Читать книгу Varjuõde - Lucinda Riley - Страница 11

Juulilõpu London oli palav ja lämbe. Tagatipuks pidin päevade kaupa Bayswateri umbses akendeta köögis olema. Seal veedetud napi kolme nädala jooksul olin hakanud arvama, et omandatud kulinaarsetest oskustest jätkub kogu eluks. Ma hakkisin, tükeldasin ja viilutasin köögivilju senikaua, kuni mul tekkis tunne, et kööginuga on minu käepikendus. Sõtkusin saiatainast, kuni mu lihased valutama hakkasid, ning tundsin rõõmu hetkest, kui tainas käte küljest lahti tuli, sest siis ma teadsin, et see on valmis.

Igal õhtul saadeti meid koju ülesandega koostada menüü ja ajakava, hommikuti aga oli kõigepealt tarvis lõpetada mise en place – valmistada enne toiduvalmistamist ette kõik koostisosad ja asetada oma kohale vajalikud kööginõud. Tunni lõpus pidime küürima kõiki töötasapindu senikaua, kuni need puhtusest läikisid, ja ma tundsin salajast rahuldust mõttest, et sellesse kööki ei saa CeCe kunagi sisse astuda ega seal segadust tekitada.

Minu kursusekaaslased moodustasid kireva seltskonna: nende hulgas oli nii mehi kui ka naisi, rikastest peredest pärit kaheksateistkümneaastasi noori ja tülpinud koduperenaisi Surreyst, kes soovisid pidulikele õhtusöökidele vürtsi lisada.

„Ma olen olnud kakskümmend aastat rekajuht,” pihtis mulle Paul, turske neljakümnene lahutatud mees, kes nobedasti tuubist keedutainast küpsetusplaadile pigistas, vormides hõrke juustu-tuuletaskuid. „Ma olen alati tahtnud kokaks saada ja lõpuks ometi saab see teoks.” Ta tegi mulle silma. „Elu on liiga lühike, on ju?”

„Jah,” nõustusin siiralt.

Õnneks oli kursuste kiire tempo tõrjunud tagaplaanile mõtted minu enda stagneerunud olukorrast. Abi oli sellestki, et CeCel oli sama palju tegemist nagu minul. Kui ta polnud parasjagu hõivatud meie uude korterisse mööbli valimisega, kammis ta Londonis siuglevate punaste bussidega risti-põiki linna läbi ja kogus inspiratsiooni oma loominguliste hetkefetišite – füüsiliste installatsioonide – tarbeks. See tähendas tervest linnast hunnikute kaupa kõikvõimaliku rämpsu kokkukogumist ja meie elutuppa mahakallamist: kola hulgas oli prügimäelt üles korjatud kõveraks paindunud metallitükke, väike kuhi punaseid katusekive, hirmsa haisuga tühje bensiinikanistreid ja – mis mind kõige rohkem häiris – pooleldi põlenud inimesesuurune nukk, mis oli valmistatud riidetükkidest ja õlgedest.

„Inglased põletavad novembris lõketes Guy Fawkesi nime kandvaid inimkujusid. Ma ei saa kunagi teada, kuidas see siin juulini vastu pidas,” ütles ta klambripüstolit täites. „Ilmselt on see komme mingil moel seotud selliga, kes püüdis mitu sajandit tagasi Inglismaa parlamenti õhku lasta. Inglaste sõnul oli ta peast segi,” lisas ta naerdes.

Kursuse viimasel nädalal jagati meid kaheliikmelisteks võistkondadeks ja paluti valmistada kolmekäiguline lõunasöök.

„Te kõik teate, et hästi toimiv köök sõltub meeskonnatöö edukusest,” teatas meile Marcus, meie peenutsev geist kursusejuhendaja „Te peate olema valmis töötama ka pingelisel perioodil ja oskama nii korraldusi anda kui ka neid täita. Niisiis, paarid on järgmised.”

