Читать книгу Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai - Lydia Koidula - Страница 4

6

on toonud Sergei Issakov („Arhiivide peidikuist“, 1983). 1865. aasta tsensuuriseaduse alusel võis näidendeid esi-tada tavatsensuuri ja kohalike võimude loaga. Koidula teatris nii tehtigi, kusjuures Vanemuise seltsil koguni puudus teatritegemise luba (ametlikult saadi see alles 1894. aastal). Et see võimaldas märgatavat voluntarismi, kehtestati 1875. aastal kindel kord:

igal laval esitataval näidendil pidi lavastuseks olema Peterburi draama-tsensuuri luba, sõltumata sellest, kas näidend oli tavatsensuuri läbinud ja trükitud või mitte.

Selleks tuli esitada kaks eksemplari, millest üks koos tsensori märkustega jäi tsensuuri peavalitsuse teatri-tsensuuri arhiivi. Etenduse jaoks tuli taotleda ka kohaliku politsei luba, kes oli kohustatud jälgima, et ei esineks teks-tist kõrvalekaldumisi. See kord rakendus lõplikult 1878. aastal ja võis olla 1880. aasta kolmanda laulupeo korral-dajale ning „Kosjaviinade“ lavastajale, Koidula õemehele Heinrich Rosenthalile kahe silma vahele jäänud. Seetõttu hilines loaküsimine ning näitemäng jäigi esitamata.

„Kosjaviinade“ originaalkäsikirja leidmise eelduseks osutus ainulaadne kollektsioon Peterburi riiklikus teatri-raamatukogus, kus säilitatakse kõigi teatritükkide trüki-tud ja trükkimata tekste, sealhulgas kõiki eestikeelseid