Читать книгу Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai - Lydia Koidula - Страница 7

9

erakirjade, juhuslike mälestuste või reisimuljete põhjal. Kuni keegi kaebust ei esitanud või infot lehte ei püüd-nud panna, ei „näinud“ ega „kuulnud“ võimud midagi. See seletab ka, miks me Koidula näidendite n-ö piraat-etendustest midagi ei tea.

Koidula teatri aeg. Täie õigusega peame Koidulat eesti oma teatri loojaks ja nn Koidula teatrit 1870-ndate algusaastail selle sünniks, kuid siiani teame väga vähe Koidula näidendite lavastustest autori eluajal. Rudolf Põldmäe on oma monograafia „Koidula teater“ (1963) eessõnas rõhutanud, et näidendite lavasaatus algava seltsitegevuse ajal jääb puudutamata. Ei ole sellest juttu ka Rasmus Kangro-Pooli küllaltki informatiivses üle-vaates „Eesti teater algaastail“ (1946). „Eesti kirjanduse ajaloo“ II köites (1958) märgib näitekirjanduse peatüki kirjutanud Heino Puhvel Koidula algatuse äratavat mõju, kuid jätab selle lähemalt käsitlemata. Seni oli meil alates 1873. aastast juba andmeid Koidula näidendite lavasta-misest väljaspool Tartut. Oma raamatus „Eesti näitelava 19. aastasajal“ (1923) kirjutas Jaan Kärner: „Kunas ja kus külas esimest näitemängu on etendatud, selle kohta puu-duvad andmed. Ent aastat kümme pärast „Vanemuise“ algatust oli näitemäng juba üle kogu eestlaste maa laiali lagunenud“ (lk 11). Sellele leidsime täienduse.

Eesti Kirjandusmuuseumis on paar kirja andmetega „Saaremaa onupoja“ mängimisest Pärnumaal Kaelase vallas 1871. aasta novembris vahetult pärast selle trükis