Читать книгу Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai - Lydia Koidula - Страница 5

7

näidendeid ajavahemikust 1870–1917. Viimaste lihtloe-telu koos kohaviitadega on 1990. aastal koostanud Tiina Ritson. Nimekirja masinkirjaeksemplar asub Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Kogu väärtust suurendavad säi-litatud ärakeelatud tekstid, mida Issakovi hinnangul on umbes üks kümnendik, samuti tsensuurikärped käsi-kirjades. Selles arhiivis oli 1908. aastal juba 1332 eesti-keelset näidendit, mis moodustas 3% kõigist seal säili-tatavatest tekstidest. Muidugi olid need enamasti tõlked, kuid tähelepanu väärib osakaal, eriti muude ja suuremate vähemusrahvustega võrreldes, sest eesti rahvas moodus-tas impeeriumi kogurahvastikust alla ühe protsendi.

Koidula monograafia kirjutamise ajal 2015. aastal Peterburi arhiivides töötades otsustasin ühel päeval põi-gata teatriraamatukokku, mis asub kesklinnas otse Suure Teatri taga, et ise üle vaadata seal teadaolevalt säilitata-vad Koidula näidendite tsensuurieksemplarid. Esimesest pilgust „Kosjaviinade“ tekstivihikule oli selge, et see on Koidula käekiri, ja et „Kosjaviinade“ kadunuks peetud käsikiri on seal 140 aastat kõigile kättesaadavalt varjul olnud. See on kehvas seisus kaanteta 57 vihikuleheküljel autograaf, mille viimane lehekülg on pisut rebenenud. Tekstis on mõned autoriparandused (tsensor pole mär-kusi teinud) ja Koidula saksakeelsed remargid, mida on oluliselt rohkem kui praegu tuntud trükitud tekstis, eriti teises ja kolmandas vaatuses. Kõige pikemad on remargid kolmanda vaatuse lõpustseenis, mille tegevus toimub öösel poolpimedas peretoas. Koomika saavutatakse