Читать книгу Minu Tansaania. Kaks aastat safarit - Maiki Udam - Страница 7

Järgmised neli tundi sõidame eluohtlikus liikluses läbi lõppematute külade, mis oma elukorralduse poolest meenutavad meie vabaõhumuuseumi.

Lahtise ukseavaga, akendeta või tillukese valgusavaga savihütid on kaetud õlgkatusega. Mõnel juhul on neid lapitud sinise koormakilega. Tüüpiline hütt on umbes kahekümne ruutmeetri suurune ristkülik, mille pikema külje keskel on uks. Väga raske on mõista, kuidas sinna ära mahutakse! Pere käsutuses on ka väiksemaid savionne, mida kasutatakse ilmselt aida või laudana. Küll tahaks näha, milline üks tavaline elamine seestpoolt välja näeb!

Külade keskele on jäetud suuremad puud, üldjuhul vihmavarjuga sarnanevad laiuva võraga akaatsiad, mille alla kogunevad külamehed tähtsaid asju arutama. Naised teevad samal ajal onnide ees lõkke peal süüa või kõplavad põllul. Suuremad lapsed jooksevad kanadega võidu hüttide vahel, väiksemad on emadele selga seotult nendega kõikjal kaasas. Elatakse täielikus kooskõlas loodusega: kus maapind on punane, seal on ka onnid punased, ja kus hall, seal on ka onnid hallid, kuna savitellised on põletatud sealtsamast kaevatud pinnasest. Mahajäetud onnid vajuvad vihma ja päikese toel väga lühikese ajaga tagasi mullaks. Seetõttu ei reosta Aafrika originaalarhitektuur keskkonda ega jäta jälgi, ja neil pole kunagi vaja muretseda, mida teha kasutuks ja koledaks muutunud ehitistega. Ümbrust jälgides tundub, nagu oleksin sattunud üheksateistkümnendasse sajandisse, milles leidub üksikuid kahekümne esimese sajandi elemente.

Maantee ääres müüakse kõike: banaanide ja ananasside sõna otseses mõttes mäed vahelduvad uhkete paberrosettidega surnukirstudega, elus kanade ning muu toidu- ja tarbekaubaga. Külad järgnevad üksteisele lõppematus jadas. Tansaania rahvaarv on viimase kolmekümne aastaga viiekordistunud, ulatudes praeguseks 50 miljonini, mis on paras katsumus nii keskkonnale kui majandusele.

Sven arvab, et võiksime kusagil pisut keha kinnitada, ja peab järjekordse putkade rivi ees kinni. Hüpleme üle mahakallatud prahi ja solgi. Püüan Svenil kannul püsida, kui ta kokkukukkumise äärel katuse ja seintega varjualuste alla poeb ja uurib, mida kusagil pakutakse. Lagunenud plasttoolidel räpaste laudade ääres istuvad peamiselt mehed ja söövad hallika leeme seest kanakoibi, millelt ei puudu ka varbad ja küünised. Mul kipub süda juba selle vaatepildi peale pahaks minema ja ma ei suuda mõista, mida Sven siit üritab leida või kuidas ta suudab seda kõike nii normaalselt võtta. Sven astub edasi ja küsib igal pool: „Sambusa?“, mõnikord ka: „Samosa?“. Lõpuks ta otsitava leiab. Meile pakitakse kilekotti kuus lihatäidisega rasvas küpsetatud kolmnurkset pirukat. Tuleb tunnistada, et need on päris maitsvad ja mingit kõhuhäda ka ei teki.

Avastan ennast järsku puudust tundmast inimtekkelisest ilust – isegi mitte niivõrd ilusatest majadest või aedadest, aga lihtlabasest puhtusest ja sellest, et kui on tara või katus, siis ei pea ta olema ümber või kokku kukkunud, vaid võiks olla terve. Kõikjal on kuidagi väsitavalt palju mustust. Isegi uuematel majadel, kus on aknad ja akende ees kardinad, paistavad need olevat poolenisti eest ära kukkunud ja räpased. Eestis elavad selliste kardinate taga asotsiaalid.

