Читать книгу Varjuõde - Lucinda Riley - Страница 8

Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi ...

Täitesulepea ikka veel paberilehe kohal õhus, tõstsin pilgu, et näha juulikuist päikest – või vähemalt selle peenikest kiirt, millel oli õnnestunud akna ja minust paari meetri kaugusel seisva punase telliskiviseina vahelt läbi pugeda. Kõik meie tillukese korteri aknad vaid rõhutasid selle paiga ilmetust, ja ehkki väljas oli imekaunis ilm, valitses sees hämarus. Minu lapsepõlvekodu Atlantis Genfi järve kaldal oli hoopis teistsugune.

Taipasin, et istun täpselt samas kohas nagu siis, kui CeCe meie armetusse väiksesse elutuppa astus ja ütles, et Pa Salt on surnud.

Panin sulepea käest, läksin valamu juurde ja lasin endale kraanist klaasitäie vett. Lämbes ja niiskes palavuses polnud õhku ning ma jõin ahnelt, veeretades peas mõtet, et tegelikult pole mul tarvis seda teha – sundida end uuesti läbi elama selle mälupildiga kaasnevat valu. Sellise soovituse oli mulle andnud minu noorem õde Tiggy, kui ma temaga vahetult pärast Pa surma Atlantises kohtusin.

„Kullakallis Star,” ütles ta mulle, kui ülejäänud õed olid purjekaga järvele läinud, et mõtted kasvõi mõneks ajaks leinast eemale viia. „Ma tean, kui raske sul on oma tunnetest rääkida. Aga ma tean ka seda, et sind piinab tugev valu. Kas sa ei tahaks oma mõtteid kirja panna?”

Kaks nädalat tagasi Atlantisest kojulennul olin Tiggy sõnade üle järele mõelnud. Ning täna hommikul otsustasin sellega algust teha.

Telliskiviseina põrnitsedes keerles mu peas irooniline mõte, et sein illustreerib täpselt minu elu hetkeseisu, ning pidin tahtmatult naeratama. Naeratus näol, rändasid mu mõtted tagasi kriimulise laua juurde, mille meie salapärane korteriomanik oli tõenäoliselt tasuta vanakraamipoest saanud. Istusin uuesti laua taha ja võtsin jälle kätte elegantse täitesulepea, mille Pa Salt oli mulle kahekümne esimeseks sünnipäevaks kinkinud.

„Ma ei alusta Pa Salti surmast,” ütlesin valjusti. „Ma alustan päevast, mil me jõudsime siia, Londonisse ...”

Sulguva eesukse paugatus pani mu võpatama ja ma teadsin, et minu õde CeCe on koju jõudnud. Kõike, mida ta teeb, saadab suur lärm. Ta ei oska isegi kohvikruusi kolksuta ja sisu laiali pritsimata käest panna. Ka kirjutamata reegli „toas ei karjuta” tähendust pole ta tänini selgeks saanud, ning kui me lapsed olime, rääkis ta nii kõva häälega, et Ma muutus ülimalt murelikuks ja lasi tema kuulmist kontrollida. Loomulikult polnud CeCel midagi viga. Tõtt-öelda oli lugu lausa vastupidine – CeCe kuulmisorganid olid liiga hästi arenenud. Viga polnud midagi ka minul, kui Ma aasta hiljem minu vaikimise pärast muret tundes mu logopeedi juurde viis.

„Tema sees on sõnad olemas, ta lihtsalt eelistab neid mitte kasutada,” oli logopeed selgitanud. „Ta hakkab rääkima siis, kui selleks valmis on.”

Kodus oli Ma minuga siiski suhelda püüdnud ja mulle kõige tähtsamad prantsuse viipekeele märgid selgeks õpetanud.

„Kui sa midagi tahad või vajad,” oli ta mulle öelnud, „võid kasutada viipekeelt ja anda selle abil mulle märku, kuidas sa end tunned. Näiteks minu tunded on praegu sinu vastu sellised.” Ta näitas enda peale, pani peopesad südame kohal risti ja osutas siis minu peale. „Ma – armastan – sind.”

