Читать книгу Süsteem - Mairi Laurik - Страница 6

Emake Maa armastas kõiki oma lapsi. Miljonite aastate vältel oli ta näinud muutusi, mis sundisid surema terveid liike ja veelgi laiemaid gruppe. Vahel oli katastroofi sünnitanud tema enese rumal käitumine, vahel mõni poisikesest meteoriit, kes nii mõtlematult ta sülle prantsatas, kuid iial, mitte iial varem polnud ükski tema oma lastest korraldanud taolist katastroofi.

Tuhande aasta eest juhtus halvim, mis juhtuda sai. Kellegi õel fantaasia pani järjepanu lõhkema reaktoreid, mida inimesed elektri saamiseks kasutasid. Emake Maa mäletas veel selgesti valu, kui suured linnad kiiritusse surema hakkasid. Inimesed kustusid, loomad hääbusid, pisemad neist muteerusid omasoodu, loodus sai pikkadeks aegadeks rikutud.

Tema ise võpatas, kui märkas alanud laastetööd. Ta võpatas ning palju aastaid hiljem pidas ta end süüdlaseks suurimas hävingus – kõik, mis orbiidile kaitseks oli saadetud, sadas alla; kõik, mis seal sidekanaleid suunas, pudenes maha, muutis kurssi, põrkus millegagi kokku või plahvatas sootuks. Emake kartis, et tema võpatus oli laastetöö valla päästnud, mitte paar mõtlematut nupuvajutust siin, maa peal. Ta polnud tänaseni kindel oma süüs ega süütuses. Seejärel lõõmasid tuled ja mürgid. Ootamatu kaose keskel lendasid pommid igas suunas, kõik paistsid olevat terve inimkonna vaenlased. Linnad hukkusid joogivee saaste tõttu, riigid hävinesid plahvatuste ja kiirituse tagajärjel ja need, kes ellu jäid, haarasid sageli püssid ning lasid üksteist ise maha.

Vähe, väga vähe oli inimesi veel elus. Veelgi vähem oli imetajaid teistest liikidest. Suursugused karud ja lõvid ja hülged – läinud, lootusetult hukkunud, päästmatult kadunud. Liigid, kes suutsid end kuidagi säilitada nende keeruliste aegade vältel, muutusid teiseks, toitusid teisiti, jäid ellu vaid saatuse kiuste.

Emake Maa ei saanud end tänaseni süüta tunda, kuid tol korral tabas teda valu, mille sarnast ta ei teadnud. Ta vappus agoonias, tema hing ja pind lõhenesid ühtlases rütmis laamade vahel. Viha ja valu tema südames purskas pinnale tulemäed, keetis allikate vee, lasi järvi happeliseks muutuda. Ometi – tema valu see ei vähendanud. Ühel hetkel sai valust piir, millest edasi polnud tahtmist reageerida.

Ja siis ta nuttis, nuttis sadu aastaid, enne kui taas taeva viisakalt selgeks lasi muutuda. Tema pind oli armistunud, loomad ja linnud muutunud teiseks, hoopis ägedamaks ja võitluslikumaks, ning inimesed – inimesed suutsid iseendi ning emakese hoolimatuse kiuste siiski ellu jääda.

Ta naeratas. Need lapsed võisid olla ju rumalad ja kohati saamatud, kuid siiski visad ja vastupidavad, elu püüdvad ja soojusele naeratavad – tema lapsed!