Читать книгу Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai - Lydia Koidula - Страница 6

8

pikkade tegevuskirjeldustega, ilma milleta monoloogide sisu – nende käigus toimub ka karva muutvate kosjavii-napudelite vahetamine – jääb pahatihti lausa arusaama-tuks. Ka Pritsu tegevust veimekirstu lahtimurdmisel ei aita ainult tema monoloog üksi kuidagi selgitada. Ilma tekstita tegelased sandarmid on aga hoopis välja jäänud. Praeguseni tuntud tekstis puudub ka lavapildi kirjeldus.

Eesti uurijad on tsensuuriga vähe tegelenud, XIX sajandi teise poole peamised käsitlejad on olnud Jaan Depman (1886–1970), Sergei Issakov (1931–2013) ning Karl Taev (1903–1992). Esimesed kaks on töötanud Peter-buri arhiivides, ainsana paistab pikemate ja üldistavate töödega silma Issakov, kes on järgnevate uurijate jaoks lahti rääkinud hulga vihjeid ja teemasid. Ei tohi unustada, et alates 1871. aastast sagenesid täiendavad piirangud ja ettekirjutused tsensoritele, kuna verine Pariisi kommuun märtsist mai lõpuni ehmatas kõiki valitsusi. Nii polnud raske otsustajaid hirmutada eestlaste ja lätlaste aktivisee-rumisest tulenevate võimalike massirahutustega.

Tartu oli küll Balti provintside vaimupealinn, kus tänu ülikoolile kees vilgas kultuurielu, aga teatrit ei olnud siin üle kuuekümne aasta keiserliku ülikooli asutamisel keh-testatud teatrikeelu tõttu. Kuigi teistes Vene impeeriumi ülikoolilinnades teatrid tegutsesid, õnnestus keeld tühis-tada alles 1867. aastal ja kohe hakkasid kohalikus saksa käsitööliste seltsis Tiigi tänaval toimuma avalikud teatri-etendused. Need olid eramajades ja kodustel üritustel kogu aeg aset leidnud, aga sellisest teatrielust teame vaid