „Ma olen lihtsalt ... Pa p’rst ... õnnetu ...”

„Muidugi oled, ja tõesõna, pole mingit põhjust andeks paluda,” kinnitas ta hellalt, mina aga tundsin end nagu auto, mille bensiinipaak on äsja täiesti tühjaks saanud. „Mind on sageli teinud murelikuks asjaolu, et sa nii palju enda sisse peidad. Seetõttu olen ma nüüd palju rõõmsam,” naeratas ta, „isegi juhul, kui sa ise seda pole. Kas ma tohin sulle teha ettepaneku, et sa lähed praegu ülakorrusele oma tuppa ja enne õhtusööki seal end veidi värskendad?”

Läksin tema kannul sisse. Majas oli säilinud see täiesti eriline lõhn, mida olin tihti püüdnud oma ajutistes kodudes taasluua – kübeke sidrunit, seedripuit, äsja ahjust tulnud koogid –, aga loomulikult kujutas see endast enamat kui originaalosakeste summat ja oli ainuomane vaid Atlantisele.

„Kas sa soovid, et ma tuleksin koos sinuga?” päris Ma, kui hakkasin trepist üles minema.

„Ei. Mul on kõik korras.”

„Hiljem räägime veel, chérie, aga kui sa mind vajad, siis tead, kust mind leida.”

Jõudsin maja kõige ülemisele korrusele, kus paiknesid meie, tüdrukute toad. Ka Ma’l oli üle koridori korter, omaette elutoa ja vannitoaga. Tuba, mida ma jagasin CeCega, asus Ally ja Tiggy toa vahel. Avasin ukse ja kolme seina värv tõi mu näole naeratuse. Kui CeCe oli viisteist, kestis tema elus „gooti” periood ja ta tahtis kõik seinad mustaks värvida. Olin selle mõtte maha laitnud ja teinud kompromissettepaneku valida lilla värv. CeCe oli endale kindlaks jäänud ja väitnud, et kujundab oma voodi taga oleva seina ise.

Pärast seda, kui CeCe oli end terveks päevaks meie ühisesse tuppa lukustanud, ilmus ta vahetult enne südaööd klaasistunud silmadega taas nähtavale.

„Nüüd võid sa seda näha,” ütles ta mind sisse juhatades.

Põrnitsesin seina, värvide vitaalsusest jahmunud: erksavärvilist kesköösinist tausta ilmestasid heledamad punaka varjundiga helesinised laigud, keskel aga leegitses fantastiliselt ere kuldne täheparv. Nende kuju tundus mulle kohe tuttavana – CeCe oli maalinud Plejaadide seitset õde ... meid.

Kui mu pilk oli pildiga harjunud, mõistsin, et kõik tähed moodustuvad tillukestest täpsetest punktikestest, justkui oleksid väikesed aatomid ühinenud ja tervikule elu andnud.

Tajusin siis selja taga õe kohalolekut ja tundsin õlal tema ebalevat hingeõhku.

„CeCe, see on hämmastav! Uskumatu, ausalt! Kuidas sa selle peale tulid?”

„Ei tulnudki. Ma lihtsalt ...” – ta kehitas õlgu – „... teadsin, mida teha.”

Seejärel olin pikki tunde oma voodist seina silmitsenud ja leidnud pidevalt väikesi detaile, mida ma varem polnud märganud.

Aga ehkki nii mina kui ka kõik ülejäänud õed ja Pa olid teda ülevoolavalt kiitnud, polnud ta hiljem samas stiilis enam midagi maalinud.

„Ah, see oli midagi sellist, mis mulle lihtsalt korraks pähe tuli. Ma olen juba edasi liikunud,” oli ta öelnud.

Olgugi et möödunud oli kaksteist aastat, arvasin seinamaali praegu silmitsedes ikka veel, et see on kõige rikkalikuma kujutlusvõimega maalitud imekaunis kunstiteos, mille CeCe on kunagi loonud.

Märganud, et mu reisikott on juba lahti pakitud ja vähesed rõivad kenasti kokkuvoldituna toolile asetatud, istusin voodile, aga tundsin end järsku ebamugavalt. Selles toas polnud peaaegu mitte midagi minulikku. Ja selles polnud mul süüdistada kedagi peale iseenda.