Mu süda vajus saapasäärde, sest minu meeskonnakaaslaseks osutus Piers – pigem sorgus juustega poisi kui mehe moodi. Siiani oli ta rühmaaruteludesse harva omapoolse panuse andnud ja piirdunud vaid lõbusate lapsikute kommentaaridega.

Hea uudis oli vaid see, et Piers oli loomupäraselt andekas kokk. Ja pälvis ülejäänute pahameeleks kõige sagedamini Marcuselt kiidusõnu.

„Ta saab Marcuselt kiita sellepärast, et ta mehele meeldib,” olin paar päeva tagasi kuulnud kempsus eriti ülbete inglise tüdrukute hulka kuuluva Tiffany teravat märkust.

Käsi pestes oli mu suul naeratus. Ning ma mõtlesin huviga, kas inimesed üldse kunagi suureks kasvavad või jääbki elu nende jaoks mänguväljakuks.

*

„No nii, Sia, täna on sinu kursuste viimane päev,” naeratas mulle CeCe, kui ma järgmisel hommikul köögis kiiruga kohvikruusi tühjaks jõin. „Õnn kaasa võistlusteks!”

„Aitäh! Hiljem näeme!” hõikasin korterist lahkudes vastuseks ja sammusin mööda Tooting High Streeti bussipeatuse poole – metrooga oleksin kiiremini kohale jõudnud, aga mulle meeldis tee peal näha Londonit. Peagi tervitasid mind sildid, millelt võis lugeda, et buss suunatakse ümber, sest Park Lane’il remonditakse gaasitorustikku. Seetõttu ei sõitnud buss, kui oli üle silla teisele poole jõge jõudnud, põhja poole mitte tavapärast marsruuti mööda. Varsti leidsime end hoopis Knightsbridge’ist ja istusime mõnda aega ummikus, sest liiklus oli kogu Londonis segi paisatud, ning kui buss lõpuks liikuma sai, viis see mind mööda võrratust kuppelkatusega Royal Albert Hallist.

Tundes kergendust, et viimaks ometi oleme õigel teel, kuulasin kõrvaklappidest oma lemmikmuusikat, Griegi „Hommikumeeleolu” – see meenutas mulle alati Atlantist – ning Prokofjevi „Romeot ja Juliat” ... mõlemat oli mulle esimest korda ette mänginud Pa Salt. Tänasin Jumalat iPodi leiutamise eest – et CeCe armastas rasket rokki, oli vana CD-mängija heli pidevalt põhjas ning meie toast kostis kitarriplärinat ja kriiskamist. Kui buss seisma jäi, otsisin tänavalt pilguga tuttavaid orientiire, ent ei tundnud ühtki hoonet ära. Alles siis, kui buss oli peatusest lahkunud, märkasin vasemal ühe kaupluse esiküljel nime. Arthur Morston ...

Vaatasin selja taha, kael pikaks venitatud, küsides endalt, kas ma olin seda ette kujutanud, aga oli juba liiga hilja. Kui buss paremale keeras, nägin ma suurt silmatorkavat tänavasilti: Kensington Church Street. Mind läbis värin, sest mõistsin, et olin äsja näinud Pa Salti vihje füüsilist kehastust.

Koos teiste kursusel osalejatega kööki sisenedes olid mu mõtted ikka veel äsja nähtu juures.

„Tere hommikust, kullake! Oled tippkokakunstiks valmis?” Piers seisis minu kõrvale ja hõõrus ootusärevalt käsi kokku. Neelatasin kuuldavalt. Olin sõna otseses mõttes feminist – pooldasin võrdsoolisust ega eelistanud kumbagi sugu teisele. Ning väidan siiralt, et vihkan seda, kui keegi mind „kullakeseks” kutsub. Vahet pole, kas seda teeb mees või naine.