„Kardin on selleks, et võõraid pilke ja päikest eemal hoida, ja söök on selleks, et kõhtu täita. Enamik tansaanlasi tegeleb elus püsimisega ja neil ei ole ilu jaoks aega. Käputäis, kel on õnnestunud võimu juurde pääseda, tegeleb taskute rahaga täitmisega,“ ütleb Sven lühidalt.

Kogen edaspidi, et nii ongi.

Samas kompenseerib inimeste tagasihoidlikku ilumeelt loodus. Aafrikas õitseb midagi aasta ringi. Just nüüd on kord siniste, punaste ja oranžide õiekobaratega puude ning ahvileivapuude – baobabide – käes. Baobabid on puude elevandid, mitmemeetrise tüveümbermõõduga majesteetlikud hiiglased. Novembris on baobab raagus, aga okste külge tekivad valged rippuvad õietutid. Eemalt vaadates paistab, nagu oleks puude otsa riputatud jõuluehted. Võib-olla sellepärast ei pingutagi inimesed eriti iluga, et loodusega nad niikuinii võistelda ei suuda?

Natuke peale Morogorot viib tee viiekümne kilomeetri ulatuses läbi Mikumi rahvuspargi. Inimesed ja loomad on üksteisest selgelt eraldatud: rahvuspargi sildiga lõpeb inimasustus ja algavad loomad. Mikumit peetakse eelkõige kaelkirjakute pargiks, aga siin elavad ka peaaegu kõik teised Aafrika imetajad. Kaelkirjakuid on tõepoolest palju ja nad toimetavad koos oma lahutamatute kaaslaste sebradega julgelt otse maantee kõrval. Eemal jooksevad tüügassead ja söövad impalad (antiloobid).

Sven osutab paremale põõsaste vahele: „Näe, see on üks vana pühvel. Ta oli eelmisel korral ka siin.“ Nii et Svenil on siin juba tekkinud tuttavaid.

Palun iga natukese aja tagant peatuda, et loomi lähemalt ja kauem vaadata. See on selgelt minu esimese Tansaania-päeva parim osa! Mikumi pargis on kiiruspiirang päeval seitsekümmend ja pimedas viiskümmend kilomeetrit tunnis ning loomade allaajamise eest nõutakse sisse kopsakad trahvid, aga iseäranis bussid ja veoautod mingitest piirangutest ei hooli ja kihutavad ka siin, kuidas jõuavad. Pool aastat hiljem avaneb kurb vaatepilt, kus üks veoauto on äsja alla ajanud kaelkirjaku. Mõlkis kabiiniga auto seisab tee ääres ja maanteekraavis tükeldab meestekamp Tansaania rahvuslooma...

Ööbime teisel pool rahvusparki Mikumi linnakeses Tan-Swissi motellis, mida peab šveitslane, nagu motelli nimestki võib tuletada. Motell on üks väga väheseid kohti Darist lääne pool, kus Euroopa mõistes enam-vähem normaalset sööki ja kohvi pakutakse, seepärast saab sellest meie alaline lõunapausi koht, kui sõidame Sao Hillist Dari või tagasi.

Järgmisel hommikul võtame suuna Udzungwa rahvusparki. Rahvuspark asub Udzungwa mägedes ja seal on võimalik teha erineva pikkusega jalgsimatku. Meie valime umbes poolepäevase teekonna Sanje joa äärde.

Mikumist rahvuspargi väravasse viiv neljakümnekilomeetrine tee on kirjeldamatult halb. Sõidame nagu tormisel merel, igale poole kõikudes. Mingil hetkel näeme paremal mägedest alla voolamas juga, mis on kuivaperioodi tõttu pigem nire. Arutame, kas see võikski olla Sanje, aga kuna ta on rahvuspargi väravast päris kaugel, siis arvame, et ju vist ikka veel mitte.

Pooleteise tunni pärast kohale jõudes kirjutame oma nime ja päritolu vihikusse ja märgime Eesti ka seinal olevale maailmakaardile. Paistab, et oleme siin esimesed eestlased.

Parkidesse sissepääs jaguneb kolme hinnakategooriasse: kohalikud, residendid ja turistid. Turistidele on pilet üsnagi krõbe, meie saame õnneks nautida residendi staatust ja kaks korda odavamat hinda.

