Читать книгу Minu Tansaania. Kaks aastat safarit - Maiki Udam - Страница 8

Esmaspäeva hommikul suundume läbi Mikumi loomapargi tagasi Morogorosse, kus asub Sveni ettevõtte üks müügipunktidest ehk yard. Teised yard’id on Dar es Salaamis ja Dodomas. Pealinn Dodoma jääb Morogorost 250 kilomeetrit loodesse ja on enam-vähem Tansaania geograafiline keskpunkt.

Pealinnadega on Tansaanias mõnevõrra keerulised lood. Ametlikult on pealinn 1996. aastast Dar es Salaami asemel Dodoma, kuid erinevad allikad pakuvad pealinnaks nii üht kui teist ja mõnikord ka mõlemat. Dar es Salaami nimetatakse kaubanduspealinnaks, aga samas on siin ka presidendi, asepresidentide ja peaministri residents – kõik oluliselt pompoossemad, kui riigi majandusseis välja kannataks – ning kõikvõimalikud valitsusasutused. Samuti on Daris välisriikide saatkonnad. Dodomas käib väidetavalt koos parlament. Ehk siis midagi Brüsseli ja Strasbourgi suhte sarnast.

Enne Morogorot küpsetavad maasai noormehed maanteekraavis kitseliha ja vehivad lihavarrastega möödasõitjate poole: „Tulge ometigi hommikust sööma!“ Kuna just sel ajal on Lääne-Aafrikas alanud eluohtliku Ebola puhang, mida meedia on veel omalt poolt suuremaks ja hirmsamaks puhunud, siis jälgime seda vaatepilti õudusega ja arutame, kes on see hull, kes sellises kohas liha sööb. Kuu aega hiljem on Ebola meelest läinud ja hirm kadunud ning oleme ühed nendest hulludest, kes rahvuslikesse linadesse mähitud maasaidelt liha ostavad ja seda tiheda liiklusega maantee ääres söövad. Maasaisid näeb erinevate maanteede ääres päris palju oma lehmi karjatamas. Nad on pikka kasvu ja sihvaka kehaehitusega, kannavad alati oma värviküllaseid toogasarnaseid riideid ja helmesehteid ning kohustusliku atribuudina pikka peenikest keppi. Mõnikord näeme neid oma kuulsaid hüppeid tegemas.

Natuke hiljem jõuame külla, kus naised müüvad tee ääres sisalkiududest punutud korve ja vaipu. Sven arvab, et ehk peaks mõne vaiba kojugi ostma, sest praegu jätavad meie pruuniks värvitud laudpõrandad üsna kõleda mulje. Kodukaunistamisel olen alati käsi, peatame auto kinni ja läheme uurima, kui palju vaip maksab.

„How much?“ osutame ühele vaibale.

Saame vastuseks suahiilikeelse sõnamulina, millest silpigi aru ei saa. Proovime uuesti, tulemus sama. Joonistan teepeenrale mõned numbrid, lootuses, et saame piltkirjas ennast üksteisele arusaadavaks teha, aga naine raputab pead ja räägib midagi suahiili keeles edasi. Võimalik, et ta on kirjaoskamatu. Meil ei jää muud üle, kui autosse istuda ja edasi sõita.

„No kuidas nad üldse inglise keelt ei oska?“ ei saa Sven aru.

„Kuidas meie üldse suahiili keelt ei oska?“ imestan vastu.

On selge, et kui töö poolest võib inglise keeles suurepäraselt toime tulla, siis turul ja lihtsamates söögikohtades jääd ilma kohaliku keeleta nälga.

Veedan järgnevad kaks päeva – kui Sven Morogoros ja Dodomas tööasju ajab – suahiili keele õpikust numbreid ja viisakusväljendeid õppides. Teel Dodomast Iringasse – Sao Hillile lähimasse suuremasse linna – õpetan ka Svenile numbrid selgeks. Iringas läheme maasai turule, et saaksin Eestisse mõned suveniirid osta. Palume öelda hindu alguses suahiili keeles ja seejärel inglise keeles, et hääldusega harjuda.

Meie juurde tuleb hakkaja noormees, kellel on turul mitu müügiputkat ja kes on lahkesti nõus meile ka suahiili keelt õpetama, parandades hääldust ja laiendades meie sõnavara.

„Aga kas te seda teate, kuidas on „kui palju maksab“ või „näidake seda“?“

Osavalt suunab ta meid seejuures just oma müügiputkadesse ning kuigi saavutan suahiili keeles tingides juba teatud vilumuse, suudame talle ikkagi üle saja euro jätta. Samas saime pooleteisetunnise intensiivse keelekursuse, mis meile ka edaspidi suureks abiks on, nii et kokkuvõttes tegime mõlemale osapoolele kasuliku tehingu.