Читать книгу Süsteem - Mairi Laurik - Страница 4

„Politseinik Murd oli harjunud rahuliku ajaveetmisega. Peaaegu mitte kunagi ei juhtunud tema linnas ülemäära keerulisi kuritegusid. Vahel tuli mehel talutada koju mõnd liigpurjus inimest, teinekord aitas ta memmekesel kassi puu otsast alla tuua. Õigupoolest oli politseinik Murd täiesti veendunud, et selles politsei töö seisnebki. Kuni ühel päeval nägi ta metsikut linna serval hiilimas …“

Reinita Lou, 17-aastane tumedapäine tütarlaps veetis parajasti raamatu seltsis ajaloo tundi. Ta oleks pidanud kuulama õpetajat, kuid kõike, mis õpetajal teema kohta rääkida oli, tüdruk juba teadis. Vahel tundus tüdrukule, et ta teab rohkem kui õpetaja, ning küllap mõnel teemal teadiski. Kindlasti teadis ta rohkem vanadest keeltest. Reinita jaoks oli omamoodi mäng õppida keeli, mida räägiti maailmas enne Suurt Murdumist. Teda paelus väike ja kummaline keel, mida kasutas tilluke rahvas, kes kord siinsamas elas. Eesti oli vist selle riigi ja rahva nimi. Teda paelusid toonased suured keeled, mida palju kirjanduses kasutati – inglise, hispaania, vene. Reinita oli üritanud õppida ka jaapani ning hiina keelt, kuid need olid kaugelt liiga erinevad harjumuspärasest; häid õpetajaid polnud juba sajandeid ja ta loobus pärast mõningast pingutust. Euroopa oli ta jalge all ja siinsed keeled kergemini hoomatavad. Keel, mida inimesed täna igapäevaselt kasutasid, oli kasvanud just neist – sarnanes enim iidsele inglise keelele, kuigi natuke hispaanlast ja prantslast näis juurde segatud olevat ning peotäis idast haaratud laiemaid märke veel lisaks.

„… Politseinik Murd oskas märgata ohtu, kui see tal silme ees seisis. Otsustaval sammul, kuid värisevatel jalgadel astus ta metsiku poole.

„Seis, sina seal!“ hõikas ta üle tänava õõnsal häälel. Metsik märkas teda ja suundus taas linnast eemale. Murd järgnes, trotsides ohte, mis varitsesid väljaspool linna kaitsvat soojust. Ainult metsikud olid võimelised selles kakofoonias ellu jääma ja toime tulema. „Minu võimalus teha midagi suurt läks just luhta,“ pomises Murd omaette, kui metsik tal silmist kadus …“

Kahtlane sagin sundis Reinitat pilku tõstma. Ajaloo tund oli tavaliselt vaikne aeg ning ülemäärane sagin käivitas sisemise alarmi – peaks vist vahepeal kuulama. Kiiruga lükkas ta jutustuse eest ning avas laua ekraanile ajaloo tunnikonspekti.

„Persse! Persse! Persse!“ siunas ta vaikselt ja südamest. Sellest siis see sagin! Uurimistöö teemad jagati viimaks ometi välja ja loomulikult jooksis kogu klass parematele tormi. Reinita vaatas nimekirja – Euraasia enne Suurt Murdumist, Euroopa kultuur, levinumad usundid, kombed ja elukorraldus erinevates piirkondades … – iga viimanegi neist oli juba võetud. Ainult üks „Kohalike teede ja transpordi areng“ oligi veel vaba.

Mõru muigega tonksas ta sõrmega teemal, kinnitades selle võetuks. Mida teadis Reinita transpordist!? Mitte midagi! Ja mis kiirguse teedevõrgustikku sai olla maal, mis ajast aega on olnud üks suur soo mõne väikese kõrgendikuga vaheldumisi? Ta vaatas klassis ringi ja märkas Kertey õnnest säravat nägu. Nojah, Kertey haaras Euroopa keeli puudutava teema. Reinita mühatas.

Koolipäeva lõpuks oli Reinita peas valminud tegevusplaan ja veel enne koolimajast väljumist lükkas ta märkmiku otsingurežiimile. Kodus oleks ilmselgelt liiga palju segajaid ning mõte kevadpäikese nautimisest ning samal ajal millegi kasuliku tehtud saamisest lummas Reinitat.