Astusin riidekummuti juurde, tõmbasin alumise sahtli lahti ja võtsin välja vana plekist küpsisekarbi, mille olin kui oma kõige hinnalisema aarde alles hoidnud. Uuesti voodile istunud, asetasin selle põlvedele, avasin kaane ja tõmbasin välja ümbriku. Seitsmeteistkümne plekkkarbis veedetud aasta järel tundus see mu sõrmede vahel kuiva ja ometi siledana. Ümbriku sisu välja libistanud, jäin vaatama rasket pärgamendist paberilehekest, mille küljes oli ikka veel kuivatatud lill.

Näed siis, mu kullakallis Star, meil õnnestus see siiski suureks kasvatada.

Pa X

Mu sõrmed liikusid üle õrnade kroonlehtede – need olid õhkõhukesed, aga peitsid endas isegi praegu ähmast mälestust erksast violettpunasest värvitoonist, mis oli kaunistanud meie esmakordselt õitsema läinud taime aias, mida olin koolivaheaegadel aidanud Pa’l rajada.

See oli tähendanud varakult tõusmist, tükk aega enne seda, kui ärkas CeCe. Tema oli raske unega, eriti pärast õudusunenägusid – mis saabusid tavaliselt kella kahe ja nelja vahel –, ning ta isegi ei märganud minu puudumist. Pa ootas mind juba aias, näol ilme, justkui oleks ta tunde ärkvel olnud, ja võib-olla oligi see nii. Mina olin veel unine, aga ootasin alati elevusega, mida ta tahab mulle näidata.

Mõnikord oli tal pihus vaid paar seemet, teistel kordadel õrn taimeistik, mille ta oli järjekordselt reisilt kaasa toonud. Me istusime roosilehtlas pingile ja uurisime tema hiigelsuurt igivana botaanikaentsüklopeediat, mille lehti ta oma tugevate pruunide kätega keeras senikaua, kuni olime leidnud aarde päritolu. Kui olime läbi lugenud, missugune on taime loomulik kasvukoht ja mis talle meeldib või ei meeldi, otsisime aias üles kõige sobivama koha ja otsustasime üheskoos, kuhu see istutada.

Nüüd taipasin, et tegelikult oli ettepaneku teinud tema ja mina olin lihtsalt nõustunud. Aga tookord ei tekkinud mul kordagi sellist tunnet. Ta oli pannud mind uskuma, et minu arvamus on oluline.

Meenutasin sageli piiblist pärit tähendamissõna, mida ta mulle kord ümber jutustas, kui me koos tööd tegime: iga elusolendi eest tuleb sünnist saati hellusega hoolitseda. Kui järjekindel olla, kasvab see pikapeale tugevaks ja jääb ellu paljudeks aastateks.

„Loomulikult oleme meie, inimesed, täpselt samasugused nagu seemned,” oli Pa naeratades öelnud, kui mina oma laste kastekannuga askeldasin ja tema magusalõhnalist turvast kätelt maha raputas. „Päikese ja vihma ... ja armastusega on meil olemas kõik, mida vajame.”

Ja meie aias lõi tõepoolest kõik õitsele, ning nendel erilistel Pa’ga aias veedetud hommikutel õppisin temalt kannatlikkuse kunsti. Kui ma vahel paar päeva hiljem samasse paika tagasi pöördusin, soovides näha, kas meie taim on juba kasvama hakanud, ent ei märganud mingeid muutusi või oli taim hoopis pruunikaks tõmbunud ja näis närtsinuna, küsisin Pa’lt, miks see ei taha idaneda.

„Pea meeles, Star,” lausus ta sellistel puhkudel mu nägu oma parkunud peopesade vahele võttes, „et kõik, millel on püsiv väärtus, vajab küpsemiseks aega. Ja kui see lõpuks õide puhkeb, oled sa rõõmus, et vastu pidasid.”

Igatahes homme tõusen vara ja lähen taas meie aeda, mõtlesin plekkkarpi sulgedes.

*

Sellel õhtul einestasin koos Ma’ga terrassil küünaldega valgustatud laua ääres. Claudia oli valmistanud meile imemaitsva lambaribi, lisandiks glasuuritud miniporgandid ja värske spargelkapsas, mis pärines meie köögiviljaaiast. Mida rohkem ma kokakunsti olemust mõistma hakkasin, seda paremini sain aru, kui andekas ta sellel alal on.

Kui meil kõht täis sai, pöördus Ma minu poole. „Kas sa oled juba otsustanud, kuhu sa pikemaks ajaks pidama jääd?”