Meile antakse kaasa nooruke giid David, kes teeb siin parajasti oma turismikooli giidipraktikat, ja hakkame tema juhatusel tuldud teed tagasi sõitma. Umbes viieteist kilomeetri pärast keerame keset küla ühe hüti taha. Pargime auto sinna ära ja kohe ümbritseb meid paar noormeest.

„Kas soovite, et me autot valvame?“

„Ei tea... mis sellega siin ikka juhtub.“

„Autoga võib igasuguseid asju juhtuda.“

Saame aru, et kindlam on auto siiski valve alla jätta, kui ei soovi, et sellega „igasuguseid asju juhtuks“. Kui küsime, palju see maksab, siis poisid midagi kindlat ei vasta. Uurime vaikselt Davidilt. „Viis tuhat peaks piisav olema,“ arvab ta. Kaks ja pool eurot pole meile muidugi suur summa, aga kohalikele on see päris kopsakas teenistus.

Hakkame sealtsamast mäe nõlva pidi ülespoole liikuma. Oleme ennast varustanud korralike matkasaabaste ja seljakottidega. Meile ilmselt samast sihtkohast vastu tulevad külanoored on plätudes või hoopis kontskingadega. Oleme ilmselgelt üle pingutanud. Loomulikult ei ole kohalikud matkajad maksnud ka mingit pargitasu. Kui oleks teadnud, oleks ka ise võinud lihtsalt auto tee ääres kinni pidada ja mäkke ronida. Samas on Davidi teadmistest palju abi ja eks tule toetada ka Tansaania turismi, mis on nende majandusharu number üks.

Liigumegi sama joanire poole, mida parki sõites tee pealt nägime. Kõige võimsam pidavat juga olema märtsis vihmaperioodi lõpul, aga siis on jällegi mäekülg nii libe, et matku ei korraldata.

Udzungwa mäestik on maailmas esikohal taimede ja loomade endeemiliste (ainult selles regioonis esinevate) liikide poolest. David tutvustab meile neid matka käigus innukalt ja räägib, millise taime juurega saab parandada pea- ja millisega kõhuvalu ning mida vaenlasele sisse sööta, et temast lahti saada.

Matka algus läheb hästi, aga paarisaja meetri pärast tunnen, et jõud hakkab raugema. Palun esimest puhkepeatust. On väga palav, aga minu jõetus on sellest hoolimata kuidagi ebaharilik. Võimalik, et sellele aitab kaasa haigusvimm, mis mul alles paar päeva tagasi Eestis sees oli. Kui paarikümne meetri möödudes taas maha kükitan, võtab David mu seljakoti ja paneb endale selga. Kuigi see ei sisaldanud muud kui veepudelit ja ujumisriideid, on kergendus siiski ootamatult suur. Kergus asendub aga varsti taas raskusega. Olen üleni kaetud külma higiga, süda peksleb vist küll juba kakssada lööki minutis ja kõrvus kohiseb. On tunne, et kui teen veel ühe sammu, siis kukun teadvusetult maha. Mul ei ole nii halb vist kunagi varem olnud. Vajun raja äärde istuma.

„Ma ei jaksa enam,“ pomisen Svenile. „Minge käige ära, ma ootan senikaua siin.“

„Oled kindel?“

„Jah.“

Sven on valmis minema, David ei liigu. Kükitab hoopis minu kõrvale ja teeb näo, et ka temal on vaja puhata. Arvatavasti on giididele antud karm käsk mitte ühtegi mzungu’t^[1.] kuhugi ripakile jätta. Olen peaaegu meeleheitel. Kui ma ei taha ülejäänud seltskonda alt vedada, siis pean teekonda kasvõi neljakäpukil jätkama. Ajan enda püsti ja komberdan edasi.

Mõne sammu pärast sahistab keegi raja kõrval.

„Roheline mamba!“ osutab David sahistajale järele.

„Kus??“

„Seal, näete, roomas puu otsa, selle oksa peal!“

Jõllitan Davidi osutatud suunas, aga roheliste lehtede ja liaanide vahel on rohelise mao nägemine nagu nõela otsimine heinakuhjast.