Sobivat paika otsides uudistas Reinita hiliskevadist linna – koolilähedased majad olid madalad ja väikesed, igaühes neist elas vaid üks perekond, erinedes sel pisikesel moel diametraalselt Reinita enda kodust. Tema elas Mäel, kohas, kus peamiselt peatusid üksikud – noored, kel polnud veel kaasat; vanurid, kes enam ei jaksanud maja eest hoolitseda või ei talunud liiga suurt ruumi eneste ümber; tüdrukud, kelle lapsed sündisid enne abielu. Siin oli aga täiuslike abielude piirkond. Siin imbus igast majast värskete kaneelisaiakeste lõhna, viimistletud naeratusega pereemad ootasid ustel oma koolist saabuvaid võsukesi ning asusid seejärel töölt tulevale kaasale õhtusööki valmistama. Ei midagi vähemat kolmest eri roast, valgetest linadest ja poleeritud vaagnatest. Kooliümbruse piirkonnas oli kõik täiuslik ning vahel tabas Reinita end kujutlemas, et küllap siinkandis ka muru kammiga sirgemaks ja ühtlasemaks kohendatakse.

Ta istus koolimaja lähedal pargis pingile, avas taas märkmiku ekraani ja asus üldraamatukogu pakutavaid tulemusi uurima. Park oli täiuslik – läheduses polnud ainsatki suuremat tänavat. Ainult vahel veeres mõni töölt naasvat täiskasvanut sõidutav maanteemasin hoovi, kuid peamiselt koosnes liiklus rolleritel tuuritavatest noortest, ratastel kihutavatest väiksematest lastest ning neist viimaste klasside õpilastest, kes alles sel hilisel kellaajal koolist kodu poole liikusid.

Aeg-ajalt tõstis Reinita käe, viibates koju minevatele sõpradele, kuid pööras siis pilgu taas ekraanile ilmuvatele pealkirjadele. Reinita vaatas esmalt viimaste sajandite ajaloolaste kirjutisi ja haigutas. Igavamat, vähema alusmaterjaliga ja tüütuma otsimisega teemat andis ikka välja mõelda! Ta loobus tavaotsingust – mingit kasu pidi ju vanade keelte õppimisest olema! Kiiresti-kiiresti toksis ta mõned eestikeelsed sõnad otsingusse ja jäi hinge kinni pidades tulemusi ootama. Murdumise-eelseid raamatuid oli suhteliselt tüütu otsida ning nende formaat polnud pooltki nii mugav kui uuematel. Ometi võis ülikoolidevahelise baasi serveritest leida uskumatuid asju. Rääkimata üldisest ajalooarhiivist! Esimese hooga loobiti uutesse töölesaadud serveritesse suhteliselt suvalisi faile. Enamikul neist oli tähtsust vaid piiratud ajavahemikul, kuid kuna need süüa ei nõudnud, seisid failid endiselt vaid otsingu kaugusel.

Ta uuris ammukadunud ministeeriumide kahekümnenda ja kahekümne esimese sajandi ehitusplaane, liiklusstatistikat ja muud igavat ning kuiva, mis koosnes peamiselt vaid arvudest ja kasututest sõnadest. Arhiivikannetest ei olnud kerge aru saada – enamasti olid need eestikeelsed ja vaevumõistetavad, kuid osa tekste olid kättesaadavad ka vanas inglise keeles. Inglise keelt, nagu seda 20. sajandil räägiti ja kirjutati, õpetati tänagi ülikoolides vanade keelte all. Reinita oli ülikooli juures läbinud mõned gümnasistidele mõeldud kursused ning nüüd oli hea hetk kõikide teadmiste kasutamiseks.

