Читать книгу Varjuõde - Lucinda Riley - Страница 12

Augustis oli London justkui kummituslinn. Need, kes said seda endale lubada, olid hüljanud temperamentse Inglismaa kliima, mis näis pendeldavat lämbe ja pilvise ning päikesepaistelise ja vihmase vahel. „Tõeline” London magas ja ootas oma elanikke võõramaistelt randadelt tagasi, et taastada tavaline ärielu.

Ka mina tundsin end miskipärast loiuna. Pa Salti surma järgsetel päevadel ei saanud ma öösiti und, nüüd aga ei suutnud end hommikuti kuidagi voodist välja ajada. CeCe, vastupidi, oli pidevalt täis tegutsemistahet, nõudes, et ma läheksin koos temaga uue korteri jaoks välja valima kindlat liiki külmikut või ideaalseid seinaplaate pliidi kohale.

Ühel lämbel laupäeval, kui oleksin meelsamini jäänud voodisse raamatut lugema, sundis ta mind tõusma ja lohistas mu bussile, mis viis meid ühe antiigiäri juurde, sest ta oli veendunud, et armun seal müüdavasse mööblisse.

„Olemegi kohal,” lausus ta aknast välja vaadates ja helistas bussikella, andes märku, et soovime järgmises peatuses väljuda. „Pood kannab majanumbrit 159, järelikult peab see olema kusagil siin kandis.”

Astusime bussist maha ja ma ahmisin õhku, sest juba teist korda paari viimase nädala jooksul leidsin end Arthur Morston Booksi uksest vaid paari meetri kauguselt. CeCe pööras vasemale, suundudes kõrvalmajas paikneva poe poole, aga mina jäin temast veidi maha ning piilusin korraks aknast sisse. Ruum oli täis vanu raamatuid, just selliseid, millesarnaste ostmiseks ma lootsin tulevikus raha leida ja mis minu unistustes kaunistasid mu raamaturiiuleid mõlemal pool kujuteldavat kaminat.

„Tule kiiremini, Sia, kell on juba veerand neli. Ma ei tea, kui vara nad siin laupäeviti uksed sulgevad.”

Sisenesin tema kannul poodi, kus oli hulgaliselt idamaist mööblit – tulipunaseid peitsitud ja lakitud laudu, musta värvi puhvetkappe, mille ustele olid maalitud õrnad liblikad, ja muretult naeratavaid kuldseid Buddha kujukesi.

„Kas need asjad ei pane sind soovima, et oleksime reisides ostnud neid terve konteineritäie?” kergitas CeCe kulme, kui oli heitnud pilgu ühele hinnasildile, ning moodustas seejärel kätega märgi „palju raha”. „Me peame leidma paiga, kust neid odavamalt soetada,” lisas ta.

Ta juhtis mu poest välja, ja olles tähelepanelikult tutvunud väljapanekutega samal tänaval paiknevate teiste veidrate vanakraamipoodide vaateakendel, suundusime bussipeatusse tagasi. Bussi oodates polnud meil midagi teha ja nii me siis põrnitsesime üle tee asuvat Arthur Morston Books raamatupoodi. Minu õde Tiggy oleks mulle öelnud, et see oli saatus. Mina ise arvasin, et tegu oli väga kummalise kokkusattumusega.

*

Nädal aega hiljem, kui CeCe oli läinud uude korterisse kontrollima, kui kaugele plaatijad oma tööga on jõudnud, sest pidime juba paari päeva pärast sisse kolima, läksin nurgapealsesse poodi, et osta pool liitrit piima. Leti ääres vahetusraha oodates langes mu pilk pealkirjale Timesi parempoolses alaservas.

TIIGRITÜDRUKU KAPTEN

UPPUS FASTNETI TORMIS

Mu süda jättis löögi vahele – teadsin, et minu õde Ally seilab parajasti Fastneti regatil ja jahi nimi oli hirmuäratavalt tuttav. Pealkirja all oli küll üheainsa mehe foto, aga see ei vähendanud minu ärevust. Ostsin ajalehe ja lugesin koduteel artikli diagonaalis närviliselt läbi. Lõpuni jõudnud, tõin kuuldavale kergendusohke, sest tundus, et rohkem inimohvreid vähemalt seni pole. Aga ilm näis olevat seal kohutav ja kolm neljandiku jahtidest olid sunnitud regati katkestama.

