Читать книгу Süsteem - Mairi Laurik - Страница 8

Ray istus räsitud toolil. Sündmuse naeruväärne pidulikkus tekitas soovi lahkuda ja hakata otsima kedagi, kelle mõistus oli säilinud vähegi viisakal tasandil. Sõjaväe ülemad oma räsitud, luitunud ja kulunud paraadmundrites jõid mõranenud klaasidest jooki, mida parimagi tahtmise juures polnud võimalik nimetada vahuveiniks.

Tõsi, kääritatud see jook oli ning piisava tarbimise korral oli võimalik ka maailm ilusamaks juua.

Ray kallutas järgmise klaasitäie kurku, püüdes hoolikalt vältida kriipiva klaasiservaga huule lõhkumist.

„Lugupeetud kaaskodanikud …“ algas esimene pikast pidulike kõnede reast.

Üksteise järel rääkisid vähem ja rohkem kulunud paraadmundrites mehed sellest, kuidas inimkonnale on tärganud uus koidik – programm, mis mängib geneetiliste eeldustega, võimaldades arvutada ühe või teise paari potentsiaali sünnitada lapsi, kes tänases karmis maailmas suudaksid ellu jääda, suureks kasvada ja ise lapsi saada. Pikalt ja põhjalikult seletati programmi tööpõhimõtet, räägiti visioonist säilitada inimsus – meie kultuuri, loomuse ja olemuse tänased väärtused. Ray teadis neid kõnesid kuulamatagi. Pikad aastad samade inimeste keskel andsid üsna head aimu, missuguseks populistlikuks mulinaks üks või teine võimeline oli.

„Laura on surnud ega mängi enam kunagi ühtegi partiid mu elutoas,“ mõtles Ray vaikselt, viiendat klaasitäit kääritatud jooki kurgust alla kallutades. Väidetavalt polnud jook mürgine ega liigselt radioaktiivne ja tuim valu suunurgas viitas klaasimõraga pihta saamisele.

„Nüüd on saabunud aeg tutvustada teile meie suurepärase Süsteemi esimest administraatorit. Meest, kes on algusest peale olnud Süsteemi loomise juures, lummanud meid kõiki oma lennukate ideede ja lahendustega. Daamid ja härrad: härra Ray Domen.“

Inimesed plaksutasid, Ray tõusis ja astus poodiumile. Kui naeruväärne oli positsioon – olla šampanja-paroodiast purjus, huul räämas pokaaliga veriseks kriibitud, absurdsel banketil kuskil jumalatest hüljatud Aafrika külakeses, mida ümbritsevad hiiglaslikud hauad tuhandete kiirgavate kehadega.

„Ma tänan teid usalduse eest,“ alustas ta käega verd pühkida üritades. „Olles küll üks Süsteemi loojatest, olen ma kardetavasti üks selle suuremaid vastaseid.“ Ta peatus, lastes oma sõnadel mõjuda. Liiga palju alkoholi, tegi ta endale märkuse. „Te ei pea kartma!“ jätkas Ray peaaegu sama pateetilisel toonil nagu need varasemad kõned sellest õhtust. „Ma teen oma tööd austuse ja uhkusega ning luban pühalikult, et püüan hoida ja juhtida Süsteemi arengut kursil, mis võiks Laurale heameelt valmistada.“ Ta kummutas taas klaasisisu kurku. „Laura on surnud, kui keegi teist veel ei teadnud,“ pomises ta veidi vaiksemalt ja astus poodiumilt maha. Pärast kõhklevat pausi saatis Ray samme aplaus.

Ray oli juba viinud Süsteemi tõkkeid, mis peaksid programmi kord hulluks ajama, neist polnud vaja täna pikemalt kõneleda. Las kõned jääda neile, kes neist suuremat naudingut tunnevad, sest teda ootas ees suurejooneline töö omaenese mõistuse loomingule päitsete pähe panemisel. Esmalt piirangud siia ja sinna, seejärel või sellega koos kõik muu. Inimesed peavad teadma, et on lootust ka Süsteemist välja pääsemiseks. Inimesed peavad teadma, et kui torm kord vaibub, saab ukse siiski taas avada.