Aeg kulges tasapisi õhtu poole, kevadine tuul jahenes, kuid Reinita istus endiselt koolimaja lähedal pargis ja otsis kulmu kortsutades infot. Pargiümbruse teedel ei liikunud enam suuri masinaid, kuid üks maanteeauto torkas talle silma lähimast hoovist. Täiuslik must pind, mille päikesepaneelide kiht hoidis eemale iga võimaliku rünnaku looduse poolt, helkis uhkeldavalt loojuva päikese kiirtes. Kukkuv puu poleks masina kerele mõlkigi teinud, ründlindude nokad ei läbistanuks selle katet ja hiiglaslikud lepatriinud poleks suutnud paneelidelt ainsatki kildu murda. Kui palju erines masin neist iidseist sõiduvahendeist, millega Reinita arhiiviotsingutel kokku puutus! Viimaste tundide vältel oli Reinita teada saanud, et tuhande aasta eest pidid inimesed autokoolis käima ja eksameid tegema üksnes selleks, et nonde ebaturvaliste jaburduste juhtimisõigust saada. See siin, ta viskas pilgu rikkaima linnaosa eraviisilisele luksusele, sõidab igal turvatud teel ise. Foorid kontakteeruvad masinaga, tõkete tuvastamine on automaatne, trajektoorivalik optimaalne – igaüks saaks sõitmisega hakkama! Kuigi tuli nentida, et Reinitale meeldinuks märksa rohkem kogu automaatika maha keerata ja taolist laeva ise juhtida, oma tähelepanu ja jõuga.

Tilluke maastikuroller, just niisugune, nagu hetke eest mööda vurises, kuluks küll ära. Kui ta kord raha kokku saab, ostab kindlasti endale ka ühe sellise! Olgugi et roller polnud mõeldud väljaspool linnapiire sõitmiseks, oli sellelgi olemas kerge kaitsekilp, mis hoiab eemale putukaid, mahendab kukkumist ning turvab su olemist – linnas, mille servad kubisesid lõksudest ja signalisaatoritest; linnas, milles polnud pea iial ainsatki liigtigedat looma ega mürgist puud – seal oli taolisest kaitsekilbist rohkem kui küllalt. Pealegi oli siin kohti, kus meeletusi harjutada – mägedega, ojadega, hüpete jaoks koolutatud okstega radu oli Tartus lausa kolm, üks neist üsna Reinita kodu lähedal. Ka tänavaliikluses oleks roller armsalt väike ja mugav, ohkas ta vaikselt unistades.

Järjekordset märksõna nuputades kihvatas Reinitas trots. Ta poetas lahti raamatukogu ja kirjutas otsingureale eestikeelse lause: „Mis jõud see oli, mis iidsed liikuma lükkas?“ Ja siis see juhtus. Ootamatult hakkas tema märkmik alla laadima raamatuid. Reinita vaatas pealkirju ega taibanud neist midagi. Ta polnud iial kuulnud neist autoreist ega teostest, kuid üks paistis selge olevat – teedeehitusest neis ei räägitud.

Poikvel suuga jälgis tüdruk märkmiku sisemälu täitumist. Hetkeks jõudis ta juba mõelda, et masin on ehk katki läinud, kuid siis meenus Kauri räägitud lugu, et kunagi olid arvutites möllanud viirused, mis võisid teha igasuguseid asju. Kaur oli kuskilt võrgust leidnud sajandite taguse artikli viirustest ning rääkis sellest koolis kõigile, kes piisavalt lähedale sattusid. Reinita meelest oli tegemist vaid järjekordse linnalegendiga, mida poisikesed õuduse ja õõva tekitamiseks välja mõtlesid ja edasi rääkisid, kuid praegu polnud ta kindel. Märkmik laadis alla terviktekste nimetus nimetuse järel.

Loendamatute minutite möödudes laadimine peatus. Reinita istus endiselt paigale tardununa ja põrnitses sassi läinud seadeldist. Kõigepealt tuli välja mõelda, kas masina kasutamine on ohutu. Vahest oli see tõesti müütiline viirus? Vahest midagi sellist, mis masinast välja võiks karata ja tema enese ajuga mängima hakata?

Jahe tuulehoog sundis tüdrukut liigutama. Kiire liigutusega tõmbas ta jaki koomale ning helistas seejärel Kaurile.

„Hei, Reinita!“ kostis reibas hääl. Reinita vaatas ekraani ja noogutas, püüdes taasmanada näole viisakamat ilmet. „Sa näed välja, nagu oleksid tonti näinud!“

Reinita vangutas kiirelt pead, kuid noogutas seejärel õrnalt.