Saatsin sedamaid CeCele sõnumi, ja kui olin korteris tagasi, lugesin artikli põhjalikult veel kord läbi. Ehkki mu vanem õde oli olnud aastaid elukutseline purjetaja, polnud mõte võimalusest, et ta võiks mõnel regatil surma saada, mulle eales kordagi pähe tulnud. Ally juures oli kõik nii ... elujõuline. Ta elas oma elu absoluutse kartmatusega, mida mina võisin vaid imetleda ja kadestada.

Kirjutasin talle lühikese sõnumi teatades, et olen õnnetusest lugenud, ning palusin tal otsekohe endaga ühendust võtta. Just siis, kui vajutasin „saada” klahvi, hakkas mu mobiil helisema ja ma nägin, et CeCe helistab.

„Tead, Sia, ma rääkisin äsja Ma’ga. Ta ise helistas mulle. Ally võistles Fastneti regatil ja ...”

„Ma tean, ma lugesin hetk tagasi seda uudist ajalehest. Taevas hoidku, Cee, ma loodan, et Allyga on kõik korras.”

„Ma ütles, et talle helistati ja kinnitati, et Allyga on kõik hästi. Tõenäoliselt katkestas nende jaht regati.”

„Jumal tänatud! Vaene vaene Ally, kaotas niisugusel viisil oma meeskonnakaaslase.”

„Jube lugu. Aga ma olen varsti kodus. Uus köök näeb fantastiline välja. Ma olen kindel, et sa armud sellesse ära.”

„Kindlasti.”

„Ah jaa, meie voodid ja lai voodi külaliste magamistuppa on samuti kohal. Viimaks ometi hakkab asi ilmet võtma. Ma ei suuda ära oodata päeva, mil me sisse kolime. Nägemiseni!”

CeCe lõpetas kõne ja ma imetlesin tema oskust lülituda praktilistele asjadele ümber vahetult pärast halbu uudiseid, ehkki teadsin, et just see aitab tal nendega toime tulla. Mõtisklesin selle üle, kas ma peaksin üles näitama vaprust ja ütlema CeCele, et nii auväärses eas, nagu seda on kakskümmend seitse eluaastat, peaksime ehk kumbki juba omaenda magamistoa sisse seadma, mitte tuba jagama. Kui meile tulevad külalised, oleks mul lihtne paariks päevaks tema tuppa kolida. Ühes toas elamine näis eriti naeruväärsena nüüd, mil meil oli vaba tuba olemas.

Ühel heal päeval tuleb sul ikkagi teha seda, mis on õige just sinu jaoks ...

Seda küll, aga nagu ikka, polnud see päev veel saabunud.

*

Kui ma mõni päev hiljem kolimiseks valmistudes oma väheseid asju pakkisin, helistas mulle Ma.

„Star?”

„Jah? Kas kõik on korras? Kas Ally on terve? Ta pole mu sõnumitele vastanud,” kurtsin talle. „Kas sina oled temaga rääkinud?”

„Ei, aga ma tean, et tema ei saanud viga. Ma rääkisin ohvri emaga. Ilmselt oled sa juba lehest lugenud, et see mees oli Ally jahi kipper. Ta ema on nii armas naine ...” Kuulsin, et Ma huulilt pääses lendu ohe. „Tõenäoliselt jättis see mees oma emale minu numbri, et mind oleks võimalik kätte saada juhul, kui temaga peaks midagi juhtuma. Tema ema sõnul võis tal olla mingisugune eelaimus.”

„Sa tahad öelda, et ta tundis oma surma ette?”

„Jah ... Tead, Ally oli temaga salaja kihlunud. Selle mehe nimi oli Theo.”

Seedisin vaikides kuuldud uudist.

„Minu arust aimas Theo ette, et Ally võib olla suures šokis ega suuda meiega ise ühendust võtta,” jätkas Ma. „Eriti arvestades asjaolu, et ta polnud veel ühelegi õele rääkinud, kui tõsine oli nende suhe.”

„Kas sina teadsid, Ma?”

„Jah, teadsin, ja Ally oli kõrvuni armunud. Ta lahkus siit alles paar päeva tagasi. Mulle ütles ta, et see mees ongi tema jaoks „ainus ja õige”. Mind ...”

„Ma, mul on kohutavalt kahju.”

„Anna andeks, chérie, ja ehkki ma tean, et elu võib ootamatult anda ja võtta, on tekkinud olukord nii vähe aega pärast teie isa surma Ally jaoks eriti traagiline.”

„Kus ta praegu on?” küsisin.

„Londonis, Theo ema juures.”

„Kas ma peaksin minema teda vaatama?”

