Читать книгу Minu Tansaania. Kaks aastat safarit - Maiki Udam - Страница 6

Lendan Dar es Salaami KLMiga Amsterdami kaudu. Lennuk teeb vahemaandumise Kilimanjarol, kus suurem osa reisijatest maha läheb, sest siit saavad peale Kilimanjaro vallutamise alguse ka Serengeti ja teiste Põhja-Tansaania rahvusparkide safarid. Vahemaandumise ajal lastakse lennukisalong üle malaariavastase spreiga. Jõuab kohale, et olengi Aafrikas.

Veel nelikümmend minutit lendu ja maandume India ookeani kaldal Tansaania suurimas linnas, mis araabia keeles tähendab „rahu koda“, aga tansaanlased ise tõlgivad seda kui „rahu sadam“.

Rahust on asi küll päris kaugel. Hallist ja sombusest novembri-Eestist palavasse ja lärmakasse Dar es Salaami, kõnekeelsemalt Dari, jõudmine on nii kehale kui vaimule paras šokk. Lennuk maandub hilisõhtul ja seetõttu polegi muud teha, kui minna hotelli magama. Viie miljoni elanikuga linn on enam-vähem kottpime, seetõttu pole ka teel lennujaamast hotelli suurt midagi näha. Hiljem mööda riiki ringi sõites jõuan tõdemuseni, et Tansaanias ongi väga vähe valgusreostust, mida seevastu kompenseerib korralik müra. Hoolimata hilisest kellaajast on väljas 38 soojakraadi. Ei tea, mis siin siis veel päikese käes on??

Tõelist melu ja värviküllust kohtan esimest korda järgmisel hommikul, kui hotelli aknast välja vaatan. Näen massiliselt inimesi ja igat masti sõiduriistu kaootiliselt kulgemas. Kõige pilkupüüdvamad on erksavärvilisest kangast ürpidesse ja turbanitesse mähitud naised, kes pea peal puuviljakorve, munarestivirnu ja riidekotte kannavad, endal lapsed selga seotud. Hotelli hommikusöögilauas ei ole meile harjumuspäraseid singi- ja juustulõike või munaputru ja peekonit, vaid hoopis maksakaste keedubanaaniga. Kui Eestis saame osta supermarketitest ainult selliseid banaane, mida kohe nahka pista, siis Aafrikas on neid väga mitu sorti. Peale magusate kollaste erinevas suuruses banaanide on ka suured rohelised banaanid, mida keedetakse nagu kartulit ja kasutatakse soolastes toitudes. Maksakaste erinevate lisanditega – peale banaani võib olla alternatiiviks ka magus või tavaline kartul – kuulub hommikusöögimenüüsse peaaegu kõigis ööbimiskohtades, kuhu oma ringsõitudel satume. Lisaks loomalihasupp, mille ehtsust kinnitavad leemes ligunevad säärekondid, ja muidugi mahlad! Esimest korda elus saan värsket arbuusi- ja avokaadomahla. Mõlemad on suurepärased, nagu üldiselt ka kõik muud puuviljad, mida Aafrika lahkelt kasvatab ja pakub.

Meie hotell Peacock, millest saab järgnevate aastate jooksul meie põhiline peatuspaik Daris, asub vanalinnas. Vanalinn on meie mõistes muidugi suurte reservatsioonidega, aga mõned koloniaalstiilis majad kannavad tõepoolest silti „1925“ või „1930“. Üldiselt on tegemist lõunamaa linnale omase arhitektuurilise kaosega, mida võimendab kõikjal valitsev mustus vaatamata sellele, et pidevalt pühib keegi luuaga oma maja või putka ukse eest prahti naabri ukse ette. Selles linnaosas on tunda tugevaid India mõjusid nii rahvastikupildi kui ka tänavanimede puhul, India tänava nime kannab lausa üks vanalinna peatänavaist. Meie hotellist kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel on sadam, kust väljuvad laevad Sansibarile. Siinsamas asuvad ka Dar es Salaami peamised turismiobjektid kalaturg ja Kariakoo – linnaosa, mille on enda alla võtnud hiiglaslik toidu- ja tööstuskaupade turg. Kuigi olen suur turufänn ja püüan neid alati oma reisidel külastada, sobivad mõlemad Dari vaatamisväärsused meie arvates pigem horror-turismi harrastajatele. Peale meile väsitava inimeste ja kaupade tiheduse on Kariakoos turismiväljaandeid uskudes ülisuur taskuvarguseoht, ning kalaturule minekuks soovitatakse jalga panna kinnised ja vetthülgavad jalanõud, sest kogu olemine on seal üsna ligane.

Sven arvab, et võiksime Dar es Salaami põhjalikuma avastamise jätta mõneks järgmiseks korraks ja asuda kohe teele sisemaa poole, et jõuda õhtuks Mikumisse, kust saaks järgmisel päeval – pühapäeval – teha matka Udzungwa rahvusparki Sanje joa äärde, mis on oma 170 meetriga Tansaania kõrgeim. Esmaspäeva hommikul sõidaksime Morogorosse, sealt teisipäeval edasi Tansaania ametlikku pealinna Dodomasse ja siis juba kodu poole Sao Hilli. Mulle sobib selline plaan suurepäraselt – mida rohkem on võimalik näha, seda põnevam.