Ka CeCe õppis viipekeele kiiresti ära ning me kahekesi võtsime omaks ja arendasime välja süsteemi, mis esialgu oli olnud vaid minu suhtlemisvahend Ma’ga, kuid peagi muutsime selle oma salakeeleks – märkide ja kunstlikult loodud sõnade seguks – ning kasutasime seda siis, kui meie läheduses oli rohkem rahvast, meil aga oli tarvis teineteisega rääkida. Nautisime mõlemad jahmunud ilmet õdede näol, kui ma hommikusöögilauas CeCele teatud märgi abil mõne riukaliku kommentaari edasi andsin, misjärel me mõlemad naerust kõverasse tõmbusime.

Lapsepõlve meenutades mõistsin nüüd, et kui me suuremaks saime, muutusime CeCega teineteise vastandiks: mida vähem rääkisin mina, seda valjemini ja sagedamini rääkis minu asemel tema. Ja mida rohkem rääkis tema, seda vähem pidin rääkima mina. Meie mõlema isiksused olid lihtsalt üle võimendatud. Kuni olime lapsed, surutud kuuest õest koosneva perekonna keskele, polnud sellel erilist tähtsust – me olime alati teineteise jaoks olemas.

Probleem oli selles, et nüüd oli see oluline ...

„Arva ära, mis juhtus! Ma leidsin selle!” CeCe paiskus elutuppa. „Ja paari nädala pärast võime sisse kolida. Arendajal on tarvis seda veel veidi viimistleda, aga kui kõik saab valmis, on tulemus lihtsalt fantastiline. Taevake, kui palav siin on! Ma ei suuda ära oodata, millal me siit minema saame.”

CeCe läks kööki, ja kuulates, kuidas vesi suure pahinaga kraanist voolab, teadsin, et tõenäoliselt on see juba üle ujutanud kõik valamut ümbritsevad tasapinnad, mis ma veidi aja eest korralikult ära olin kuivatanud.

„Vett soovid, Sia?”

„Tänan, ei.” Ehkki CeCe kutsus mind nõnda vaid siis, kui olime omavahel, noomisin end mõttes, et see päris pisikesena temalt saadud hellitusnimi ärritab mind. See pärines raamatust „Anastassia lugu”, mille Pa Salt mulle kunagi jõuludeks oli kinkinud ja mis rääkis väikesest tüdrukust, kes elas Venemaa metsades ja sai teada, et on tegelikult printsess.

„Ta on nii sinu moodi, Star,” oli viieaastane CeCe mulle öelnud, kui imetlesime juturaamatu pilte. „Äkki oled ka sina printsess – kuldsete juuste ja siniste silmadega oled sa selleks piisavalt ilus. Ma hakkangi sind Siaks kutsuma. Ja Ceega sobib see nii hästi kokku! Kaksikud Cee ja Sia!” Ta plaksutas suurest rõõmust käsi.

Alles hiljem, kui sain teada, missugune oli olnud Vene keiserliku perekonna liikmete tegelik elulugu, mõistsin ka seda, mis juhtus Anastassia Romanova ning tema õdede ja vennaga. See oli kõike muud kui muinasjutt.

Nüüd aga polnud ma enam laps, vaid kahekümne seitsme aastane täiskasvanud naine.

„Ma tean, et sa hakkad seda korterit armastama.” CeCe ilmus taas elutuppa ja viskus kulunud nahkdiivanile. „Ma panin homme hommikuks aja kirja ja me läheme seda vaatama. Raha neelab see küll hullupööra, aga ma saan seda endale praegu lubada, seda enam, et kinnisvaramaakleri sõnul valitseb kesklinnas tõeline ostubuum. Need, kes selle korteri üldjuhul silmapilk ära haaraksid, pole veel jõudnud end järjekorda võtta ja seetõttu saime soodushinnas kokkuleppele. Meil on aeg endale normaalne kodu hankida.”

