Читать книгу Minu Tansaania. Kaks aastat safarit - Maiki Udam - Страница 9

Minu viienda Aafrika-päeva õhtuks jõuame lõpuks koju. Meie Aafrika-koduks saab ümber metsatööstuse tekkinud Sao Hilli küla.

Sajakilomeetrisel teel Iringast Sao Hilli teeme veel mitu peatust, et osta Sembest (oleme selle koha farmi juures oleva sildi tõttu nõnda ristinud, kuigi tegelikult tähendab sembe suahiili keeles maisijahu) inglise farmerilt liha ning Mafinga turult puuvilju ja bensiinijaamast kaks kümneliitrist pudelit joogivett. Mafinga on meie kodukülale lähim asula, kus poes käia. Välja näeb ta tüüpiline Tansaania küla, kus kahel pool maanteed on lõppematu rivi mitte eriti esindusliku väljanägemisega müügiputkasid. Samas pidi Mafingas elama sada tuhat inimest. Teoreetiliselt on tegemist Tartu-suuruse asumiga, millele ei viita mitte midagi peale selle, et seal olla isegi kaks haiglat. Teadjamad ei soovita neist küll kumbagi külastada, kui elu armas.

Bensiinijaama poes töötav näitsik haarab hiiglaslikud veepudelid enda kätte ja hakkab meie auto poole minema. Sven loivab käed taskus järele. Vaatan toimuvat tõsise hämminguga.

„Mida sa teed – mängid valget orjapidajat või?“ ei saa ma jätta torkamata. „Kas sul häbi ei ole lasta sel õblukesel naisterahval raskeid pudeleid kanda?“

„Ma juba esimesel korral läksin temaga peaaegu kaklema. Tirisime kumbki pudelit enda poole. Tal olid lõpuks pisarad silmas, arvas vist, et tahan tal töö käest võtta,“ kostab Sven.

Varsti veendun, et naised ongi Tansaanias põhilised asjade kandjad. Eriti osavad on nad seda peas tegema. Oleme näinud päris koomilisi olukordi, näiteks oli ühel naisel peas tossav söeahi. Sven kirjeldab, kuidas neiu tuli saemehest peigmehele õhtul tööle vastu – ja esimese asjana võttis noormehe mootorsae ja pani selle endale pähe, saetera suunatud ettepoole nagu nokk. Nõnda läksidki nad käsikäes kodu poole. Nii et kui mõnel pool maailmas kannab mees ka naise käekotti, siis siin on asjad sootuks vastupidi. Üks kurioossemaid pilte oli, kui mööda teed kõndis naine, veevaat peas, tema järel eesel, kellel rippusid vaadid kummalgi pool külgedel, ning kõige lõpus astus mees, ainsaks koormaks piits. Pea peal kandmist hakatakse harjutama varakult, kolme-nelja-aastased tüdrukud käivad juba ringi, peas banaanikobar või väike kilekott puuviljadega. Safarikämpingutes tõstsid abivalmis töötajad meie kohvrid endale pähe, et need sel viisil ööbimiskohta viia.

Veel viisteist kilomeetrit autosõitu ja keeramegi lõpuks maanteelt tolmusele külavaheteele. Sao Hilli küla tekkis ümber metsatööstuse ning enam-vähem kõik majad rajasid norrakad ettevõtte töötajatele eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Seepärast on tegemist korralike kivi- või puitmajadega, savihütte meie külas ei ole. Peale Ida-Aafrika suurima metsatööstuse on siin ka riiklik metsaamet, kool, tuletõrje, neli kirikut ja mošee.