„Nõndaviisi.” Marcus astus kööki ja ulatas kõigile paaridele esmapilgul tühjana näiva kaardi. „Kaardi tagaküljel on kirjas road, mis teil tuleb valmistada. Ma tahan, et täpselt keskpäeval oleksid kõik road teie töölaual degusteerimiseks valmis. Teil on aega kaks tundi. Olgu siis, mu armsad, õnn kaasa! Nüüd võite kaardi ümber pöörata.”

Piers haaras kähku minu käest kaardi. Pidin piiluma üle tema õla, et saada aimu, mis meid ees ootab.

„Hanemaksavaht Melba röstsaiaga, pošeeritud lõhe kartulitega à la Dauphinois ja praetud aedubadega. Magustoiduks Etoni segadik – maasikad vahukoore ja beseeküpsistega,” luges Piers kõva häälega ette. „Tundub, et mina valmistan hanemaksavahu ja pošeerin lõhe, sest liha ja kala on minu teema, ning sulle jätan köögiviljad ja magustoidu. Sa pead alustama beseest.”

Tahtsin talle öelda, et kala on ka minu teema. Ning päris kindlasti on just see suvise lõunamenüü suurim hõrgutis. Aga selle asemel kinnitasin endale, et kaasvõistlejast etterebimise eest siin punkte ei anta – nagu Marcus oli öelnud, on selles katses kõige tähtsam tiimitöö –, ning hakkasin usinalt segama munavalgeid tuhksuhkruga.

Kui kaks tundi hakkas läbi saama, olin rahulik ja hästi ette valmistatud, Piers aga pigistas juba mitmendat korda meeleheitlikult tuubist hanemaksavahtu, mille ta oli otsustanud viimasele minutile jätta. Heitsin pilgu tema lõhele, mis ikka veel potis podises, teades, et ta on selle liiga kauaks keema jätnud. Kui ma aga proovisin talle selle kohta midagi öelda, tõrjus ta mu kannatamatult eemale.

„Hästi, aeg on täis. Palun lõpetage kõik oma tegevused!” hüüdis Marcus kõlaval häälel, mis köögis vastu kajas, ning ma kuulsin, kuidas teised kokad klõbinal nõud käest panid ja taldrikute juurest eemale astusid. Piers ignoreeris Marcust, lükates kiiruga lõhe taldrikule minu kartulite ja ubade kõrvale.

Olles ülejäänud roogi võrdsel määral nii kiitnud kui ka laitnud, jäi Marcus viimaks meie ette seisma. Nagu ma olin juba arvanud, ülistas ta oma lemmikkokale silma tehes hanemaksavahu tekstuuri ja serveeringut.

„Suurepärane, väga hea töö,” lausus ta. „Proovime nüüd lõhet.”

Jälgisin tema nägu, kui ta sellest suutäie võttis, seejärel kulmu kortsutas ja mulle otsa vaatas.

„See ei ole hea, sugugi mitte hea. See on kõvasti üle haudunud. Oad aga ... ja kartulid,” jätkas ta mõlemaid proovides, „on imehead.” Ta naeratas veel kord Piersile ja ma pöörasin pilgu kaaskokale, oodates, et ta Marcuse eksituse ära parandaks. Piers ei vastanud mu pilgule ega lausunud midagi, kui Marcus minu valmistatud Etoni segadikku maitses.

Tõtt-öelda nägi magustoit välja nagu õide puhkev tulp: besee moodustas midagi laevataolist, mille sisse olid ära peidetud mustasõstralikööris immutatud maasikamass ja vahukoor. Serveeringus polnud midagi lohakat ja ma teadsin, et Marcus kas armastab või vihkab seda.

„Star,” alustas ta, kui oli lusikatäie maitsnud, „serveering on loominguline ja maitse on vapustavalt hõrk. Tubli töö!”

Seejärel andis Marcus meile esimese koha eelroa ja ka magustoidu eest.

Garderoobis avasin oma kapi veidi jõulisemalt kui tarvis ning võtsin välja tänavarõivad, et need koka valge rüü asemel selga tõmmata.