Minul on aeg endale normaalne elu hankida, mõtlesin.

„Sa kavatsed selle ära osta?” küsisin.

„Jah. Või õigemini teen ma seda juhul, kui korter sulle meeldib.”

Olin nii suures hämmingus, et ei teadnud, mida öelda.

„Kas kõik on korras, Sia? Sa näed väsinud välja. Kas sa magasid täna öösel hästi?”

„Ei.” Suurest pingutusest hoolimata ei suutnud ma tõrjuda pisaraid, mõeldes pikkadele unetutele tundidele, mis aeglaselt koidu poole veeresid, sest leinasin armastatud isa ega suutnud uskuda, et ta on igaveseks läinud.

„Probleem on selles, et sa oled ikka veel šokis. Lõppude lõpuks juhtus see vaid paar nädalat tagasi. Usu mind, et peagi läheb su enesetunne paremaks, kui mitte varem, siis homme pärast seda, kui oled meie uut korterit näinud. Siinne armetu paik tekitab sinus depressiooni. Mulle mõjub see küll masendavalt,” lisas ta. „Kas sa saatsid juba sellele kutile meili, et tahad kokanduskursusele minna?”

„Saatsin.”

„Ja millal kursus algab?”

„Järgmisel nädalal.”

„Väga hea. Järelikult on meil uude koju mööbli valimiseks aega.” CeCe tuli minu juurde ja haaras mu spontaanselt kaissu. „Ma nii ootan, et saaksin seda sulle näidata.”

*

„Kas pole uskumatu?”

CeCe lõi käed laiali, justkui tahaks sopilist ruumi emmata, ning kui ta meie ees laiuva klaasfassaadi juurde läks ja ühe paneeli lahti lükkas, kajas tema hääl seintelt vastu.

„Vaata, see rõdu on justkui sulle loodud,” ütles ta mind enda juurde kutsudes. Astusime välja. „Rõdu” oli liiga tagasihoidlik sõna, millega kirjeldada paika, kus me seisime. Pigem sarnanes see pika kauni terrassiga, mis hõljus Thamesi jõe kohal õhus. „Sa võid täita selle kõigi nende lilledega, millega sulle Atlantises kangesti askeldada meeldis,” lisas CeCe, astus piirde juurde ja jäi silmitsema sügaval meie all voolavat halli vett. „Kas pole imeline vaatepilt?”

Noogutasin, aga et ta oli juba poolel teel tagasi sisse, ei jäänud mul üle muud, kui talle järgneda.

„Köögimööblit pole veel paika pandud, aga kohe, kui ma olen ostulepingule alla kirjutanud, on sul vaba voli valida endale meelepärane pliit, külmik ja nõnda edasi. Seda enam, et peagi saab sinust elukutseline kokk,” lõpetas ta mulle silma tehes.

„Vaevalt küll, CeCe. Ma kavatsen läbi teha vaid lühikursuse.”

„Aga sa oled nii andekas, et kui nähakse, milleks sa oled suuteline, võetakse sind kindlasti kohe kusagile tööle. Igatahes olen ma veendunud, et see korter sobib meile suurepäraselt, sobib ju? Seda osa saan ma kasutada ateljeena.” Ta osutas alale, mis oli surutud meist kõige kaugemale jääva seina ja keerdtrepi vahele. „Valgus on siin lihtsalt fantastiline. Sina aga saad endale suure unistuste köögi ja rõdu ka. Ma ei leidnud Londoni kesklinnas ainsatki korterit, mis sarnaneks Atlantisega rohkem kui see siin.”

„Jah. Korter on armas, aitäh.”

Nägin, kui elevil ta oma leiu üle on, ja pidin nõustuma, et korter oli muljet avaldav. Ma ei soovinud ta õnne rikkuda ega tunnistada tõtt: elul paigas, mis kujutab endast hiiglaslikku iseloomutut klaaskasti vaatega süngele jõele, pole midagi ühist eluga Atlantises.