„Kaur,“ alustas ta vaiksel, vilistaval häälel, „tahad sa veel välja tulla?“

„Vabalt!“ teatas noormees. „Kus sa oled?“

„Kooli juures pargis,“ neelatas tüdruk hirmunult. „Ma otsisin uurimuse jaoks materjali, kuid sattusin millegi kummalise otsa. Hakkan sinu poole jalutama, saame poolel maal kokku?“

„Valge Väljaku teeotsas?“

„Mhmh,“ vastas Reinita rohkem noogutuse kui häälega.

Valge Väljaku teeots oli üks nende kohtumispaikadest juba aastaid. Kaur oli pärit Valge Väljaku abielust ning elas uhkes, suure aiaga majas vahetult jõe ääres. Reinita oli aga „armastuse laps“, nagu ema öelda tavatses. Tüdruk teadis, et tegelikult esitasid ka ema ja isa Valgele Väljakule omal ajal palve, kuid sealne arvuti ei tunnistanud neid piisavalt sobivaks paariks. Lasteaias ja algkoolis räägiti Reinitale tihti, kui oluline on Valge Väljak ning kuidas sealse arvuti süvaprogrammid aitavad geneetikale ja kasvukeskkonnale tuginedes leida just selle ainsa ja kõige õigema partneri. Väiksena mõtles tüdruk, nii nagu iga teinegi temavanune plika, et kunagi jalutab ta Väljaku idaväravast sisse ning lahkub lõunavärava kaudu oma unelmate armastuse käevangus. Pärast seda oleksid nad elanud õnnelikult elu lõpuni.

Siis muutus kõik. Reinita küsis kord emalt, mis tunne oli Valgelt Väljakult tulles, ning ema esmalt küll puikles, kuid teatas seejärel rahulikult, et tema pole Valgele Väljakule rohkem sattunud kui palvet sisse viies. Esmalt ei saanud väike Reinita aru, mida ema öelda tahab. Nii palju kui ta teadis, olid kõik targemad inimesed lausa Valge Väljaku kutsega abiellunud ning nii isa kui ema olid ju ometi ülikoolis olnud oma kursuse tipus. Alles hiljem jõudis tüdrukule kohale, et ema ja isa soov oli tagasi lükatud. Veel mitmeid kuid jälgis ta oma vanemaid ootuses, et leiab mõne mõra nende suhtes. Mõrade asemel leidus seal hoopis vastupidist – isa silmad hakkasid alati naeratama, kui ema tuppa saabus, ning emale paistis samuti isa lähedus meeldivat. Ainult korra oli ta sel ajal kuulnud neid vaidlemas ning vaidlus sai läbi praktiliselt enne, kui tüli tõusta jõudis, kulmineerudes veelgi suurema soojusega. Ka Reinita ja tema õde ning vend olid kõik terved lapsed, seega ühtegi geneetilist haigust sellest suhtest ei sündinud. Piisav oht keerulisteks haigusteks oli ainus, mis võinuks põhjustada palve tagasilükkamist. Viimaks, olles oma lapsemõistusega hoolega kaalunud iga saadud infokildu, istus tüdruk ema ja isa vahele diivanile ning teatas valjul häälel: „Ma arvan, et Valge Väljak on tobe ning tegelikult pole seda vajagi!“

Reinita hämmastuseks ema kahvatus neid sõnu kuuldes. Reinita oli ju ometi aru saanud, et ka ema ise rääkis Väljakust pilkavalt, kuid nüüd ilmus mingi võltsmoraal – tema ei tohtinud halvasti mõelda? Ta peab emaga vesteldes ette vaatama, mõtles Reinita tol ajal väiksena. Ema ei pruugi olla nii tark, nagu tüdruk arvas teda olevat.

Isa oli vaid muianud ja sõnanud rahulikult:

„Kui sa nii arvad, siis küllap on sul selleks omi põhjuseid. Aga, kullake, ole hea ja ära sellest liiga valjult räägi. On väga palju neid, kelle jaoks on Väljakul suurem lummus, ning neid võivad su sõnad haavata.“

Reinita vaatas siiani tihti pikalt oma vanemaid ning mõistis aja jooksul, kui haavunud oli ema sellest, et Väljak nad tagasi lükkas. Ta noogutas vaikselt. Ta ei kavatsenudki kellelegi rääkida. Isegi mitte Kaurile. Kaur oli ju lahe kuju ning ei eliitlasteaed ega eelkool polnud suutnud poissi ära rikkuda, kuid ta oli siiski ühest neist Valge Väljaku perekondadest.