„CeCel on Londonis kunstikursus pooleli.”

„Ma tean, aga ma küsin, mis on kavas sinul, Star.”

„Ta ostab peagi korteri, kust avaneb vaade Thamesi jõele. Järgmisel kuul kolime sisse.”

„Või sedasi. Kas see korter meeldib sulle?”

„See on väga ... suur.”

„Ma ei küsinud seda.”

„Ma võin seal elada küll, Ma. Tegelikult on see paik täiesti fantastiline,” lisasin, tundes end süüdlasena, et nii napisõnaline olin.

„Ja sina käid kokanduskursustel, samal ajal kui CeCe tegeleb kunstiga?”

„Seda küll.”

„Kui sa noorem olid, arvasin, et sinust võiks saada kirjanik,” ütles ta. „Lõppude lõpuks omandasid sa ju akadeemilise kraadi inglise kirjanduses.”

„Lugeda ma tõesti armastan.”

„Star, sa alahindad ennast. Ma mäletan praeguseni lugusid, mis sa lapsena kirjutasid. Mõnikord luges Pa neid mulle ette.”

„Luges või?” Mõte täitis mu uhkusega.

„Jah. Ning ära unusta, et sulle pakuti kohta Cambridge’i ülikoolis, aga sa ei võtnud seda vastu.”

„Ei võtnud jah.” Tajusin ka ise, et mu hääletoon on järsk. See oli sündmus, mida mul isegi nüüd, üheksa aastat hiljem, oli valus meenutada ...

„Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma proovin Cambridge’i sisse saada, Cee?” olin õelt küsinud. „Minu õpetajad arvavad, et ma peaksin seda tegema.”

„Muidugi mitte, Sia. Sa oled nii tark ja ma olen kindel, et sa saad sisse! Ma vaatan ka ise Inglismaa ülikoolides veidi ringi, ehkki ma kahtlen, kas mind kusagile vastu võetakse. Sa ju tead, milline puupea ma olen. Kui ma sisse ei saa, tulen sinuga lihtsalt kaasa ja otsin endale töö baarileti taga või midagi taolist,” oli ta õlakehitusega jätkanud. „Mul ükstaspuha. Kõige tähtsam on kokku jääda, on ju nii?”

Tookord olin olnud täiesti kindel, et nii see on. Kodus ja internaatkoolis, kus teised tüdrukud olid meie lähedust tajunud ja meid rahule jätnud, tähendasime teineteisele kõike. Seetõttu valisime välja ülikoolid, mis pakkusid vähemalt nimetuse põhjal akadeemilist kraadi meie mõlema lemmikainetes, ning see tähendas, et saame jääda kokku. Tegin siiski sisseastumiseksamid ka Cambridge’i ja minu suureks üllatuseks pakuti mulle edasiõppimisvõimalust Selwyn College’is, kus ma oleksin pärast lõpueksameid ka akadeemilise kraadi saanud.

Jõulude ajal istusin koos Pa’ga tema töötoas, pööramata temalt pilku, kuni ta pakkumist sisaldava kirja oli läbi lugenud. Seejärel vaatas ta mulle otsa ning ma sain nautida tema silmist peegelduvat uhkust ja meeleliigutust. Ta osutas väikesele kuusepuule, mida kaunistasid vanaaegsed ehted. Puu ladvas säras eredalt hõbedane täht.

„See täht oled sina,” ütles ta naeratades. „Kas sa võtad pakkumise vastu?”

„Ma ... ei tea. Eks paistab, kuidas CeCel läheb.”

„Selle otsuse pead tegema sina. Mina võin öelda vaid seda, et ühel heal päeval tuleb sul ikkagi teha seda, mis on õige just sinu jaoks,” rõhutas ta.

Seejärel saime mõlemad CeCega kaks pakkumist ülikoolidesse, kuhu olime ühiselt kandideerinud, mispeale tegime eksamid ära ja jäime närviliselt tulemusi ootama.

Kaks kuud hiljem istusime koos kõigi õdedega Pa fantastilise Titaaninimelise ookeanijahi kesktekil. Olime meie pere iga-aastasel kruiisil – tol aastal seilasime Lõuna-Prantsusmaa rannikuvetes – ning hoidsime erutatult pihus meie maturité tulemustega ümbrikuid. Pa oli ümbrikud äsja välja tõmmanud kirjade kuhilast, mille kiirpaat ülepäeviti jahile tõi hoolimata sellest, kus me parasjagu merel olime, ning meile ulatanud.