CeCe ja kinnisvaramaakler vestlesid lumivalgetest põrandalaudadest, mis oli kavas maha panna, mina aga raputasin negatiivseid mõtteid tõrjudes pead. Ma teadsin, et olen tõsiselt ära hellitatud. Tegelikult oli Delhi tänavate või Phnom Penhi äärelinnas nähtud osmikutele mõeldes ülekohtune nuriseda tuttuue korteri üle Londoni kesklinnas.

Asi oli lihtsalt selles, et kõige parema meelega oleksingi eelistanud tillukest algelist osmikut – kindlalt maa küljes kinni oleva vundamendiga –, mille eesukse juurest viib rada õues asuvale aiamaalapikesele.

Katsusin end häälestada samale lainele CeCega, kes sädistas kaugjuhtimispuldist, mis avab ja suleb ribakardinad, ning teisest puldist, millega saab juhtida nähtamatuid ringheliga kõlareid. CeCe tegi mulle maakleri selja tagant märgi „terane tegelane” ja pööritas silmi. Pigistasin vastuseks välja põgusa naeratuse, aga äkitselt haaras mind kohutav klaustrofoobiahoog, sest ma ei saanud avada ust ja pista jooksu ... Suurlinnad lämmatasid mind; minu jaoks oli lärmi, lõhnade ja inimhordide talumine karm katsumus. Aga korter oli vähemalt avar ja siin oli palju õhku ...

„Sia?”

„Vabandust, Cee, mida sa ütlesid?”

„Kas läheme ülakorrusele meie magamistuba vaatama?”

Sammusime mööda keerdtreppi üles tuppa, mida me CeCe sõnul pidime jagama, ehkki läheduses leidus vaba tuba. Kui nägin aknast avanevat panoraami, mis siin üleval oli harukordne, läbis mu keha värin. Seejärel vaatasime üle magamistoaga ühenduses oleva luksusliku vannitoa ning ma taipasin, et CeCe on andnud endast parima ja leidnud väga armsa korteri, mis pidi sobima meile mõlemale.

Aga me ei olnud ju abielupaar. Me olime õed.

Hiljem sõitsin CeCe tungival pealekäimisel koos temaga King’s Roadile mööblipoodi ning seejärel bussiga üle Alberti silla jõe teisele kaldale tagasi.

„See sild sai oma nime kuninganna Victoria abikaasa auks,” selgitasin talle vanast harjumusest. „Kensingtonis on talle püstitatud ka mälestusmärk ...”

CeCe katkestas mind, tehes mu näo ees märgi „kehkenpüks”. „Star, sa ei taha ometi öelda, et tassid reisijuhti ikka veel kõikjal kaasas?”

„Tassin,” tunnistasin ja tegin märgi „nohik”. Ma armastan ajalugu.

Kui olime meie korteri lähedal bussist väljunud, pöördus CeCe minu poole. „Lähme kusagile õhtust sööma! Me peaksime tähistama.”

„Meil pole selleks raha.” Või vähemalt minul pole seda päris kindlasti, mõtlesin.

„Mina teen välja,” rahustas mind CeCe.

Läksime kohalikku pubisse ning CeCe tellis endale pudeli õlut ja mulle väikese pokaali veini. Kumbki meist ei tarbi eriti alkoholi – CeCel hakkab alkoholist lihtsalt paha ja selle õppetunni omandas ta karmil kujul pärast üht eriti raju teismeliste pidu. Kuni ta baarileti ääres järjekorras seisis, mõtlesin mina müstilisel kombel välja ilmunud rahast, mille omanikuks oli CeCe ootamatult saanud päev pärast seda, kui Pa advokaat Georg Hoffman oli mulle ja minu õdedele Pa Salti palvel ümbrikud üle andnud. CeCe oli käinud advokaadiga Genfis kokku saamas. Ta oli palunud Georgilt luba ka mind kohtumisele kaasa võtta, aga Georg oli kindlalt keeldunud.

