Читать книгу Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai - Lydia Koidula - Страница 8

10

ilmumist (vt minu artiklit Keeles ja Kirjanduses 1995, nr 6). Sealne mõisaproua L. von Derfelden kirjutas Eesti Postimehele 30. novembril, et tema inimesed olid teda hil-juti üllatanud kena näitemänguga „Saaremaa onupoeg“, mida mängiti väga hästi ja koguni ilma suflöörita. Nüüd tahaks ta neid omalt poolt uue materjaliga rõõmustada ja palub endale saata „Kosjakased“ ja „Säärase mulgi“, mis ta mõistagi täielikult tahab hüvitada. 23. veebruarist pärineb järgmine kiri juba „prl. Jannsenile“ – seega oli Koidula vahepeal oma autorsuse avanud ja ka näiden-dite trükkiandmisest rääkinud. „Säärane mulk“ ilmus 1872. aasta sügisel, kuigi oli aasta varem tsenseeritud, ning „Kosjakased“ jäi kuni 1946. aastani trükkimata.

Need kaks kirja on esimene kinnitus teatritegemise huvi levikust eesti maarahva hulgas. Vaevalt oli Kaelase vald ainus koht, kus nii ettevõtlikke inimesi leidus, eriti sil-mas pidades esimeselt laulupeolt saadud äratust. Kaelase inimeste reageerimise kiirus näidendi ilmumisele lubab nad siiski kindlalt esimeste hulka arvata. Tuleb ka ümber hinnata arvamus, et teatrihuvi levis kõigepealt keskustes ja alles siis maal. Siin jõuamegi piraatetenduste probleemini.

Avalike ürituste korraldamiseks oli vaja politseiameti ning näidendi lavastamiseks tsensori luba, aga oma kodus ei keelanud keegi külalisi lõbustada nii, nagu pererahvas heaks arvas.