„Sedasi, tüdrukud,” ütles Pa ja naeratas meie ärevil ilmet märgates, „kas te soovite avada need siin või üksi olles?”

„Oleks parem, kui see kiiremini läbi saaks,” vastas CeCe. „Tee sina enda oma esimesena lahti, Star. Ma tean juba ette, et kukkusin tõenäoliselt läbi.”

Kõigi õdede ja Pa pilgu all avasin värisevate sõrmedega ümbriku ja tõmbasin selle seest välja paberilehed.

„Mis seal on?” küsis Maia, sest tulemuste lugemine võttis päris kaua aega.

„Ma sain keskmiseks hindeks 5,4 ... ja inglise keeles 6.”

Kostsid õnnitlused ja aplaus, misjärel õed haarasid mu tugevalt kaissu.

„Sinu kord, CeCe,” ütles meie noorim õde Elektra, silmis vaevumärgatav salakavalusesäde. Me kõik teadsime, et CeCe on vaeglugeja ja koolis palju vaeva näinud, samal ajal kui Elektra oleks soovi korral ära teinud ükskõik missuguse eksami, aga oli selleks liiga laisk.

„Vahet pole, mis seal kirjas on,” väitis CeCe kaitsehoiakut sisse võttes ning ma saatsin talle märgid „õnn kaasa” ja „ma armastan sind”. Ta rebis ümbriku lahti, ja kui ta pilk üle tulemuste libises, hoidis hinge kinni.

„Ma ... oh Jumal küll! Ma ...”

Hoidsime kõik koos hinge kinni.

„Ma sain läbi! Star, ma sain läbi! Tähendab, ma sain Sussexisse sisse ja võin seal kunstiajalugu õppida.”

„Suurepärane!” vastasin ma, teades, kui kõvasti ta oli tööd teinud, aga seejärel märkasin mulle otsa vaatava Pa näol küsivat ilmet. Sest tema teadis, kui raske valiku ees ma seisin.

„Palju õnne, kullake,” lausus Pa Salt CeCele naeratades. „Sussex on imekaunis paik ja teadagi paiknevad just seal ka Seitsme Õe kaljud.”

Hiljem istusin koos CeCega jahi ülemisel tekil ja imetlesin vapustavalt kaunist Vahemere päikeseloojangut.

„Ma saan sinust väga hästi aru, kui sa, Sia, võtad vastu Cambridge’i pakkumise ega tule koos minuga Sussexisse õppima. Selles mõttes, et ma ei tahaks sul mingil juhul tee peal ees seista. Aga ...” Tema alahuul lõi värisema. „Ma ei tea, mida ma sinuta peale hakkan. Jumal teab, kuidas ma seal esseede kirjutamisega hakkama saan, kui sina mind ei aita.”

Sellel ööl jahi pardal kuulsin, kuidas CeCe end läbi une liigutas ja tasakesi oigas. Ja taipasin, et algamas on tema järjekordne luupainaja. Sel korral tundsin märgid aegsasti ära, tõusin voodist ja rahustavaid sõnu sosistades libistasin end tema kõrvale, olles samas kindel, et ei suuda teda äratada. Oigamine muutus valjemaks ja seejärel tõi ta kuuldavale tundmatuid sõnu, millest ma ei püüdnudki aru saada.

Kuidas ma saan teda maha jätta? Ta vajab mind ... ja mina vajan teda ...

Tookord palju aega tagasi olingi teda vajanud.

Niisiis olin Cambridge’i sinnapaika jätnud ja koos õega Sussexi pakkumise vastu võtnud. Kolm aastat kestvate õpingute kolmanda semestri keskpaigas teatas CeCe, et langeb välja.

„Sa ju mõistad mind, Sia?” päris ta. „Ma tean, kuidas maalida ja joonistada, aga ei oska ka kõige parema tahtmise juures kirjutada esseed renessansiaja kunstnikest ja nende neetult suurest hulgast madonna portreedest. Ma ei oska. Kahju küll, aga ei oska.”

Seejärel kolisime CeCega välja ühiselamutoast, kus me olime kahekesi elanud, ning rentisime räpase korteri. Mina käisin loengutes, tema aga bussiga Brightonis, kus ta töötas ettekandjana.

Järgmisel aastal olin meeleheitele lähemal kui kunagi varem, sest mind oli hakanud painama mõte unistusest, millest ma olin loobunud.