„Ma arvan, et kõige parem oleks see, kui sa saaksid matustele minna. Theo ema Celia sõnul toimuvad need järgmisel kolmapäeval kell kaks Chelseas Püha Kolmainu kirikus.”

„Hästi, Ma, olen kohal. Ma luban. Kas sa oled teistele õdedele juba helistanud?”

„Jah, aga kellelgi neist ei õnnestu matustele minna.”

„Aga sina ise? Kas sina saaksid tulla?”

„Ma ... Star, ma ei saa. Aga ma olen kindel, et sina ja CeCe esindate meid kõiki. Öelge Allyle, et me oleme mõttes temaga.”

„Muidugi ütleme.”

„Ma jätan CeCele teatamise sinu hooleks. Ja kuidas sul endal läheb, Star?”

„Kõik on hästi. Ma lihtsalt ... ei suuda ettegi kujutada, mida Ally praegu tunneb.”

„Chérie, mina samuti mitte. Ära oota oma sõnumile vastust – praegu ei vasta ta kellelegi.”

„Ei oota. Aitäh, et ütlesid. Head aega, Ma.”

Kui CeCe koju jõudis, rääkisin talle võimalikult rahulikult, mis oli juhtunud. Ja ütlesin talle matuste kuupäeva.

„Arvatavasti teatasid sa juba Ma’le, et me ei saa minna? Kolimisest on siis nii vähe aega möödas, et me oleme põlvini pappkastide keskel.”

„CeCe, me peame minema. Me peame seal olema ja Allyt toetama.”

„Aga kuidas on lugu meie ülejäänud õdedega? Kus nemad on? Miks meie peame oma plaanid segi paiskama? Taevas hoidku, me isegi ei tundnud seda meest.”

„Kuidas sa saad niimoodi öelda?” Tõusin, tundes, et kogu allasurutud viha ähvardab välja paiskuda. „Asi pole Ally kihlatus, asi on temas endas, meie ões! Tema on meie mõlema jaoks terve elu olemas olnud ja nüüd, järgmisel kolmapäeval, vajab tema meid! Ja me oleme kohal!” Marssisin toast välja ja läksin vannituppa, mille uks käis vähemalt lukku.

Raevust värisedes ei soovinud ma CeCed praegu näha ning otsustasin, et võin samahästi sinna jääda ja vanni minna. Mind ümbritsevas tsemendist džunglis, mis tekitas minus klaustrofoobiat, oli kollakaks tõmbunud vann sageli pakkunud mulle varjupaika, kuhu põgeneda.

Vee alla sukeldudes mõtlesin Theole ja tõsiasjale, et temal ei õnnestunudki veest välja pääseda. Ajasin end sedamaid istukile, ja kui ma vaatasin veepinnale tekkinud väikesi laineid, mis odava linoleumpõranda märjaks kastsid, oli mu hingamine paanikast katkendlik.

Uksele koputati.

„Sia? Kas kõik on korras?”

Neelatasin tugevalt, püüdes kopsudesse ahmida õhku – õhku, mida Theo polnud leidnud ja mida ta enam kunagi ei saa hingata.

„Jah.”

„Sul on õigus.” Järgnes pikk paus. „Anna andeks. Muidugi peame olema Ally kõrval.”

„Jah.” Tõmbasin äravooluava eest punni ja sirutasin käe üle vanniserva kuivatuslina järele. „Peame küll.”

*

Järgmisel hommikul peatus meie korteri ees CeCe tellitud kolimiskaubik koos juhiga. Kui auto peale oli laaditud meie vähene varandus – see koosnes peamiselt CeCe kolast uue kunstiprojekti jaoks –, võtsime kaasa ka mööblitükid, mis ta oli ostnud erinevatest Lõuna-Londoni poodidest.

Kolm tundi hiljem jõudsime Batterseasse. Ja kui CeCe oli allkorruse müügikontoris alla kirjutanud kõigile vajalikele dokumentidele, sai ta kätte meie uue kodu võtmed. Ta keeras ukse lukust lahti, misjärel astusime sisse ja tegime vastu kajavale ruumile tiiru peale.

„Ma ei suuda uskuda, et see kõik kuulub mulle. Ja loomulikult ka sulle,” lisas ta suuremeelselt. „Me oleme nüüd kindlustatud, Sia, alatiseks. Meil on oma kodu. Kas pole hämmastav?”

„On.”