„Kahjuks pean ma järgima oma kliendi korraldusi. Teie isa nõudis, et kõik kohtumised, mis minu ja tema tütarde vahel aset leiavad, toimuvad ainult nelja silma all.”

Seega ootasin mina vastuvõturuumis, kuni CeCe advokaadi jutul käis. Kui ta jälle nähtavale ilmus, märkasin, et ta on pingul ja elevil.

„Vabandust, Sia, aga ma pidin mingile tobedale konfidentsiaalsusnõudele alla kirjutama. Tõenäoliselt on see Pa järjekordne väike mäng. Ma võin sulle öelda vaid seda, et uudised on head.”

Niipalju kui mina mäletasin, oli see ainus saladus, mida CeCe oli kogu meie suhte jooksul minu eest varjanud, ning mul polnud ikka veel aimu, kust see raha pärit on. Georg Hoffman oli meile selgitanud, et Pa testamendi põhjal saame ka edaspidi ainult sissetuleku, mis ei lase meil nälga surra. Aga ta oli lisanud, et tulevikus võime vajaduse korral tema käest lisaraha saada. Ehk oligi meil lihtsalt tarvis küsida, nagu CeCe eeldatavasti oli teinud.

„Terviseks!” kõlksas CeCe oma õllepudeliga vastu minu pokaali. „Meie uue Londoni elu terviseks!”

„Ja Pa Salti mälestuseks!” laususin klaasi tõstes.

„Jah,” oli ta nõus. „Sa armastasid teda vist kogu südamest?”

„Kas sina siis ei armastanud?”

„Muidugi armastasin, väga. Ta oli ... eriline.”

Kui toit oli lauda toodud ja CeCe aplalt sööma hakanud, ei pööranud ma temalt pilku ning mõtlesin, et ehkki oleme mõlemad Pa Salti tütred, näis tema surm kurvastavat ainult mind, mitte meid mõlemat.

„Kas me peaksime selle korteri ära ostma?”

„CeCe, see on sinu otsus. Mina selle korteri eest ei maksa, järelikult pole mul suurt sõnaõigust.”

„Ära räägi rumalusi, sa ju tead, et kõik, mis kuulub mulle, kuulub ka sulle ja vastupidi. Pealegi, kui sa ühel heal päeval otsustad siiski avada ümbriku, mille ta sulle jättis, ei oska sa praegu öelda, mida sa selle seest leida võid,” julgustas ta mind.

Sestsaadik kui meile olid antud ümbrikud, oli ta mind pidevalt tagant kiirustanud. Tema oli enda oma otsekohe lahti rebinud ning ootas, et ka mina toimiksin samamoodi.

„Kuule, Sia, kas sa ei kavatsegi oma kirja avada?” käis ta mulle peale.

Aga ma lihtsalt ei suutnud ... sest ükskõik, mis seal ka polnud, oleks see tähendanud leppimist tõsiasjaga, et Pa on läinud. Ja ma polnud veel valmis tal minna laskma.

Kui olime söömise lõpetanud, tasus CeCe arve ja me pöördusime tagasi oma elupaika, kust ta helistas oma panka ja andis korralduse korteri broneerimistasu üle kanda. Seejärel sättis ta end sülearvuti ette ja kurtis, et internetiühendus on katkendlik.

„Tule aita mul paar diivanit välja valida!” hõikas ta mulle elutoast, kui ma leige vee meie kollakaks tõmbunud vanni jooksma lasin.

„Ma olen vannis!” hüüdsin ust lukustades vastu.

Pikutasin vees ja lasin korraks ka peal vee alla vajuda, et kõrvad ja juuksed märjaks saaksid. Kuulasin kumedaid helisid – üsasiseseid hääli, nagu ma neid endamisi kutsusin – ja otsustasin, et pean sellest paigast minema pääsema enne, kui lõplikult hulluks lähen. CeCel polnud selles vähimatki süüd ja päris kindlasti ei tahtnud ma seda tema peal välja elada. Ma armastasin teda. Ta oli kõigil mu elupäevadel olnud minu kõrval, aga ...

