Читать книгу Minu Tansaania. Kaks aastat safarit - Maiki Udam - Страница 5

SISSEJUHATUS

31. detsember 2013. Istume Sveniga kodus vana-aastalaua taga ja võtame möödunud aastat kokku. „See oli üks viletsamaid aastaid, mis mul on olnud,“ tunnistab Sven. Olen üllatunud. Sven pole seni millegagi oma rahulolematust välja näidanud.

„Mis siis lahti on?“

„Töö ei paku kuidagi... rahuldust.“

„Tule siis ära!“

„Kuidas ma ikka lihtsalt niisama tulen? Mis ma tegema hakkan?“

Jaanuaris laheneb probleem iseenesest, sest Sven saab koondamisteate. Hoolimata sellest, et viimane töökoht teda õnnelikuks ei teinud, lööb elu esimene koondamine Sveni ikkagi emotsionaalselt mitmeks nädalaks rivist välja. Kui oled olnud tähtsatel ja kõrgepalgalistel ametikohtadel ja harjunud sellega, et tööandjad otsivad sind, mitte vastupidi, on kindlasti raske tunda ennast järsku üleliigsena. Õnneks läheb masendus üsna kiiresti üle ja asendub Eesti matkaradade avastamisega ja muude vahvate tegevustega, milleks hommikust õhtuni tööd vihtudes kunagi aega ei olnud. Ühe silmaga vaatab Sven muidugi ikka ka töökuulutusi.

Aprilli algul potsatab keset tööpäeva minu postkasti Sveni meil pealkirjaga „Kae noh“. Meili lisas on tööpakkumine ühelt Norra firmalt, mis otsib oma Tansaania puidutööstusesse tootmisjuhti. Kuna mul on emotsionaalne mälu ja mäletan pikemalt kui kaks päeva ainult neid ajaloosündmusi ja geograafilisi paiku, kus olen ise olnud osaline, siis pean Tansaania leidmiseks alustuseks gloobuse ja Vikipeedia appi võtma. Saan teada, et Tansaania asub Ida-Aafrikas, et seal on Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro, suurim järv Victoria, vanimad inimleiud ja muidugi maailmakuulsad rahvuspargid.

Olen juba tükk aega heietanud mõtet, et tahaks ära käia selles „päris Aafrikas“, mis ei oleks Egiptuse või Maroko kuurordid, ja nüüd on võimalus – kuigi i m e t i l l u k e –, et Sven läheb Sahara-tagusesse ehk Musta Aafrikasse tööle ja elama!

Saadan Svenile vastuse: „See oleks vägevaim asi, mis võib juhtuda! Proovi kindlasti!“

Juuli algul kutsutakse Sven Tansaaniasse ettevõttega tutvuma ja ennast näitama, mõni nädal hiljem tuleb teade, et teda oodatakse 1. septembril tööle.

Kõik see tundub täiesti pöörane ja ratsionaalselt mõeldes absoluutselt hullumeelne: minna kuhugi, kus igapäevased mugavused on Euroopa standarditega võrreldes pehmelt öeldes tagasihoidlikud, mille (töö)kultuur on meile täiesti tundmatu, arstiabi asemel on mõistlikum loota loojale ja kus makse makstes jääb tulevik kindlustamata ehk pensionifondi ei kogune enam-vähem sentigi. Samas on uskumatult lahe lasta ennast igapäevasest rutiinist ja peavoolust välja kiskuda!

Väga suur motiiv Tansaaniasse minekuks on kindlasti looduspargid. Andunud loodusesõbrana arvab Sven, et nüüd lastakse karu meepoti juurde: Tansaanias on 14 rahvusparki ning ka muud looduskaitse- ja jahialad. Ida-Aafrika suurim, Ruaha rahvuspark, mis on pindalalt sama suur kui pool Eestit, asub meie tulevasest kodukülast ainult kolme ja poole tunnise autosõidu kaugusel, mis on Tansaania vahemaid ja teeolusid arvestades olematu. Ei heiduta meid ka sugulaste ja sõprade hirmujutud Ebola viirusest, aidsist ja muudest hädadest, liiatigi esineb Ebolat seni ainult Lääne-Aafrikas ja nii Ebola kui aidsi hankimiseks tuleb üldjuhul ikka endal ka mõnevõrra vaeva näha. On hoopis tunne, nagu oleks aken lahti tehtud ja värsket õhku sisse lastud.

Minu öökapilektüüriks saab isa ja poja Grizmeki kirjutatud „Serengeti ei tohi surra“. Kuigi raamat kõneleb eelmise sajandi keskpaigast, kui Tansaaniat tegelikult veel polnudki – olid Tanganjika ja Sansibar, mis 1964. aastal ühinesid ja mille nimedest tuletati riigi praegune nimi –, annab see aimu nii Tansaania loodusest ja inimestest kui ka ajaloost. Olen väga põnevil ja ostan endale lennukipiletid Dar es Salaami juba enne, kui Sven saab kätte tööloa ja enda piletid.

31. augustil lendab Sven Aafrikasse ja samal ajal algab ka minu Tansaania-safari^[1.] – esialgu Tallinnas ettevalmistusi tehes ja paari kuu pärast ise järele sõites. Otsustan teha esimese kahenädalase vaatluskülastuse novembris, et aru saada, kas sealne elu mulle ikka sobib ja kas leian endale piisavalt põnevat tegevust, et uuel aastal pikemalt pidama jääda.

Suvine Aafrika-eufooria lahtub koos sügise tulekuga. Mulle jõuab kohale, et olen elus esimest korda täiesti üksi. Oleme oma pika kooselu jooksul päris palju lahus olnud nii õpingute kui töö tõttu, aga seekord on kuidagi teisiti. Ilmselt annab tunda nii 8000kilomeetrine vahemaa ja Tansaania algelise internetiühenduse tõttu peaaegu olematu omavaheline suhtlus kui ka see, et mõlemad lapsed on äsja kodust lahkunud. Ma ei oska oma töövälise ajaga mitte midagi pihta hakata, seetõttu kardan tööpäevade lõppu peaaegu paaniliselt. Ma ei käi enam poes ega osta endale süüa, rääkimata söögi tegemisest. Loen mingist artiklist, et täiskasvanud lapsed peaksid aeg-ajalt kontrollima, kas nende eakad vanemad ikka söövad, sest nad on näljas tihedamini, kui arvatakse! Mõtlen õudusega, kas ka mina kuulun sellesse ea- ja sihtgruppi. Lisaks kõigele jään septembri keskpaigas mingisse külmetushaigusesse, mis läheb järgnevate kuudega järjest hullemaks, nii et novembris olen enne Tansaaniasse lendu juba mõnda aega maadelnud kerge palavikuga. Muidu olen alati olnud väga terve, kellele ei hakka külge ei nakkushaigused ega muud hädad, aga ju on siis seekord tegemist hingehädaga, mis kehaliselt sellise väljundi on leidnud.

1 Safari – reis, teekond. (suahiili k) [ ↵ ]