Ta sirutas laiali aetud käed minu poole ja teades, et see on tema hetk, astusin tema embusse. Me seisime keset sopilist tühja ruumi ja kallistasime teineteist, itsitades nagu lapsed, kes me kunagi olime olnud, sest mõte, kui täiskasvanuks me oleme saanud, ajas naerma.

*

Kui olime sisse kolinud, hakkas CeCe hommikuti hästi vara tõusma, sest pidi koguma materjale, mida ta vajas oma septembri alguses kolledži esimesel semestril loodavate installatsioonide jaoks.

Mulle tähendas see terveks päevaks üksi korterisse jäämist. Olin pidevalt tegevuses CeCe tellitud voodipesu, käterätikute ja köögitarvete lahtipakkimisega. Surmavalt teravaid kokanuge hoidjasse libistades oli mul tunne nagu äsjaabiellunud noorikul, kes sisustab oma esimest kodu. Ainult et ma polnud seda. Kaugel sellest.

Kui kõik asjad olid lahti pakitud, asusin tööle, et pikk terrass õhus rippuvaks aiaks muuta. Kasutasin ära oma kasinad säästud ja peaaegu kogu igakuise toetusraha Pa Saltilt ning ostsin taimi, mille abil sai tekitada võimalikult palju rohelust ja värvi. Silmitsedes aianduskeskuses meest, kes sikutas terrassile suurt terrakotapotti – selle sees kasvasid tibatillukeste valgete õienuppudega imelised kameeliad –, olin kindel, et Pa Salt keeraks end niisugust ekstravagantsust nähes hauas ringi, aga tõrjusin selle mõtte kohe eemale ja kinnitasin endale, et praegusel juhul saaks ta minust aru.

*

Järgmisel kolmapäeval kaevasin meie mõlema jaoks välja matusteks sobivad rõivad – CeCe pidi hakkama saama tumedate teksapükstega, sest musti seelikuid või kleite tal polnud.

Kõik õed olid sõnumite või meili teel olnud meiega ühenduses ning palunud CeCel ja minul nende kaastunne Allyle edasi anda. Tiggy – õde, kes oli CeCe järel mulle ilmselt kõige lähedasem – helistas ja palus mul Allyt omalt poolt kõvasti kallistada.

„Ma tahaksin nii väga ise kohal olla,” ohkas ta. „Aga siin kandis on püssid palgel ja meil on praegu palju haavatud hirvi.”

Lubasin, et kallistan tema poolt Allyt, ning mõeldes oma leebele nooremale õele ja tema kirele loomade vastu, naeratasin. Ta töötas Šoti mägismaal hirvede varjupaigas, ja kui ta selle ameti vastu võttis, olin seda tema jaoks äärmiselt sobivaks pidanud. Tiggy hõljus ringi sama kergelt nagu hirved – mu vaimusilma ette kerkis elav pilt, kuidas ma ühes lapsepõlve koolilavastuses tema tantsu imetlesin ja ta graatsiast võlutud olin.

Sõitsime CeCega üle silla Chelseasse, kus pidid toimuma Theo matused.

„Oi, isegi telekaamerad ja pressifotograafid on kohal,” sosistas CeCe, kui me kirikusse pääsemiseks järjekorras seisime. „,Mis sa arvad, kas me peaksime Ally ära ootama ja teda tervitama?”

„Ei. Otsime endale lihtsalt kusagile tagaritta istekohad. Kindlasti saame temaga hiljem rääkida.”

Suur kirik oli juba pilgeni rahvast täis. Head inimesed tunglesid kiriku tagaosas vahekäigus ja meil õnnestus end hädavaevu viimaste hulgas sisse pressida. End küljele kallutades nägin altarit, mis oli meie kohtadest oma kahekümne sammu kaugusel. Mõistsin, et Theo pidi olema palavalt armastatud, sest sajad inimesed olid tulnud temaga hüvasti jätma, ning see mõte tegi meele härdaks ja tekitas minus aukartust.

Järsku vaikne jutupomin vaibus, koguduse liikmed pöörasid pead ja meist möödus kaheksa noormeest, kes Theo kirstu kandes mööda vahekäiku edasi liikusid. Nende järel astus minu õe käsivarrele toetuv tilluke blond naine.

Silmitsesin Ally kurnatud nägu ning märkasin sellele söövitatud pinget ja kurbust. Kui ta minust möödus, oleksin tahtnud tõusta ja teda sealsamas kallistada, öelda talle, kui uhke ma tema üle olen. Ja kui väga ma teda armastan.