Metsatööstusettevõte sai alguse eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, kui Norra riik rajas keset Tansaaniat asuvale kiltmaale männiistandused. Männid saavad siin raieküpseks Eesti kaheksakümne aasta asemel kahekümne aastaga, sest Aafrikas kasvab kõik lihtsalt mitu korda kiiremini kui meie laiuskraadil. Ettevõte tegeleb lisaks metsa kasvatamisele ja majandamisele ka metsatööstusega, tootes ehituspuitu, kaubaaluseid, mida meil nimetatakse euroalusteks (Aafrikas ristisime need afroalusteks), ja Tansaania energiaettevõttele TANESCO elektriposte. Elektripostid on eriti tulus äri, sest parajasti käib kogu riigi elektrifitseerimine. Firma peakontor on Londonis, männiistandused peale Tansaania ka Ugandas ja Mosambiigis ning tootmiskese Sao Hillis. Metsatööstus ostis 2009. aastal Pärnu lähedalt sealse saeveski ja pani selle Tansaanias püsti. Selle ülespanekuks ja käitamiseks kutsuti kaasa ka mitu saeveskis töötanud eestlast. Nii oligi Sveni keset Tansaaniat ees ootamas väike eestlaste kogukond. Kuna Aafrikas kõik plaanid pidevalt muutuvad, siis sai Svenist tootmisjuhi asemel hoopis müügidirektor, kelle tööülesanneteks on müügi organiseerimine ja vähemal määral ka eritellimusmööbli tootmise käivitamine. Esimene töökohustus võimaldab suure osa ajast mööda Tansaaniat ringi sõita ning teine annab põhjuse siiski ka Sao Hillis viibida. Koduks, kus süüa teha, pesu pesta, porgandit maha külvata ja külalisi vastu võtta, jääb ikkagi Sao Hill.

Meie elame paarisajameetrise tupiktänava viimases majas. Samale tänavale on koondatud valgenahalised töötajad ehk mzungu’d ja mustad ülemused. Erinevalt ülejäänud külast on meie tänaval aednikud-kojamehed ja valvur, kes igal õhtul pimeduse saabudes kõik hoovid korra läbi jalutab. Ma pole siiani aru saanud, miks see vajalik on, võib-olla arvatakse sel olevat mingi profülaktiline toime. Hoolimata valvurist varastati Luisi ja Hillari aiast banaanitaime otsast peaaegu küps banaanikobar. Luis oli väga pettunud, sest oli banaanide valmimist pikisilmi oodanud – et saaks ometi oma käega aiast banaani võtta. Teised mzungu’d arvasid, et eks needsamad valvurid või aednikud banaaniärastamise taga ongi.

Meie vastas on väike külalismaja Norad, kus aeg-ajalt peatuvad Londoni peakontori töötajad ja kuhu paigutatakse ettevõttega seotud konsultandid või teised ajutised töötajad.

Naabermaja käsutab ettevõtte metsandusdirektor, kes ise siin enamasti ei viibi ja on andnud selle oma pojale. Kutsume metsandusdirektorit Maadamiks. Maadam on pärit Kilimanjaro jalamilt hea ärivaistuga tšaga hõimust. Ta alustas firmas assistendina ja tegi kiire karjääri tippjuhtkonda. Kurjad keeled räägivad, et sellele on kaasa aidanud isiklikud soojad suhted firmaomanikuga, ja kusagil pidi neil kasvama ühine lapski. Jutte käib Maadami kohta igasuguseid, võta sa kinni, kus nendes algab või lõpeb tõde. Maadami tugevuseks on harukordne omadus musta valgeks rääkida ja pankuritele nii endast kui firmast soodne mulje jätta.

Maadami kõrval on Sveniga ühel ajal tööle asunud sloveenlane, kes juhib saekaatrit ja keda meie kutsume Jossiks. Joss on rõõmsameelne ja heasüdamlik jutupaunik, kellele meeldib suhelda ja ühiseid grilliõhtuid korraldada. Igasugustele sündmustele paneb ta oma lugudes alati paksult värvi juurde, nii et kui ta näiteks kellelegi räägib, et on olnud Tansaanias juba kaks aastat, siis tegelikkuses on tal vaevu täis saanud aasta. Nii nagu oma juttudes, on Joss ka oma iseloomult äärmuslik – kui ta kellegi omaks võtab, siis on sõprus igavene, aga sama pikaajaline on ka kellegi või millegi peale solvumine.

Jossi vastas olevas paarismajas elavad eestlasest saeoperaator Hillar ja portugallasest IT-mees Luis. Hillar on rahuliku olemisega tubli töömees, kellel hakkab Tansaanias täis saama kolm aastat. Kui jääme millegagi hätta, siis pöördume alati kõigepealt Hillari poole – ta saab peaaegu kõigega hakkama ja on ka väga abivalmis.

Luis on olnud Sao Hillis üheksa kuud ning kuna tal on Portugalis naine kahe väikese lapsega, siis on ta saanud võimaluse iga paari kuu tagant kaks kuud kodus töötada.