„Siinsamas, paari meetri kaugusel, näed, sellel oksal.“

No ma ei näe. Küsin Svenilt, kas tema näeb.

„Ei,“ vastab Sven vastumeelselt.

Ma olen valmis leppima, et mamba jääb seekord nägemata, aga David on võtnud nõuks ta meile igal juhul ära näidata, kasvõi kättpidi kohale tuues.

„No vaata, selle puu oks, mis niimoodi risti läheb.“

Nüüd näen. Horisontaalse oksa peal maast umbes kahe meetri kõrgusel on sõrmejämedune roheline madu, kelle värvus sulandub perfektselt ümbritsevasse loodusesse. Liaanidest eristab teda kerge soomus, tänu sellele me teda üldse märkame. Madu on pikk. Näeme paarimeetrisel oksal ainult tema keha lookeid, pead ja saba ei paistagi. Sven saab ta kaamerasse ja kui fotot hiljem suurendatult uurime, siis näeme ka alla rippuvat saba ja otse kaamerasse vaatavat pead.

„Roheline mamba on üks maailma mürgisemaid madusid, kelle ühest mürgikogusest jätkub mitmele inimesele. Mürk tapab umbes poole tunniga, kui kolme minuti jooksul vastumürki ei saa,“ selgitab David.

„Ja kust seda vastumürki saab?“ küsin lootuses, et see kuulub iga giidi kohustuslikku varustusse.

David kehitab õlgu: „Võib-olla Morogorost.“

Morogorost?! Sinna on ju vähemalt kolme tunni tee!

„Siit ülevalpool olen näinud ka musta mambat,“ jätkab David rikkaliku kohaliku fauna tutvustamist.

Järsku ei tundugi raja kõrval puu najal istumine enam kõige parema mõttena ja – ime küll, aga enesetunne on oluliselt parem ja reipam. Kas on siin metsa vahel paar kraadi jahedam või on tõepoolest kõik hädad ja haigused peas kinni, igal juhul puhkepause ma kogu meie ülejäänud mõnetunnise matka jooksul enam ei vaja.

Üles joa algusesse jõudes avaneb hunnitu vaade alla kaugusesse ulatuvatele põldudele. „See on Tansaania viljaait. Väga viljakas muld, kus kasvatatakse riisi ja maisi, aastas on võimalik saada kaks saaki,“ saame Davidilt teada.

Õhtust sööme Mikumi kohalikus söögikohas. Tellin endale tansaanlaste rahvustoidu ugali kanaga. Sven võtab kitseliha riisiga. Ugali on maisi- või maniokijahust tihke puder, midagi itaallaste polenta taolist, mis on tansaanlasele sama mis eestlasele must leib – seda hakatakse eemal olles esimesena taga igatsema.

Svenile tuuakse koos toiduga ka kahvel, mulle ei tooda ühtegi söögiriista. Arvan, et tegemist on soolise diskrimineerimisega, ja teen ennast nõudlikult kuuldavaks: „Palun mulle ka kahvlit!“

Ettekandja toobki mulle kahvli, aga tema olekust on näha, et heaks ta minu kahvlivajadust ei kiida.

Ugali on minu jaoks täiesti maitsetu plönn. Umbes nagu sai, mis iseseisvalt ei maitse kuidagi, aga mille peale saab panna vorsti või juustu. Ugali’le annab maitse letšosarnane paprika-tomatikaste. Sven hoiatab, et ugali on salakaval ja paisub pärast kõhus edasi, seetõttu ei maksa sellest kõhtu liiga täis süüa. Ringi vaadates näen, et ugali’t süüakse näppudega: vormitakse sõrmede vahel kuulike, kastetakse sousti sisse ja pistetakse suhu. Kana näritakse peale. Nii et ugali jaoks ei olegi kahvlit vaja, tekitasin ilmaaegu paanikat. Tunnen kerget piinlikkust ja tuletan endale meelde tarkusetera, et kui oled Roomas, tuleb käituda nagu roomlane.

1 Mzungu – eurooplane, aga tansaanlased kutsuvad mzungu’deks kõiki valgeid inimesi, olenemata päritolust. (suahiili k) [ ↵ ]