Jumalateenistusel veedetud tunnid olid minu elus ühtaegu ülevad ja piinarikkad. Kuulasin mälestuskõnesid lahkunud mehele, kellega ma polnud kunagi kohtunud, aga keda mu õde oli armastanud. Kui meil paluti palvetada, surusin näo käte vahele ja nutsin varakult katkenud elu pärast, tundes kaasa õele, kelle elu oli mehe kaotuse järel samuti seisma jäänud. Nutsin ka sellepärast, et olin kaotanud Pa Salti, kes polnud oma tütardele andnud isegi võimalust end traditsioonilisel viisil leinata. Alles nüüd mõistsin esimest korda, miks iidsed matuserituaalid nii olulised on: need pakuvad emotsionaalse kaose ajal kindlat raamistikku, millele toetuda.

Saatsin pilguga Allyt, kes läks altariastmete juurde ja ühines väikese orkestriga, ning nägin tema pingul naeratust, kui ta pani suule flöödi, mida oli aastaid mängima õppinud. Kirikus kajas „Meremehe sokusarve” kuulus meloodia. Toimisin samamoodi nagu mind ümbritsevad inimesed, kes üksteise järel püsti tõusid, panid käsivarred rinna kohal risti ja hakkasid tantsima traditsioonilist kõverdatud põlvedega džiigi, kuni terve kogudus hüples muusika rütmis aina kiiremini üles-alla. Kui olime lõpetanud, kõlas rõkatus ning kostsid kiiduhõiked ja aplaus. Teadsin, et seda hetke ei unusta ma elu lõpuni.

Kui olime jälle istet võtnud, keerasin näo CeCe poole ja nägin, et mööda ta põski veerevad alla pisarad. Tundsin veelgi suuremat meeleliigutust, sest minu õde, kes haruharva oma tundeid välja näitas, nuttis nüüd nagu väike laps.

Haarasin ta käe. „Kas kõik korras?”

„Imeilus,” pomises ta kohmakalt käsivarrega silmi pühkides. „See oli lihtsalt imeilus.”

Kui Theo kirst kirikust välja kanti, sammusid selle taga tema ema ja Ally. Tabasin korraks Ally pilgu ja märkasin, et üle ta näo libises naeratuse vari. Läksime CeCega koos leinajatega kirstu järel välja ja jäime kõnniteele seisma, teadmata, mida teha.

„Ehk peaksime lihtsalt ära minema? Siin on nii palju inimesi. Tõenäoliselt peab Ally nende kõigiga rääkima,” ütles CeCe.

„Me peame minema teda tervitama. Teda kasvõi korraks kallistama.”

„Seal ta ongi.”

Nägime, et Ally, punakuldsed juuksed ebaharilikult kahvatu näo ümber lainetamas, eemaldus ülejäänud rahva juurest ja läks üksi seisva mehe juurde. Miski nende kehakeeles hoiatas mind, et me ei tohi neid katkestada, küll aga nihkusime neile lähemale, et Ally näeks meid, kui vestlus on lõppenud.

Viimaks keeras ta mehele selja ja meie poole tulles lõi ta nägu särama.

Heitsime sõnatuna CeCega talle käed ümber. Ja kallistasime teda nii tugevalt, kui suutsime.

CeCe rääkis temaga ja ütles talle, kui kahju meil on. Mul oli raske midagi öelda; teadsin, et võin iga hetk uuesti nutma puhkeda. Ning tundsin, et praegu pole see mina, kes peaks pisaraid valama.

„On ju meil kahju, Star?” ütles CeCe mulle ette.

„Jah,” õnnestus mul kuuldavale tuua. „Matusetalitus oli imekaunis, Ally.”

„Tänan.”

„Ja meil oli väga hea meel kuulda taas sinu flöödimängu. Sa pole oma annet kaotanud,” lisas CeCe.

„Teate, ma pean nüüd Theo emaga kaasa minema, aga kas te ei tahaks koos minuga tema koju tulla?” küsis Ally.

„Kahjuks me ei saa. Muide, meie korter paikneb kohe üle silla Battersea linnaosas, nii et kui sa end veidi paremini tunned, tõmba traati ja hüppa läbi, nõus?” tegi CeCe talle ettepaneku.

„Meil oleks tõesti hea meel sind näha, Ally,” ütlesin ja kallistasin teda veel kord. „Kõik õed tervitavad sind. Hoolitse enda eest!”

„Püüan. Ja tänan veel kord, et tulite. Ma olen teile ülimalt tänulik.”