„Mul on raske uskuda, et sa suutsid nii rahulikuks jääda.”

Tõstsin pilgu, sest sõnad peegeldasid täpselt minu mõtteid. Minu ees seisis Shanthi – imetore indialanna, kes võis olla nii umbes minuvanune. Tema oli peale minu ainus kursuslane, kes ei käinud päeva lõpus koos teistega pubis õlut joomas. Ometi oli ta rühmas äärmiselt populaarne, sest temast kiirgas alati rahulikku positiivset energiat.

„Ma nägin, kuidas Piers lõhe üle keetis. Ta seisis laua ääres otse minu kõrval. Miks sa midagi ei öelnud, kui Marcus selles sind süüdistas?”

Kehitasin õlgu ja raputasin pead. „Vahet pole. See oli ju ainult tükike lõhet.”

„Mina oleksin küll reageerinud. Sulle tehti ülekohut. Ja ülekohus tuleb alati heastada.”

Teadmata, mida vastata, tõmbasin kapist käekoti välja. Teised tüdrukud olid juba valmis lahkuma, et üheskoos kursuste lõppu tähistada. Enne väljumist jätsid kõik minuga hüvasti ning viimaks olime garderoobis Shanthiga kahekesi. Botaste paelu sidudes jälgisin, kuidas ta oma pakse eebenmusti juukseid harjab ning seejärel pikkade sihvakate sõrmedega huultele tumepunast huulevärvi kannab.

„Head aega!” laususin garderoobi ukse poole suundudes.

„Kas sa tahaksid väikest jooki teha? Ma tean otse nurga taga üht mõnusat veinibaari. Seal on alati hästi vaikne. Ma arvan, et sulle meeldiks seal.”

Lõin viivuks kõhklema – ma pole silmast silma vestlustega harjunud – ja tajusin seejuures näol tema pilku. „Hästi,” olin viimaks nõus. „Miks mitte?”

Kõndisime tänavanurgani ja seadsime end veinibaari vaiksesse nurka sisse, pokaalid käes. „No nii, mõistatuslik Star.” Shanthi naeratas mulle. „Räägi, kes sa oled.”

Kuuldes küsimust, mida olin alati kartnud, oli mul kohe vastus varuks. „Ma sündisin Šveitsis ja mul on viis õde, kõik lapsendatud, ning ma käisin Sussexi ülikoolis.”

„Ja mida sa seal õppisid?”

„Inglise kirjandust. Ja sina?” küsisin jutulõnga osavalt tema kätte tagasi veeretades.

„Mina olen India perest pärit esimese põlvkonna britt. Ma töötan psühholoogina ning tegelen enamjaolt depressiivsete ja enesetapule kalduvate teismelistega. Kahjuks on nende hulk viimasel ajal kõvasti kasvanud,” ohkas Shanthi. „Eriti Londonis. Surve, mida vanemad tänapäeval oma lastele avaldavad, et neid aina uutele saavutustele kannustada, on mulle nii hästi tuttav.”

„Miks sa siis kokanduskursustele tulid?”

„Sellepärast, et ma armastan süüa teha! See valmistab mulle suurimat naudingut.” Ta näole ilmus lai naeratus. „Aga sina?”

Alles nüüd mõistsin, et see naine oskab inimesed pihtima panna, ning tõmbusin veelgi sügavamale kesta sisse.

„Ka mulle meeldib kokata.”

„Kas sa kavatsed elukutseliseks kokaks hakata?”

„Ei. Ma vist armastan süüa teha sellepärast, et see tuleb mul hästi välja, ehkki selline väide on veidi isekas.”

„„Isekas”?” Shanthi puhkes naerma ja tema hääle musikaalne tämber paitas mu kõrvu. „Ma usun, et toites keha, toidame teatud mõttes ka hinge. Ja see pole sugugi isekas. Muide, kõike, mida hästi osatakse, võib vabalt nautida. Tegelikult annab see lõpp-produktile tohutult palju juurde. Kirg teeb seda alati. Räägi, Star, millised on sinu teised kired.”