„Unistad jälle?“ kõlas Kauri hääl eemalt.

Reinita raputas end kiirelt mälestustest välja ning naeratas sõbrale.

„Lähme sinnapoole!“ viipas Reinita käega linnaserva suunas.

Kaur noogutas, kuid ei liikunud paigalt.

„Kunagi tahan ma sinna matkama minna, sa tead. Päris metsadesse!“

„Sina käid ju nii ehk naa linnast väljas,“ turtsatas tüdruk naerda. „Paadiga jõel käiminegi on enamiku jaoks võimatu tegevus.“

„Esiteks,“ teravnes Kauri hääl, „saavad kõik soovijad kruiisidega jõel käia ja teiseks,“ ta hääl vaibus sosinaks, „jõgi pole mets.“

Reinita toetas käe sõbra käsivarrele. „Jah, see pole see. Just samamoodi on jõe turvatud osas väikese paadiga palju põnevam sõita. Suure kruiisiga minnes ei saavuta iial seda tunnet.“ Ta raputas järsult pead. „Tegelikult ma ei tahtnud kakelda.“

„Olgu!“ Kogu Kauri olek näis justkui hetkega muutuvat. „Lähme siis juba kiiremini! Paigal seistes hakkab jube külm.“

Vaid üksikud autod ja ühistranspordimasinad liikusid sel kellaajal neist mööda. Kooli lähedus oli laskunud uimasesse õhturutiini, milles perfektsete lilleliste kardinate taga valmisid üksteise järel hurmavad road; lapsed õppisid püüdlikult oma koolitükke ning vanemad vestlesid päevast, kasutades selleks vaid vaoshoitud häält ja pehmeid sõnu. Mida kaugemale nad jõeäärsest piirkonnast jõudsid, seda tihedamaks muutus liiklus, kuid ka siin oli õhtune laiskus maad võtmas. Üksikud paarikesed jalutasid tänavail ja heitsid Reinitale ja Kaurile mõistvaid pilke, bussid liikusid pigem tühjadena ning taevasse ulatuvate elumajade akendes süttisid üksteise järel tuled. Oli aeg, mil ka üksikud hakkasid töölt koju jõudma, poed sulgesid uksed ning loodus muutus pisut kõhedaks isegi turvalises linnas.

Koos jalutati ööhaku jaheduses edasi ning Reinita rääkis noormehele oma segadusest raamatukogu otsinguga. Kogu tee läbi kortermajade rägastiku, mööda hiiglaslikest ridaelamutest ja madalatest suurematest elamispindadest, seletas Reinita oma failidest. Siinne linnaosa oli eelkõige loodud neile, kel pered ja lapsed, kuid kel polnud au omada Valge Väljaku kutset – kes olid ise võtnud vastutuse oma ideaalse armastuse leidmisel. Siin oli Reinita ka algkoolis käinud ning seepärast tundis tänavaid üsna hästi, kuid saabunud pimeduses tundus talle endalegi lugu raamatukogu otsingust õõvastavam ning ta oli ütlemata rõõmus, kui Kaur viimaks midagi asja kohta sekka rääkima hakkas.

„Ma ei ole kuulnud, et raamatukogu otsing hakkaks midagi alla laadima,“ pomises Kaur mõtlikult. „Ma ei tea neist viirustest suurt midagi, kuid minu meelest peaks olema võimalik kontrollida. Tule!“

Ta haaras Reinital käest ning pöördus tüdrukut kaasa sikutades tagasi kooli poole.

„Kooli tagasi?“ imestas Reinita.

„Tohlakas!“ naeris Kaur. „Tehnikamuuseumi loomulikult. Ma mäletan, et su isa putitas üles mingeid iidseid masinaid. Me võiksime katsetada sinu tekste nendesse salvestada ning vaadata, mis juhtuma hakkab.“ Ta seisatas hetkeks mõtteid kogudes. „Neid ju ikka saab üle kanda?“ Ta haaras taskust võidurõõmsalt oma märkmiku. „Proovi mulle saata!“

Pisut kõhklevalt saatis Reinita raamatud Kauri märkmikku ning veel enne igasuguste küsimuste esitamist võis ta sõbra üha laienevast naeratusest taibata, et saatmine oli edukas.