Näol siiras naeratus, lehvitas Ally meile veel üks kord ning sammus tänava ääres teda ja Theo ema ootava musta limusiini poole.

„Ka meil on aeg minema hakata.” CeCe hakkas mööda teed edasi jalutama, aga mina jäin temast veidi maha, et näha veel kord autot, mis kõnnitee serva juurest liikuma hakkas. Ally, minu vaimustav, vapper, ilus ja – nagu ma temast praeguseni olin arvanud – võitmatu vanem õde. Ja ometi näis ta praegu olevat nii habras, justkui oleks isegi kerge tuuleiil võinud ta minema puhuda. CeCele järele kiirustades mõistsin, et armastus oli röövinud Allylt jõu.

Samal hetkel otsustasin, et ka mina tahan kunagi tulevikus kogeda võimsa armastuse rõõmu ja valu.

*

Tundsin kergendust, kui Ally paar päeva hiljem sõna pidas ja mulle helistas. Leppisime kokku, et ta tuleb minu juurde lõunat sööma ja korterit vaatama hoolimata sellest, et CeCe pidi sel ajal olema kodunt ära, Battersea elektrijaama pildistamas, et saada sealt inspiratsiooni ühe oma kunstiprojekti jaoks. Ning samal pärastlõunal asusin koostama meie lõunasöögi menüüd.

Kui uksekell järgmisel päeval helises, täitis korterit koduse toidu lõhn – lootsin, et see mõjub rahustavalt. Mõtlesin, et Shanthil oli olnud õigus: ma tahtsin toita Ally hinge.

„Tere, kullake, kuidas sul läheb?” küsisin, kui olin ukse avanud ja me teineteist kallistasime.

„Ah, saan hakkama,” vastas ta minu kannul sisse astudes.

Aga ma sain aru, et see pole nii.

„Tohoh! Fantastiline korter!” hüüdis ta, kui oli läinud maast laeni ulatuvate akende juurde ja näinud sealt avanevat vaadet.

Olin katnud laua terrassile, sest ilm näis olevat piisavalt soe. Kui ma toitu serveerisin, imetles ta minu ajutist aeda ning mu süda murdus, sest ta tahtis teada, kuidas minul ja CeCel läheb, ehkki ma nägin, et tema enda süda seda tehes korduvalt murdus. Aga ma taipasin, et selline on tema toimetulekumehhanism, mis aitab tal nagu alati edasi elada, sest ta polnud kunagi kelleltki kaastunnet oodanud.

„Taevake, kui maitsev, Star! Täna olen ma avastanud sinu juures ühe varjatud ande teise järel. Minu toidutegemisoskused on parimal juhul algelised ja ma ei suuda potis kasvatada isegi kresse, niisugustest taimedest rääkimata.” Ta näitas käega minu taimede poole.

„Viimasel ajal olen ma tihti mõtisklenud selle üle, mida talent endast õigupoolest kujutab,” alustasin ääri-veeri. „Ma mõtlen seda, kas need tegevused, mis sa kerge vaevaga ära õpid, ongi loomupärased anded? Näiteks kas sina pidid hullupööra pingutama, et nii ilusasti flööti mängima õppida?”

„Ei, ilmselt mitte. Vähemalt alguses. Aga et mänguoskust parandada, pidin ma lõputult harjutama. Ma ei usu, et kui sa oled milleski andekas, siis polegi tarvis rasket tööd teha. Võtame näiteks kasvõi kuulsad heliloojad: meloodiate kuulmisest peas ei piisa – tuleb õppida ka noote kirja panema ja muusikapala orkestreerima. Oma oskuste edasiarendamiseks ja uute õppimiseks kulub aastaid. Kindlasti on meie hulgas miljoneid, kellel on mingi eriline anne, aga kui me seda võimet ei rakenda ja end sellele ei pühenda, ei suuda me kunagi saavutada täit potentsiaali.”

Noogutasin ja mõtlesin kuuldu üle järele, aga olin mõnevõrra segaduses, sest ei teadnud, mis võiks olla minu loomupärane anne.

„Kas sa oled lõpetanud, Ally?” küsisin. Märkasin, et toit tema taldrikul on peaaegu puutumata.

„Olen. Vabandust, Star. See oli fantastiline, ausalt, aga mul tunne, et viimasel ajal pole mul üldse isu.”

Seejärel lobisesime õdedest ja sellest, mis kellelgi parasjagu käsil on. Rääkisin talle CeCest, kolledžist, kus ta käis, ja tema „installatsioonidest”, millega ta praegu tegeleb. Ally mainis Maia üllatuslikku Riosse kolimist ja väljendas rõõmu selle üle, et ta viimaks ometi oma õnne leidis.