„Aiandus ja ...”

„Jah?”

„Kirjutamine. Mulle meeldib kirjutada.”

„Ja mulle lugeda. Rohkem kui miski muu on just see mu silmaringi avardanud ja mind valgustanud. Mul pole kunagi olnud nii palju raha, et reisida, aga raamatud viivad mind paljudesse paikadesse. Kus sa elad?”

„Tootingis. Aga varsti kolime me Batterseasse.”

„Ka mina elan Batterseas! Päris Queenstown Roadi lähedal. Kas sa tunned seda kanti?”

„Ei. Ma pole Londonis kuigi kaua olnud.”

„Oh, aga kus sa siis pärast ülikooli lõpetamist elasid?”

„Tegelikult mitte kusagil. Ma olen palju ringi reisinud.”

„Sul vedas,” nentis Shanthi. „Ka mina loodan enne surma rohkem maailma näha, aga tänini pole mul selleks raha jätkunud. Kuidas sina seda endale lubada said?”

„Kõikjal, kuhu me õega pidama jäime, otsisime endale töö. Tema töötas tavaliselt baaris ja mina olin koristaja.”

„Uskumatu, Star, sa oled klosetipoti küürimiseks liiga ilus ja andekas, aga see on sulle kasuks tulnud. Sinu jutust võib järeldada, et sa oled igavene rändur ... kes ei suudagi end kusagile sisse seada.”

„Me reisisime rohkem mu õe kui minu initsiatiivil. Mina lihtsalt järgnesin talle.”

„Kus ta praegu on?”

„Kodus. Me elame koos. Ta on kunstnik ja läheb järgmisel kuul Kuningliku Kunstikolledži ettevalmistuskursustele.”

„Selge. Kas sul ... kallim on?”

„Ei.”

„Minul samuti mitte. On sul mõni tõsisem suhe olnud?”

„Ei.” Heitsin pilgu käekellale, tundes, kuidas mu põsed tema küsimusterahe all õhetama löövad. „Mul on aeg minna.”

„Muidugi.” Shanthi jõi pokaali tühjaks ja astus minu kannul veinibaarist välja.

„Ma olen nii rõõmus, et sain võimaluse sind paremini tundma õppida, Star. Siin on minu nimekaart. Saada mulle mõnikord sõnum ja anna teada, kuidas sul läheb. Ja kui sul on tarvis kellegagi rääkida, siis ma olen alati sinu jaoks olemas.”

„Ma teen seda. Head aega!”

Eemaldusin kiirel sammul. Ma ei tundnud end suhetest rääkides mugavalt. Mitte kellegagi.

*

„Lõpuks ometi!”

CeCe seisis, käed puusas, meie korteri kitsas esikus. „Kus, kirevase päralt, sa ometi olid, Sia?”

„Ma käisin ühe sõbraga korraks baarist läbi,” vastasin temast möödudes, et vannituppa minna, ning panin ukse kähku oma selja taga kinni.

„Sa oleksid võinud mulle öelda. Ma valmistasin sulle midagi maitsvat, et sinu kursuse lõppu tähistada. Aga nüüd pole sellel vist enam õiget maitset.”

CeCe tegi süüa haruharva, kui üldse kunagi. Nendel paaril korral, kui mind polnud läheduses, et teda toita, oli ta tellinud kiirtoitu. „Vabandust. Ma ei teadnud. Ma olen sekundi pärast väljas.”

Kuulasin läbi ukse, kuidas ta minema marssis. Käed puhtaks pesnud, lükkasin tuka silme eest kõrvale ja lasin põlved veidi konksu, et end peeglist paremini näha.

„Miski peab muutuma,” ütlesin oma peegelpildile.