Nende kõrval on eestlasest ehitusjuhi Ermo elamine ning veel elab meie tänaval šotlasest garaažijuht Bob oma kohalikku päritolu naise ja kahe lapsega. Ermo on Sao Hillis olnud eestlastest kõige kauem, juba alates 2009. aastast, kui Sauga saeveski Tansaaniasse toimetati. Erinevalt Hillarist on Ermo rahutu vaim, kes ei suuda kannatada Tansaaniale omast „uimamist“ (kui kasutada Ermo enda väljendit). Ermole meeldib seigelda, mägedes ronida ja mootorrattaga uusi paiku avastada. Ta hakkab oma avastusretkedele ka Sveni kaasa kutsuma, aga sama hästi pole talle mingi probleem Aafrika ihuüksinda oma mootorrattal India ookeanist Atlandini läbi sõita. Kõige südamelähedasem on Ermole purjetamine, nii et ta on isegi oma purjeka Eestist Tansaaniasse transportinud ja meist mitte väga kaugel oleva teeistanduse tehisjärvele „parkinud“. Käime järve ääres aeg-ajalt piknikku pidamas ja siis saavad soovijad koos Ermoga ka purjetamas käia.

Bob tuli Sao Hilli natuke aega enne Sveni, enne seda töötas ta Dar es Salaamis. Bob on olnud Tansaanias juba nii kaua, et on püsti pannud ka isikliku konsultatsiooniäri, aga kuna see töö on ilmselt üsna ebaregulaarne ja ebakindel, siis valis ta Sao Hillis kindlama sissetuleku. Lisaks Bobi Sansibarilt pärit abikaasale ja nende kahele imearmsale koolieelikust lapsele elab Bobi juures ka tema tütar (esimesest abielust), kes on äsja lõpetanud Šotimaal gümnaasiumi ja otsustanud veeta ühe aasta isa juures, lootes siin mingit tööd leida. Mul on Bobi Šoti mõjudega inglise keelest arusaamisega esialgu suuri raskusi ja kui ta on meie külabaaris võtnud mõned õlled, siis ei suuda ma enam üldse aru saada, mis keeles ta räägib.

Mõned tänavavahed eemal on Vana Sveini elamine. Vana Svein on norrakas, kes elanud siin juba kolmkümmend seitse aastat. Svein olla aastakümned tagasi siia tulles võtnud endale tansaanlannast naise, aga kui sellega korra Norramaale sõitnud, siis keeldunud naine Tansaaniasse tagasi tulemast, ja nii pidi Svein endale siit uue naise otsima. Vanal Sveinil on iga asja peale mõni lugu rääkida ning ta mäletab veel ka seda aega, kui küla ümbritsevates metsades luusisid ringi lõvid ja leopardid.

Praeguseks on kõik suured imetajad ära kütitud. Sven on näinud metsas rattaga ringi sõites manguste, servalit ja omapärane vaatepilt on mändide otsas ronivad pärdikud, aga see on ka loomadest kõik. Pärdikud on männiistandustele suureks nuhtluseks, sest noorte puude otsas turnides murravad nad nende latvu. Nii et kui Eestis räägivad metsamehed põdrakahjustustest, siis siin on murekohaks ahvikahjustused.

Meie maja on päris kena puidust ühekordne ehitis, kus on kolm magamistuba, köök ja kaminaga suur elutuba-söögituba. On ka lisamajake majapidamisruumi ning teise WC ja dušiga. Maja taga on avar terrass ja iluaed. Mõnekümneruutmeetrine ala on eraldatud peenramaa jaoks. Majaesisel krundil kasvavad puud, mis moodustavad oma võradega justkui katuse. Kogu vajalik mööbel oli Sveni sisse kolides olemas ning kõigis magamistubades olid isegi voodid üles tehtud. Ettevõte ostis ka algkomplekti köögitarvikuid ja nõusid. Köögimööbel ja duširuum on väsinuvõitu ning kaminasse saab teha tuld ainult selle tagumisse vasakusse nurka tellistest laotud postamendile – muidu ajab hullusti suitsu sisse –, aga üldiselt pole nurisemiseks vähimatki põhjust, eriti kohalikku elustandardit arvestades. Niikuinii muutub Tansaanias üsna varsti arusaam nii ilust kui puhtusest. Tuuleveskitega pole mõtet võidelda ega ämblikuvõrgust või liivaterast endale peavalu tekitada.