„See uudis tegi mu tuju tõesti heaks. Ja ka sind on tore näha, Star.”

„Sind samuti. Kuhu sa nüüd kavatsed minna?”

„Pole võimatu, et ma lendan Norrasse ja otsin üles oma sünnipaiga, mis Pa Salti jäetud koordinaatide põhjal peaks olema just seal.”

„Väga hea,” ütlesin. „Mina arvan, et see on õige otsus.”

„Arvad või?”

„Miks mitte? Pa vihjed võivad muuta sinu elu. Maia oma need ju muutsid.”

Kui Ally oli lahkunud, olles eelnevalt andnud mulle lubaduse peagi taas külla tulla, läksin aeglaselt ülakorrusele magamistuppa ja tõmbasin kiletasku välja trepikujulisest kummutist – see mööbliese oli CeCe, mitte minu valik.

Eemaldasin kirjaklambri, mille abil Pa oli nimekaardi kirja tagaküljele kinnitatud, ja jäin uuesti kaarti vaatama. Ning mulle meenus lootus, mida olin näinud Ally silmades, kui ta rääkis mulle Norrast. Sügavalt hinge tõmmanud, sirutasin lõpuks käe välja ja võtsin ümbriku, sest just seal olid koordinaadid, mis Ally oli minu jaoks üles otsinud. Ja ma tegin ümbriku lahti.

*

Järgmisel hommikul ärgates nägin, et jõe kohal hõljub kerge udu. Oma taimede eest hoolitsedes märkasin, et terrass on kastest märg. Peale pisikeste põõsaste ja kiiresti õied longu lasknud rooside oleks rohelust võinud avastada ainult läbi binokli, aga ma hingasin mõnuga sisse uue aastaaja tulekut kuulutavaid lõhnu ja naeratasin.

Polnud kahtlust, et sügis on teel. Ja sügist ma armastan.

Ülakorrusele läinud, haarasin käekoti ja kaevasin alumisest kummutisahtlist välja kiletasku. Ning andmata oma liiga analüütilisele mõistusele võimalust juurelda, missugusele rajale jalad kavatsevad mu viia, suundusin lähimasse bussipeatusesse.

Pool tundi hiljem astusin taas Arthur Morston Booksi ees bussist maha. Piilusin sisse aknast, millele olid välja pandud igivanad maakaartide kogumikud – need olid asetatud pikale purpurpunasele pleekinud sametkangatükile. Märkasin, et Kagu-Aasia kaardil, mis oli avatud, kandis Tai ikka veel nime Siiam.

Väljapaneku keskel seisis alusel väike kollakaks tõmbunud gloobus, mis meenutas mulle maakera Pa Salti töötoas. Ma ei näinud vaateakna taga ainsatki eset – ilm oli päikesepaisteline, aga ruumi sisemus pime nagu Dickensi raamatupoodides, millest ma olin lugenud. Jäin akna taha passima, teades, et sisenemisega algab rännak, mille alustamiseks ma ei pruugi veel valmis olla.

Aga mis oli mul olemas olevikus? Tühi eesmärgita elu, mis ei pakkunud kellelegi midagi väärtuslikku. Ja ma tõesti tahtsin teha midagi, millel oleks jääv väärtus.

Tõmbasin nahksest seljakotist välja kiletasku ja mõtlesin Pa Salti viimastele sõnadele, lootes, et need süstivad minusse jõudu, mida ma praegu vajasin. Viimaks avasin poe ukse ja kusagil sisemuses tilises väike kelluke. Mul kulus tükk aega, enne kui silmad hämara valgusega harjusid. Ruum meenutas mulle vana raamatukogu, sest sellel oli tume puidust põrand ja ühe seina keskel kõrgus marmorsimsiga kamin, moodustades keskse mööblieseme, mille ette oli sätitud kaks nahktiibadega tooli. Nende vahel seisis madal diivanilaud, millele oli kuhjatud kõrge raamatuvirn.

Kummardusin, et üks raamat lahti lüüa, ning kui olin seda teinud, paiskusid õhku koiliblikad, mis hajusid päikese valgusvihus laiali nagu tibatillukesed lumehelbed. Selja sirgu ajanud, märkasin, et ülejäänud ruumi täidab lõputu hulk tihedalt raamatuid täis topitud riiuleid.