Istume Sveni Toyota Land Cruiserisse ja keerame hotelli garaažist tänavale. Oleme silmapilkselt keset signaalitavaid vaevu koos püsivaid busse, mootorrattaid, kaubajalgrattaid, mille pakiraamist ehitatud kaubaalusel on pooleteisemeetrine kuhi banaanikobaraid, kus otsas istumas naine lapsega; jalutuid sõiduteel roomamas ja kerjamas, ning lihtsalt jalakäijaid edasi-tagasi sebimas, kuna puuduvad kõnniteed. Kõik üritavad kõigist mööda pressida ja üksteisele ette keerata. Kui üldse suunatulesid kasutatakse, siis enamasti mitte sel otstarbel, milleks nad mõeldud on. Lisaks kõigele on Tansaania liiklus vasakpoolne. Panen silmad kinni, sest ei taha näha, kuidas me kedagi surnuks sõidame või ise surma saame.

„Siinse liikluse nimi on Browni liikumine, sellega tuleb lihtsalt harjuda,“ naerab Sven.

Imetlen, kui edukalt on temal harjumine õnnestunud. Sven signaalitab ja vehib kätega juba sama agaralt kui kohalikud. Käib pidev mõõduvõtt: kelle närv peab paremini vastu, see saab oma manöövri tehtud.

Darist sõidame välja tubli kaks tundi. Sellest umbes poole seisame ummikus ühel ristmikul, oodates, millal liiklust reguleeriv politseinik ükskord meieni jõuab. Ummikutes on leidnud endale ärivõimaluse kõikvõimaliku träni müüjad, kes autode vahel laveerivad ja üritavad sind ostma panna autoosi, mobiiltelefone, taskurätte, joogivett, pähkleid, mänguasju ja muusika-CDsid – ühesõnaga kõike, mida ummikus igavledes vaja võiks minna. Jäätisemüüjatel on meiegi juures korduvalt õnne.

Autoosade puhul tekib küsimus, kust need küll pärit võiks olla. Kui Sven esimest korda Dar es Salaamist Sao Hilli hakkas sõitma, varastati tal samasuguses ummikus ära kõrvalistujapoolne küljepeegel. Üks mees koputas juhi küljeaknale ja kui Sven sinnapoole vaatas, tõmbas kaasosaline teiselt poolt peegli küljest. Täpselt samal hetkel hakkasid autod liikuma ja Svenil tuli vooluga kaasa minna. Ega midagi ei olekski teha olnud, autot ei oleks saanud vargale järele joostes ju omapäi jätta. Kui Sven lõpuks Sao Hilli jõudis ja oma juhtumistest kolleegidele pajatas, kehitasid nood ainult õlgu. Üks ütles, et temal varastati Daris ära mõlemad küljepeeglid, ning teisel tõmmati peaaegu et sõidu pealt ratastelt ära ilukilbid. Nii et Sveni üks peegel oli suhteliselt nõrk saavutus. Vaatamata sellele keevitati-neediti autol seejärel kinni kõik vähegi äratõmmatavad või -kruvitavad osad, nii peeglid ja numbrimärgid kui ka iluliistud ja -kilbid.

Dar es Salaami teeääred on täis putkasid, kus müüakse kasutatud osi kõikvõimalikele automarkidele. Eks siis andis ka Sven selliste müügipunktide varustamisse oma panuse.

Kui Darist lõpuks välja saame, jõuan otsusele, et Dar võiks edukalt kandideerida maailma kolelinnade esikümnesse.

Järgnevatel kordadel tagasi tulles hakkan oma hinnangut positiivses suunas revideerima. Ilusaks ei saa Dari jätkuvalt nimetada, aga leiame sõprade soovitusel ja iseseisvatel eksirännakutel päris toredaid kohvikuid ja söögikohti ning suudame enda jaoks tekitada isegi mingid jalutustrajektoorid.

Eriti sobilik on eurooplase ilu- ja maitsemeelele Masaki linnaosa Msasani poolsaarel, kus aedadesse peitunud villades elavad Tansaania rikkurid, valged turistid on vallutanud ookeanivaatega hotellid ja kõrvaltänavatel võib leida nii India ja Tai kui ka Itaalia söögikohti. Hakkan ennast järjest kodusemalt tundma ka kesklinnas, kus asub meie Dari „kodu“ – Peacocki hotell. Avastan paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Viva Toweris suurepärast cappuccino’t pakkuva restorani Rhapsody ja vanalinnast Mokka City kohviku. Minust saab nende püsikunde. Sellised väikesed asjad nagu hea kohv ja mõnus interjöör muutuvad oluliseks, kui suurema osa ajast maal elades jäävad niisugused linnamugavused kuuesaja kilomeetri ja üheteist sõidutunni kaugusele.

Dar es Salaam muutub kiiresti. Aasta peale minu esimest saabumist Dari on ristmikele paigutatud ohtralt valgusfoore ja imede ime – mõned autojuhid juba ka järgivad fooritulesid. Linnapilti kerkivad kallid korterelamud, kuhu on võimalik 400 000 dollari eest soetada kahel korrusel paiknev ookeanivaatega korter. Kahe magamistoaga korterite üürihind algab 2500 dollarist kuus, kusjuures ette tuleb maksta kogu aasta üür. Järjest avatakse uusi kaubanduskeskusi, mis teeb meie elu oluliselt lihtsamaks. Varem olime enne maalesõitu sunnitud toidu- ja tööstuskaupade varumiseks külastama ühte kahest Dari äärelinnas asuvast kaubanduskeskusest, kuhu jõudmine võis olenevalt liiklusest võtta tunde.