Kakskümmend minutit hiljem olin otsusele jõudnud ja astusin elutuppa.

„Vann oli mõnus?”

„Jah. CeCe ...”

„Tule vaata diivaneid, mis ma leidsin.” Ta kutsus mu enda kõrvale istuma. Tegin, nagu palutud, ning jäin midagi nägemata erinevaid kreemikaid varjundeid põrnitsema.

„Millise me valime?”

„Selle, mis sulle meeldib. Sisekujundus on sinu, mitte minu rida.”

„Kuidas see tundub?” CeCe toksas sõrmega ekraani. „Ilmselt tuleb meil kohale minna ja selle peal istuda, sest diivan pole ainult iluasi. See peab olema ka mõnus.” Ta kritseldas paberile mööblipoe nime ja aadressi. „Ehk saame seda teha homme?”

Tõmbasin sügavalt hinge. „CeCe, ega sul pole midagi selle vastu, kui ma paariks päevaks Atlantisesse sõidan?”

„Kui sa tahad seda teha, Sia, siis loomulikult. Ma vaatan kohe, milline lend meile sobib.”

„Tegelikult oli mul plaanis minna üksi. Selles mõttes, et ...” Neelatasin ja püüdsin olla vapper, et mitte kaotada meelekindlust. „Sa oled siin korteri ja kõige muuga hõivatud ning ma tean, et peale selle on sul ootel mitu kunstiprojekti, millega sa tahaksid esimesel võimalusel tegelema hakata.”

„Seda küll, aga pole hullu, kui ma paar päeva ära olen. Ning kui sulle on seda tarvis, siis ma mõistan sind.”

„Ma mõtlen seda tõsiselt,” laususin kindlameelselt, „seekord tahaksin ma sõita üksi.”

„Miks?” CeCe pööras end minu poole, mandlikujulised silmad üllatusest suured.

„Lihtsalt sellepärast, et ... ma ... tahan seda. Ühesõnaga, ma tahan istuda aias, mida ma aitasin Pa Saltil rajada, ja avada oma kirja.”

„Või sedasi. Selge pilt, loomulikult,” sõnas ta õlakehitusega.

Tajusin meie vahele tekkivat jääkirmet, aga otsustasin, et sellel korral ei anna ma järele. „Ma lähen magama. Mul pea valutab päris hullusti,” ütlesin.

„Ma toon sulle valuvaigistit. Kas sa soovid, et otsin sulle sobiva lennu?”

„Ma juba võtsin rohtu, ning jah, aitäh, see oleks sinust väga kena. Head ööd!” Kummardusin ettepoole ja vajutasin suudluse õe läikivate tumedate juustega kaetud pealaele – nagu ikka olid tema lokkis juuksed lõigatud lühikeseks poisipeaks. Seejärel suundusin pisitillukesse kaheinimesetoa nime kandvasse pugerikku, kus me mõlemad magasime.

Voodi oli kõva ja kitsas ning madrats õhuke. Hoolimata sellest, et meil mõlemal oli olnud õnn nautida privilegeeritud lapsepõlve luksust, olime viimased kuus aastat rännanud mööda maailma ringi ja maganud lobudikes, ent kumbki meist ei söandanud küsida Pa Saltilt raha isegi siis, kui olime tõelises kitsikuses. Eriti uhke oli olnud CeCe ja just sellepärast olingi üllatunud, et nüüd näis raha tema käes sulavat nagu vaha, ehkki pärit võis see olla ainult temalt.

Võib-olla oleksin pidanud uurima Ma’lt, kas tema on raha päritoluga rohkem kursis, aga ma teadsin, et kui asi puudutab kuulujuttude levitamist meie, õdede vahel, on diskreetsus tema teine nimi.

„Atlantis,” pomisesin vaikselt. Vabadus ...

Ning sellel õhtul vajusin peaaegu silmapilk magama.