Vaatasin rõõmsa üllatusega ringi. On naisi, kes võivad tunda samasugust rõõmu siis, kui leiavad stiilseid rõivaid pungil butiigi. Minu jaoks tähendas see tuba nirvaanat.

Astusin ühe raamaturiiuli juurde ja otsisin pilguga tuttavat autorit või pealkirja. Paljud raamatud olid võõrkeelsed. Seisatasin, et tähelepanelikumalt uurida üht teost, mis näis olevat Flauberti originaal, ning liikusin seejärel edasi, et üles otsida ingliskeelsed raamatud. Tõmbasin välja teose „Mõistus ja tunded” – ehk oligi just see Austeni romaanidest minu lemmik – ning lehitsesin raamatu koltunud lehekülgi, puudutades hästi õrnalt ajahambast puretud paberit.

Olin oma tegevusest niivõrd haaratud, et ei märganudki pikakasvulist meest, kes oli poe tagaseinas paikneva ukse lävelt mind vaatama jäänud.

Teda märgates võpatasin ehmunult ja lõin raamatu kinni, küsides endalt, kas selle avamine oli olnud „sündsusetu” – nagu ma äsja Austenist olin lugenud.

„Ah et meie oleme Austeni fännid? Mina ise olen pigem Brontë austaja.”

„Mulle meeldivad mõlemad.”

„Sellisel juhul te kindlasti teate, et Charlotte ei hinnanud Jane’i teoseid kuigi kõrgelt. Tal oli väga kahju, et ajalehtede kirjandusveergudel oldi preili Austeni ... nii-öelda „pragmaatilisemat” proosat hinnates minestuse äärel. Charlotte’i romantiline süda oli kõigi jaoks otsekui peopesal. Või hoopis tema sulepea sees.”

„Tõesti?” Püüdsin selgust saada, missugune mees välja näeb, aga varjud olid liiga tugevad ega reetnud rohkem kui asjaolu, et ta on väga pikka kasvu ja kõhn, punakasblondide juustega, kannab sarvraamidega prille ja on riietatud rõivaesemesse, mis meenutab Edwardi-aegset sõjaväelase pikkkuube. Mis tema vanusesse puutus, siis võis selleks olla mistahes number kolmekümne ja viiekümne vahel.

„Jah. Aga kas te otsite midagi konkreetset?”

„Ma ... tegelikult mitte.”

„Mis siis ikka, vaadake julgelt ringi. Ja kui te soovite veel midagi riiulilt alla võtta ja lugeda, siis olge hea, istuge tugitooli ja tundke end vabalt. Teate, siin pole tegelikult mitte ainult raamatupood, vaid ka raamatukogu. Mina olen arvamusel, et head kirjandust tuleb jagada. Kas te olete minuga nõus?”

„Täielikult,” nõustusin innukalt.

„Kui teil on millegi leidmiseks abi tarvis, siis lihtsalt hõigake mind. Ja kui meil mõnda raamatut parasjagu pole, siis ma olen kohustatud selle teie jaoks tellima.”

„Tänan teid.”

Nende sõnadega kadus mees läbi ukse tagaruumi, jättes mu üksi keset poodi seisma. Šveitsis ei saaks iial juhtuda midagi sellist, mõtlesin endamisi, sest ma võiksin ju iga hetk riiulist mõne raamatu näpata ja sellega jooksu pista.

Tolmusesse vaikusesse tungis ootamatult terav heli ja ma mõistsin, et heliseb minu mobiil. Häbist kange, proovisin seda kotist kätte saada ja välja lülitada, ent see ei õnnestunud enne, kui mees oli taas nähtavale ilmunud ja sõrme suule pannud.

„Ma palun väga vabandust, aga üksainus reegel meil siin siiski on. Mobiiliga rääkimine pole lubatud. Kas te saaksite väga pahaseks, kui ma paluksin teil kõnele väljas vastata?”

„Muidugi mitte. Aitäh. Head aega.”

Nägu piinlikkusest tulipunane, lahkusin poest, tundes end nagu üleannetu koolitüdruk, kes on tabatud pingi all salaja peikale sõnumi saatmiselt. Lugu oli päris irooniline, sest minu mobiilile ei helistanud eriti keegi peale Ma või CeCe. Väljas kõnniteel vaatasin ekraani ja näinud, et number on tundmatu, kuulasin kõneposti jäetud sõnumit.

„Tere, Star, Shanthi siin. Ma sain sinu numbri Marcuselt. Tahtsin lihtsalt sinuga kontakti hoida. Helista mulle, kui aega saad. Tšau, kullake!”